Tuesday, November 29, 2011

Killing Fields

Enne kui räägin teile oma toredast pea üle 6 tunni kestnud paadireisist Phnom Penh´ist Siem Reap´isse mööda Tonle´Sap jõge, viin teid kurssi oma tegemistega Phnom Penh´is.

Inglise tüdruk Hannah (nüüdseks tean tema nime) otsustas Phnom Penhist lahkuda 22.novembri lõuna ajal. Ta leidis Shinanouk Ville´is odava PADI Open Water kursuse ja mõtles, et põrutab paariks päevaks sinna. Enne tema lahkumist lõunatasime Phnom Penh´i parimas ja ühes odavamas restoranis ja sõime kõhud Mehhiko toitu täis.
Hannah saaadetud, siis jään Lina´t ootama. Lina pidi umbes 5-6 ajal õhtul saabuma. Oma aega sisustasin ma hosteli kõrval asuvas restoranis maailma kõige paremat mango smoothit juues ja kindlustusele avalduse kirjutamisega.

Siis muutusin aga laisaks ja otsustasin natukene hostelis tukkuda. Peale nii tunnist uinakut istusin hosteli ette tänavale toolile ja oodates Linat jälgisin kuidas kohalikud üle tee jõeäärsel promenaadil kahtlaste liigutustega aeroobikat teevad.

Lina saabus nii 40 minutile ootamise järel ja peagi olime lemmikus Mehhiko restoranis.Peale õhtusööki vedasin Lina maailma parimat mango smoothit jooma ja nii me seal kuni tudini minekuni jutustasime. Nii tore oli jälle Linat näha!

Järgmisel päeval otsustasime turiste mängida ja otsustasime "Killing Fields´i" (Tapapõllud vms) külastada. Tuki-tuki juhiga olime juba eelmisel õhtul kokkuleppele jõudnud. Saime diili, et tema viib meid mehhiko restoranist tasuta koju, kui me ta järgmiseks päevaks enda tuk-tuki juhiks võtame. Ja järgmise päeva hinnaks leppisime kokku 14 dollarit (7 näo pealt). Tavaliselt viiakse turistid Killing Fieldsi külastusega ühte muuseumisse, kuid me otsustasime selle asemel Russian Marketi valida. Mõtlesime, et seal ehk rohkem uudistamist;)

Killing Fields asus vist nii umbes 30 minu kaugusel Phnom Penhi kesklinnast. Teekond sinna oli väga tolmune ja sõitsime läbi kohalike getode. Uskumatu ikka kuidas inimesed elavad...

Killing Fields´i sissepääs maksis 5 USD nägu. Saime endale audioringkäigu varsustuse ja alustasime oma ekskursiooni.

Mida see Killing Fields siis endast kujutab? See on nagu vabaõhumuuseum kus saad ringi jalutada ja klappidest ühte osa Cambodia ajaloost kuulata. See osa kõneleb sulle Killing Fieldsist, kohast kus sa paegusel hetkel seisad ja kus sa saad ringi jalutada... Klappidest kuuled sa aga hirmuäratavaid lugusid sellest mis juhtus seal vaid 32 aastat tagasi.

Aastatel 1975-1979 Khmer Rouge valitsuse ajal tapeti või siis õigemini hukati ca 2 millionit kambodža inimest. Inimesed aeti nende kodudest välja jutuga, et Ameerika hakkab varsti pommitama. Peamiselt aeti kodudest välja linnarahvas, külarahvas kes elas maal oli rohkem kaitstud.

