Saturday, September 24, 2011

Vallandatud

Taas kodus olla oli nii hea! Nädalavahetus oli mul vaba. Thomas vaesu pidi küll tööd rabama, kuid mina mõnulesin täiega. Thomas pidi tööd tegema, sest nad sõitsid kopteriga Rhett´i isa teise farmi ja pidi seal karja ajama, et nad saaksid esmaspäeval lehmad autole laadida ja müügiks saata. Tagasi tulid nad pühapäeva õhtupoolikul. Siis sa ka Thomas lõpuks jalad seinale visata ja natukene hinge tõmmata.

Uuel nädalal toimetasin jällegi koduselt. Sai koristatud, pesu pestud ja niisama nipet näpet tehtud. Toimetasin ka oma toreda abilisega natukene aias. Lõpetasin peenarde äärtele kivide ladumise. Muidugi minu väike abiline abistas mind täpselt nii palju, et hakkas minu laotud kive ära võtma...Meie väike aiake on nüüdseks täiesti uue ilme saanud, enam ei ole metsikult vohavat piparmünti, vaid see on asendunud erinevate maitsetaimedega nagu oregano, petersell, lavender, basiilik, koriander, sidrunhein, paprika, füüsal, rosmariin jne...Aed on nii ilus, et tihtipeale võid sealt leida meie väikese Tempy, kes end aiatoolile mõnusalt sisse seab.Kolmapäeval, 14. septembril, läksime jälle linna, sest lastel oli see edasi lükatud arstiaeg. Oh jeerum seda sõitu... Nagu ma Hannah´ile hiljem ütlesin, siis see oli minu üks kõige raskematest tööpäevadest ever. Nimelt pikk sõit linna, peale 30.min sõitu tuli auto tagant treiler lahti ja see tegi autole mõnusad kriipsud ja lohud ning oli kusagil auto all kinni. Õnneks saime selle ise tagasi pandud ja ei pidanud keset eikusagit abi ootama. Siis linnas olles ajas Hannah Rhett´i asju, seejärel läksime lastega arstile kus mina pidin peaaegu 1,5h koridoris passima ja tukkuma. See oli nii raske, päeva raskeim osa. Lihtsalt ootad seal vaikuses koos teiste patsientidega ja siis üritad tukkuda, sest ei jõua silmi lahti hoida. Ei tea, alati arsti ukse taga tuleb hirmus tukk peale. Ja siis tukud ja pea käib ühele poole, ehmatad üles ja suled jälle silmad, siis käib pea teisele poole jne...jube raske tööpäev ma ütlen! Peale arsti võtsime uue tsikli, mille Rhett Hannah´ile ostis, peale, läksime jälle toidupoodi ja peagi asusimegi koduteele - õnneks! Tagasiteel rääkisime maailma asjadest nagu soovahetus, karvade vahaga eemaldamine, petmine, suhted, kaklemine ja nii see 2 tundi jälle möödus. Koju jõudes avastasime Tempy kõige nunnumast asendist ja kohe pidin sellest pilti tegema. Nagu väike inimene! Ja millest ma teile veel rääkinud ei ole on Polly! Polly on Peyton´i koer ja tema on meiega juba päris pikalt olnud. Täpset nii kaua mil perekond Darwinist tagasi tuli. Ei tea miks seda varem maininud ei ole. Nüüdseks on POolly igavene marakratt, kes närib jalanõusi, varastab mu sokke ja tassib igasugu träna aeda laiali. Aga muidu on ta tore ja asjalik väike kutsikas, kes jääbki umbes nii suureks.Mis meil Lolworthis uudist? Peale selle, et meil sündis väike varss keda me pildistamas käisime, siis suurt midagi. Kõik nii nagu ikka, vahepeal väikesed draamad ja väikesed naljad, kuid elu on nii nagu ikka:)

Tegelikult üks vahejuhtum on küll olnud. Nimelt ühes eelnevas postituses mainisin, et keegi on 20 tuhande dollari eest kemikaale varastanud eks. Mingid muud asjad olid ka veel ära varastatud ja ilmselgelt oli see Rhett´i töömees Aron. No otsest tõendit meil ei ole, kuid Thomas on näinud kuidas Aron diislit varastab, siis ta ise ütles Thomasele, et ta varastas ühe vasika ja heina... no ja kes muu siis teadis neid kemikaale varastada? Igatahes Thomas teadis seda diisli lugu juba pikalt. Kuid kui Aron talle ise seda vasika ja heina lugu rääkis, siis oli Thomas kohe kurb. Istusime peale tööpäeva verandal, ta rääkis mulle loo ära ja küsis, et mis ma teen, kas peaksin Rhett´ile rääkima. Ma muidugi utsitasin tagant ja ütlesin, et muidugi pead, et tee seda juba täna. Mõeldud, tehtud ja räägitud... Rhett oli vaid selle peale naeratanud ja hiljem Hannah ütles, et Rhett tundis end seda kuuldes kuidagi kergendatult. Et nüüd ta teab kuhu need asjad kadunud on ja nüüd tahab ta kohe kindlasti aroni vallandada. Et juba enne seda tahtis ta tegelikult temast lahti saada. Aga Rhett oli ka Thomasele lubanud, et ta ei ütle Aronile sõnagi, et ta teab diisli, vasika ja heina lugu. See aga tähendas, et Rhett´il ei olnud põhjust teda vallandada. Aga põhjust ei pidanud kaua ootama. Ühel päeval pidi Aron mingisugust aeda kontrollima minema ja selle ära parandama. Hiljem Thomase küsimuse peale, et kuidas läks, vastas Aron, et all good! Pärast aga läks Rhett ja Thomas seda sama aeda helikopteriga kontrollima ja selgus, et aed ikka katkine. Seega mis oli teinud Aron? Mitte midagi! Ja nii oligi põhjus leitud. Juba samal päeval helistas Rhett Aronile, küsis ta käest mingeid lehmadege seotud numbreid ja palus tal homme enam mitte tulla. Jah, lõpuks sai Rhett Aroni vallandatud. Good job!

