Thursday, July 28, 2011

Vahepala

Vahepalaks mina ja ATV :)
Video on tehtud Chudleigh´is, siis kui sain poistega tööle kaasa :)


Ja kohe-kohe saan ka valmis järje eelmisele postitusele:)

Palju kallistusi!

Friday, July 22, 2011

Nädalalõpp Townsville'is

Vahepeal, 8 juulil, oli Rhett´i sünnipäev ja selleks puhuks küpsetasin kräsupea! Kõigile meeldis, eriti veel Rhett´i vennale. Tema palvel tegin hiljem veel ühe kräsupea. Ta oli öelnud, et võtab endale naise, kes ARMASTAB süüa teha. Kahju, et ta ainult 16 on...

Eelmise reede varahommikul igatahes lahkusime Chudleigh farmist ja võtsime suuna tagasi Lolworth´i. Mina, Hannah, lapsed ja kokk Lina läksime Hannah´i autoga. Poisid – Rasmus , Thomas ja mõned veel tulid veoautoga. Veoautoga selle teekonna läbimine on meeletu eneseületus. Sa tunned absoluutselt iga auku ja väikest lohku! Rhett, Thomas (Hannah´i vend ja Mich) tulid helikopteriga. Meie teekond oli igatahes pikk ja vaevaline nii mõnelegi – 2,5h sõitu mööda kruusa-liiva teed vms. Meie väikesel printsessil Peyton´il on autoga sõites väike mure, tal läheb päris tihti süda pahaks. Kõigepealt ta viriseb umbes 30min, et: „Im gonna be sick, im gonna be sick...“ ja hoiab kätt suu ees. Emme siis ütleb, et no ma ei saa sellevastu midagi teha, pead kannatama. Või siis, et pane silmad kinni ja ürita tudida...Kuid Peyton laseb edasi. Siis lõpuks tegime väikese pausi, et ta saaks värskes õhus jalutada ja end koguda. Oii kui armas ta oli...oma väikese valge kleidiga! Ja siis kui koduni oli nii 30min sõita, jäi ta magama...tore küll, terve tee viriseb ja siis lõpus jääb tudile. Hannah ütles, et nii pidi koguaeg olema.

Õnnelikult kodus (Lolworth) avastasime, et meie ära olles on maja tabanud rottide rünnak! Hirmus! Terve maja haises ja oli roti sitta täis. Siis nn sahver või no selline toiduruum köögis oli täiesti laastatud! Rets! Mina siis hakkasin usinalt tolmuimejaga tööle ja kui Hannah hakkas sahvrit koristama ütlesin, et vast pole mõtet. Sest läheme ju kohe järgmiseks kolmeks päevaks ära ja arvatavasti tagasitulles ootab meid ees sama seis. Hannah nõustus ja hakkas linna minekuks asju kokku pakkima.

Rhett ja vennad jõudsid ka vahepeal koju, kuid meie panime peagi ajama. Hannah pakkis auto ja teele me asusimegi. Seekord sõitsime päris punnis autoga. Mahutasime dziipi minu, 2 last, Lina, Thomas´e (Hannah´i vend) , Hannah ise ja palju nodi. Dziibil oli tagumises osas 2 lisaistet ja meie reisi tarvis võtsimegi ühe nendest kasutusele. Hannahi vend sõitis meiega, sest tal oli kell 14.00 Charters Towers´is arsti aeg. Arstile oli vaja minna sellepärast, et eelmisel kolmapäeval kukkus Thomas ühe lehmaga võideldes tsikli seljast nii maha, et ta põlv vajas 7 õmblust. Kas alles reedel mindi õmblema? Ei, Hannah sõitis temaga kohe kolmapäeval lähimasse linna (2,5h sõitu) arstile, kuid seal öeldi, et paari päeva pärast peab ta kontrolli tulema, sest kardavadmingisugust infektsiooni... Ta põlv oli peaaegu luuni katki, kuid teksades auku ei olnud...müstika? ta ise arvas, et põlve peal olev liha lihtsalt rebenes, sest see jäi tsikli ja puu vahele vms...rõve igatahes! Õnneks Charters Towers´is selgus, et jalaga on kõik korras ja haav paraneb kenasti. Townsville´i jõudsime nii umbes 5 paiku õhtul. Hannah viis mind ja Lina´t hostelisse ja ise põrutas nädalavahetuseks renditud korterisse.