Sajad tundaded inimesed alustasid linnadest väljarännakud. Kaasas vaid eluks vajalik. Kõnniti päevi, nädalaid lõõskava päikese käes kuni jõuti nn kontrollpunkti. Seal pidi end registreerima ja sealt juhatati sind edasi. Kes oli targem, ütles et ta on farmer, siis tema saadeti kuskile külla elama. Kes oli aga aus ja tunnistas, et ta on kas arst, advokaat, politsei, õpetaja või töötab valitsusele, siis nende jaoks oli kõik lõppenud. Sõdurid ütlesid neile, et nad vajavad neid ja valitsusel on neile tööd, kuid tegelikult saadeti nad kõik hukkamisele. Hukkamisele saadeti isegi inimesed kes kandsid prille või kelle käed olid ilusad ja küüned lakitud. Uskumatu., nii tehti 2 millionile inimesele 4 aasta vältelt.

Khmer Rouge soovis luua ühiskonda, kus puudub kadedus, kuriteguvus ja ebavõrdsus. Kus puuduvad mõjutused läänest ja kus inimesed töötavad oma riigi heaks tehes "tõelist" tööd. Tõeline töö oli tema jaoks kõik mis seotud põllumajanduse, karjakasvatusega jne..sellised maatööd.

Inimesed kes saadeti asustusest eemalasuvatesse küladesse elama pidid leppima vähemasega mis neil varasemalt oli olnud. Koduks sai neil bambusest ehitatud hurtsik, pesemas pidid nad käima nii 2km kaugusel asuvas jões, tööd pidid nad tegema pea 14 tundi lõõskava päikese käes ja süüa anti neile imepisikesed portsud riisi ja kala. Sõdurid vägistasid tüdrukuid alates nii 11 eluaastast. Tapeti kõik kes julgesid Angkar´ilt (nii nimetati Khmer Rouge valitsust) toitu varastada, tema kohta midagi halba öelda või kui avastati, et tegemist on siiski teise elukutse kui farmerina. Vahel tapeti vaid pereisa ja ema jäeti oma mitme lapsega üksinda. Kuid tihtipeale viidi minema terved perekonnad. Inimesed kes selle kõik üle elasid, pidid 4 aasta vältelt väga madalat profiilli hoidma. Need 4 aastat oli täis pisaraid ja nälga. Paljusi inimesi ei hukattud, nad surid nälga, toidumürgitusse või mõnda muude haigusesse. Nälg oli nii suur, et nimesed sõid kõike. Nende kehad olid kõhnad ja kõhud punnis nagu õhupallid. Jätkuvalt pidid nad töötama riisipõldudel, 14 tundi rasket füüsilist tööd ja õhtusöögiks heal juhul väikene ports riisi. Vahel ei saanud sedagi. Metsast otsiti kõike mis kannatas süüa - konni, putukaid, rohutirtse, seeni, söödi ka ära surnud koeri. Siinjuures pidi sa oma leidu peidus hoidma ja salaja ära sööma, sest külades valitses seadus, et kõik on kommuuni oma, SINUle ei kuulu midagi ja kõike peab kommuuniga jagama. Kui avastati, et keegi leidis endale õhtusöögiks koera, siis ta tapeti - tema patt oli, et ta ei jaganud koera kommuuniga. Hirmus... Inimesed töötasid 14 tundi riisipõldudel, kuid kannatasid nälja käes? Jah, valitsus müüs riisi Hiinale relvade ja kuulide vastu (millega tappa oma inimesi).

1979a leidis aga lõputu õudus Kambodzas lõpu kui vietnamlased Khmer Rouge´i välja ajasid. Seejärel hakkasid inimesed vaikselt linnadesse tagasi tulema ja oma elu uuesti üles ehitama.

Killing Fields räägibki sulle sellest kõigest ja see on paik kus paljud neist inimestest hukati. Sinna on ehitatud pühamu, kus sees on mitme-mitme riiuli peal eksponeeritud leitud inimeste koljud - neid on igas vanuses alustades väga väikestest lastest kuni väga vanade inimesteni. Koljudes näed sa suuri mõrasid, sest inimesi ei hukatud kuulide vaid kirgaste ja haambritega, sest kuulid olid liiga kallid.