Sunday, September 18, 2011

Kodutu

Peale lehmadega möllamist sain ma veel kahel korral poistele appi minna ja ATV peal karja ajada. See asi mulle istub, sest oled liikuri peal ja seda nad üldjuhul kardavad. Ja pealegi karja ajades on nad nö vabaduses ja nii kergelt hulluks ei lähe:) Aaaa...ja no karja ajades.... ajasime Thomasega seda kahekeisti. Thomas juhtis karja tsikliga ja mina ATV´ga lükkasin karja tagant. Ja siis pead selle ATV´ga nö slaalomit sõitma ja lehma kes maha jääb edasi sudima. Üldjuhul hakkavad nad mootori häält kuuldes kohe end kiiremini liigutama. No aga siis eks, mul oli seal üks täielik tohmakas lehm. Ma pole elu sees vist nii karjunud....no lehm ei liigu, aeglaselt loivab...tundus selline vana ja väeti ja pealegi tal olid vist kõhuprobleemid. Igatahes terve tee sittus mul ees ainult. Võisin talle ATV´ga täiesti tagumikkus kinni sõita, kuid kiiremini ikka ta end ei liigutanud. Korraks ehk tegi paar kiiremat liigutust, kuid see oli ka kõik. Ja siis kui temast natukene eemale läksin jäi ta seisma ja hakkas urineerima...prrrrr. Mis tal viga oli? Lõpuks otsisn maast kaikaid, et talle nendega virutada, kuid ikka mitte mõhkugi. Hullumaja, ma ei jõudnud ära oodata millal lõpp käes, sest mu närvid hakkasid üles ütlema ja hääl ära kaduma...

Thomasel kiiksatas vahepeal pähe idee, et hakkaks igal õhtul tennist mängima. No siis ühel õhtul mängitigi, Thomas ja Rhett. Siis teisel õhtul mängisime paaris, Thomas Rhett´iga ja mina Hannah´iga. Seejärel mängisime üksikult, et võitja mängib järgmise mängijaga ja nii kolm raundi. No mina ja tennis? Sellest ma ei räägi. Võite ainult ette kujutada kuidas kõik itsitasid. Mina põhimõtteliselt ootan, et pall minu reketi vastu põrkaks. Samal ajal Hannah karjub, et no Eiva, jookse nüüd natukene, püüa palli. Mängisin kaks mängu Thomasega, kes praktiliselt terve mängu vältel seisis ühe koha peal, sest ma olin nii lootusetu. Ja viimase mängu mängisin Rhett´iga. See läks juba päris hästi, sain pallile pihta ja päris pikalt. Kuigi jah, mängul kiirus puudus, sest keskendusin vaid pallile pihta saamisele, mitte löögile endale. Aga fun oli. Kõik saime kõhutäie naerda ja tuju oli hea. Ja siis kukkuksin ka kaks korda. Ühel korral oli Peyton reketi keset platsi maha pannud ja nikastasin seal jala ära. Teisel korral käisin lihtsalt tagumiku peale:S Ja selle jala nikastamisega oli veel selline lugu, et vähemalt 3 päeva oli jalg nii valus, et korralikult käia ei saanud. Järgmisel päeval ma igatahes ei saanud üldse käia ja Hannah andis selle päeva mulle vabaks. Vedelesin niisama ja tegin mittekuimidagi.

Septembrikuu esimesel nädalavahetusel märkasin, et Hannah on imelik. Küsisin veel, et kas kõik on korras, kuid tema ainult, et jajah, lihtsalt paha päev. Järgmisel päeval oli ta jälle imelik ja lõpuks verandal istudes ütles ta mulle, et tal vist kukkuks laps ära, sest hakkas veritsema. Ja tol päeval oli see veel väga hull olnud. Hirmus lugu, ta nii ootas seda ja oli selleks valmis. Esialgselt pidime me teisipäeval lastega linna arstile minema, kuid nüüd ta otsustas, et läheme juba esmaspäeval linna. Et siis ta saab kohe hommikul haiglasse kontrolli minna, öö veedame Charters Towers´is, teisipäeva hommikul läheme lastega arstile ja seejärel sõidame Townsville´i, et sealt aeda istutamiseks lilli ja igasuguseid taimi osta.