Umbes 7 ajal jõudsid kohale ka poisid, kes tulid terve selle tee veokiga...hahhaaa! Rhett pidi esialgselt oma autoga tulema, kuid viimasel minutil selgus, et ta isa oli seda temalt nn laenanud. Rhett ja kaasreisijad olid igatahes väga närvis, sest nagu eelpool mainitud siis see veok ei ole just kõige mugavam sõiduvahend.

Mis ma siis Townsville´i kohta räägin? Reede ja laupäev panime pidu, käisime kasiinos, sõime head toitu ja olime muidu õnnelikud. Laupäeva hommikul magasime kuni 4-ni päeval! Pühapäeval käisime kinos Transformereid vaatamas, 3D!!! No kas annab sitemat filmi teha? Pealegi on CC Plaza mind oma mugavate istmete, hea helisüsteemi ja lahedate prillidega täiesti ära hellitanud ja see Austraalia väikekino oli lihtsalt kräpp! Prillid olid tegelikult lahedad... Aga noh, vähemalt oli meil tegevus. Esmaspäeval lahkus meie seasti Lina, kes alustas taas bäkkeri elu ja seadis sammud Cairnsi poole. Sealt siis Darwin ja varsti-varsti Bali! Kadestan! Peagi peale Linat asusime ka meie tagasiteele Lolworthi, et sealt järgmisel hommikul uuesti Chudleigh´sse tagasi põrutada...

Aga mis on vahepeal juhtunud? Oii-oiii...mul on nii palju kirjutada! Nii põnev on! Siin on täpselt sama palju ja sama kiireid muudatusi kui RKE-s! Võin nii palju öeld, et tänane päev möödus puid maha saagides – just, Ave saagis mootorsaega nn metsas puid maha, õppis ära kuidas saele kett tagasi panna kui see maha tuleb ja palju muud...

Sunday, July 17, 2011

Friday, July 8, 2011

Offroad

Eile hommikul natukene enne hommikusööki tuigerdasin unisena köögis. Hannah tuli väikese Tempyga kööki ja ütles, et ta jääb täna koju ja kui ma tahan siis võin poistega tööle minna. Emmm...tegelt? Nii ootamatult! Aga pikemalt mõtlemata olin selleks valmis!

Hannah tahtis koju jääda, et oma asjad ühest vannitoast ära kolida ja lihtsalt lastega olla. Asjad pidi ta ära kolima, sest Rhetti isa pidi siia tulema. Selle isa tulemisega oli ka ka palju draamat. Nimelt ta isa on hirmus inimene. Nimelt ta ropult rikas - 3 maja Austraalias. Üks 7miljonit dollarit maksev villa Townsville´is, üks Darwinis ja üks kuskil Victoria kandis vist...siis eralennuk, 3 maavaldust või veisefarmi jne...ühesõnaga tal on liiga palju raha. Ja millegipärast ei salli ta Hannah´it. Hannah rääkis mulle lugusid, mis on lausa uskumatud...imelik. Vihkab naist kes on tema poja naine ja lastelaste ema? No lastelastega on ka selline lugu, et ta ei ütle neile isegi tere. Paar päeva tagasi kui ta korra siin käis, hüüdis Peyton: "Grandfather, grandfather...!" Kuid Grandfather pobises midagi eemalt ja isegi ei vaadanud teda. Ja siin olle pidi Grandfatehr ehk Peter ainult karjuma ja õiendama...olin selliseid lugusid temast kuulnud, et tema siia saabudes ei julgenud ma talle isegi otsa vaadata. Täpselt sama palju kardan teda nagu aborigeene...naljakas!