Kõige sokeerivam oli näha ja kuulata audiot puu kohta, kus hukati väikeseid lapsi - beebisid. Beebid võeti jalgadest kinni ja peksti mööda puud surnuks. Puu all võisid näha veel hambaid.
Üldse see koht oli täis kurbust ja valu. Maapinnal näed hukatud inimeste riideid,mis vihmaperioodil pinnale tulevad, samuti leidsime nii mitmest kohast luid ja hambaid. Ja terve see piirkond on täis massihaudasid. Äärmiselt kurb ajalugu. Aga eks igal riigil oma kurvad lood... mind lihtsalt hämmastas, et Kambodzas juhtus see ju alles "eile".

Ülevalpool kirjeldatud ajaloo kohta sain ma informatsiooni raamatust "First they killed my father" ("Esimesena nad tapsid minu isa"), kus Loung Ung räägib oma loo kuidas ta need aastat Kamodzas üle elas. Ise oli ta vaid 5 aastane, kui Khmer Rouge tema kodulinna Phnom Penhi sisse marssis. See on uskumatu raamat, peale Killing Fieldsi külastamist (kus jäi õhku palju küsimusi) andis see kõikidele minu küsimustele vastused. Toon selle raamatu reisult koju ja kõik kel huvi võib seda laenata - sokeeriv, kuid väärt lugemine! Järgmisena proovin lugeda "SEX SLAVES the trafficking of women in Asia". Ootused on suured!

Peale kurba Killing Fieldsi külastamist läksime Russina Marketile (Vene turule), kuid venemaaga ei ole sel midagi pistmist. Kaupa oli seal tohutult, vahekäigud kitsad ja suureks vaatamisväärsuseks osustus lettidel vedelv liha. Liha vedeleb lihtsalt 30 kraadises kuumuses ja on kaetud kärbestega. Mõni usinam kaupleja istub ise letil, lihakäntsaka kõrval, ja peletab rätikuga kärbseid eemale, kuid sellegipoolest seal liha ei ostaks. Ja üleüldse ei taha siin Kambodzas tänavatoitu süüa. Kuidagi väga räpane tundub see toidukaubandus. Ja hirm on mul ka õigustatud peale 10 päevast toidumürgitust. Nüüdseks on õnneks kõik korras ja juba viimastel päevadel Phnom Penhis oli olukord kontrolli all.

Peale Russian Marketit viis tuk-tuki juht meid hosteli juurde tagasi ja sealt jalutasime me Wat Phnom´i templi juurde. Tempel asub mäe otsas ja üles jõudse saime sinna ka sisse minna.Seejärel alustasime jalutuskäiku Royal Palace´i poole, kuid poole tee peal avastasime, et ei viitsi rohkem käia ja kuna me ei teadnud kui kaugel see täpselt asub, siis võtsime tuki-tuki. Teekond osutuski päris pikaks. Roayl Palace´isse me sisse ei läinud, kuna leidsime, et tänaseks päevaks aitab meile vaatamisväärsustest küll. Tegime paar klõpsu ja jalutasime mööda jõeäärset promenaadi hosteli poole tagasi.Seejärel puhkasime hostelis jalga ja peale õhtusööki otsusasime taas mango smoothide kasuks. mango smoothid lõppesid meil aga passionfruit smoothide, Creme Brule ja Chocolate Mousee mugistamisega. Leidsime, et oleme selle ära teeninud.

Järgmisel hommikul oli meil äratus vara, sest pidime juba 6.40 sadamas olema, et paadiga Siem Reap´isse sõita. Kui ma hosteli uksest väja astusin, siis nägin keset igapäeva liiklust elevanti! Olin sellest nii erutatud, et näitasin kõikidele kohalikele, et vaadake elevant, appi elevant...