Kui me esmaspäeval, 5. septembril, Charters Towers´isse jõudsime, siis suundusime otseteed haiglasse. Hannah oli väga närvis ja kartis mis teda ees ootab. Mina jäiin lastega autosse ja tema jooksis kärmelt sisse. Mõne hetke pärast ta helistas ja teatas, et tal läheb arvatavasti terve igavik ja mingu mina lastega Mäkki lõunatama. Mäkki minek pidi meil jala toimuma, sest autol oli järelkäru taga ja sellega ilge jant ju parkimist leida. Haaran mina siis lapsed, lukustan auto ja katsun nii igaks juhuks, et kas läks ikka lukku... ei, auto uksed avanevad. Hmmm...lukustan veelkord, katsun kiirelt ja siis nagu on lukus. Aga süda ei anna rahu ja katsun veelkord – plõks ja uks avaneb. Hmmm.... siis siblin ümber auto, lukustan ja katsun, lukustan ja katsun...küll puldist, küll ukselingil olevast nupust. Ühe poole nagu lukustab ja siis kui teist poolt lähen katsuma, siis teine pool avaneb...Hmmm...aru ei saa mis värk on. Äkki asi on treileris? Sest kõik uksed olid korralikult kinni, isegi ükski aken ei olnud praokil. Peytonil käskisin sel ajal kõnniteel kükitada ja Temperance´i hoidsin samal ajal kui ümber auto tiirlesin süles. Kestis see trall oma 10min ja tundsin end seal ümber auto tiireldes jube kummaliselt. Ime, et keegi mulle varge pähe politseid ei kutsunud. Igatahes otsustasin puldist auto veelkord lukustada ja lihtsalt minema kõndida.

Mäkk asus lastega kõndides nii oma 7min kaugusel. Tellisime eined, istusime maha ja hetke pärast nõuab Peyton WC külastust. Oehh, toit oli kõik laual ja kui me nüüd WC´sse läheme, siis kindlasti keegi tuleb ja koristab meie lõuna ära. Haaran siis Tempy sülle, muidugi selleks puhuks pean ta toidust eemdaldama, mille peale ta röökima pistab, ja suundume WC-sse. Kui Peyton oma häda teeb, siis lähen korraks meie lauda kontrollima ja nagu ma arvasin, siis tädi korjab usinalt meie toitu kokku. Lähen siis juurde ja ütlen, et sorry aga me pole lõpetanud, läksime vaid WC-sse. Tädi kohkub ja ütleb, et ja-jahh, seda ma siiin vaatasin, et te pole toitu puutunudki, ma siin panen natuke lihtsalt koomale, et linnud kallale ei tuleks. Yeah right! Pissil käidud jätkasime lõunatamist. Mina olin muidugi terve selle aja jumala närvis, et auto on lukustamata. Ei lubanud isegi Peytonil Mäki mänguväljakule minna. Peale sööki kiirustasime siis ruttu auto juurde tagasi. Mina hoidsin hinge kinni, et see veel seal oleks. Juhuuuu...auto oli alles! Autoni jõudes katsun uksi ja no kurat, ikka lukust lahti...

Hiljem Hannah´ile seda lugu rääkides hakkas ta naerma. Sellega pidi see lugu olema, et kui sul on võti käes ja lähed katsud uksi, siis automaatselt uksed avanevad, et võti annab signaali. Tore lugu küll...tegelikult olid siis terve see aeg ikkagi uksed lukus:)

Kuna me jõudsime Mäkist nii varakult tagasi, siis otsustasin lastega lihtsalt linnas ringi tiirutada. Auto taga oleva treileri tõttu oli see aga küllaltki ebamugav. Mõne hetke pärast helistas Hannah ning oligi aeg ta haigla juurest peale võtta. Targemaks ta seal suurt ei saanud. Haiglast saadeti ta teisipäeva hommikuks Townsville´i haiglasse, kus talle pandi aeg ultrahelisse. Jah, Charters Towers´i haiglas see võimalus puudub...nii, et järjekordselt me plaanid muutusid. Hannah tühistas teisipäevase laste arstiaja, ehk siis lükkas selle edasi ja pidi ise teisipäeva varahommikul Townsville´i sõitma.

Öö veetsime me apartment stiilis motellitoas. Mina tudisin lastega eraldi toas ja Hannah tudis eestoas. Hommikul lahkus tema juba kuskil 6 paiku. Mina pidin siis lastega lihtsalt motellis hängima kuni Hannah tagasi tuleb. See pidi juhtuma nii 12-13 ajal.

Motellis me siis olime niisama. Peyton vaatas multikaid ja mina müttasin Tempyga. Ta on nii armas, üks armsamaid beebisi ever! Ja nüüd kus ta veel kõnnib on ta ekstra nunnu. Ja oma roosade ruuduliste traksipükstega meenutas ta mulle tegelikult Karlsson katuselt:) Üleüldse on teda armas jälgida – kuidas ta avastab uusi asju,

kopeerib sinu tegemisi ja esitab sulle totraid nõudmisi. Tegelikult on lapsed vist toredad. Ei, ei...toredad lapsed on toredad;)

