Idüll

Kui me Pentlandi hobuste võiduajamisele jõudsime, kohkusime mõlemad. Kujutasime oma vaimusilmas ette pidu ja pillerkaart ning rohkelt inimesi. Meie õnnetuseks aga vaatasid meile vastu nii maksimum 50 laiali valgunud kauboikaabudega farmerit, keskmiseks vanuseks 55 aastat. Kohapeal toimis puhveti taoline asi, kust said endale friikartuleid, burgereid ja muud sarnast soetada ning muruplatsi teises otsas toimis baar, kust said 5 dollari eest endale väikese kokteili osta.

Tellisime endale burgerid ja peale seda suundusime otseteed baari. No jah... baaris olemine nägi välja nii, et kõik nn kohalikud üle keskea farmerid seisid leti ääres ja jutustasid elust-olust. Thomas siis sai kellegiga jutule ja mina sammusin lihtsalt vaikselt eemale. Ülejäänud õhtu jutustasingi Michael´iga kolme sammu kaugusel baarist (alaealisena ei olnud tema baari lubatud). Mingid hetked hiljem ühines meiega ka Thomas ja nii me siis otsustasimegi, et läheme parem koju ära, istume verandal ja jätkame rummi joomist. Mille üle ma uhke ei ole, kuid mis tol hetkel oli väga fun, oli see, et nii võiduajamisele, kui ka sealt ära tulles sõitsime autoga - napsusena... aga no siin on teistmoodi, kohalik väikelinn, ekstra laiad teed ja liiklus puudub... aga jah, häbilugu siiski!

Koju jõudes oli Tracy juba lastega kodus. Lapsed magasid ja meie siis jutustasime verandal. Mõne aja pärast saabus ka Aron. Tracy puges põhku, mõni hetk hiljem kadus ka Michael salaja voodisse. Arvatavsti kadus ta nii äkki ära sellepärast, et meie kui mitte kohusetundlikud täiskasvanud andsime talle natukene napsu :D Salaja! No nagu ta poleks varem alkoholi tarbinud eks? Aa..ja enne kui Tracy magama läks, siis tuli jutuks Thomase ja Aroni kihlvedu. Aron oli vedanud Thomasega kihla ja väitnud, et sel nädalavahetusel saab Thomas minult vähemalt põsemusi... seda kuuldes läksid mul silmad särama ja saigi Thomase põsk enda käte vahele haaratud. Hetk hiljem ulatas Thomas Aronile 50 dollarit ja kaotanud ta oligi:) Mina siis poistega jätkasin jutustamist. Vaidlesime Aroniga ja vaidluse peateemaks oli Michael. meie väitsime, et ta on tore teismeline, kes vajab natukene suunamist ja toetust. Kuid Aron oli seisukohal, et Michael on omadega peetis laps, seda ei muuda miski ja miks tema peab temaga ilusi rääkima ja veistlust alustama, kui Michael seda temaga ei tee... oehhh. Ja siis me vaidlesime ja vaidlesime ja siis ma lõpuks ütlesin, et kuule Aron, mina olin alles natukene aega tagasi teismeline, kuid sina oli seda päris ammu...ja siis....ouuu nouuuu! Thomas ütles, et kuule Eiva, sa oled 26 eks, Aron on 28, nii et see 2 aastat vast ei mängi erit suurt rolli. Misasja? 28? Appiiii... ruttu muutsin jututeemat, kuid seda numbrit, 28, ei saanud ma oma peast välja ei sel õhtul, järgmisel päeval ega praegugi. Mees näeb välja vähemalt 35 aastane! Jah, see sama mees on Aron, kes nende lehma tapmise piltidel ja videol. Ei ole ju 28? Uskumatu lugu... Aga jah, ega see vaidlus meid kuskile ei viinud, Aronil oli oma kindel seisukoht ja seda ei muutnud miski. Peagi puges ka tema põhku ja meie - noored, jäimegi alkoholivines kaksi... Voodid oli meile tehtud ühte tühja tuppa. Üks voodi oli paksem madrats ja teine voodi oli praktiliselt õhuke tekk. Mina sain otseloomulikult parema voodi ja ärkasin hommikul nii nagu ikka. Thomase öö möödus aga natukene valulikumalt. Aga kuidas lõppes ikkagi meie õhtu? Pikalt sellel ei peatu, sest emmede ja isside eest tuleb mõned detailid enda teada jätta. Aga jah, seda teavad kõik, et noored teevad ju purjus peaga igasugu lollusi...:)