Kui nüüd minna tagasi minu ebatavalise tööpäeva juurde, siis ma ütleks sellepeale, et Eestis makstakse sellise päeva eest päris suurt raha. Nimelt tööpäev oli nagu üks suur fun offroad seiklus!

Peale hommikusööki vahetasin käppelt riided, tõmbasin oma saapad jalga ja valmistasin endale lõunaks moonakoti kaasa. Seejärel läksin kuuri, kus poisid tegid tööle minekuks ettevalmistusi. Mina pidin sel päeval olema Rasmuse (üks taani poistest) ja Robbie´ga. Hannahi vend osutas ühe tsikli poole ja ütles, et see on sinu sõiduvahend. Tegin suured silmad ja küsisin, et kas tegelt? Rasmus ütles, et ohh jess, ma võtsin täna oma kaamera ka kaasa. Saan sinust lahedaid videosid võtta. Haa-haaa, naljakas.Tegelikult see, et üks tsiklites minu sõidubvahend oli osutus õnneks naljaks. Tegelikult anti mulle ATV ja Rasmus näitas mulle kuidas see toimib.

Paagid täis tangitud asusime tööle. Esimeseks tööks oli lehmade õpetamine. See nägi välja nii, et lehmad olid kõik ühes aedikus. Siis seal avati mitu väravat, kust lehmad pidid siis läbi jalutama. 2 poissi (Robbie ja Mitch, Rhetti vend) olid tsiklitega karja ees ja 3 olid karja taga - mina, Rasmus ja Tom (Hannahi vend). Meie pidime kolmekesi laiali hajutatud olema, kuid ühe joone peal ning seejärel pidime vaid vaikselt karja lükkama. Õpetus seisnes selles, et karju peab õppima tsiklite järgi minema ja seejuures rahulikult. Samuti peavad nad õppima läbi väravate minema. Niipea kui meie nägime, et kari pöördus tagasi, siis pidime neid jälle natukene tagant utsitama. Kari on õpetatud siis, kuid lehmad enam ei hullu ja jooksu ei pista. Kohe kui nad kõnnivad rahulikult ilma hullumata on nad treenitud:) Kui kari jõudis ühte otsa, siis pöördus see tagasi ja meie asusime karja ette. Natuke hirmus oli küll üle õla vaadata ja näha, kuidas hirmsad lehmad sul sabas on. Koguaeg mõtlesin, et mis siis saab kui üks hullub ja sind põksima tuleb...

Kui see üks tiir oli tehtud, siis ootasime kuni terve kari aias tagasi oli. Seejärel pidime neid natukene veel tsiklite kohalolekuga harjutama ja lihtsalt karja sees ringi sõitma. Peale seda sulgesid poisid kohe kõrval asuval karjamaal mõned väravad, et saaksime karja aedikust sinna ajada. Seni kuni nemad väravaid sulgesid ootasin mina rahulikult oma sõiduvahendiga ja olin lehmadele uudistamiseks lihtsalt ilus. Lehmad karjamaal, siis läksime oma "smokole", haarasime kaasa oma lõunapakikese ja hulgaliselt vett ning asusime teele - oma järgmisele tööotsale.

Järgmiseks tööks ja terve selle päeva tööks pidi meil olema karjamaa aedade parandamine. Ehk siis "fencing" nagu siin seda kutsutakse. Fencing näeb välja nii, et sõidad traataia kõrval karjamaal ja vaatad kus see katki on. Kui aed on katki, okastraat kuskilt longus või nii, siis tõmbad selle pingule ja parandad ära. Tööriistadeks on mingisugused näpitsraualised ja rullike traati. Mulle siis õpetati ka traataia parandamist - väike tehnika asjal on;) Aga jah, pean tunnistama, et poisid tegid seda palju kiiremini ja erinevalt minust, ei käsitlenud nad neid näpitsraualisid nagu "naine". Aga noh, sain hakkama ja õppisin selle selgeks - see peamine.

