Nädal tagasi esmaspäeva õhtul väljusin Charters Towersis bussist, saatsin pereema Hannah´ile sõnumi kus ma täpselt asun ja 5min hiljem tuli ta juba mulle vastu. Ma ei teadnud mida ja keda oodata. Oma vaimusilmas kujutasin ette kuidas pean ühte räpasesse autosse istuma ja minu uus kodu saab olema hiiri täis jne...on mul ju ilusad mälestused sealt zukiinifarmist:)
Tegelikkus oli aga hoopis teine! Hannah väljus 100tuhat dollarit maksvast valgest Toyotast (marki ma ei tea aga igavesti suur, kängurauaga neljaveoline, nahksisu ja muud vinged lisad). Uptasime mu koti autosse ja meie sõit uude koju võis alata. Lapsed olid tal ka kaasas. 1a Temprance ja peagi 3a saav Peyton.
Autosõit koju kestis umbes 1,5-2h ja enamuse ajast sõitsime pimedas. Tee oli eesti mõistest täielik metsavahetee mis oli täis hüpekaid. Hüpekatest kimati aga siukse hooga läbi, et olid peaga laes. Siis muidugi on terve see tee (kus ääres on karjamaad) täis lehmasid, ei puudu ka kängurud. Hannah pidi koguaeg hoo maha võtma ja täistuled kustutama, et lehmad teel ära läheksid. Aga uuups, siis eiteakuskohast kargas igatahes üks lehm auto ette ja põrkas põmaki oma jalaga vastu kängururauda. Kusjuures ennem just rääkisime loomadele otsa sõitmisest :) Lehm viskus tee äärde sirule, Hannah jumala närvis ja ei suutnud uskuda et ta lehmale otsa sõitis, ja siis see veel pikali ka...läks siis välja kontrollima, kuid õnneks lehm ajas end püsti ja pani natukene longates ajama. Uhhh, vedas. Autol polnud häda midagi, ainult üks tuli näitas taevasse. Autosõidu ajal rääkisime natuke sellest ja tollest. Hannah oli minu üllatuseks väga noor ja väga popikas. Ja siis tuli välja, et ta on 23aastane. Ma nagu, et wow! No oma vanuse kohta on ta väga asjalik ja teeb minule küll silmad ette.
Lõpuks jõudsime koju. Mind juhatas ta läbi maja asuvasse kõrvalmajja, kus asub minu pesa. Sisse astudes on wc ja dušš ning sealt läbi minnes kohe magamistuba. Luksus ei ole, kuid oma pesa ikkagi. Esimesel õhtul olin igatahes nii väss, et panin suht ruttu end tudile.
Järgmisel päeval hommikul wc minnes oli wow! Potikaas läks sama ruttu kinni kui ma ta lahti tegin. Potist vaatas vastu suurte silmadega pirakas roheline konn! Konn nagu filmis, hirmus. Ja ei saanudki hommikul pissida ju...hirmus! Veega alla ka ei läinud....
Kuni neljapäevani olime Hannah´i ja lastega üksi kodus. Päev algas 7.00 hommikusöögiga. Minu peamiseks kohustuseks oli koristamine. Köögi kapid, aknad, mööbel, põrandad, laste toad jne...ühel päeval olin isegi üksinda kodus, sest Hannah läks lastega 2h kaugusel asuvasse linna, kus oli nn "laste mängutuba". Seal siis saavad lapsed kokku, et natukene sotsialiseeruda.
Teisipäeva hommikul ja neljapäeval saabus koju Rhett, 28 aastane nägus pereisa. Koju ei tulnud ta mitte autoga vaid helikopteriga. Njah, igapäev ei näe sellist asja, et issi maandub helikopteriga ukse ette. Nende peres on see aga normaalne. neljapäeval tuli isa koju sellepärast, et vanem tüdruk, Peyton, mässis kardina küljes oleva paela ümber väikese õe kaela ja teine hakkas vaikselt lämbuma - oli juba näost sinakas või nii. Mina seda ei näinud, sest ema tegeles sel hetkel lastega, kuid ema oli endast nii väljas ja nuttis. Pidime peaaegu, et 1,5 tunni kaugusele Charters Towersisse sõitma, kuid siis ta ikkagi otsustas arstile helistada ja nõu küsida. Kuna beebi nägi muidu õnnelik ja lõbus välja, siis arst ütles, et pigem olge kodus ja jälgige seisundit. Sellepärast tuli ka issi koju, et kui peaks midagi juhtuma, siis helikopteriga jõuab arstini umbes 30 minutiga. Õnneks aga midagi ei juhtunud ja beebi on siiani õnnelik!
Laupäev ja pühapäev olid minu vabad päevad. Laupäeval ei osanuki muud teha kui küpsetasin peaaegu terve päeva kringlit. Sel päeval tulid koju ka poisid - pereisa Rhett ja taani poisid Rasmus ja Thomas. Nimelt nad kõik töötavad 2h autosõidu kaugusel perekonna teisel maavaldusel nimega Chudleigh kuhu nüüd siis kolisime 3 nädalaks ka meie.
Rasmus ja Thomas on 24 aastased lõbusad taani poisid. Suhe ülemuse Rhettiga on neil suurepärane. Sel õhtul olin esimest korda Rhetti, Hannah´i, Rasmuse ja Thomase seltskonnas ja võib öelda, et parimaid ülemusi ei anna vist soovida. Koos võetakse napsu, tögatakse üksteist ja ollakse muidu lõbusad.
Pühapäeval läksin Hannah´iga Townsville´i tema venna Thomas´i vastu. Thomas e Tom on 15 aastane ja saabus Hannahi kodust Darwinist. Tal on koolivaheaeg ja ta tuli õe ja õemehe juurde appi lehmi karjatama. Sõit Townsville ´i kestis kõva 3,5h ja samapikk oli ka teekond tagasi. Seega ühe päevaga tegime Tallinn-Valga-Tallinn otsa nagu niuhti - see ei ole normaalne! Townsville´is käisime väikesel shoppingul ja lõunal. Mina pidin ostma endale soojad UGG moodi saapad (kõige odavamad mis leidsin), sest mind hirmutati uues kohas ees ootava külmaga nii ära. Ostsin endale veel ka pidžaama püksid, et oleks soe tudida. Ja siis veel kaks suurt pudelit ihupiima - siin on vesi nii kare ja kuivatab mu nahka nii, et see on lausa valge!
Pühapäeval saabus Lolworthi ka üks vanamees, kes tuli neile sinna appi (tööle). Tema siis jääb sinna nn sulaseks, elab kohapeal ja hoolitseb majapidamise eest.
Esmaspäeval pakkisime siis kodu kokku, lapsed autosse ja sõitsime siia Chudleigh´isse. Issi muidugi lendas siia helikopteriga. ma saan ka sellega varsti tiiru teha, pean pereisale meelde tuletama! Nüüd oleme siin ja siin nii tore, tundub nagu terves suures linnaks oleksin. Inimesi on kokku 12. 5 neist pereliikmed - Rhett, Hannah, Rhetti vend ja Hannahi vend ning Rhetti õe peiku. Rhetti õde pidi ka juuli alguses Ameerikast tagasi tulema. Teda ma väga ei oota, sest juttude järgi pidi ta tõeline Bitch olema!
Mul oli valida kas saan endale toa poiste majja, mis nägi välja suht sara või siis saksa tüdruku Lena tuppa (ta töötab siin kokana). Valisin Lena toa, sest seal oli mugavam, soe ja wc ja dušš asus ka majas. Voodit seal ei olnud, poisid vedasid selle mulle sinna. Kuid minu kahjuks osutus see eriti ebamugavaks vanaaegseks võrepõhjaga voodiks koos õhukese madratsiga. Terve öö tudisin tundega, et olen kuskil sügavas augus, ei saa pöörata ja keerata...täna vist vahetame mu voodi välja.
A ja ennem mainisin Lolworthi nime- see on see koht kus on minu esimene kodu;) Seal on veel kutsud ja hobused ja muidugi lehmad - nii pisikesed kui suured;)
Ok tänaseks aitab. Täna mul esimene päev lastega ja pisikene ärkab kohe-kohe oma lõunauinakust üles...
Focus on the journey, not the destination, because joy is found not in finishing an activity but in doing it!
