Killing Fields

Enne kui räägin teile oma toredast pea üle 6 tunni kestnud paadireisist Phnom Penh´ist Siem Reap´isse mööda Tonle´Sap jõge, viin teid kurssi oma tegemistega Phnom Penh´is.

Inglise tüdruk Hannah (nüüdseks tean tema nime) otsustas Phnom Penhist lahkuda 22.novembri lõuna ajal. Ta leidis Shinanouk Ville´is odava PADI Open Water kursuse ja mõtles, et põrutab paariks päevaks sinna. Enne tema lahkumist lõunatasime Phnom Penh´i parimas ja ühes odavamas restoranis ja sõime kõhud Mehhiko toitu täis.
Hannah saaadetud, siis jään Lina´t ootama. Lina pidi umbes 5-6 ajal õhtul saabuma. Oma aega sisustasin ma hosteli kõrval asuvas restoranis maailma kõige paremat mango smoothit juues ja kindlustusele avalduse kirjutamisega.

Siis muutusin aga laisaks ja otsustasin natukene hostelis tukkuda. Peale nii tunnist uinakut istusin hosteli ette tänavale toolile ja oodates Linat jälgisin kuidas kohalikud üle tee jõeäärsel promenaadil kahtlaste liigutustega aeroobikat teevad.

Lina saabus nii 40 minutile ootamise järel ja peagi olime lemmikus Mehhiko restoranis.Peale õhtusööki vedasin Lina maailma parimat mango smoothit jooma ja nii me seal kuni tudini minekuni jutustasime. Nii tore oli jälle Linat näha!

Järgmisel päeval otsustasime turiste mängida ja otsustasime "Killing Fields´i" (Tapapõllud vms) külastada. Tuki-tuki juhiga olime juba eelmisel õhtul kokkuleppele jõudnud. Saime diili, et tema viib meid mehhiko restoranist tasuta koju, kui me ta järgmiseks päevaks enda tuk-tuki juhiks võtame. Ja järgmise päeva hinnaks leppisime kokku 14 dollarit (7 näo pealt). Tavaliselt viiakse turistid Killing Fieldsi külastusega ühte muuseumisse, kuid me otsustasime selle asemel Russian Marketi valida. Mõtlesime, et seal ehk rohkem uudistamist;)

Killing Fields asus vist nii umbes 30 minu kaugusel Phnom Penhi kesklinnast. Teekond sinna oli väga tolmune ja sõitsime läbi kohalike getode. Uskumatu ikka kuidas inimesed elavad...

Killing Fields´i sissepääs maksis 5 USD nägu. Saime endale audioringkäigu varsustuse ja alustasime oma ekskursiooni.

Mida see Killing Fields siis endast kujutab? See on nagu vabaõhumuuseum kus saad ringi jalutada ja klappidest ühte osa Cambodia ajaloost kuulata. See osa kõneleb sulle Killing Fieldsist, kohast kus sa paegusel hetkel seisad ja kus sa saad ringi jalutada... Klappidest kuuled sa aga hirmuäratavaid lugusid sellest mis juhtus seal vaid 32 aastat tagasi.

Aastatel 1975-1979 Khmer Rouge valitsuse ajal tapeti või siis õigemini hukati ca 2 millionit kambodža inimest. Inimesed aeti nende kodudest välja jutuga, et Ameerika hakkab varsti pommitama. Peamiselt aeti kodudest välja linnarahvas, külarahvas kes elas maal oli rohkem kaitstud.

Sajad tundaded inimesed alustasid linnadest väljarännakud. Kaasas vaid eluks vajalik. Kõnniti päevi, nädalaid lõõskava päikese käes kuni jõuti nn kontrollpunkti. Seal pidi end registreerima ja sealt juhatati sind edasi. Kes oli targem, ütles et ta on farmer, siis tema saadeti kuskile külla elama. Kes oli aga aus ja tunnistas, et ta on kas arst, advokaat, politsei, õpetaja või töötab valitsusele, siis nende jaoks oli kõik lõppenud. Sõdurid ütlesid neile, et nad vajavad neid ja valitsusel on neile tööd, kuid tegelikult saadeti nad kõik hukkamisele. Hukkamisele saadeti isegi inimesed kes kandsid prille või kelle käed olid ilusad ja küüned lakitud. Uskumatu., nii tehti 2 millionile inimesele 4 aasta vältelt.