Tegelikult terve selle päeva jooksul ei olnudki väga paljud kohad katki. Ja enamuse ajast sõitsime me lihtsalt ringi. Vahepeal oli tee, no mis tee...teest polnud seal halli haisugi, väga künklik ja konarlik. Maha langenud puud, sipelgapesad jne...kohati olid isegi suured kivid. Seal nägin ma ikka tohutut vaeva, et oma ATV-ga sealt läbi põristada, uhh, terve mu keha hüppas üles ja alla (tissid veel eriti). Naljakas oli...ja selleks ajaks olin suutnud just oma pika särgi ka pealt ära võtta ja olin oma maiksi väel:)

Siis poole ajast uurisid poisid kaarti, et huvitav kuhu poole me nüüd minema peame ja neil ei olnud halli haisugi...nii umbes ehku peale läksime kuhugi poole ja lootsime, et see on õige tee. Siis ühes kohas pidime läbi muda sõitma, või läbi oja vms...ja oii kui naljakas see oli. Robbie oli juba teisel pool ja hüüdis ja et tulge, tulge...siis Rasmus läks ees ja põmaki oli mudas kinni. Ta nnägi tükk aega vaeva, et seal välja saada. No ja siis oli minu kord minu neljarattalisega - võtsin hoogu ja vurasin sealt läbi! Juhuuu ära tegin, olin vaid natukene mudapritsmeid täis, kuid õnnelikult teisel pool. Seal aga selgus, et peale ühe korra veel seda oja ületama... Robbie näitas Rasmusele, et mine siit. Rasmus võttis hoogu, andis gaasi ja .... järgmisena pani ta mudas sellise käna maha, et tsikkel suitses ja ise oli ta üleni mudane (see lahe asi on mul ka video peal). Ka seal nägi ta päris palju vaeva, et end sealt välja kaevata.Sellest ojast panin ka mina üle ja ka seekord läks mul õnneks! Kõik mu ületamised on video peal ja ma ei jõua ära oodata, et neid teile näidata saaksin! Kahjuks ei saa ma neid Facebooki ja siia laadida, sest nett siin nii aeglane, et ei lae neid lihtsalt üles.

Mudas madistatud vurasime edasi, ikka edasi ja edasi... minu vaene pöial oli juba nii valus, et raskustega suutsin gaasi anda (nimelt gaasi annad ju parema käe pöidlaga ühte nuppu alla vajutades). Aga ei, pidin ära kannatama! Igapäev ei saa ju sellist seiklust nautida!

Ühel hetkel kaotasime Robbie ära. Raadio teel saime te kätte ja ta kutsus meid natukene maad tagasi. Ta ajas ühte dingot taga ja ütles, et tulge appi ja püüame ta kinni. Oh jeerum kuidas see dingo lidus...piirasime ta peaaegu sisse, kuid siis järsku põmmmm! Robbie sõitis vist Rasmusele tagumisse rattasse ja tegi oma rattaga sellise karusselli...aiiii! Ja see mis järgnes... mõtlesin, et nüüd ta sureb ära. Robbie oigas ja tegi selliseid hääli, et mõtlesin, et nüüd on midagi hullu juhtunud...ta üritas püsti saada, kuid ei õnnestnud. Mina siis, et heida pikali ja ole rahulikult. Küsisin, et kas su ribid? Robbie ainult oigas. Ütlesin siis Rasmusele, et kutsu abi, kutsu abi... aga siis hetke pärast tõusis ta püsti ja küsis, et kas dingo sai liduma? Jah, dingot me kinni ei püüdnud ja õnneks juhtus Robbiega õnnelik õnnetus. Me mõlemad Rasmusega arvasme, et ta sai tõsiselt viga. Hiljem ta ütles, et ta ei saanud hinagata...oehh. Täna ta tööle ei läinudki, sest lonkab jalga. Nimelt oli ta vist oma puusa päris hullult ära põrutanud.