Hannah tuligi lõunaks tagasi. Jah, laps oli ära kukkunud ja kõik kenasti välja tulnud. Kuna ennem ta ei olnud päris kindel, siis nüüd oli tal süda rahul ja ta sai jälle rahulikumalt hingalt. Mõne aja pärast läksime sööma ja tahtsime ka kinno minna, kuid see oli suletud ja siis sunndusime tagasi motelli. Hannah tahtis natukene pikutada ja ütles, et ma võin autoga tiirutama minna kui tahan. Seda ma siis nii umbes 1,5h tegingi. Sõitsin lihtsalt linna ja jalutasin seal natukene ringi. Üheks ööks jäime me veel Charters Towers´isse. Õhtul pidi ka Rhett helikopteriga sinna lendama ja ööseks jääma. Hmmm...terve perega ühes mottelitoas, tõotas huvitav öö tulema. Mingi viie paiku läks Hannah Rhett´ile lennujaama järele ja tagasi tulles ulatasid nad mulle kingituse – minu oma toa võti! Mõnus, sain terveks ööks endale täiesti oma toa! Järgmisel hommikul läksime meie Hannah´i ja lastega Townsville´i ja Rhett jäi linna asju ajama kuniks ta helikopter teeninduses oli. Meil asjad aetud – lilled ostetud ja hulgilaost söök ostetud, alustasime tagasisõitu Charters Towers´isse, et seal siis veel poest viimased ostud teha ja tagasi koju sõita. Linna jõudes oli Rhett ikka veel seal ja selgus, et tema kopter ei saagi täna valmis. Otsustati siis veel üheks linna jääda. Hirmus! Tundsin, et tahan koju, tahan tsivilisatsioonist ära, tagasi Lolworthi mugavustesse...motelli leidmisel aga tekkisid meil raskused, sest kõik kohad olid broneeritud. Lõpuks siis leiti üks motell ja üks tuba 3 üheinimese- ja 1 kaheinimese voodiga. Tore, selle öö veetsime siis kõik ühes toas nagu üks õnnelik perekond. Õhtust otsustasime süüa umbes kaheksa ajal. Otsustasime pizza kasuks. Peale kümne minutilist pizza valikut selgus, et mõlemad pizza kohad on juba kinni. Üks suletud, sest neid rööviti ja teine lihtsalt ajutiselt kinni. Mismõttes suletud, sest teid rööviti? Kas jahu ja sink varastati ära? Aru me ei saanud. Siis mõtlesime, et ok...võtame söögi motellist. Aga võta näpust, köök oli suletud. Jääme ilma õhtusöögita? Viimane variant oli Red Rooster´ist kana ja friikad. See oli õnneks avatud ja söönuks me saim. Õhtusöök ei olnud kõige maitsvam, kuid elasime üle.

Järgmisel hommikul, neljapäeval 8. septembril, ajasime veel linnas asju, võtsime igasugu Rhett´i kola peale, viskasime ta lennujaama, sest ta kopter oli valmis, tegime toidushopingu ja asusimegi tagasiteele Lolworthi. Tunne oli hea, enam ei olnud me kodutud!

Saturday, September 17, 2011

Lehmadega

Neljapäeval, 25. augustil, läksin siis poistega aedikutesse lehmadega möllama. Kõigepealt tuli veepritsid tööle panna, et maapind märjaks saada. Maapind piserdatatakse märjaks, sest vastasel juhul on aedikutes olev tolm tappev ja on võimatu tööd teha. Pritsid jäid tööle terveks ajaks, mil me seal olime. Järgmisena tuli eatud hulk lehmi suuremast aedikust väiksemasse ajama. Mina siis kõndisin seekord lihtsalt kaasa ja vaatasin kuidas poisid kätega vehkisid, kargasid, jooksid ja jämedal häälel "Hoiiii, hoiiii, hoiiiii..." karjusid, et lehmad liikuma hakkaksid. Kui lehmad järgmised aedikus olid, siis tuli nad sealt jälle järgmisesse ajada ja siis sealt omakorda järgmisesse veel pisemasse, kuhu mahtus oma 10 lehma ja kus lõpuks pidi Rhett seisma, et neid sealt siis ükshaaval väravast välja ühte pisikesse aedikusse ajada. Sel pisikesel aedikul oli omakorda 6 väravat pluss siis see kust lehmad sisse lasti. Ja minu ja Thomase tööks oli vastav värav avada. Väravate avamine toimis ühtede torude tõmbamisega. Meie nimelt seisime kõrgemal platvormil kuhu ulatusid kõik 6 toru, mis olid väravatega ühendatud. Ja siis kui sa toru tõmbad enda poole, avaneb vastav värav. Tööks oli lehmade sortimine ehk "Drafting". Lehamd tuli sortida: Fat cows (Paksud lehmad), Second´s ( teisejärgulised, kes lähevad hiljem veel sortimisele), Wet Cows (piima täis udaratega lehmad), Calves and Poddies (-Calf ehk väikesed sündinud vasikad, Poddy - vasikad, kes on kaotanud oma ema), Dry Cows (kuivad lehmad ehk kel enam pole piima), Weaners (suuremad vasikad, kes pole enam Calf vms) and Neibor´s (Need pidid minema teise farmi). Rhett siis lasi ükshaaval lehmi väravast sisse ja hüüdis nime kuhu värvasse see lehm pidi minema. Värvad viisid siis jällegi uude aedikusse. Minu tööks oli avad Fat Cows, Second´s ja Wet Cows. Ülejäänud väravad olid Thomasel. Vahel kui avasid värava, siis lehm ei tahtnud sealt sisse minna vaid puksis end vastu teisi väravaid või passis seal niisama. Siis tuli väravatega kolistada ja suht tihti Thomas karjus lehma peale, et see liikuma hakkaks. Vahel aga juhtus nii, et mitu lehma tuli korraga sisse, näiteks kolm, ja igaüks pidi erinevasse aedikusse minema. Siis tuli seal väravatega mängida, et iga lehm õigesse auku läheks. Vot selline nägi välja Drafting ja tegelikult see päris meeldis mulle, ei pidanud vähemalt lehmade eest ära jooksma. Ja siis kui lehmad jälle Rhett´i lähedal aedikutes otsa said, siis tuli neid suuremast aedikust juurde ajada ja töö võis jätkuda.