Üldiselt Phnom Penh on linna nagu iga teine. Midagi erilist selles ei leidnud. Olin kuulnud, et Kamodza on odav, kuid need 4 päeva Phnom Penhis osutusid mulle väga kalliks ja nüüdseks ei tule ma oma Kambodza eelarvega toime. Raha kulub kõigele, maksad transpordi eest (oleneb kui kaugele sõidad, kuid alustades 1USD kuni 14USD tuk-tuki kohta), ööbimise eest (15USD toa eest mis majutab 2), söögi eest (hommikusöök 4USD, õhtusöök 7USD, mõlemad koos joogiga) ja pilet Sieam Reap´isse 30USD. Bussiga oleks saanud 6USDga, kuid kuna mina ja Lina nii tahtsime paadisõitu, siis otsustasimegi selle kasuks.

Monday, November 21, 2011

Cambodia

Kuala Lumpurist Bird Nest hostelist lahkusin öösel natukene enne kolme. Võtsin takso bussijaama ning jõudsin täpselt kell 3:00 väljuvale bussile. Muidugi hostelis suutis mind järjekordselt kõhulahtisus üllatada ja olin ikka päris närvis selle lennujaama mineku pärast. Bussis õnnetust mul õnneks ei juhtunud, kuid oht oli olemas ja hoidsin koguaeg hinge kinni.

Lennujaama jõudes oli check in juba avatud ning sain oma toimingud kenasti ära. Jõin veel enne passikontrolli ühe tee ja proovisin varasemalt ostetud küpsiseid süüa. Peale passi kontrolli hakkas aga kõhulahtisus mind järjekordselt piinama ja enne lennukile minemist külastasin ikka päris korduvalt lennujaama WC-d. Hirmus, hirmus, hirmus...

Lend kestis 1 tund ja 45 minutit. Jube lend oli. Olin väsinud ja kurnatud ning istumine oli jube kitsas. Tukkusin seal imeasendis ja ei jõudnud ära oodata millal see lend ükskord juba läbi saab.

Kambodžasse maandudes tuli piiril kohe viia teha. Selle tarbeks oli mul juba Malaisias passipilt ka tehtud. Täidad seal lihtsalt mingi ankeedi, annad neile passi, maksad 20USD ja 5 minuti pärast on sul passis Kambodža viisa. Peale viisa saamist läbid veel passikontrolli, annad kõikide oma sõrmede sõrmejäled ja seejärel oled riiki lubatud! Kusjuures ka Malaisas pidi sõrmejäljed andma. Nemad aga tahtsid ainult nimetissõrme oma, kui õigesti mäletan.

Pagas kenasti käes suundusin siis EXIT märgi suunas, et omale Tuk-tuk leida. Järsku alustas minuga aga juttu pisikene punaste juuste ja poisipeaga natukene poisilik inglise tüdruk. Ega pikka juttu meil olnudki kui ühiselt võtsime 7USD eest Tuk-tuki linna. Ütlesime juhile hosteli kuhu soovime minna ja teel me olimegi. Liiklus väga hull ei tundnud, Malaisas oli nagu hullem. Aga linnapildis näed ikka päris palju rollereid ja tuk-tuk´e. Küll sõidetakse üksi, kaksi, kolme- ja neljakeisti ning sõidutakse ka pisikesi beebisid.

Tuk-tuki juht viis meid aga millegipärast hoopis teise hosteli ette. tahtsime minna Royal guesthousi, kuid see viis meid Kings guesthousi. Ei teagi kas meelega või kogemata. No ma siis käisin ja vaatasin toa üle ning otsusastasime, et jääme sinna. Olime ju siiski lendamisest ja magamata ööst väsinud. Jah, otsustasime inglise tüdrukuga koos tuba jagada, ikkagi poole soodsam. Toa saime 15USD eest, mis Kambodžas on päris kopsakas hind majutuse eest. Toas oli kaks suurt voodit, natukene räsitud vaipkate ja imepisikene telks. Ja no muidugi konditsioneer! Ilma kondita oleks tuba 10USD maksnud. Voodipesu tundus igatahes puhas ja voodi oli mugav. Ega rohkemat ju polegi vaja. Muidugi oleks olnud tore kui ka soe vesi oleks olnud aga sellega meid sel korral ei õnnistatud.