Peale dingot sõitsime ühte metsikut põssat vaatama, keda Robbie oli ennem märganud. Põssa röhitses kuskil soises rohus ja siis äkki näen Robbiet jooksmas ja siga taga ajamas. Jookseb kaigas käes läbi vee, vahepeal kukub käntsti vette, siis vehib kaikaga ja käes see põssa ongi (sellest on mul ka video). Mõtlesin, et vaene põssa...röhh-röhhh. Alguses arvasin, et ta tahab ta ära tappa... aga õnneks sikutas teda lihtsalt sabast. Ja siis ütles, et need põssad hammustavad hullult valusasti. Seda kuuldes panime Rasmusega oma sõiduvahendite poole ajama ja ei mõistnud miks ta selle põssa siis kinni püüdis? Hull Ozzi ( ozzi - austraallane).

Rohkem me oma retke jooksul metsloomi ei näinud, mõnes kohas vaid uudishimulikud lehmad. Kui teid huvitab, et kas mina ka ATV-ga käna panin, siis ei. Paar korda panin põmaki mõne maas lamava puu otsa ja korraks tundus, et nüüd lendan ülepeakaela, kuid õnneks suutsin end masina küljes kinni hoida.

Järgmiseks seikluseks oli täielikus padrikus ringi madistamine. Sel hetkel otsisme juba koduteed, kuid ei saanud läbi padriku. Minu neljaveolisega veel sai, sest sellega niidad ju päris paljud puud maha ja sõidad maas lamavast risust lihtsalt üle. Kuid tsiklitega oli teine lugu... paar korda pidin neljaveolisega tee ette tegema, kuid sellest ei piisanud. Lõpuks läksime üle traataia teisele poole, et väikese ringiga sealt mööda pääseda ja kodutee leida.

Kodutee leidmisega oli meil selleks hetkeks juba kiire, sest päike hakkas loojuma ja pimeda peale ei taha ju jääda, siis ei tea sa halligi sellest kus sa oled ja kuhu poole minema pead. Igatahes viimast otsa sõitsime me päris kiiresti. Hein oli kõrge ja nägid vaid väikest teerada mida järgida... Kiiruseks oli vist mingi 60km tunnis. Uskkuge mind, 60 on selle ATV-ga hämaras ja kitsal teel päris hirmus. Rohi on ju kõrge ja vahepeal sõidad üled kõrgete rohututsakate ja sa ei tea kunagi millal rohututsaka sees üks suur sipelgapesa, känd või mahalangenud puu on. Kui me rohust läbi olime, siis õnneks saime nn päris teele. See oli selline punase liivaga kaetud... Rasmus läks ees, mina keskel ja Robbie oli viimane. Sel hetkel oli juba nii hämar, et nähtavus ei olnud enam kõige parem. Lisaks kündis Rasmus päris mõnusalt tolmu üles ja kõik see paiskus mulle näkku. Mu silmad olid tolmu täis, jooksid vett ja raske oli neid lahti hoida. Aga no vaene Robbie, kes minu taga oli.... minu neljaveoline tekitab ju veel rohkem tolmu ;) Pikkivahe? Muidugi hoidsime me pikkivahet, kuid ma ei julgenud väga pikka hoida, pärast panen kuskilt teelahkmest valesti...

Aga peagi olimegi õnnelikult kodus ja olin üllatunud kui COOL ma välja nägin!

Mul oli nii lahe päev ja kordaks seda iga kell uuesti! Täna ainult lihased nati nalutavad ja pöial on veits kange, kuid see kõik oli seda väärt!