Järgmisel päeval ärkasime nii 9-10 ajal hommikul. Hommikusööki ei pakutud. Isegi hommikukohvi pidi ise küsima. Passisime siis natukene verandal ja otsustasime Caravan Parki hommikust sööma minna. Michael tuli ka meiega. Sõime nagu ühele austraallasele kohane beekonit, muna ja röstsaia - nämma! Peale hommikusööki põrutasime tagasi ja passisime jällegi verandal. Siis mingi hetk hakkasid emmed-issid ja lapsed hobuseid pesema. Neil on oma 6 hobust. Meie siis otsustasime, et läheme ja tukastame veidi. Kui me aga känaki pikali keerasime, siis hetke pärast hakkasime arutlema teemal, et kas on ebaviisakas nii ära kaduda ja lihtsalt pikutada. Mina leidsin, et on, kuid eestoas diivanil võib küll salaja silma looja lasta. Et kui keegi peaks tulema, siis avad silmad ja teed näo, et lesid seal niisama. Mõne hetke pärast olime siiski aias tagasi ja vaatasime kuidas pere hobuseid kasib. Siis passisime jälle verandal ja oligi käes aeg lõunat süüa. Lõuna otsustasime võtta jälle Caravan Park´ist, sest ega seal väikelinnas muid võimalusi ju ei ole. Lõunale läksime seekord kaksi ja seekord oli My Buy, sest Thomas maksis hommikusöögi eest. Teel Caravan Parki mainisin moka otsast, et äkki peaks täna hoopis koju minema, et nii kui nii see võiduajamine on sama jama ja mis me ikka seal verandal niisama passime. Palju mõnusam ju kodus tugitoolis vedeleda ja "One Tree Hill´i " vaadata. Thomas vaatas mulle otsa ja ütles, et kui sa tahad minna siis ütle ja me läheme... emmm, ei no ma mõtlesin, et kui tema minna tahab, et siis läheme, et mul suva. Ütlesin siis, et ei, ei, kui tahad poistega õhtul võiduajamisel napsu võtta ja lihtsalt siin "tsivilisatsiooni" nautida, et siis minupoolest võime jääda. Sinna see jutt jäi...

Käisime lõunal ja peagi olie tagasi kurikuulsal verandal. Jätkuvalt kestis pereidüll, mis meid tegelikult ehmatas kohe Pentlandi Aroni ja Tracy koju jõudes. Lapsi on neil 3 eks. Üks poiss ca 1a ja kaks tüdrukut, kes on ca 5 ja 6a vms. Ja perekonna omavaheline suhtluskeel ei mahu igatahes minu sõnastikku, isegi Thomas ehatas ära. Me siis seal verandal põhiliselt olimegi vait, vaatasime üksteisele otsa ning omakeskis mõtlesime, et kas see on päriselt või? Naine ja mees on omavahel enamvähem ok. Kõnepruuk on selline nagu on. Kuid lastega...oehhh. Lapsed on agressiivsed, pigem ütleksin, et igasugustest krõpsudest ja cocast lihtsalt hüperaktiivsed. Lisaks nad ei kuula sõna ja teevad mis tahavad. Koguaeg jooksevad karjudes ringi, näpivad asju ja on muidu tüütud. Ema ja isa keelavad neid, kuid lapsed ei kuula. Keelamine näeb välja nii, et isa ütleb oma tütrele: "What the fuck you are doing, little bitch. You better fucking but my smokes down, right away!" Või siis: " You cunt (vitt), stop it!" Ja no aina hullemaks läheb.... ja iga teine sõna on CUNT või FUCK või BITCH... ja lagi oli see, kui üks lastest alles koju toodud kutsika pihta ütles, et a la ma ei taha teda enam vms ja siis isa ütles: "Mis, äkki me peaksie hoopis sinust lahti saama. Sa poleks pidanud üldse sündima!" Kõik. Meie limiit oli täis! Otsustasime lahkuda ja nii moka otsast mainisime seda Tracy´le. Tracy hakkas vastu ajama, et ei lähe te kuhugi jne... ja siis Thomas, igavene "Sizzy" nagu ma teda kutsun, ütles et ei muidugi me ei lähe, lihtsalt mõtlesime siin... On lollakas! Mina vaatasin talle suurte punnsilmadega otsa ja tegin talle salaja, nii et keegi ei näe, kurja nägu...

Mõne aja pärast läksime jällegi võidajamisele. Sõitsime sinna üksinda ja peagi oli kohal ka Tracy. Aronit polnud. Tracy ütles, et Aron läks koju. No see oli järjekordne lagi... mismõttes? Õnneks olime me autos jõudnud otsusele, et saagu mis saab, kuid meie lahkume. See eie arutelu oli nii naljakas. Mina ütlen Thomasele, et mmmmm, kujutad ette, oleme kodus, istume oma pehmetes tugitoolides, limpsime rummi ja vaatame oma seriaali. Thomas selle peale muigab ja ütleb oehh, dont talk about it, it sounds so good. Mina siis, et ei me peame koju ära minema. Peame lihtsalt selle esimese sõna suust välja saama ja ütlema, et me läheme tagasi Lolworthi. Thomas teadis seda ja ta teadis ka, et tema on see, kes peab selle välja ütlema. Millegipärast me aga hirmsalt kartsime seda lauset välja öelda. Olime ju enne kodunt lahkumist võiduajamise meelel ning Tracy ja Aron teadsid, et jääme üheks ööks veel. Et kuidas me siis nii äkki nüüd otsustame koju minna - lambist. Pealegi oli kell ka palju, hakkas juba 17.00 saama ja me ei tahtnud pimeda peale jääda. Pimedas sõitmine on suht hirmus ja siin eelistatakse ikka valges kõik teekonnad ette võtta.

Võiduajamisel ostsin endale kohvi (mmm, päris Cappuccino), Thomasele vee, istusime natukene Tracy juures, vaatasime üksteisele otsa ja andsime silmadega märku, et nüüd on see koht kus ütleme, et läheme ikka koju tagasi...

Mõeldud tehtud ning hetke pärast olimegi autos, lõime sõbralikud rusikad kokku ja ütlesime: "Jesss, nüüd pubisse rummi järgi ja käppelt koju telksu ette!" Me olime kõige õnnelikumad!