Oma esimesel tööpäeval lehmadega nägin ma vähemalt kuute olukorda nimega "Mad Cow" ehk "Hull Lehm". Ühel korral ei tahtnud üks lehm teisega järgmisesse aedikusse minna ja jooksis nagu hull ringi. Ja kui Thomas ja Rhett talle lähemale jõudsid, et teda õiges suundas ajada, siis tahtis rünnata. Teisel korral oli üks hull pisikeses aedikus koos Rhettiga ja hakkas teda puksima, Rhett muidugi hüppas eest ära ja ronis aia otsa. Kolmandal korral tuli üks hull seal pisikeses aeikus kus on väravad koss Rhett´iga ja hakkas teda seal ründama. Siis võttis Rhett nendest väravate torudest kinni ja tõstis ennast kätega üles, et lehm talle pihta ei saaks....jne...tegelikult päris hirmus. Nii, et minu lehmade kartus on õigustatud.

Seal seda Draftingut tegime lõunani. Siis pidime kõige suuremast aedikust kõik lehmad järgmisesse aedikusse ajama. No see oli keeruline. Poisid jooksid ja karjusid ja vehkisid...ma siis proovisin ka aga ei tulnud see kuidagi välja. Minu lehmade ajamine nägi välja nii: Ave seisab keset aedikut, vaatab lehmi, lehmad tulevad tema poole, Ave sositab vaikselt" "Go away Cows" ja üritab kätega mingeid liigutusi teha, lehmad tulevad ikka tema poole, Ave taganeb....jne. Samal ajal vaatasin, kuidas poisid jumala närvis olekuga ringi jooksevad, lehmad ei taha järgmisesse aeikusse minna. Sellega on see lugu, et kui üks läheb, siis teised järgnevad, kuid see üks ei tahtnud kuidagi sisse minna. Peyton oli ka meiega kaasas ja tema ootas värava taga. Ta muutus seal aga kärsituks ja kuna Rhett nägi, et ma olen suht lootusetu lehmaajaja, siis palus ta mul Peytoniga olla - jumal tänatud! Meie siis Peytoniga vaatasime kogu seda ajamist värava tagant. Poisid ikka jooksid, vahepeal Thomas oli jumala närvis, võttis maast muda või kive ja viskas lehmade poole, siis vahepeal lõi jalaga (õhku) ja lihtsalt hakkas enda mõistust kaotama. Nii juhtub, kui lollid lehmad ei taha liikuda, kuid sina üritad neid kõigest väest liikuma panna. Lõpuks ei aidanud muu kui Rhett läks tsikli järgi, ega lõpmatuseni ei jõua seal aedikus muda sees joosta ja karjuda. Tsikliga oli ka tükk tegemist, kuid lõpuks said nad kõik lehmad järgmisesse aedikusse. Seejärel jätkasid poisid Draftinguga ja mina pidin sinna kõige suuremasse aedikusse tagasi minema, et üks piserdaja maapinna sees oleva toru otsa lükata, et see tööle hakkaks. Oli see alles tegemine. Lõpuks kui selle tööle sain, oli läbimärg ja minu imeilusad saapad paksu muda täis:(

Peale lõunat mina enam tagasi ei läinud. Mul paluti Hannah´iga koos nende teise valdusesse minna, kus pidid ehk mingit kemikaalid olema. Mina pidin kaasa minema, sest kuna Hannah on rase, siis tema ei saa neid tõsta. Ja no tunnistagem ega minust suurt abi seal lehmadega möllamisel ei olnud. See Drafting on tegelikult kahe mehe töö. Üks ajab lehmi väravast sisse ja teine avab väravaid. Mulle anti seda asja lihtsalt proovida.

Kui me Hannah´iga kemikaale läksime otsima, mida seal ei olnud, siis ütlesin talle kui halvasti end tunnen. Et ma olin täiesti lootusetu lehmaajaja, sest kardan neid. Ja tundsin muret, kui ma pean nüüd iga päev poistega olema, siis kas nad ikka tahavad mind siia kuni oktoobri keskpaigani. Nad saaksid ju minu asemele asjaliku lehmi mitte kartva noormehe võtta. Ütlesin, et see drafting mulle meeldis ja muidu on kõik tore, kuid lehmade ajajat minust ei saa. Hannah naeris ja ütles, et ma ei mureteks. Rääkisime veel asjadest ja lõpuks ta ütles, et küll me sulle tööd leiame. Mõned päevad aitad siin mind. Siis kui poisid karjatamise lõpetavad, siis lähed vahel mootorsaega jälle möllama või traataedu parandama. See kõlas hästi, kuid siiski tundsin end halvasti. Sest järgmised päevad olin kodus ja tundus, et Hannah peab mulle tööülesandeid välja vägistama. Kuidagi kasutu tunne oli, tundsin, et tahan siit ära, tahan koju, tahan midagi uut ja huvitavat, tahan jälle kasulik olla...see tunne kestis paar päeva (õnneks) ja ühel hetkel oli see lihtsalt kadunud ning tundsin end jälle hästi ja õnnelikult:)

Aaaa ja miks me neid kemikaale käisime otsimas? Nimelt meie aedikute juures olevast kuurist oli keegi kemikaalid ära varastanud. Kui Rhett selle avastas oli ta maailma närvis. Ta ütles, et see on nüüd kolme kuu jooksul juba kolmas kord, kui see on juhtunud. Need kemikaalid on lehmade jaoks (ma täpselt ei tea mis nendega tehakse, a la pestakse neid vms) ja need on hirmkallid. Neid oli seal vist mingi 6 kanistrit olnud ja koguväärtuseks ca 20tuhat dollarit. Pole ime, et Rhett närvis ei olnud.