Õhtul oli kohal Peter (Rhetti isa) ja õhus oli tunda pinged. Ta ainult istus oma toolis, kellegiga ei rääkinud ja vaid torises midagi. Siia saabudes oli ta muidugi õiendanud, et kus kurat kõik tüdrukud on ja why the fuck they dont clean the house? Kuigi eelmisel päeval olin Rhetti palvel nende maja ära koristanud... no jah. Aga selline ta pidi olema. Hannah ütles mulle, et jumal tänatud, et sa siin ei olnud, et see oli hullumaja... mina ta isale igatahes otsa ei vaadanud. Samamoodi nagu ma kardan aborigeenidele otsa vaadata, kardan ma ka talle otsa vaadata. Ta "neiu" oli ka siin. Ta ise on hiline 60 , kuid neiu oli vist varajane 40. Neiu tundus tore ja sõbralik. Kindlasti on raha peal väljas:) Täna hommikul õnneks panid juba minema! Kõik on häppid! Isegi Rhett!

Täna on Rhetti sünnipäev. Selleks puhuks valmistasin talle eile kräsupea koogi. Njammi! Ja täna on veel üks eriline päev. Täna saabub Ameerikast puhkuselt Amelia, Rhetti õel õde! Me oleme kõik jällegi siin ärevil ja need kes ei ole teda veel kohanud, ei jõua ära oodata! Oleme palju jutte kuulnud! Aaa, ja mis jäi mainimata. Need tööriistad millega neid traataedu parandatakse. Meil oli kaasas 2 paari, kuid suutsime need mõlemad ära kaotada. Siis ühel hetkel sõitis Rasmus koju tagasi, et lisapaar tuua. Meie Robbiega ootasime teda, nii umbes tund või nii... ja siis tagasi tulles oligi tal üks paar olemas. Ütles, et ta sai need Tomi (Amelia peiku) käest, kes oli need Amelia toast võtnud. Ta luges veel sõnad peale, et ära sa jumala eest neid ära kaota, et Amelia saab väga kurjaks, kui teab, et oleme tema omad võtnud. Ja mis juhtus? Päeva lõpus tulime tagasi ilma Amelia näpitsateta :) Nii naljakas.... Hannah ja kõik itsitasid! Aa, Amelia on 21 ja tegelikult peaks tema seda veisefarmi siin juhtima, kuid kuuldu järgi pidi ta suht lootusetu olema.

Oki-doki! Olge tublid!

Monday, July 4, 2011

Elu farmis

Nüüdseks on möödas nädal mil olen elanud nn farmielu Chudleigh veisefarmis.Ülalolev pilt on tehtud helikopteri pealt ja sealt on näha, et farm koosneb erinevatest majakestest - elumajad, aidad, garaaz, köök (alloleval pildil vasakpoolne majakene)ja muud ruumid. Mina elan selles pisikeses majakeses koos Linaga. Seal on eeskoridor, üks tuba ning wc ja vannituba. Igati mõnus olemine seal!Maad on siin aga rohkem kui pildile mahub - ca 170 ooo hektarit ja veiseid on sellel alal ca 30 000 tk.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et mul on siin väga tore! Selline vaikne ja chill elu! Minu peamiseks kohustuseks on hoolitseda väikese Temperance´i (1a) ja natukene suurema Peyton´i (3a) eest. Päeval on vanemad ja ka kõik teised tööl, kuid õnneks ei ole ma siin lastega päris üksi. Olen siin koos saksa tüdruku Lina´ga, kes töötab siin kokana. Temaga me siis abistame üksteist - tema aitab mind lastega ja mina aitan tal vahel kokata. :) Tegin siin ükspäev juba kaneelirulle ja täna hommikul tegime koos hommikusöögi - pannkoogid hakkliha ja juustuga!

Minu igapäevane äratuskell on 5.35 (täna erandina 4.50, sest aitasin Lina´l süüa teha). Kell 5.45 on Lina valmistatud hommikusöök, mida naudivad kõik farmililised üheskoos.Umbes kell 6.00 ärkab üles pisipõnn. Vahel hommikusöögi ajal ja vahel natukene hilljem. See tähendab seda, et mina pean toimetama hakkama.Peale hommikusööki chillime tavaliselt niisama köögis, sest see on siis ainukene soe koht. Hommikuti on siin päris jahe, kuid päeva peale soojeneb ilm üles ja saab rahulikult muru peal päikest nautida.