Khmer Rouge soovis luua ühiskonda, kus puudub kadedus, kuriteguvus ja ebavõrdsus. Kus puuduvad mõjutused läänest ja kus inimesed töötavad oma riigi heaks tehes "tõelist" tööd. Tõeline töö oli tema jaoks kõik mis seotud põllumajanduse, karjakasvatusega jne..sellised maatööd.

Inimesed kes saadeti asustusest eemalasuvatesse küladesse elama pidid leppima vähemasega mis neil varasemalt oli olnud. Koduks sai neil bambusest ehitatud hurtsik, pesemas pidid nad käima nii 2km kaugusel asuvas jões, tööd pidid nad tegema pea 14 tundi lõõskava päikese käes ja süüa anti neile imepisikesed portsud riisi ja kala. Sõdurid vägistasid tüdrukuid alates nii 11 eluaastast. Tapeti kõik kes julgesid Angkar´ilt (nii nimetati Khmer Rouge valitsust) toitu varastada, tema kohta midagi halba öelda või kui avastati, et tegemist on siiski teise elukutse kui farmerina. Vahel tapeti vaid pereisa ja ema jäeti oma mitme lapsega üksinda. Kuid tihtipeale viidi minema terved perekonnad. Inimesed kes selle kõik üle elasid, pidid 4 aasta vältelt väga madalat profiilli hoidma. Need 4 aastat oli täis pisaraid ja nälga. Paljusi inimesi ei hukattud, nad surid nälga, toidumürgitusse või mõnda muude haigusesse. Nälg oli nii suur, et nimesed sõid kõike. Nende kehad olid kõhnad ja kõhud punnis nagu õhupallid. Jätkuvalt pidid nad töötama riisipõldudel, 14 tundi rasket füüsilist tööd ja õhtusöögiks heal juhul väikene ports riisi. Vahel ei saanud sedagi. Metsast otsiti kõike mis kannatas süüa - konni, putukaid, rohutirtse, seeni, söödi ka ära surnud koeri. Siinjuures pidi sa oma leidu peidus hoidma ja salaja ära sööma, sest külades valitses seadus, et kõik on kommuuni oma, SINUle ei kuulu midagi ja kõike peab kommuuniga jagama. Kui avastati, et keegi leidis endale õhtusöögiks koera, siis ta tapeti - tema patt oli, et ta ei jaganud koera kommuuniga. Hirmus... Inimesed töötasid 14 tundi riisipõldudel, kuid kannatasid nälja käes? Jah, valitsus müüs riisi Hiinale relvade ja kuulide vastu (millega tappa oma inimesi).

1979a leidis aga lõputu õudus Kambodzas lõpu kui vietnamlased Khmer Rouge´i välja ajasid. Seejärel hakkasid inimesed vaikselt linnadesse tagasi tulema ja oma elu uuesti üles ehitama.

Killing Fields räägibki sulle sellest kõigest ja see on paik kus paljud neist inimestest hukati. Sinna on ehitatud pühamu, kus sees on mitme-mitme riiuli peal eksponeeritud leitud inimeste koljud - neid on igas vanuses alustades väga väikestest lastest kuni väga vanade inimesteni. Koljudes näed sa suuri mõrasid, sest inimesi ei hukatud kuulide vaid kirgaste ja haambritega, sest kuulid olid liiga kallid.

Kõige sokeerivam oli näha ja kuulata audiot puu kohta, kus hukati väikeseid lapsi - beebisid. Beebid võeti jalgadest kinni ja peksti mööda puud surnuks. Puu all võisid näha veel hambaid.
Üldse see koht oli täis kurbust ja valu. Maapinnal näed hukatud inimeste riideid,mis vihmaperioodil pinnale tulevad, samuti leidsime nii mitmest kohast luid ja hambaid. Ja terve see piirkond on täis massihaudasid. Äärmiselt kurb ajalugu. Aga eks igal riigil oma kurvad lood... mind lihtsalt hämmastas, et Kambodzas juhtus see ju alles "eile".