Tuesday, June 28, 2011
Saturday, June 25, 2011
Fifi
Peale Great Barrier Reefi olime väsinud, kuid õnnelikud. Õhtul käisime järjekordselt Iiri pubis oma 5 dollarisel õhtusöögil. Jube hea diil eks? 5 dollari eest saad tüki maitsvat liha kartulipudru ja juurviljadega ning lisaks ka tasuta joogi – õlu või vein. Portsjon ei ole muidugi hiigelsuur, kuid neiudele piisav. Peale õhtusööki võtsime veel kohvikust Chai Latte´d (njämm) ja suutsime end oma jooki oodates pooleks naerda. No kui kohvikus oma jooki oodates avaneb sulle selline vaatepilt:
kas sina siis ei naeraks? Selle asjanduse taga seivad kohvipoisid igatahes vaatasid meid kui debiilikuid. Hiljem pakkisime oma kohvrid (jälle! Uhh kuidas me vihaksime seda pakkimist), et hommikul check out teha ja kella 13.00 bussile jõuda. Enne bussile minekut oli meil plaanis veel Anouk´i tattoo ära parandada. Nimelt ta avastas, et üks kriipsuke on tattool puudu. Tatoveerijal oli tema jaoks aega umbes kell 11.30. Seega hommiku sisustasime me Cairnsi lagooni ääres vedeledes. Seejärel kohtusime ka Pauliga, et temaga hüvasti jätta ja teda külalislahkuse eest tänada. Peale seda oligi aeg järjekordselt nõela maitset tunda. Peale tattood käisime veel poes, et tee peale natukene näksimist osta, jõime kohvikus ühe mõnusa smooti ja seejärel oligi kell juba nii palju, et pidime hosteli pakiruumist oma kotid võtma ja bussile marssima. Buss jäi oma 30min hiljaks, uhhh...
Mission Beachile jõudes ei olnud meil õrna aimugi sellest kuhu me läheme ja milline see koht välja näeb. Õnneks aga oli bussipeatuses meid ja teisi bäkkereid ootamas kolme hosteli esindajad oma väikebussidega kes igaüks meid oma hostelisse meelitas. Valisime välja Scotty´s Place hosteli. Nimelt olin nendega interneti teel tuttav ja tundus õige valik.
Hostel oli ilus, oma bassu, võrkkiiged ja muidu chill koht. Ainult tohutult vaikne oli seal, ainult meie ja veel mõned inimesed. Peagi tegime väikese jalutuskäigu rannas, avasime vahuveini ja mängisime oma esimese Mission Beachi sõbra Fifiga.
Õhtust sõime hosteli küljes asuvas nn restoranis ja sellega meie esimene õhtu Mission Beachil ka lõppes. Aaa, enne õhtusööki Skype´sin ma oma parima ülemusega ever – Helenaga. Nii tore oli üle pika aja jutustaja. Ta rääkis mulle natukene minu sõbranna Teele tegemistest minu vanal ametikohal ja mind valdas kerge äratundmisrõõm. Korraks ka mõtlesin, et oh kui lahe oleks taaskord RKE keerises olla, värvata ja koolitada...kuid see rong on läinud. Küsimuse peale, et millal ma tagasi, vastasin et ei tea. Kindlasti tahan Austraaliasse veel tagasi tulla, oma teiseks aastaks. Siis tahan endale ka „korraliku“ töö otsida. Ideaalis tahan ma Austraalias värbamisega tegeleda. Piilun värbamiskonsuldandi töökuulutusi koguaeg, neid on tohutult! Siin ju kogu see süsteem teistmoodi kui meil. St meil on tööstaaž 10-, 20-, 30 aastat, kuid siin suur hulk ametikohti kus tööstaaž on ehk paar kuud või aasta. Siin on kergem tööd ja elamiskohta vahetada, sest riik on ju suurem kui euroopa. Ja see tingib ka suure tööjõuvoolavuse. Vot nii. Aga see selleks, see on tulevikumuusika.
Järgmisel hommikul läksime varakult Mission Beachi avstama. Juttude järgi pidi see imeilus koht olema.
Tegelikkuses see aga nii ole. See oli kunagi ilus, kuid peale tsüklonit on ilu hävinud ja ranna korrastamisega tegeletakse siiani.
Igatahes võtsime ette 40min jalutuskäigu mööda randa keskusse. Muidugi 40min kujunes meil 2 tunniks,
sest oli ju vaja iga laheda palmi juures pilte klõpsida
ja järjekordne mälestus liivale kirjutada.
Nagu pildilt näha, siis leidsime ka oma „Wilsoni“! Keskusse jõudes saime tagasi hosteli väikebussiga. Seejärel chillisime hosteli bassu ääres - päevitasime
ja tukkusime kuni bussini võrkkiiges.
Kell 15.10 alustasime sõitu Townsville´i poole. Kohale jõudsime nii 19.00 ajal. Ka seekord ei olnud meil õrna aimugi kuhu me ööseks läheme. Bussijaamast leidsime aga ühe Šveitsi tüdruku ja ühe hosteli esindaja kes meil lahkesti tuba pakkus. Öö oli seal 23 dollarit ja pidime tunnistama, et meil vedas järjekordselt ööbimiskoha leidsmisega. Hostelisse chekkis end sisse ka austraallane Nick. Temaga läksime õhtul pizzajahile ja jutustasime mõned tunnid hostelis. Pizzajahile minek nägi välja nii, et pidime ronima tema autosse kus oli armas kutsu ja tagumised uksed ei käinud lahti...mmmm..veits kriipi eks? Eestis kutsuks sellist autot litsilõksuks. Eks meil kõigil olid natukene kahtlused, kui seekord läks meil õnneks ja jõudsime tagasi hostelisse.
Hommikul oli meil vaid loetud tunnid Townsville´is. Saime Nickiga linna, sõime hommikust ja seejärel viis ta meid Townsville´i lossi. No jah...loss või asi, ainult mingi mägi koos vaateplatvormidega.
Tagasi linna otsustasime minna jala. Teekond oli mööda treppe mäest alla – aega võttis aga asja sai! Enne minekut vahetasime veel Nickiga numbreid, et alla jõudes anname märku ja siis saame veel kokku, kuid seda ei juhtunud – me ei helistanud talle.
Taas linnas olles ostsime poest lõuna ja mina üllatasin tüdrukuid (Šveitsi tüdruk oli meiega, sest temal oli sama teekond mis Anouk´il – õhtune buss Airlie Beachile. Võib öelda, et mingiks ajaks leidsi Anouk endale uue reisukaaslase. Hästi tore tüdruk oli.) juustukoogiga. Seadsime sammud bussipeatuse lähedal asuvasse parki
kus lõunatasime ja mekkisime lahkumiskooki.
Kell 14.00 pidime olema bussijaamas, kuhu hosteli inimesed pidid meie kotid tooma. Anouki ja Šveitsi tüdruku buss hakkas peaaegu juba lahkuma, kuid kotte ei olnud veel seal...väike närv oli sees. 2min enne väljumist jõudsid nad aga kohale ja oligi aeg hüvasti jätta. Uiii, nii kurb...kallistasime, mina nutisin ja lahkusime parimate soovidega. Anouk oli fantastiline reisupartner ja ma reisiksin temaga iga kell ükskõik kuhu! Ma loodan, et tema austraalia seiklus kuni 20.juulini, mil ta peab lahkuma, saab olema sama vinge kuni siiani. 20.juulil lendab ta Sydneyst Hong-Kongi. Seal veedab ta 4 päeva ja seejärel põrutab Bangkoki. Tais viibib 3 nädalat ja peale Taid läheb 2 nädalaks Bali ja Indoneesiat avastama. Indoneesiasse tahab minna sellepärast, et sealt on pärit tema isa. Septembri alguses peaks ta kenasti tagasi Hollandis olema! Mõnusaid seiklusi talle!
Minu pagas oli hosteli bussis ja nad sõidutasid mind Townsville´i uude rongijjaama (nime ma ei teadnud, teadsin vaid, et minu buss Charters Towersisse väljub sealt). Peale 45min ootamist oli buss ees ja algas sõit „eiteakuhueiteakellejuurde“...
Mission Beachile jõudes ei olnud meil õrna aimugi sellest kuhu me läheme ja milline see koht välja näeb. Õnneks aga oli bussipeatuses meid ja teisi bäkkereid ootamas kolme hosteli esindajad oma väikebussidega kes igaüks meid oma hostelisse meelitas. Valisime välja Scotty´s Place hosteli. Nimelt olin nendega interneti teel tuttav ja tundus õige valik.
Hostel oli ilus, oma bassu, võrkkiiged ja muidu chill koht. Ainult tohutult vaikne oli seal, ainult meie ja veel mõned inimesed. Peagi tegime väikese jalutuskäigu rannas, avasime vahuveini ja mängisime oma esimese Mission Beachi sõbra Fifiga.
Järgmisel hommikul läksime varakult Mission Beachi avstama. Juttude järgi pidi see imeilus koht olema.
Hommikul oli meil vaid loetud tunnid Townsville´is. Saime Nickiga linna, sõime hommikust ja seejärel viis ta meid Townsville´i lossi. No jah...loss või asi, ainult mingi mägi koos vaateplatvormidega.