Peyton ärkab kuidas kunagi - vahel 8, vahel 9 ja vahel 10... Kui Tempy on üldjuhul hommikuti lõbus, siis Peytoga on hoopis teine ooper. Tema ärkab alati nuttes! Siis ma pean talle nii 5-10min andma ning ta rahuneb maha. Muidugi käib ka tusatuju juurde emme ja issi hüüdmine ning nüüd viimased hommikud on ta veel tagatippu ka püksi hakanud pissima. Ja sellepeale hakkab ta veel rohkem nutima. Siis me lähemegi kohe hommikuti pesema ja põrandat mopitama. Jah ta teeb seda seistes ja nuttes...

Kui Peyton üles ärkab, siis on aeg tema hommikusöögiks (tavaliselt röstsai võiga) ja peagi läheb Tempy uuesti tudima. Peale hommikusööki vaatab Peyton multikaid ja mina saan siis puhata :) No näiteks oma blogi kirjutada vms.

Umbes 9-10 ajal tulevad mõned "usinad töölised" väikesele pausile - seda kutsutakse siin "Smoko´ks". Lina on alati smokoks küpsetanud midagi maistvat - kooki või nii. No ükspäev olid siis minu kaneelirullid, mis kadusid nagu vuhinal!

Nüüd paar päeva on siin olnud ka 3 teist last. Üks Tempy vanune ja kaks 5-6aastast, kes hoiavad Peyto lõbusana. Nemad aga lahkuvad täna.

Tempy ärkab tavaliselt lõunasöögiks üles, ca 12-13 vahel. Siis annan talle ja Peytole süüa. Üldjuhul võileib või siis eelmise õhtu õhtusööki. Peale Lõunat me siis tegeleme erinevate asjadega nagu näiteks: mängime verandal, käime põssasid vaatamas (kes viimasel ajal end oma aiast suudavad välja organiseerida ja mööda farmi ringi röhitseda), käime rääkiva Cocky´ga juttu vestmas (Cocky ütleb: Hello Cocky, how you doing ja midagi veel millest ma päris täpselt aru ei saa, kuuldavasti pidi ka vilistama) ja vedeleme niisama murul. Siis siin on veel kanad ja vahel käib Peyto mune otsimas. Siis ükspäev oli meil eriline päev. Võtsime Hannah`i auto ja sõitsime usinaid töölisi vaatama. Sel päeval töötasid nad kõik farmi elumajadest 12 miili kaugusel. Tee oli selline ehtne karjamaa tee. Igalpool on hiigelsuured termiitide pesad ja muidugi kõikjal kondavad ringi lehmad, vahel võib näha põssasid üle tee jooksmast. Päris mitmel korral pidime autoga ka väikesest jõekesest üles sõitma - mis oli päris lahe! Kohale jõudes käis töö täies hoos. Ei oskagi nüüd täpselt selgitada, et mis seal tehti. No need lehmad kõigepealt karjatatakse kõik sinna aedikutesse. Karjatatakse neid üldjuhul helikopteri ja motikatega. Loodan ka ühel päeval siin tsikliga sõitmise ära õppida;) Siis seal aedikutes sorditakse nad ära - a la pullid, lehmad, noored, vanad, vasikad jne...Sel päeval hoidis Rhett lehmadel silma peal ja hüüdis Hannah´ile, et milline lehm tuleb eraldada ja siis Hannah tõmbas seal mingeid kange, millega siis sulgeti üks värav ja avati teine...lapsed olid seejuures väga õnnelikud ja nautisid tööpõllul olemist! Peale sortimist hakkasid nad väiksemaid vasikaid märgistama ja sarvi eemaldama. Ma ei ole vist midagi rõvedamad näinud kui sarvede eemaldamine...prrr...ja pärast nad kõik veritsesid...prrrr. See märgi põletamine ei ole midagi hullu, va see vastik karvade põlemise hais aga sarved...ööääk! Vot selline kogemus siis!