Ülevalpool kirjeldatud ajaloo kohta sain ma informatsiooni raamatust "First they killed my father" ("Esimesena nad tapsid minu isa"), kus Loung Ung räägib oma loo kuidas ta need aastat Kamodzas üle elas. Ise oli ta vaid 5 aastane, kui Khmer Rouge tema kodulinna Phnom Penhi sisse marssis. See on uskumatu raamat, peale Killing Fieldsi külastamist (kus jäi õhku palju küsimusi) andis see kõikidele minu küsimustele vastused. Toon selle raamatu reisult koju ja kõik kel huvi võib seda laenata - sokeeriv, kuid väärt lugemine! Järgmisena proovin lugeda "SEX SLAVES the trafficking of women in Asia". Ootused on suured!

Peale kurba Killing Fieldsi külastamist läksime Russina Marketile (Vene turule), kuid venemaaga ei ole sel midagi pistmist. Kaupa oli seal tohutult, vahekäigud kitsad ja suureks vaatamisväärsuseks osustus lettidel vedelv liha. Liha vedeleb lihtsalt 30 kraadises kuumuses ja on kaetud kärbestega. Mõni usinam kaupleja istub ise letil, lihakäntsaka kõrval, ja peletab rätikuga kärbseid eemale, kuid sellegipoolest seal liha ei ostaks. Ja üleüldse ei taha siin Kambodzas tänavatoitu süüa. Kuidagi väga räpane tundub see toidukaubandus. Ja hirm on mul ka õigustatud peale 10 päevast toidumürgitust. Nüüdseks on õnneks kõik korras ja juba viimastel päevadel Phnom Penhis oli olukord kontrolli all.

Peale Russian Marketit viis tuk-tuki juht meid hosteli juurde tagasi ja sealt jalutasime me Wat Phnom´i templi juurde. Tempel asub mäe otsas ja üles jõudse saime sinna ka sisse minna.Seejärel alustasime jalutuskäiku Royal Palace´i poole, kuid poole tee peal avastasime, et ei viitsi rohkem käia ja kuna me ei teadnud kui kaugel see täpselt asub, siis võtsime tuki-tuki. Teekond osutuski päris pikaks. Roayl Palace´isse me sisse ei läinud, kuna leidsime, et tänaseks päevaks aitab meile vaatamisväärsustest küll. Tegime paar klõpsu ja jalutasime mööda jõeäärset promenaadi hosteli poole tagasi.Seejärel puhkasime hostelis jalga ja peale õhtusööki otsusasime taas mango smoothide kasuks. mango smoothid lõppesid meil aga passionfruit smoothide, Creme Brule ja Chocolate Mousee mugistamisega. Leidsime, et oleme selle ära teeninud.

Järgmisel hommikul oli meil äratus vara, sest pidime juba 6.40 sadamas olema, et paadiga Siem Reap´isse sõita. Kui ma hosteli uksest väja astusin, siis nägin keset igapäeva liiklust elevanti! Olin sellest nii erutatud, et näitasin kõikidele kohalikele, et vaadake elevant, appi elevant...

Üldiselt Phnom Penh on linna nagu iga teine. Midagi erilist selles ei leidnud. Olin kuulnud, et Kamodza on odav, kuid need 4 päeva Phnom Penhis osutusid mulle väga kalliks ja nüüdseks ei tule ma oma Kambodza eelarvega toime. Raha kulub kõigele, maksad transpordi eest (oleneb kui kaugele sõidad, kuid alustades 1USD kuni 14USD tuk-tuki kohta), ööbimise eest (15USD toa eest mis majutab 2), söögi eest (hommikusöök 4USD, õhtusöök 7USD, mõlemad koos joogiga) ja pilet Sieam Reap´isse 30USD. Bussiga oleks saanud 6USDga, kuid kuna mina ja Lina nii tahtsime paadisõitu, siis otsustasimegi selle kasuks.