Taas linnas olles ostsime poest lõuna ja mina üllatasin tüdrukuid (Šveitsi tüdruk oli meiega, sest temal oli sama teekond mis Anouk´il – õhtune buss Airlie Beachile. Võib öelda, et mingiks ajaks leidsi Anouk endale uue reisukaaslase. Hästi tore tüdruk oli.) juustukoogiga. Seadsime sammud bussipeatuse lähedal asuvasse parki
Minu pagas oli hosteli bussis ja nad sõidutasid mind Townsville´i uude rongijjaama (nime ma ei teadnud, teadsin vaid, et minu buss Charters Towersisse väljub sealt). Peale 45min ootamist oli buss ees ja algas sõit „eiteakuhueiteakellejuurde“...
Thursday, June 23, 2011
Great Barrier Reef
Ma olen elus ja täie tervise juures!
Kõigepealt paneksin kirja oma viimase seikluse Cairnsis – Great Barrier Reef! Reefile läksime reede, 17.juuni, varahommikul. Laevas pidime olema juba 7.30 hommikul. Kohe pakuti meile hommikusöögiks kohvi/teed ja muna-peekoni burgerit, ulatati kätte lestad ja snorgeldamisvarustus ja meie seiklus võis alata!
Pildistamiseks laenutasime minu kaamerale veekindla ümbrise
millega võib ka sukelduma minna. Oleks saanud võtta ka koti, kuid kott ei pea sukledudes survele vastu. Samuti oleks saanud laenutada ka kaamera, kuid milleks, enda kaameraga hiljem mugavam ja peagi oli neil täpselt minu kaamera ümbris saadaval. Muide, see kaamera ümbris maksab ostes 300 dollarit. Ja kaamera maksis mul pool aastat tagasi 200 dollarit...normaalne. Muidugi kohe oli vaja ka kaamerat katsetada ja esimesed klõpsud teha.
Kui olime ära kuulanud informatiivse jutu, et kellega ja millega saab meil korallide seas tegemist oligi kell peaaegu 10.00 ning saabusime meie esimesse peatuskohta kus võis alustada snorgeldumise ja sukeldumisega.
Meie olime sukeldudes grupis number 5, seega meie võisime prillid ette, torud suhu ja lestad jalga panna, et supsti vette hüpata. No läksin siis ukerdades vette, prrrr....millised lained. Kaamera ühes käes ukerdasin seal vees, vesi pritsis igale poole, lained lõid põmm ja põmm näkku. Panin siis pea vee alla...apppi, ma pean hingama...appiii, tõstsin siis pea vee peale ja ikka need lained – põmm ja põmm. Ja nii ma seal siblisin, tundsin end nagu kutsu...peale 3min mulle aitas, ei suutnud enam. Läksin tagasi paadi juure, et end üles ukerdada. Üks personalist küsis, et mis viga, kas kõik on ok. Ütlesin, et jaa jaaa, kõik on ok, aga mulle ei meeli snorgeldamine...tema siis, et oiii ma aitan sind, pärast läheme kõikide teistega, kes end kindlalt ei tunne, snorgeldama ja siis ma juhendan sind....oehh, no eks vaatame seda asja.
Paar minutit pardal olles suutsin maha rahuneda ja mõtlesin, et ok, teen veel ühe katse. Ja ise ma pidin veel pärast sukelduma minema? Anouk snorgeldas nagu vana mees ja ütles mulle siis, et pane pea vee alla ja chilli rahulikult...njah, chilli? Läksin siis uuesti ja proovisin Anouki õpetuse järgi – juhuuu! See töötas, paar esimest minutit oli hirmus, kuid pea veel all chillides, seda pinnale mitte tõstes, toimis see snorgeldus igavesti vahvalt! Nii tore oli, nägin kalu ja asju ja koledaid halle koralle – jah, korallid ei ole siin ilusad ilusad nagu filmis või pildiraamatus. Korallid on surnud! Eks elus koralle leidub siin ka, kuid sinna ei lubata turiste, kahjuks. Snorgelduse ajal vaatan siis mina alla ja keda ma näen, fotograaf! Fotograaf ujub seal suure kalaga
ja lükkab kala minu juurde...uiiiiii, suur kala...katsun kala, uiiii. Fotograaf teeb klõpsu, kala ujub mu alt läbi ja fotograaf teeb veel ühe klõpsu – nii lahe! Hiljem nägin ka neid pilte, kuid kuna pildid olid 10 dollarit tükk, siis üle 3 ma ei ostnud ja need pildid ei osutunud minu TOP 3 valikusse.
Vile – hrupp nr 5 sukelduma! Oookouuuu, minu kord! Vest koos ballooniga selga, toru õpetussõnadega „ See on sinu uus parim sõber!“ suhu ja minekut! Kõigepealt viskad end üle ääre vette ja siis hakkad vaikselt laskuma. Seda kõike teed instruktori käe all. Alustuseks harjutad hingamist – mullll, mulll,mulll....Siis lähed ühe toru võrra sügavamale, pigistad nina kinna ja teed kõrvade kaudu „pop“. Põhimõtteliselt lükkad õhu (surve) vms kõrvadest välja. Siis jälle toru alla jne kuni oled viimase, kolmanda, toru juures. Siis hingad seal rahulikult ja ootad kuni kõik teised sama teevad. Instruktor võttis korraga endaga kaasa 4 algajat sukeldujat. Siis pidime kõik veel seal vee all toru suust välja võtma, „bubble-bubble-bubble“ ütlema ja toru suhu tagasi panema. Peale seda kõike haaras instrukto kaks totut (prantsuse paarike) ühele poole ja kaks totu (meie Anoukiga) teisele poole. Ujume....tunnen kuidas ma vajun põhja, appiiii...hirmus, soolavesi on suus, hinga...hinga rahulikult....prrr, soolane, vastik ja ma vajun. Miks ma vajun? Ja siis järsku tunnen kuidas ma ei ole enam Anouki küljes vaid vajun...aaaa, siblin igatpidi, tuletan endale meele, et pean rahulikult hingama....vaatan natukene ringi. Miks instrukot ei tule...appiiii, ma lähen siin kaotsi ju. Ja siis vaatan alla, hirmus, korall....apppi kohe on kokkupõrge! Appiii, öeldi ju et koralle ei tohi puutuda, neile ei tohi vastu minna...appii, aga mida ma teen? Ma olen nii raske ja ma vajun ju....põmmm! Läksin ühe põlvega vastu koralli, põmmm, siis teisega.....edasi ma ei mäetagi mis sai. Vist ukerdasin sealt minema ja siis juba haaras instruktor mul käest.Uhhhh, päästetud! Ta viis mind paadi lähedale, hoidsin seal torust kinni ja instruktor vähendas mul raskusi. Seejärel tegime veel kolmekesi (Anouk, mina ja instruktor) veel ühe väikese ringi ja oligi aeg pinnale tõusta. Mhhh...igav, nõme, mulle ei meeldi sukeldumine! Olge mureta, prantsuse paarike ei läinud kaotsi, nad olid juba enne meid veepinnal.
Hea küll, esimene snorgeldus oli „pees“, kuid teine oli ok. Esimene sukeldus oli „pees“, kuid äkki teine on ok? Anouk kaalus ka, et võtaks teise sukelduse juurde. Nimelt esimene sukeldumine oli meil meie 155 dollarise ekskursiooni hinnas, kuid järgmise sukeldumise eest pidi juba 55 dollarit ekstra välja käima. Hmmm...korallid ei olnud värvilised ja isegi kalu ma ei näinud, kuna olin vee all hoopis muude asjadega ametis – näiteks nagu soolavesi suus ja mitte põhja vajumine...“Ok, lets do it“
Enne lõunat käisime veel 20min sõidul klaaspõhjaga laeval.
Lõuna oli laevas korralik, pasta, liha, rõstitud kõrvits, toorsalatid jne...njämmi! Peale lõunat saabusime teise sihtpunkti. Jällegi olime grupis nr 5. St jällegi alguses snorgeldust
ja pärast sukeldumist. Jeee, snorgeldades tundsin juba end kui kala vees! Nii tore oli. Mulle avanesid imelised vaates, tegin palju pilte ja leidsin oma Kalapoeg Nemo!
Pildilt ei ole küll hästi näha, kuid isegi kaks Nemot on seal...ausõna! Ja siis oli seal veel igasuguseid väikseid ja suuremaid kalu. Valge-musta triibulised olid eriti sõbralikud ja ujusid hästi lähedalt mööda.
Siis nägin veel kuidas grupp totakaid Mushy´si (pilusilmad) sukeldus...ihiiii. Ühel Mushy´l oli sama probleem mis minul ja ta vajus põhja...ihiii,
itsitasin seal snorgeldades omaette ja klõbistasin neist pilte. Hetke pärast ujus nende juurde fotograaf, et teha neist üks tore grupi-mushy pilt... Ja teate mis Anouk leidis snorgeldades? Rabbitfish!
Selline punaste silmadega kollane kala kes ujub alati koos oma peiku või prutaga. Neid ei pidavat kunagi üksi nägema...no kui näed, siis seal taga on väga kurb lugu.