Eile töötasid kõik maja lähedal aedikus ja märgistasid lehmi seal. Käisime siis ka kohapeal uudistamas ja meile avanes pilt vastsündinud vasikast kes hiljem meile siia maja juurde toimetati. Siin hakkab Lina teda toitma. Kokku toidab ta siis nüüd juba kolme vasikat. Miks ta ema juurest ära võeti? Öeldi, et ta ema oli julm olnud vms.

Kui päeva esimene pool on möödas, siis tavaliselt läheb Peyto väikesele lõunauinakule. Mõnel päeval läheb ta kenasti voodisse, kuid mõnel päeval pean ta sinna nuttes tõstma. Kuid kui ma ta juba voodisse saan, siis sinna ta üldjuhul ka jääb. Minu õnneks umbes 3-4ks tunniks :) Tempy peale lõunat üldjuhul väga ei tudi. Panen ta umbes 3-4 ajal lihtsalt voodisse puhkama, nii tunniks või nii. Siis kui mõlemad lapsed tudivad, siis on mul chill! Pleesitan väljas murul, joon kohvi ja naudin päikest!

Umbes 4-5 vahel võtan Tempy voodist, siis me natukene veel mänigme ja peaaegi ongi vannitamise aeg. Peyto on selleks ajaks ka juba üleval. Kui vannitatud, siis on Tempy õhtusöök. Õhtusöögiks annan talle tavaliselt eelmise õhtu söögi mille olen tema jaoks kõrvale pannud. Peyton sööb aga meie kõigiga kell 7 õhtul. Peale õhtusööki umbes kell 6 õhtul ongi aeg, et Tempy magama panna. Üldjuhul on siis juba emme ja issi ka tagasi. Viimasel ajal on nad juba kella 5st tagasi olnud. Kui emme-issi tagasi, siis on üldjuhul minu päebv läbi ja nemad võtavad asja üle.


Kell 7.00 on meil siis Lina valmistatud õhtusöök. Kõik teavad, et õhtusöök on kell 7 ja punkti pealt ollakse platsis. Vahel läheb Lina aga üle aja ja siis kõik ootavad närviliselt )meeldivalt närviliselt). Alati tänatakse söögi eest: "Thank you for the lovely dinner (breakfast) Lina!" Ja selle juures on kõige naljakam see, et kui üks tänab või ütleb, et toit on nii hea, siis teised ütlevad kõik järgi...ihhii. Kui lahe töö, nii palju komplimente saab!

Kui õhtusöök söödud, siis nii umbes 10min lastakse seedita ja vaikselt hakkavad kõik voodisse minema. Kell 8.00 õhtul on juba surmvaikus ja siin ei liigu enam ükski vend. Vot selline näeb välja minu igapäevane elu veisefarmis! Lahe kas pole?

See helikopteri asi ikka vaevab mind ja nii ootan millal Rhett mind sõitma viib! Eile ütleski Lina Rhettile, et kuule sa pead mulle ja Eivale oma "hullu sõitu" tegema:) Nii lahe...on mida oodata!

Ja siis kahe nädala pärast, kui me tagasi Lolworthi läheme, siis ehk saan ka karjamaale tööle! Eile kui Thomasega (üks taani poistest, kes jääb selle perega kuni novembrini) rääkisin, siis ta ütles, et ohh sa pead Rhettile ütlema, siis Lolworthis saad ka meiega tööle tulla! Tore kogemus oleks. Arvan, et mina isegi võetakse tööle, sest Hannah on ju kodus ja ta ei vaja mind igapäevaselt oma kõrvale:)

Oi ja kauaks siia jään? Augusti lõpuni kindlasti. Kaalun siin isegi kauemaks jääda, nii oktoobri keskpaigani. Siis see olekski siin minu viimane töökoht. Jätaksin endale siis paar nädalat reisimiseks, et jõuda näiteks Brisbane´i või kuskile ja siis sealt lendaks Aasiasse! Ja siis..... kodu siit ma tulen! Aga eks näis kuidas läheb ja kuidas ma tunnen end siin...