Sunday, September 11, 2011

Rase

Pühapäeval kodus ärgata oli maailma kõige mõnusam tunne. Hommikusöögiks valmisid pannkoogid nagu igal pühapäeval ja võisime end mõnusalt oma mugavatesse toolidesse „One Tree Hill“ vaatamiseks sisse seada. Järgmised tunnid kujunesidki tugitoolides vedeledes kuni saabus aeg järgmiseks pühapäevaseks traditsiooniks – pizzategu! Nimelt ühel pühapäeval tegin pizzat ja Thomasele maitses see nii hästi, et nüüd kutsume pühapäeva „Pizza Sunday´ks“. Pizza valmis, siis haarad oma tüki ja jooksed tugitooli tagasi, et veeta järjekordsed tunnid „OneTree Hilli“ saatel. Selline nägi välja meie imeline pühapäev peale Pentlandi väsitavat hobuste võidusõitu. Tegelikult oli meil taolisin päevi veelgi – kõik vabad näevad tegelikult sellised välja, vahel pizzaga ja vahel pizzata –chill!

Esmaspäeval alustasime järjekordselt mootorsaega müttamist ja töö ei tahtnud kohe kuidagi minna. Lõpetasimegi päeva varakult ja lubasime üksteisele, et järgmisel päeval töötame topelt usinalt, sest bossud tulevad ju kolmapäeval koju ja töö peab tehtud olema, no vähemalt midagigi eks. Kui me õhtul parasjagu telksu ees oma „peale tööpäeva koksi“ rüüpasime kuulsime auto häält. Ja siin nad olidki. Meie üllatuseks tulid bossud kolmapäeva asemel hoopis esmaspäeval tagasi. No jah, matused olid ju reedel, mis nad ikka seal kuni kolmapäevani teinud oleks? Hannat ja lapsi oli tore näha, polnud ju neid oma kuu aega näinud. Hannah nägi väsinud välja, kuid oli sama jutukas ja sõbralik nagu ikka. Rhett tundus kuidagi pinges ja tegelikult oli ka õhus midagi imelikku tunda...no nagu kõik ei ole korras või nii. Kui Rhett sisse astus ja Thomas temaga rääkima hakkas, siis Rhett oli talle midagi isegi nähvanud mille peale hella hingega Thomas täitsa kurvastas. Tegelikult ei olnud seal midagi isiklikku, lihtsalt neil oli väsitav sõit olnud millest ei puudunud ka väike tüli. Kui Thomas Hannah´ile „Pizza Sunday´st“ rääkis, siis ta raputas pead ja ütles, et eii, eiii...siin saavad ainult tervislikud toidud olema!

Järgmisel päeval algas meil Hannah´iga maja koristamine ja seemnete istutamine. Pidin suurema puhastuse enne nende tulekut tegema, kuid näädsa siis... Järsku hakkas Hannah veel igasugu asju küpsetama – muffineid, küpsiseid, kaneelirulle jne...ma nagu ei saanud aru, et mis toimub. Eile õhtul ütles, et ei ole siin mingit pizzat ja nii, kuid nüüd läheb oma küpsetamistega hulluks. Siis teavitas ta mind, et neljapäeval lähed sina poistele appi ja hakkad lehmadega möllama, et mina jään lastega koju ning küpsetan ja vaaritan teile. Emmm... tegelt? Tegelikult pidi esialgselt tema poistega minema...miks nüüd siis mina? Issand, mida ma nende lehmadega peale hakkan? Ma ju kardan neid... välja arvatud kui nad surnud on:)

Kolmapäeval, 24.augustil teatas siis Hannah mulle põhjuse, et miks mina pidin aiatööl üksinda raskeid potte tassima ja miks mina pean poistega hullude lehmade juurde minema. Hannah oli teist kuud rase. No vot siis lops, see siis selgitab ka seda meeletud küpsetamist ja vaaritamist. Kui esmaspäeva õhtul oli pizzale EI, siis teisipäeva hommikul oli JAH kõigele. Järeldasin siit kohe, et eks teisipäeva hommik oli testimise hommik ning test näitas kahte magusat muffinit. Mina igatahes ütlesin Hannah´ile, et normaalne, nüüd ma pean siit ära minema, sest sa ei meeldi mulle rasedana. Ja kujutad ette, ütlen kõikidele, et läksin pere juurest ära, sest pereema jäi rasedaks (ja hakkas ainult häid asju küpsetama)...