Teisel sukeldumisel pandi mulle instruktori palvel üks raskus vähem ja teekond võis alata. Seekord jäi kogu see eelmäng ja hingamise harjutamine ära...põmm vette ja hakkad laskuma, kõrvadega pead ikka koguaeg pop ja pop tegema, muidu on surve nii tugev, et nad hakkavad sul valutama. Seda kõrvade asja teed põhimõtteliselt kogu sukeldumise vältel. Kui päris põhjas olime, siis lükkas instruktor meid enda küljest minema ja näitas, et ujuge...uuuuu, ma ei vaju! Jesss, palju chillim oli!
Kruiisisime seal päris pikalt ringi.
Nägime ühte toredat koralli – kui paned näpu juurde, siis kaob ta oma aku, võtad näpu ära, siis tuleb jälle välja...nii naljakas. Ja siis...uiii, suur kala, jälle siin! Ja fotograaf ka! Juhuuuu...fotograaf lükkas jälle kala minuni - klõps,
lükkas kala Anoukile – klõps
ja üks tore mälestus on jäädvustatud! See kala on muideks Wally! Vot nii. Ühesõnaga teine sukeldumine läks igati korda, sain mõnusalt ringi chillida, ei vajunud põhja, nägin veel ühte kala mis täpselt liiva moodi ja ...ja...no mis siin muud – lahe oli! Lõpus enne pinnale tõusmist andis instruktor meile veel ühe imeliku „looma“ kätte
...kahtlane. Ei teagi mis asi see oli...
Võin öelda, et Great Barrier Reef on mul tehtud!
See on suht kole, va värvilised kalad, kuid igati väärt kogemus! Olen õnnelik, et selle ära tegin ja kõige õnnelikum, et tegin seda koos Anouk´iga!
Praegu olen oma uue pere juures. Internet on siin olemas, kuid nad ei tea parooli, et saaksin oma arvutiga Wifit kasutada. Sellepärast ei ole mind ka enam internetis näha olnud, ei taha nende arvutit eriti kasutada...aga eks näis, ehk saan selle asja korda.
Järgmisel korral kirjutan teile Mission Beachist, Townsville´ist, lahutusest Anouk´iga...kurb ja sellest kus ja kellega ma praegu olen!
Ja tegelikult tahtsin blogisse rohkem pilte panna, kuid siin see internet on nii aeglane....nii aeglane...prrrr!
Ja HEAD JAANI k]ikidele! Mul j''b seekord vahele.
Kõigepealt paneksin kirja oma viimase seikluse Cairnsis – Great Barrier Reef! Reefile läksime reede, 17.juuni, varahommikul. Laevas pidime olema juba 7.30 hommikul. Kohe pakuti meile hommikusöögiks kohvi/teed ja muna-peekoni burgerit, ulatati kätte lestad ja snorgeldamisvarustus ja meie seiklus võis alata!
Pildistamiseks laenutasime minu kaamerale veekindla ümbrise
Meie olime sukeldudes grupis number 5, seega meie võisime prillid ette, torud suhu ja lestad jalga panna, et supsti vette hüpata. No läksin siis ukerdades vette, prrrr....millised lained. Kaamera ühes käes ukerdasin seal vees, vesi pritsis igale poole, lained lõid põmm ja põmm näkku. Panin siis pea vee alla...apppi, ma pean hingama...appiii, tõstsin siis pea vee peale ja ikka need lained – põmm ja põmm. Ja nii ma seal siblisin, tundsin end nagu kutsu...peale 3min mulle aitas, ei suutnud enam. Läksin tagasi paadi juure, et end üles ukerdada. Üks personalist küsis, et mis viga, kas kõik on ok. Ütlesin, et jaa jaaa, kõik on ok, aga mulle ei meeli snorgeldamine...tema siis, et oiii ma aitan sind, pärast läheme kõikide teistega, kes end kindlalt ei tunne, snorgeldama ja siis ma juhendan sind....oehh, no eks vaatame seda asja.
Paar minutit pardal olles suutsin maha rahuneda ja mõtlesin, et ok, teen veel ühe katse. Ja ise ma pidin veel pärast sukelduma minema? Anouk snorgeldas nagu vana mees ja ütles mulle siis, et pane pea vee alla ja chilli rahulikult...njah, chilli? Läksin siis uuesti ja proovisin Anouki õpetuse järgi – juhuuu! See töötas, paar esimest minutit oli hirmus, kuid pea veel all chillides, seda pinnale mitte tõstes, toimis see snorgeldus igavesti vahvalt! Nii tore oli, nägin kalu ja asju ja koledaid halle koralle – jah, korallid ei ole siin ilusad ilusad nagu filmis või pildiraamatus. Korallid on surnud! Eks elus koralle leidub siin ka, kuid sinna ei lubata turiste, kahjuks. Snorgelduse ajal vaatan siis mina alla ja keda ma näen, fotograaf! Fotograaf ujub seal suure kalaga
Vile – hrupp nr 5 sukelduma! Oookouuuu, minu kord! Vest koos ballooniga selga, toru õpetussõnadega „ See on sinu uus parim sõber!“ suhu ja minekut! Kõigepealt viskad end üle ääre vette ja siis hakkad vaikselt laskuma. Seda kõike teed instruktori käe all. Alustuseks harjutad hingamist – mullll, mulll,mulll....Siis lähed ühe toru võrra sügavamale, pigistad nina kinna ja teed kõrvade kaudu „pop“. Põhimõtteliselt lükkad õhu (surve) vms kõrvadest välja. Siis jälle toru alla jne kuni oled viimase, kolmanda, toru juures. Siis hingad seal rahulikult ja ootad kuni kõik teised sama teevad. Instruktor võttis korraga endaga kaasa 4 algajat sukeldujat. Siis pidime kõik veel seal vee all toru suust välja võtma, „bubble-bubble-bubble“ ütlema ja toru suhu tagasi panema. Peale seda kõike haaras instrukto kaks totut (prantsuse paarike) ühele poole ja kaks totu (meie Anoukiga) teisele poole. Ujume....tunnen kuidas ma vajun põhja, appiiii...hirmus, soolavesi on suus, hinga...hinga rahulikult....prrr, soolane, vastik ja ma vajun. Miks ma vajun? Ja siis järsku tunnen kuidas ma ei ole enam Anouki küljes vaid vajun...aaaa, siblin igatpidi, tuletan endale meele, et pean rahulikult hingama....vaatan natukene ringi. Miks instrukot ei tule...appiiii, ma lähen siin kaotsi ju. Ja siis vaatan alla, hirmus, korall....apppi kohe on kokkupõrge! Appiii, öeldi ju et koralle ei tohi puutuda, neile ei tohi vastu minna...appii, aga mida ma teen? Ma olen nii raske ja ma vajun ju....põmmm! Läksin ühe põlvega vastu koralli, põmmm, siis teisega.....edasi ma ei mäetagi mis sai. Vist ukerdasin sealt minema ja siis juba haaras instruktor mul käest.Uhhhh, päästetud! Ta viis mind paadi lähedale, hoidsin seal torust kinni ja instruktor vähendas mul raskusi. Seejärel tegime veel kolmekesi (Anouk, mina ja instruktor) veel ühe väikese ringi ja oligi aeg pinnale tõusta. Mhhh...igav, nõme, mulle ei meeldi sukeldumine! Olge mureta, prantsuse paarike ei läinud kaotsi, nad olid juba enne meid veepinnal.
Hea küll, esimene snorgeldus oli „pees“, kuid teine oli ok. Esimene sukeldus oli „pees“, kuid äkki teine on ok? Anouk kaalus ka, et võtaks teise sukelduse juurde. Nimelt esimene sukeldumine oli meil meie 155 dollarise ekskursiooni hinnas, kuid järgmise sukeldumise eest pidi juba 55 dollarit ekstra välja käima. Hmmm...korallid ei olnud värvilised ja isegi kalu ma ei näinud, kuna olin vee all hoopis muude asjadega ametis – näiteks nagu soolavesi suus ja mitte põhja vajumine...“Ok, lets do it“
Enne lõunat käisime veel 20min sõidul klaaspõhjaga laeval.
Teisel sukeldumisel pandi mulle instruktori palvel üks raskus vähem ja teekond võis alata. Seekord jäi kogu see eelmäng ja hingamise harjutamine ära...põmm vette ja hakkad laskuma, kõrvadega pead ikka koguaeg pop ja pop tegema, muidu on surve nii tugev, et nad hakkavad sul valutama. Seda kõrvade asja teed põhimõtteliselt kogu sukeldumise vältel. Kui päris põhjas olime, siis lükkas instruktor meid enda küljest minema ja näitas, et ujuge...uuuuu, ma ei vaju! Jesss, palju chillim oli!
Võin öelda, et Great Barrier Reef on mul tehtud!
Järgmisel korral kirjutan teile Mission Beachist, Townsville´ist, lahutusest Anouk´iga...kurb ja sellest kus ja kellega ma praegu olen!
Ja tegelikult tahtsin blogisse rohkem pilte panna, kuid siin see internet on nii aeglane....nii aeglane...prrrr!