Peale check in´i otsustasin mina haiglasse minna. Mõtlesin, et ei jõua seda jama enam taluda ja eelmsied rohud nagu ka ei aidanud. Tuk-tuki juht ootas mind kenasti ja siis alustasime haigla otsingut. Ta sonis mulle midagi, et kohalik haigla pühapäeviti suletud. Ma siis nagu küsisin, et kuidas suletud, kas pühapäeval teil siis inimesed surevad v? Sõitsime siis ühe nö erahaigla juurest teise ja mina käisin sees visiiditasu suurust küsimas. Ühes kohas oli 50USD, teises kohas 125USD, kolmas koht oli suletud ja siis otsustasime juhiga, et lähen homme (esmaspäeval) kohe hommikul ikka kohalikku haiglasse ja saan sealt odavamalt. Tagasiteel nägin aga veel ühte erahaiglat ja palusin, et tuk-tuk seal ees peatuse teeks. Sealne visiiditasu oli 20USD. Jesss, saingi arstile. Tuk-tukiga leppisime kokku, et ta ootab mind nii kaua kui viitsib, sest ma ei tea ju kaua seal läheb. Arst võttis mind kohe vastu ja kuulas mu mure ära. Inglise keel tal kõige parem ei olnud ja mina temast eriti aru ei saanud. ta siis ikka üritas õega kahepeale minuga kuidagi suhelda ja niipidi sain enamvähem aru... mingi osa jäi kindlasti arusaamatuks:) Siis nad seal kraadisid mind, mõõtsid vererõhku (ma ei teagi palju see oli aga Malaisias oli viimati 130/60...vist) ja arst katsus kõhtu - aiiii! Siis otsustati verd võtta ja mind paariks tunniks tilgutite alla panna.

Sain kahte sorti tilguteid. Üks oli vedelikupuuduse jaoks ja teine bakteri jaoks. Tilkusin seal vist oma 2 tundi. Peale tilgutit oli kehatemperatuur normis ja olemine vist ka natukene värskem. Sain veel posu rohtusid koos õpetussõnadega. Rohtude hulgas oli ka vana hea Smecta pulber! Seda pean jooma 1 tund peale igat söögikorda. Siis mingi rohi oli valu vastu mida pean 3x päevas võtma. Mingit rohtu võtan veel 3x päevas aga ma ei saanud täpselt aru või küsinud, et mille jaoks see on. Ja siis on antibiootikumid mida võtan 2x päevas 5 päeva. Arst ütles, et teised rohud võin ära jätta kui enesetunne hea, kuid antibiootikumid pean lõpuni võtma, sest need tapavad bakterit. Aaa, veri oli mul vist kõik korras va ühe näitaja mille norm pidi 10 olema, kuid mul oli 14. Ma ei saanud päris täpselt aru mis see oli, kuid pika seletamise peale sain aru, et see näitab bakterit vms. Uhhh, olen nii õnnelik, et arstil ära käisin. maksumus koos rohtudega 59USD ja natukene peale. Küsisin neilt ka korralilku arve ja kirjutasin ka juba kindlustusele. Loodan kulutatud raha ikka tagasi saada.

Tagasi hostelisse võtsin uue tuk-tuki. Aadressi ma ei teanud, teadsin vaid nime. Uus juht eriti ei teanud seda kohta, kuid väikese seiklemise järel leidsime hosteli üles ja kohal ma olingi. Muuseas Phnom Penh´is ei ole tänavatel nimesid. On tänav 123 ja maja 4 või tänav 101 ja maja 50 jne...

