Tänan kõiki, kes mulle oma kommentaaridega "pai" tegid. Olen meeldivalt üllatunud, et minu blogi pakub huvi ka "võõrastele". Hetkel tean juba kahte "võõrast", kes minu blogi loevad:) Huvitav mis põhjusel? Kas endal plaan Austraaliat külastada või juba siinmail käidud? Igatahes võite julgelt kaasa rääkida, täiendavaid küsimusi küsida jne...vastan meeleldi! Siinkohal tahan ka lisada, et asi ei ole mitte selles kui paljud minu blogi loevad (klikilugeja on mul statistika näol blogis olemas), vaid selles kui paljud minuga reaalselt suhtlevad ja kellega suhtlen mina. Paljalt minu blogi lugemine ei anna mulle midagi, kui ma ei tea mis sa minu seiklustest arvad:) Vot nii! Aga saan hakkama, juba 7 kuud olen hakkama saanud, ainult 6 kuud veel minna ja siis saa teile kõigile lihtsalt ühe suure kalli teha!
No nii...üle-eelmise postituse ajal läksin Kurandasse orjatööle. Eelmise postituse ajal aga vedelesin Cairnsi laguuni ääres. Mis juhtus? Jah, orjatöö oli tõeline orjatöö. Tegelikult tööl polnud suht viga, va see, et kõik oli täiesti organiseerimata ja inimesed jooksid seal kuurordis nagu peata kanad ringi. Tagatipuks oli ülemus, Bella, täielik mõrd. Mis veel? No suurt rohkem polnud vajagi. Esimene tööpäev koristasin mina neid majakesi ja Anouk töötas receptionis (uskuge või mitte aga kohe kuidagi ei tule see eesti keelne sõna meelde). Minu tööpäev oli 8h. 4h töötasin oma majtuse ja söögi eest ja ülejäänud 4h lubati tasustada 10dollarit tund. Tubade koristamine nägi ette voodite tegemist, vannitoas rätikute ja pesemisvahendite vahetust, põrandate ja muude pindade küürimist. Põrandaid tuli pühkida harjaga, ka vaipa. Ja töövahendeid tuli jagada teiste tüdrukutega, kes asusid mingid majakesed mäest alla. See aga tähendas, et pidid jooksma üles-alla, et töövahendeid endale saada. Siis lõpuks said ka tolmuimeja, mis ei imenud. Hiljem said teise tolmuimeja, millel puudus otsik - jeerum! Kuidas ma nii küll 8h vastu pidasin? Peale esimest tundi mõtlesin, et eiii, ma ei taha siin olla, võtan oma koti panen ajama. Kuid üritasin melda positiivselt, mõtlesin vaid sellele, et oiii kui hea trenn see on, jooksen üles-alla ja treenin end...Samal ajal kui mina end "treenisin" vaevles Anouk receptionis, kus ta ei saanud korralikku koolitust ja pidi juba telefoni vastu võtma, külalistele check in-i tegema ja baaris Gin ja toonikut serveerima. Samal ajal sai veel kellegilt õiendada ka, et ühe teise töötaja baari leti taha lasi...peale esimest päeva vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime, et kui järgmine päev on samamoodi, siis paneme minema.
Järgmisel päeval pidime esialgselt hotelli fuajee/restorani osa koos Bellaga ühe sünnipäeva tarbeks ära kaunistama. Kell 8.00 olime platsis ja ootasime teda...teda aga ei tulnud ja mind haarati jällegi tubade koristusse, persse ma ütlen. Olin jumala närvis, sest ma kujutasin ette kuidas ma pean jälle seal organiseerimatuses tööd tegema...uhhh. Anouk jäi jälle receptionisse. Tööd jätkus meil 5ks tunniks.
Vahepeal saime tuttavaks Harmony ja Penolopi´ga. Penolopi oli Kanadast ja Harmony USA-st. Nad olid teistmoodi inimesed. Nii 70-aastased ja kutsusid end Peace Pilgrimiteks. See kes nad täpselt olid on juba teine lugu...ehk kunagi jutustan teile sellest. Nemad abistasid seal ka koristusega. Ühesõnaga nendega oli meil tore lõuna ja peale lõunat saime Harmony eestvedamisel mediteerida - nii mõnus oli! Nene südamed olid täis armastust, rahu ja õnne mida nad soovisid meile ja ka Bellale :)
Teise päeva õhtul pidime Anoukiga sünnipäevapeo korraldust abistama. Meie põhiline ülesanne oli külalistele kana, liha ja lasagnet taldrikuuse tõsta, klaase lauale panna ja pärast nõud laudadelt ära koristada. Ühel hetkel kui sünnipäevatort oli juba laual, enamus tööst tehtud ja me köögis olime ütles Bella meile, et you can knock off now, you look tire. Mis? ja oligi kõik...ei ühtegi aitähh sõna ega midagi...prrrr! Otsustasime, et homme läheme minema, aitab!