Ja HEAD JAANI k]ikidele! Mul j''b seekord vahele.
Thursday, June 16, 2011
Fucking Queen?
Tänan kõiki, kes mulle oma kommentaaridega "pai" tegid. Olen meeldivalt üllatunud, et minu blogi pakub huvi ka "võõrastele". Hetkel tean juba kahte "võõrast", kes minu blogi loevad:) Huvitav mis põhjusel? Kas endal plaan Austraaliat külastada või juba siinmail käidud? Igatahes võite julgelt kaasa rääkida, täiendavaid küsimusi küsida jne...vastan meeleldi! Siinkohal tahan ka lisada, et asi ei ole mitte selles kui paljud minu blogi loevad (klikilugeja on mul statistika näol blogis olemas), vaid selles kui paljud minuga reaalselt suhtlevad ja kellega suhtlen mina. Paljalt minu blogi lugemine ei anna mulle midagi, kui ma ei tea mis sa minu seiklustest arvad:) Vot nii! Aga saan hakkama, juba 7 kuud olen hakkama saanud, ainult 6 kuud veel minna ja siis saa teile kõigile lihtsalt ühe suure kalli teha!
No nii...üle-eelmise postituse ajal läksin Kurandasse orjatööle. Eelmise postituse ajal aga vedelesin Cairnsi laguuni ääres. Mis juhtus? Jah, orjatöö oli tõeline orjatöö. Tegelikult tööl polnud suht viga, va see, et kõik oli täiesti organiseerimata ja inimesed jooksid seal kuurordis nagu peata kanad ringi. Tagatipuks oli ülemus, Bella, täielik mõrd. Mis veel? No suurt rohkem polnud vajagi. Esimene tööpäev koristasin mina neid majakesi ja Anouk töötas receptionis (uskuge või mitte aga kohe kuidagi ei tule see eesti keelne sõna meelde). Minu tööpäev oli 8h. 4h töötasin oma majtuse ja söögi eest ja ülejäänud 4h lubati tasustada 10dollarit tund. Tubade koristamine nägi ette voodite tegemist, vannitoas rätikute ja pesemisvahendite vahetust, põrandate ja muude pindade küürimist. Põrandaid tuli pühkida harjaga, ka vaipa. Ja töövahendeid tuli jagada teiste tüdrukutega, kes asusid mingid majakesed mäest alla. See aga tähendas, et pidid jooksma üles-alla, et töövahendeid endale saada. Siis lõpuks said ka tolmuimeja, mis ei imenud. Hiljem said teise tolmuimeja, millel puudus otsik - jeerum! Kuidas ma nii küll 8h vastu pidasin? Peale esimest tundi mõtlesin, et eiii, ma ei taha siin olla, võtan oma koti panen ajama. Kuid üritasin melda positiivselt, mõtlesin vaid sellele, et oiii kui hea trenn see on, jooksen üles-alla ja treenin end...Samal ajal kui mina end "treenisin" vaevles Anouk receptionis, kus ta ei saanud korralikku koolitust ja pidi juba telefoni vastu võtma, külalistele check in-i tegema ja baaris Gin ja toonikut serveerima. Samal ajal sai veel kellegilt õiendada ka, et ühe teise töötaja baari leti taha lasi...peale esimest päeva vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime, et kui järgmine päev on samamoodi, siis paneme minema.
Järgmisel päeval pidime esialgselt hotelli fuajee/restorani osa koos Bellaga ühe sünnipäeva tarbeks ära kaunistama. Kell 8.00 olime platsis ja ootasime teda...teda aga ei tulnud ja mind haarati jällegi tubade koristusse, persse ma ütlen. Olin jumala närvis, sest ma kujutasin ette kuidas ma pean jälle seal organiseerimatuses tööd tegema...uhhh. Anouk jäi jälle receptionisse. Tööd jätkus meil 5ks tunniks.
Vahepeal saime tuttavaks Harmony ja Penolopi´ga. Penolopi oli Kanadast ja Harmony USA-st. Nad olid teistmoodi inimesed. Nii 70-aastased ja kutsusid end Peace Pilgrimiteks. See kes nad täpselt olid on juba teine lugu...ehk kunagi jutustan teile sellest. Nemad abistasid seal ka koristusega. Ühesõnaga nendega oli meil tore lõuna ja peale lõunat saime Harmony eestvedamisel mediteerida - nii mõnus oli! Nene südamed olid täis armastust, rahu ja õnne mida nad soovisid meile ja ka Bellale :)
Teise päeva õhtul pidime Anoukiga sünnipäevapeo korraldust abistama. Meie põhiline ülesanne oli külalistele kana, liha ja lasagnet taldrikuuse tõsta, klaase lauale panna ja pärast nõud laudadelt ära koristada. Ühel hetkel kui sünnipäevatort oli juba laual, enamus tööst tehtud ja me köögis olime ütles Bella meile, et you can knock off now, you look tire. Mis? ja oligi kõik...ei ühtegi aitähh sõna ega midagi...prrrr! Otsustasime, et homme läheme minema, aitab!
Ja see knock of ei olnud veel midagi. Samal päeval ütles ta ühele tüdrukule, kes rääkida soovis, meie kõigi ees, et You wanna talk to me now? What the fuck do you think, that you are a fucking queen that you wanna talk to me? Fuck. I dont have time....blaa-blaa....kõik me olime seal, hotelli külastajad olid seal...prrr, ebanormaalne!
Ühesõnaga pühap olime veel valmis tööd tegema, kuid hommikul ütles ta meile, et ta ei vaja meid. Ok...peale paari tundi katseid saime lõpuks jutule, pugesime talle natukene perxxxe ja meil õnnestus viisakalt töösuhe lõpetada. Kartsime, et me ei saa teenitud palka, kuid ka sellega läks õnneks. Saime 90 dollari asemel isegi 100 dollarit (nägu) - juhuuu!
Pühapäeva lõunaks olid kõik teised bäkkerid sealt hotellist lahkunud. Reedel kui saabusime lahkus oma 6, laupäeval 3 ja pühapäeval peale meie 3 tüdrukut ja siis 1 poiss kes oli eelmisel päeval saabunud. Talle ei jäänud sinna mitte kedagi teist kui need Peace Pilgrimid...
Meie võtsime oma kotid, haarasime kätte sildi "Cairns" ja sammusime sealt minema. Kott oli raske, kuid süda kerge:) Peale 5min saime juba auto peale, me ei pidanud isegi korralikult hääletama...ja varsti olimegi taas Cairnsis. Checkkisime end Global Backpackers (Waterfront) hostelisse ja oleme siiani siin chillinud. Muide..see on neljas hostel Cairnsis ja oleme sellega väga rahul!
Mis nüüd? Homme läheme kalapoeg Nemot otsima. St siis seda, et läheme 6 tunnisele paadireisile Great Barrier Reefile, kus saame snorgeldada ja sukelduda. Rentisime mu kaamerale veekindla ümbrise ja loodame homme mõned head kaadrid saada. Ma muidugi arvan, et mina ei ole suuteline pilte tegema, sest ikkagi mul esimene kord nii loomadega koos vee all olla ja üldse ju hirmus sukelduda? Lähed ju nii sügavale...ja siis veel need haid? Prrr.... aga kui ma Nemot näen, siis ma vist pissin õnnest püksi! Oleme Anoukiga nii erutunud!
Peale Reefi oleme ühe öö veel siin hostelis, laupäeval parandame Anouki tattoo ja kell 13.00 püüame bussi Mission Beachile. Seal veedame ühe öö ja pühapäeval kell 15.00 läheme bussiga Townsville´i. Seal oleme jällegi ühe öö ja siis lähevad meie teed lahku. Anouk jätkab reismist idakaldal ja mina alustan tööd 250km Townsville´ist sisemaa poole.
Jah leidsin töö! Veisefarmis selline koduabiline - lapsehoidmine, aiatöö, kodused toimetused, söögitegemine jne...juhuuu, teise aasta viisa!!!! Elamine on tasuta, söök võimaldatakse ja päris ok palk võimaldatakse! Olen õnnelik...kuid eks näis kuidas see kõik seal reaalselt toimib ja kuhu ma satun!
Ja mis kõige tähtsam, mu keha hakkas taas üle pika aja funktsioneerima....juhuuu! Olen maailma kõige õnnelikum! Sellel pikemalt ei peatu, kes teab see teab....