Saturday, September 10, 2011

Idüll

Kui me Pentlandi hobuste võiduajamisele jõudsime, kohkusime mõlemad. Kujutasime oma vaimusilmas ette pidu ja pillerkaart ning rohkelt inimesi. Meie õnnetuseks aga vaatasid meile vastu nii maksimum 50 laiali valgunud kauboikaabudega farmerit, keskmiseks vanuseks 55 aastat. Kohapeal toimis puhveti taoline asi, kust said endale friikartuleid, burgereid ja muud sarnast soetada ning muruplatsi teises otsas toimis baar, kust said 5 dollari eest endale väikese kokteili osta.

Tellisime endale burgerid ja peale seda suundusime otseteed baari. No jah... baaris olemine nägi välja nii, et kõik nn kohalikud üle keskea farmerid seisid leti ääres ja jutustasid elust-olust. Thomas siis sai kellegiga jutule ja mina sammusin lihtsalt vaikselt eemale. Ülejäänud õhtu jutustasingi Michael´iga kolme sammu kaugusel baarist (alaealisena ei olnud tema baari lubatud). Mingid hetked hiljem ühines meiega ka Thomas ja nii me siis otsustasimegi, et läheme parem koju ära, istume verandal ja jätkame rummi joomist. Mille üle ma uhke ei ole, kuid mis tol hetkel oli väga fun, oli see, et nii võiduajamisele, kui ka sealt ära tulles sõitsime autoga - napsusena... aga no siin on teistmoodi, kohalik väikelinn, ekstra laiad teed ja liiklus puudub... aga jah, häbilugu siiski!

Koju jõudes oli Tracy juba lastega kodus. Lapsed magasid ja meie siis jutustasime verandal. Mõne aja pärast saabus ka Aron. Tracy puges põhku, mõni hetk hiljem kadus ka Michael salaja voodisse. Arvatavsti kadus ta nii äkki ära sellepärast, et meie kui mitte kohusetundlikud täiskasvanud andsime talle natukene napsu :D Salaja! No nagu ta poleks varem alkoholi tarbinud eks? Aa..ja enne kui Tracy magama läks, siis tuli jutuks Thomase ja Aroni kihlvedu. Aron oli vedanud Thomasega kihla ja väitnud, et sel nädalavahetusel saab Thomas minult vähemalt põsemusi... seda kuuldes läksid mul silmad särama ja saigi Thomase põsk enda käte vahele haaratud. Hetk hiljem ulatas Thomas Aronile 50 dollarit ja kaotanud ta oligi:) Mina siis poistega jätkasin jutustamist. Vaidlesime Aroniga ja vaidluse peateemaks oli Michael. meie väitsime, et ta on tore teismeline, kes vajab natukene suunamist ja toetust. Kuid Aron oli seisukohal, et Michael on omadega peetis laps, seda ei muuda miski ja miks tema peab temaga ilusi rääkima ja veistlust alustama, kui Michael seda temaga ei tee... oehhh. Ja siis me vaidlesime ja vaidlesime ja siis ma lõpuks ütlesin, et kuule Aron, mina olin alles natukene aega tagasi teismeline, kuid sina oli seda päris ammu...ja siis....ouuu nouuuu! Thomas ütles, et kuule Eiva, sa oled 26 eks, Aron on 28, nii et see 2 aastat vast ei mängi erit suurt rolli. Misasja? 28? Appiiii... ruttu muutsin jututeemat, kuid seda numbrit, 28, ei saanud ma oma peast välja ei sel õhtul, järgmisel päeval ega praegugi. Mees näeb välja vähemalt 35 aastane! Jah, see sama mees on Aron, kes nende lehma tapmise piltidel ja videol. Ei ole ju 28? Uskumatu lugu... Aga jah, ega see vaidlus meid kuskile ei viinud, Aronil oli oma kindel seisukoht ja seda ei muutnud miski. Peagi puges ka tema põhku ja meie - noored, jäimegi alkoholivines kaksi... Voodid oli meile tehtud ühte tühja tuppa. Üks voodi oli paksem madrats ja teine voodi oli praktiliselt õhuke tekk. Mina sain otseloomulikult parema voodi ja ärkasin hommikul nii nagu ikka. Thomase öö möödus aga natukene valulikumalt. Aga kuidas lõppes ikkagi meie õhtu? Pikalt sellel ei peatu, sest emmede ja isside eest tuleb mõned detailid enda teada jätta. Aga jah, seda teavad kõik, et noored teevad ju purjus peaga igasugu lollusi...:)