Ja see knock of ei olnud veel midagi. Samal päeval ütles ta ühele tüdrukule, kes rääkida soovis, meie kõigi ees, et You wanna talk to me now? What the fuck do you think, that you are a fucking queen that you wanna talk to me? Fuck. I dont have time....blaa-blaa....kõik me olime seal, hotelli külastajad olid seal...prrr, ebanormaalne!
Ühesõnaga pühap olime veel valmis tööd tegema, kuid hommikul ütles ta meile, et ta ei vaja meid. Ok...peale paari tundi katseid saime lõpuks jutule, pugesime talle natukene perxxxe ja meil õnnestus viisakalt töösuhe lõpetada. Kartsime, et me ei saa teenitud palka, kuid ka sellega läks õnneks. Saime 90 dollari asemel isegi 100 dollarit (nägu) - juhuuu!
Pühapäeva lõunaks olid kõik teised bäkkerid sealt hotellist lahkunud. Reedel kui saabusime lahkus oma 6, laupäeval 3 ja pühapäeval peale meie 3 tüdrukut ja siis 1 poiss kes oli eelmisel päeval saabunud. Talle ei jäänud sinna mitte kedagi teist kui need Peace Pilgrimid...
Meie võtsime oma kotid, haarasime kätte sildi "Cairns" ja sammusime sealt minema. Kott oli raske, kuid süda kerge:) Peale 5min saime juba auto peale, me ei pidanud isegi korralikult hääletama...ja varsti olimegi taas Cairnsis. Checkkisime end Global Backpackers (Waterfront) hostelisse ja oleme siiani siin chillinud. Muide..see on neljas hostel Cairnsis ja oleme sellega väga rahul!
Mis nüüd? Homme läheme kalapoeg Nemot otsima. St siis seda, et läheme 6 tunnisele paadireisile Great Barrier Reefile, kus saame snorgeldada ja sukelduda. Rentisime mu kaamerale veekindla ümbrise ja loodame homme mõned head kaadrid saada. Ma muidugi arvan, et mina ei ole suuteline pilte tegema, sest ikkagi mul esimene kord nii loomadega koos vee all olla ja üldse ju hirmus sukelduda? Lähed ju nii sügavale...ja siis veel need haid? Prrr.... aga kui ma Nemot näen, siis ma vist pissin õnnest püksi! Oleme Anoukiga nii erutunud!
Peale Reefi oleme ühe öö veel siin hostelis, laupäeval parandame Anouki tattoo ja kell 13.00 püüame bussi Mission Beachile. Seal veedame ühe öö ja pühapäeval kell 15.00 läheme bussiga Townsville´i. Seal oleme jällegi ühe öö ja siis lähevad meie teed lahku. Anouk jätkab reismist idakaldal ja mina alustan tööd 250km Townsville´ist sisemaa poole.
Jah leidsin töö! Veisefarmis selline koduabiline - lapsehoidmine, aiatöö, kodused toimetused, söögitegemine jne...juhuuu, teise aasta viisa!!!! Elamine on tasuta, söök võimaldatakse ja päris ok palk võimaldatakse! Olen õnnelik...kuid eks näis kuidas see kõik seal reaalselt toimib ja kuhu ma satun!
Ja mis kõige tähtsam, mu keha hakkas taas üle pika aja funktsioneerima....juhuuu! Olen maailma kõige õnnelikum! Sellel pikemalt ei peatu, kes teab see teab....
Mina täitsa võõrana sattusin sinu blogile googeldades :) See emotsioon, miks sa kaugele maale läksid on täpselt see sama mida ma ise tunnen, sellest tekkis huvi blogi lugeda ja nii ma jälgin sinu toimetamisi iga päev. Aprillist tekkis mul hull Austraalia idee, maikuus andsin viisa taotluse sisse, 23.mai tegin nõutud kopsupildi ja nüüd ma siis ootan siin oma viisa kinnitust ... ootan ja ootan. Teadagi on ju ootaja aeg väga pikk!!! Mul on juba selle ootamise ajaga ka omad kahtlused tekkinud, et kas ikka jne. Aeg muudkui tiksub ja tiksub, tahtsin juba augusti alguses Eestist ära sõita, aga seni kuni pole viisat, ei saa midagi veel siin Eestis korraldada (lennupiletid, töölepingu lõpetamine jne).
ReplyDeleteTervitab, "kontvõõras" Kaili :)
Hei, mina sain viisa kohe ja ei olnud mingisugust ootamist. Sa igaks juhuks logi sinna veebilehele sisse ja kontrolli staatust, ehk on juba olemas, kuid lihtsalt kinnitav e-mail saabub hiljem. Mulle näiteks ei saabunud üldse seda e-maili...vist. Milleks kopsupilt? Seda ei nõuta siin juba ammu. Kuhu kanti sa Austraalias saabud ja kas tuled üksinda?
ReplyDeleteTervitades, Ave