No nii...üle-eelmise postituse ajal läksin Kurandasse orjatööle. Eelmise postituse ajal aga vedelesin Cairnsi laguuni ääres. Mis juhtus? Jah, orjatöö oli tõeline orjatöö. Tegelikult tööl polnud suht viga, va see, et kõik oli täiesti organiseerimata ja inimesed jooksid seal kuurordis nagu peata kanad ringi. Tagatipuks oli ülemus, Bella, täielik mõrd. Mis veel? No suurt rohkem polnud vajagi. Esimene tööpäev koristasin mina neid majakesi ja Anouk töötas receptionis (uskuge või mitte aga kohe kuidagi ei tule see eesti keelne sõna meelde). Minu tööpäev oli 8h. 4h töötasin oma majtuse ja söögi eest ja ülejäänud 4h lubati tasustada 10dollarit tund. Tubade koristamine nägi ette voodite tegemist, vannitoas rätikute ja pesemisvahendite vahetust, põrandate ja muude pindade küürimist. Põrandaid tuli pühkida harjaga, ka vaipa. Ja töövahendeid tuli jagada teiste tüdrukutega, kes asusid mingid majakesed mäest alla. See aga tähendas, et pidid jooksma üles-alla, et töövahendeid endale saada. Siis lõpuks said ka tolmuimeja, mis ei imenud. Hiljem said teise tolmuimeja, millel puudus otsik - jeerum! Kuidas ma nii küll 8h vastu pidasin? Peale esimest tundi mõtlesin, et eiii, ma ei taha siin olla, võtan oma koti panen ajama. Kuid üritasin melda positiivselt, mõtlesin vaid sellele, et oiii kui hea trenn see on, jooksen üles-alla ja treenin end...Samal ajal kui mina end "treenisin" vaevles Anouk receptionis, kus ta ei saanud korralikku koolitust ja pidi juba telefoni vastu võtma, külalistele check in-i tegema ja baaris Gin ja toonikut serveerima. Samal ajal sai veel kellegilt õiendada ka, et ühe teise töötaja baari leti taha lasi...peale esimest päeva vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime, et kui järgmine päev on samamoodi, siis paneme minema.
Järgmisel päeval pidime esialgselt hotelli fuajee/restorani osa koos Bellaga ühe sünnipäeva tarbeks ära kaunistama. Kell 8.00 olime platsis ja ootasime teda...teda aga ei tulnud ja mind haarati jällegi tubade koristusse, persse ma ütlen. Olin jumala närvis, sest ma kujutasin ette kuidas ma pean jälle seal organiseerimatuses tööd tegema...uhhh. Anouk jäi jälle receptionisse. Tööd jätkus meil 5ks tunniks.
Vahepeal saime tuttavaks Harmony ja Penolopi´ga. Penolopi oli Kanadast ja Harmony USA-st. Nad olid teistmoodi inimesed. Nii 70-aastased ja kutsusid end Peace Pilgrimiteks. See kes nad täpselt olid on juba teine lugu...ehk kunagi jutustan teile sellest. Nemad abistasid seal ka koristusega. Ühesõnaga nendega oli meil tore lõuna ja peale lõunat saime Harmony eestvedamisel mediteerida - nii mõnus oli! Nene südamed olid täis armastust, rahu ja õnne mida nad soovisid meile ja ka Bellale :)
Teise päeva õhtul pidime Anoukiga sünnipäevapeo korraldust abistama. Meie põhiline ülesanne oli külalistele kana, liha ja lasagnet taldrikuuse tõsta, klaase lauale panna ja pärast nõud laudadelt ära koristada. Ühel hetkel kui sünnipäevatort oli juba laual, enamus tööst tehtud ja me köögis olime ütles Bella meile, et you can knock off now, you look tire. Mis? ja oligi kõik...ei ühtegi aitähh sõna ega midagi...prrrr! Otsustasime, et homme läheme minema, aitab!
Ja see knock of ei olnud veel midagi. Samal päeval ütles ta ühele tüdrukule, kes rääkida soovis, meie kõigi ees, et You wanna talk to me now? What the fuck do you think, that you are a fucking queen that you wanna talk to me? Fuck. I dont have time....blaa-blaa....kõik me olime seal, hotelli külastajad olid seal...prrr, ebanormaalne!
Ühesõnaga pühap olime veel valmis tööd tegema, kuid hommikul ütles ta meile, et ta ei vaja meid. Ok...peale paari tundi katseid saime lõpuks jutule, pugesime talle natukene perxxxe ja meil õnnestus viisakalt töösuhe lõpetada. Kartsime, et me ei saa teenitud palka, kuid ka sellega läks õnneks. Saime 90 dollari asemel isegi 100 dollarit (nägu) - juhuuu!
Pühapäeva lõunaks olid kõik teised bäkkerid sealt hotellist lahkunud. Reedel kui saabusime lahkus oma 6, laupäeval 3 ja pühapäeval peale meie 3 tüdrukut ja siis 1 poiss kes oli eelmisel päeval saabunud. Talle ei jäänud sinna mitte kedagi teist kui need Peace Pilgrimid...
Meie võtsime oma kotid, haarasime kätte sildi "Cairns" ja sammusime sealt minema. Kott oli raske, kuid süda kerge:) Peale 5min saime juba auto peale, me ei pidanud isegi korralikult hääletama...ja varsti olimegi taas Cairnsis. Checkkisime end Global Backpackers (Waterfront) hostelisse ja oleme siiani siin chillinud. Muide..see on neljas hostel Cairnsis ja oleme sellega väga rahul!
Mis nüüd? Homme läheme kalapoeg Nemot otsima. St siis seda, et läheme 6 tunnisele paadireisile Great Barrier Reefile, kus saame snorgeldada ja sukelduda. Rentisime mu kaamerale veekindla ümbrise ja loodame homme mõned head kaadrid saada. Ma muidugi arvan, et mina ei ole suuteline pilte tegema, sest ikkagi mul esimene kord nii loomadega koos vee all olla ja üldse ju hirmus sukelduda? Lähed ju nii sügavale...ja siis veel need haid? Prrr.... aga kui ma Nemot näen, siis ma vist pissin õnnest püksi! Oleme Anoukiga nii erutunud!
Peale Reefi oleme ühe öö veel siin hostelis, laupäeval parandame Anouki tattoo ja kell 13.00 püüame bussi Mission Beachile. Seal veedame ühe öö ja pühapäeval kell 15.00 läheme bussiga Townsville´i. Seal oleme jällegi ühe öö ja siis lähevad meie teed lahku. Anouk jätkab reismist idakaldal ja mina alustan tööd 250km Townsville´ist sisemaa poole.
Jah leidsin töö! Veisefarmis selline koduabiline - lapsehoidmine, aiatöö, kodused toimetused, söögitegemine jne...juhuuu, teise aasta viisa!!!! Elamine on tasuta, söök võimaldatakse ja päris ok palk võimaldatakse! Olen õnnelik...kuid eks näis kuidas see kõik seal reaalselt toimib ja kuhu ma satun!
Ja mis kõige tähtsam, mu keha hakkas taas üle pika aja funktsioneerima....juhuuu! Olen maailma kõige õnnelikum! Sellel pikemalt ei peatu, kes teab see teab....
Monday, June 13, 2011
Eemal
Vedelen siin Cairnsi lagooni ääres ja mõtlen... mõtlen, et imelik kuidas kodust eemal olek mõjutab sõpradega suhtlemist. Istun siin Austraalias väga palju internetis, kuid suhtlen oma sõpradega poole vähem kui kodus olles. No kui aus olla siis peaaegu üldse ei suhtle. Imelik?
Mäletan kui mu sõbranna Külli Austraalias oli ja kui ta msn-i tuli, siis ma ei läinud temaga rääkima. Arvasin, et ju tal on seal nii palju jutustajaid, et mis ma ikka seda tüütut küsimust "Kuidas sul läheb ja kus sa oled?" küsima lähen. Aga tuli välja, et kõik teised tema sõbrad mõtlesid ka samamoodi ning väga tihti istuski ta netis ja tuhnis igavusest lihtsalt internetis ringi....kas mul on nüüd sama teema?
Tundub üldse, et kõik on kuidagi võõraks jäänud. Saan aru, et inimestel on kiire, kuid kas siis sõprade jaoks ei ole aega? Et kasvõi paari sõnaga kirjutada oma tegemistest. Kasvõi et täna Prisma järtsus seistes sattusin eriti ohmooni kassapidaja juurde, või siis et nädalavahetusel lähen Saaremaale SPA-sse, homme kavatsen muru niita....nomidaiganes! Mina panen kogu oma elu kirja. Kellele ma kirjutan? Teile - sõpradele ja perekonnale! Ma leian selleks aega, sest tahan et minu lähedased oleksid minu tegemistega kursis. Kirjutan vahel ka täiesti mõttetuid asju, üldse mitte olulisi detaile...seda kõike sellepärast, et ma ei taha te millestki ilma jääksite.
Kahjuks aga ei tule midagi vastu... Hetkel ainukesed inimesed minu elus, keda tõesti huvitab minu käekäik ja kes jutustavad mulle ka oma tegemistest on Heleri, Alice, emme, issi ja teised kodused. Muidugi Reeli kommentaarid on mulle ka väga armsad. Gerliniga pean kirjavahetust ja aegajalt meenutab end mulle ka Lalli. Vot siinkohal kivi minu kapsaaeda, võlgnen Lallile kirja! See tuleb, otsin õiget aega ja kohta kirjutamiseks! :)
Aga teised? Eks mõni suhtleb minuga vaikimisi, kuid nagu näha siis see pole just kõige parem variant. Tean ka, et mõni sõber ei ole isegi mu blogi lahti võtnud...imelik.