Järgmisel päeval ärkasime nii 9-10 ajal hommikul. Hommikusööki ei pakutud. Isegi hommikukohvi pidi ise küsima. Passisime siis natukene verandal ja otsustasime Caravan Parki hommikust sööma minna. Michael tuli ka meiega. Sõime nagu ühele austraallasele kohane beekonit, muna ja röstsaia - nämma! Peale hommikusööki põrutasime tagasi ja passisime jällegi verandal. Siis mingi hetk hakkasid emmed-issid ja lapsed hobuseid pesema. Neil on oma 6 hobust. Meie siis otsustasime, et läheme ja tukastame veidi. Kui me aga känaki pikali keerasime, siis hetke pärast hakkasime arutlema teemal, et kas on ebaviisakas nii ära kaduda ja lihtsalt pikutada. Mina leidsin, et on, kuid eestoas diivanil võib küll salaja silma looja lasta. Et kui keegi peaks tulema, siis avad silmad ja teed näo, et lesid seal niisama. Mõne hetke pärast olime siiski aias tagasi ja vaatasime kuidas pere hobuseid kasib. Siis passisime jälle verandal ja oligi käes aeg lõunat süüa. Lõuna otsustasime võtta jälle Caravan Park´ist, sest ega seal väikelinnas muid võimalusi ju ei ole. Lõunale läksime seekord kaksi ja seekord oli My Buy, sest Thomas maksis hommikusöögi eest. Teel Caravan Parki mainisin moka otsast, et äkki peaks täna hoopis koju minema, et nii kui nii see võiduajamine on sama jama ja mis me ikka seal verandal niisama passime. Palju mõnusam ju kodus tugitoolis vedeleda ja "One Tree Hill´i " vaadata. Thomas vaatas mulle otsa ja ütles, et kui sa tahad minna siis ütle ja me läheme... emmm, ei no ma mõtlesin, et kui tema minna tahab, et siis läheme, et mul suva. Ütlesin siis, et ei, ei, kui tahad poistega õhtul võiduajamisel napsu võtta ja lihtsalt siin "tsivilisatsiooni" nautida, et siis minupoolest võime jääda. Sinna see jutt jäi...

Käisime lõunal ja peagi olie tagasi kurikuulsal verandal. Jätkuvalt kestis pereidüll, mis meid tegelikult ehmatas kohe Pentlandi Aroni ja Tracy koju jõudes. Lapsi on neil 3 eks. Üks poiss ca 1a ja kaks tüdrukut, kes on ca 5 ja 6a vms. Ja perekonna omavaheline suhtluskeel ei mahu igatahes minu sõnastikku, isegi Thomas ehatas ära. Me siis seal verandal põhiliselt olimegi vait, vaatasime üksteisele otsa ning omakeskis mõtlesime, et kas see on päriselt või? Naine ja mees on omavahel enamvähem ok. Kõnepruuk on selline nagu on. Kuid lastega...oehhh. Lapsed on agressiivsed, pigem ütleksin, et igasugustest krõpsudest ja cocast lihtsalt hüperaktiivsed. Lisaks nad ei kuula sõna ja teevad mis tahavad. Koguaeg jooksevad karjudes ringi, näpivad asju ja on muidu tüütud. Ema ja isa keelavad neid, kuid lapsed ei kuula. Keelamine näeb välja nii, et isa ütleb oma tütrele: "What the fuck you are doing, little bitch. You better fucking but my smokes down, right away!" Või siis: " You cunt (vitt), stop it!" Ja no aina hullemaks läheb.... ja iga teine sõna on CUNT või FUCK või BITCH... ja lagi oli see, kui üks lastest alles koju toodud kutsika pihta ütles, et a la ma ei taha teda enam vms ja siis isa ütles: "Mis, äkki me peaksie hoopis sinust lahti saama. Sa poleks pidanud üldse sündima!" Kõik. Meie limiit oli täis! Otsustasime lahkuda ja nii moka otsast mainisime seda Tracy´le. Tracy hakkas vastu ajama, et ei lähe te kuhugi jne... ja siis Thomas, igavene "Sizzy" nagu ma teda kutsun, ütles et ei muidugi me ei lähe, lihtsalt mõtlesime siin... On lollakas! Mina vaatasin talle suurte punnsilmadega otsa ja tegin talle salaja, nii et keegi ei näe, kurja nägu...

Mõne aja pärast läksime jällegi võidajamisele. Sõitsime sinna üksinda ja peagi oli kohal ka Tracy. Aronit polnud. Tracy ütles, et Aron läks koju. No see oli järjekordne lagi... mismõttes? Õnneks olime me autos jõudnud otsusele, et saagu mis saab, kuid meie lahkume. See eie arutelu oli nii naljakas. Mina ütlen Thomasele, et mmmmm, kujutad ette, oleme kodus, istume oma pehmetes tugitoolides, limpsime rummi ja vaatame oma seriaali. Thomas selle peale muigab ja ütleb oehh, dont talk about it, it sounds so good. Mina siis, et ei me peame koju ära minema. Peame lihtsalt selle esimese sõna suust välja saama ja ütlema, et me läheme tagasi Lolworthi. Thomas teadis seda ja ta teadis ka, et tema on see, kes peab selle välja ütlema. Millegipärast me aga hirmsalt kartsime seda lauset välja öelda. Olime ju enne kodunt lahkumist võiduajamise meelel ning Tracy ja Aron teadsid, et jääme üheks ööks veel. Et kuidas me siis nii äkki nüüd otsustame koju minna - lambist. Pealegi oli kell ka palju, hakkas juba 17.00 saama ja me ei tahtnud pimeda peale jääda. Pimedas sõitmine on suht hirmus ja siin eelistatakse ikka valges kõik teekonnad ette võtta.

Võiduajamisel ostsin endale kohvi (mmm, päris Cappuccino), Thomasele vee, istusime natukene Tracy juures, vaatasime üksteisele otsa ja andsime silmadega märku, et nüüd on see koht kus ütleme, et läheme ikka koju tagasi...

Mõeldud tehtud ning hetke pärast olimegi autos, lõime sõbralikud rusikad kokku ja ütlesime: "Jesss, nüüd pubisse rummi järgi ja käppelt koju telksu ette!" Me olime kõige õnnelikumad!