Kui ma ühel päeval koju tulen, sõpradega kohtun ja kui nad paluvad, et ma oma seiklustest räägiksin. Ja kui minu küsimuse peale, et kas sa mu blogi siis ei lugenud, vastavad nad et jah, ei olnud aega, kiire-kiire-kiire oli koguaeg. Siis küsin mina, et aga kui sind siis minu elu ei huvitanud, siis kuidas sa sellest praegu huvitatud oled?
Mul on praegu täielik kirjutamisekriis ja kuidagi ei tule välja see mida ma tegelikult öelda tahan...aga küll te mõttele pihta saate...
...natukene kurb olen, muud midagi.
Mäletan kui mu sõbranna Külli Austraalias oli ja kui ta msn-i tuli, siis ma ei läinud temaga rääkima. Arvasin, et ju tal on seal nii palju jutustajaid, et mis ma ikka seda tüütut küsimust "Kuidas sul läheb ja kus sa oled?" küsima lähen. Aga tuli välja, et kõik teised tema sõbrad mõtlesid ka samamoodi ning väga tihti istuski ta netis ja tuhnis igavusest lihtsalt internetis ringi....kas mul on nüüd sama teema?Tundub üldse, et kõik on kuidagi võõraks jäänud. Saan aru, et inimestel on kiire, kuid kas siis sõprade jaoks ei ole aega? Et kasvõi paari sõnaga kirjutada oma tegemistest. Kasvõi et täna Prisma järtsus seistes sattusin eriti ohmooni kassapidaja juurde, või siis et nädalavahetusel lähen Saaremaale SPA-sse, homme kavatsen muru niita....nomidaiganes! Mina panen kogu oma elu kirja. Kellele ma kirjutan? Teile - sõpradele ja perekonnale! Ma leian selleks aega, sest tahan et minu lähedased oleksid minu tegemistega kursis. Kirjutan vahel ka täiesti mõttetuid asju, üldse mitte olulisi detaile...seda kõike sellepärast, et ma ei taha te millestki ilma jääksite.
Kahjuks aga ei tule midagi vastu... Hetkel ainukesed inimesed minu elus, keda tõesti huvitab minu käekäik ja kes jutustavad mulle ka oma tegemistest on Heleri, Alice, emme, issi ja teised kodused. Muidugi Reeli kommentaarid on mulle ka väga armsad. Gerliniga pean kirjavahetust ja aegajalt meenutab end mulle ka Lalli. Vot siinkohal kivi minu kapsaaeda, võlgnen Lallile kirja! See tuleb, otsin õiget aega ja kohta kirjutamiseks! :)
Aga teised? Eks mõni suhtleb minuga vaikimisi, kuid nagu näha siis see pole just kõige parem variant. Tean ka, et mõni sõber ei ole isegi mu blogi lahti võtnud...imelik.
Kui ma ühel päeval koju tulen, sõpradega kohtun ja kui nad paluvad, et ma oma seiklustest räägiksin. Ja kui minu küsimuse peale, et kas sa mu blogi siis ei lugenud, vastavad nad et jah, ei olnud aega, kiire-kiire-kiire oli koguaeg. Siis küsin mina, et aga kui sind siis minu elu ei huvitanud, siis kuidas sa sellest praegu huvitatud oled?
Mul on praegu täielik kirjutamisekriis ja kuidagi ei tule välja see mida ma tegelikult öelda tahan...aga küll te mõttele pihta saate...
...natukene kurb olen, muud midagi.
Thursday, June 9, 2011
Finding Nemo
Kolmapäeva hommikul tegime hostelist Check Out´i, Paul rentis auto ja suundusime Cairnsis natuke lõunasse ja siis sisemaale. Kohe meie ekskursiooni alguses läksime Josephine Falls´i vaatama.
Seejärel, paar tundi hiljem, jäi meie teele ette üks tõenäoliselt Cairnsi üks ilusamaid ja enimkülastatumaid koski, Milla Milla Falls.
Edasi suundusime Kuranda nimelisse väikelinna ja teepeal peatusime ühes väikelinnas nimega Yungaburra ja leidsime sealt päris huvitavaid leide:)
Leidude hulgas oli ka Nemo leidmine! Me armastame Nemot! Ühel päeval leiame ta Great Barrier Reefil snorgeldades või sukeldudes.
Seejärel jõudsime Kuranda Resorti,
kus meil oli vist ca 5tunnine tööintervjuu Bella´ga. Bella on kõige otsekohesem tulevane ülemus, keda ma tean. Kui tööd ei tee, siis temaga pikka juttu ei ole. Pärit on ta Sitsiiliast - see põhjendab ära tema temperamentsuse.
Ühesõnaga saime sinna Resorti endale töökoha. Resort on imeilus, keset vihmametsa ja imeliste majakestega.
Ainukene jama on selles, et tööd teed seal 4h majutuse ning lõuna ja õhtusöögi eest. Kui tahad raha teenida, siis järgmised 4h tasustatakse 10dollarit tunnis - jah, oled seal valge ori:) Kuna seal saame tööga kohe alustada, reedel, ja saame seal jõusaali kasutada ja nö tasuta elada, siis võtsime selle koha vastu. Asub see ca 40min Cairnsis ja plaanime seal olla nii kaua kui midagi paremat leiame või siis kuni aeg edasi liikuda. Bella ütles mulle, et võib mulle ka 2 aasta viisa kirjutada. Et teen seal nn ehitustööd:) Tahan diili, et töötan 8h päevas tasuta ja saan iga päeva eest 2 viisapäeva - siis võin seal isegi kuu olla ja mu viisapäevad on teenitud! Eks näis...
Tööülesanneteks saab olema, reception, baari töö, ettekandja jms...vahel ehk ka tubade koristus. Easy!
Öö veetsime me seal samas resordis. Nimelt Paul tundis Bellat ja Bella andis meile värskelt abiellunute sviidi mille eest me järgmisel hommikul maksime vaid 20 dollarit (toa koristamise eest).
Sviiti sisse minnes oli kohe wow. Mullivann nn elutoas.
Kahekordne, oma vannituba, 2 suurt voodit ja valged rätikud! Wow! Seljakotirändajana saad sellist luksust endale ehk vaid Aasias lubada, Austraalias mitte.
Sel ööl tudisime Anoukiga nagu väikesed printsessid. Tõmbasime moskiitovõrgu ümber voodi ja norskasime sekundi pärast. Pauli kupatasime ülemise korruse voodisse.
Järgmisel päeval külastasime Kuranda läheval asuvat Barron Fallsi - kaunis!
Ja seadsime rattad Port Douglase poole. Tee läks mööda rannikuäärt ja see andis meile võimaluse peatuda, et jäädvustada toredaid "turistipilte"
Seltskond on meil igatahes lahe ja meil on igavesti vahva - nalja nabani!
Praegu olemegi Port Douglases mis pidi vapustavalt kaunis olema. No ma ei tea... mina sellest kohast nüüd nii vaimustes ei ole. Ilus rannikuäärne väikelinn mis on täis uhkeid kuurorteid ja vohab turistidest.
Sadam oli pisikene ja mitte midagi erilist.
Ja isegi ujuda seal ei saa.
Tegelikult oli sel hetkel rand rahvast täis ja päris paljud sulistasid vees. Vees olid inimesed sellepärast, et hetkel on tõenöosus Jellyfishiga kohtuda pisikene, kuid mina sinna vette igatahes ei läheks.
Praegu chillime hostelis ja homme umbes 7.30 stardime. Paul viskab meid siis tagasi Kurandasse, et saaksime seal oma orjatööga alustada:)
Vahva!
Ühesõnaga saime sinna Resorti endale töökoha. Resort on imeilus, keset vihmametsa ja imeliste majakestega.
Tööülesanneteks saab olema, reception, baari töö, ettekandja jms...vahel ehk ka tubade koristus. Easy!
Öö veetsime me seal samas resordis. Nimelt Paul tundis Bellat ja Bella andis meile värskelt abiellunute sviidi mille eest me järgmisel hommikul maksime vaid 20 dollarit (toa koristamise eest).
Tegelikult oli sel hetkel rand rahvast täis ja päris paljud sulistasid vees. Vees olid inimesed sellepärast, et hetkel on tõenöosus Jellyfishiga kohtuda pisikene, kuid mina sinna vette igatahes ei läheks.
Praegu chillime hostelis ja homme umbes 7.30 stardime. Paul viskab meid siis tagasi Kurandasse, et saaksime seal oma orjatööga alustada:)
Vahva!
Tuesday, June 7, 2011
You´ve been Tattood!!!
My mind is so free. I can be what i want to be. No obstacle too strong. No road too long. In my mind i can do no wrong.
Peaaegu nädal on Cairnsis oldud.
Midagi pole siin näinud ja midagi pole teinud.
No tegelikult nüüd küll valetasin natukene, sest näinud oleme juba kolme hostelit
...aga teinud? Ikkagi suurt midagi:)
Darwinis läksime lahku Grace´ist, kes läks oma autoga läänekaldale. Kampa sai ta endale inglise poisi, hollandi poisi ja iiri tüdruku. Tore seltskond! Praeguseks hetkeks on inglise poiss juba maha jäänud ja kolmekesi jõuavad nad iga hetk Broomi.
Mina olen Anoukiga ja praegu naudime me oma esimest mõnusat päeva Cairnsis. Nimelt eelmisel kolmapäeval, oma esimesel ööl Cairnsis, saime me mõnusalt külma ja järgmised päevad olime täiesti läbi - nohused, peavalused, palavikulised ja köhased. See on ka põhjus miks me midagi teinud ei ole ja midagi näinud ei ole.
Kohapeal võtsime ühendust kohaliku Pauliga. Ta on minu väga hea sõbra Mihkli sõber (Mihkel kohtus temaga oma Austraalia tripil Cairnsis). Paul on meile linna näidanud ja niisama meiega ringi hänginud. Eile, kui tundsime end juba natukene paremini lubas ta meid Tattoo poodi viia, sest avaldasime soovi seal natukene ringi nuuskida. Tal pidavad seal väga hea tatoveerija olema, kes ka tema ihu ära kaunistas. No läksime poodi sisse, mina näitasin mis ma tahan
, ca 40 min valu
ja võisin kuulda lauset: "You´ve been tattood!" Juhuuuuu!
Enne
Pärast
Uskumatu, mis ma tegin? Aga miks mitte:) Järgmisena lamas toolil Anouk, kes lasi enda ihule tatoveerida tatoo, mis talle kujundati Uus-Meremaal ja mis kujutab tema elu - nii ilus!
Kuidas sündis mõte endale üldse tattoo teha? Kunagi ammu ammu mõtlesin, et laseks enda selgroo välja tatoveerida, kuid see mõte läks üle ja mõtlesin, et eii...ma ei lase endale kunagi tatood teha. Kuid Darwinis tüdrukutega rääkides ütlesin, et no kui ma midagi tahaks, siis mul on üks lause mis mulle hirmsalt meeldib. Et avastasin selle Austraaliasse tulles kuskilt Perthi linnast ja tegin sellest isegi pilti (mis on mul ka facebookis). Aga probleem on selles, et ma ei tea kuhu ma selle paneksin. Koht peaks olema selline, et igaüks seda ei näe. Ei tea ju mis ametikohal sa kunagi töötad ja kui on vaja midagi pidulikku kanda, siis ei ole ilus kui su tatoveeritud selg kleidi alt välja paistab vms...Anouk ütles siis selle peale, et pane see lause rindade alla, nii kaarena looklema. Ja see mõte hakkas mulle väga meeldima. No ja nii oligi. Siin aga tatoveerija ütles, et see on veits keeruline, et kiri ilusti kurvis looklema panna ja tema paneks selle kolme reana ühe rinna alla. Printis selle mulle välja, vaatasin peeglist ja nii jäigi. Ütlesin, et teeme ära! Tavaliselt tuleb tatoveerija juurde aeg panna, kuid tal oli see päev täitsa vaba ja nii ma end pikalt mõtlemata ära tatoveerisingi!
Uhhhh!
Nii ilus!
Mulle nii meeldib! Koguaeg tahaks pluusi üles tõsta ja vaadata ja näidata ja...uhhh! Nüüd jääb veel üle käppelt kõhulihas trimmi ajada ja kekutama hakata! Aaa..ja 10 päeva ei tohi tattoo päikest näha ega bassu ja merevett tunda:)
Mis emme ütles? "Pilt oleks ilusam olnud, kuid sõnad on head. Ja no eks elus tuleb kõik ära proovida" Vaimustuses ta ei olnud.
Mis issi ütles? Ootan veel kommentaari
Mis vanaema ütles? "Pühamüristus, tulgu parem koju kui ta sellised lolluseid seal teeb!"
Homme läheme me Pauliga road-tripile ja reedel tuleme tagasi. Homme läheme ka ühele intervjuule kuskile Kuranda lähedale resorti. Numbri sain Paulilt ja loodame seal housekeepingu ametikoha saada, sest rahadega ei anna enam kiita (tattoo ei olnud ju tegelikult plaanis). Mis maksis? 300 dollarit! Aga igati väärt mälestus Austraaliast! Road-tripi juurde tagasi....ja siis läheme igasugu ilusaid koski vaatama ja neljapäevaks sõidame Port Douglasesse, mis pidi vapustavalt ilus koht olema:)
Töö suhtes ongi meil lootused sellel resortil, kui sinna ei saa, siis peale road-trippi hakkab meil Cairnsis väga usin tööjaht! Millal farmi? Ei tea, sest siin pole hetkel hooaega. Loodetakse, et ehk 2 nädala päras algab, siis hakkan jälle kõiki tööhosteleid ja asju läbi helistama, et end farmi saaks. Farmipäevad ju vajavad tegemist. Kuid seni pean muu mooduse leidma kuidas leib lauale saada. Aaa...täna hommikul küsisin Anoukilt, et kuidas tatoveerijaks saadakse? Et kas õpid salongis kohapeal jah? Aga mul on väga kindel käsi, äkki peaks proovima? Uiii....aga miks mitte?
My mind is so free. I can be what i want to be. No obstacle too strong. No road too long. In my mind i can do no wrong.
Peaaegu nädal on Cairnsis oldud.
No tegelikult nüüd küll valetasin natukene, sest näinud oleme juba kolme hostelit
Darwinis läksime lahku Grace´ist, kes läks oma autoga läänekaldale. Kampa sai ta endale inglise poisi, hollandi poisi ja iiri tüdruku. Tore seltskond! Praeguseks hetkeks on inglise poiss juba maha jäänud ja kolmekesi jõuavad nad iga hetk Broomi.
Mina olen Anoukiga ja praegu naudime me oma esimest mõnusat päeva Cairnsis. Nimelt eelmisel kolmapäeval, oma esimesel ööl Cairnsis, saime me mõnusalt külma ja järgmised päevad olime täiesti läbi - nohused, peavalused, palavikulised ja köhased. See on ka põhjus miks me midagi teinud ei ole ja midagi näinud ei ole.
Kohapeal võtsime ühendust kohaliku Pauliga. Ta on minu väga hea sõbra Mihkli sõber (Mihkel kohtus temaga oma Austraalia tripil Cairnsis). Paul on meile linna näidanud ja niisama meiega ringi hänginud. Eile, kui tundsime end juba natukene paremini lubas ta meid Tattoo poodi viia, sest avaldasime soovi seal natukene ringi nuuskida. Tal pidavad seal väga hea tatoveerija olema, kes ka tema ihu ära kaunistas. No läksime poodi sisse, mina näitasin mis ma tahan
Enne
Uhhhh!
Mis emme ütles? "Pilt oleks ilusam olnud, kuid sõnad on head. Ja no eks elus tuleb kõik ära proovida" Vaimustuses ta ei olnud.
Mis issi ütles? Ootan veel kommentaari
Mis vanaema ütles? "Pühamüristus, tulgu parem koju kui ta sellised lolluseid seal teeb!"
Homme läheme me Pauliga road-tripile ja reedel tuleme tagasi. Homme läheme ka ühele intervjuule kuskile Kuranda lähedale resorti. Numbri sain Paulilt ja loodame seal housekeepingu ametikoha saada, sest rahadega ei anna enam kiita (tattoo ei olnud ju tegelikult plaanis). Mis maksis? 300 dollarit! Aga igati väärt mälestus Austraaliast! Road-tripi juurde tagasi....ja siis läheme igasugu ilusaid koski vaatama ja neljapäevaks sõidame Port Douglasesse, mis pidi vapustavalt ilus koht olema:)
Töö suhtes ongi meil lootused sellel resortil, kui sinna ei saa, siis peale road-trippi hakkab meil Cairnsis väga usin tööjaht! Millal farmi? Ei tea, sest siin pole hetkel hooaega. Loodetakse, et ehk 2 nädala päras algab, siis hakkan jälle kõiki tööhosteleid ja asju läbi helistama, et end farmi saaks. Farmipäevad ju vajavad tegemist. Kuid seni pean muu mooduse leidma kuidas leib lauale saada. Aaa...täna hommikul küsisin Anoukilt, et kuidas tatoveerijaks saadakse? Et kas õpid salongis kohapeal jah? Aga mul on väga kindel käsi, äkki peaks proovima? Uiii....aga miks mitte?
My mind is so free. I can be what i want to be. No obstacle too strong. No road too long. In my mind i can do no wrong.
Subscribe to:
Posts (Atom)