Inglise tüdruk oli terve selle aja hostelis maganud ja mina ajasin ta oma koputuse peale üles. Kell oli siis vist mingi 2 või 3 päeval. Oli aeg midagi süüa! Hommiku või siis lõunasöögi sõime seal samas hostelis. Mina tellisin omeltti röstsaiaga ja inglise tüdruk (kelle nime ma ei mäleta)tellis inglise hommikusöögi vms. Igatahes see nägi välja juba päris kole ja nagu ma aru sain, siis maitses ka päris koledalt. Peale hommikusööki läksime pikutama. Mina olin väsinud ja inglise tüdruk ei öelnud ka väikesele uinakule ei.

Üles ärkasime nii umbes 18:00 ning otsustasime õhtust sööma minna. Jalutasime jõe poole, möödusime öömarketist ja ühel hetkel avastasime Mehhiko restorani kuhu me end maha parkisime. Tellisin endale Taco ja kana burrito ning pudeli vett. Ei mäleta palju arve oli, kuid ei ole siin midagi nii odav nagu räägitakse. Minu jaoks on siin isegi kallim kui Malaisias. Malaisias said suure pudeli vett 1RM eest, mis peaks nii 4 krooni olema, kuid siin ostsin suure pudeli 1USD eest... Muidugi ma ei söönud päris tänavatoitu ka, seal ju kõvasti odavam. Aga ega ma ei taha ka enam tänavatoitu, püüan end hoida ja natukene euroopalikumalt süüa:)

Meie kõrval lauas istus üks naljakas ameeriklane. Selline 30+ meesterahvas, kes laksas ühe margarita teise järel. Ta oli suht jutukas kuid ühel hetkel oli tal vist liiga palju margaritasi sees ja ta jutt hakkas ümber seksi keerlema. Mitte meie pihta, kuid üleüldiselt. Ei muidu oli ta tore, kuid jah, natukene perversse jutuga. Ta tuli Phnom Penhi puhkama. Muidu töötab ta Bangkokis inglise keele õpetajana, kuid kuna tema kool on vee all, siis tal on nö puhkus. Ta loodab, et Bangkok uputab veel mingit aega, sest siis ta ei pea tööle minema, kuid raha saab endiselt;)

Peale õhtusööki põikasime korraks sisse ka ööturule. Kaupa oli palju ja kauplemine tundus natukene tsiviliseeritum kui Malaisias. Inimesed ei ole nagu nii pealetükkivad. Siis seal oli toidusektor kus võisid lettidel igasuguseid imeasju näha. Lettid looklesid ümber platsi mis oli kaetud vaipadega ja kus võisid soetatud toidupoolist nautida - päris lahe õhkkond oli seal. Toidust võisid valida nii kellegi küpetatud jalgade või käte(arvatavasti kanajalad)kuni terves elusuuruses pisikeste lindude vahel (äkki pisikene kana jälle? täpselt pole teada). Tundub, et nad söövad seal igasuguseid imeasju... hiljem tänaval nägime letis küpsetatud keelt. Tundub, et kohalike jaoks on see kui Hot-dog. Et haarad nii mööda minnes endale paberkotikesse ühe keele ja jalutad rahulikult edasi...

Turul me kaua ei olnud. Inglise tüdrukul tekkis hirmus peavalu jatundus, et minu tagumikul olid minuga omad kavatsused. Käisime apteegist läbi ning olimegi varakult kodus tagasi.

Täna hommikul otsustasime aga hostelit vahetada. Mulle tundus Indochine hostel, kus peatus see ameeriklane, väga normaalne koht (tema kirjelduse järgi). Seega hommikul panimegi tuk-tukiga sinna ajama. Kohale jõudes ei pidanud me pettuma. Sama raha eest saime ilusama toa, parema asukoha ja sooja vee! Juhuuu!

Inglise tüdruk sai täna oma sõpradega kokku ja nemad läksid Killing fields´i vaatama. Mind kutsuti ka, kuid otsustasin loobuda, sest mina saan homme Lina´ga kokku ja tema tahab ka kindlasti siin kõiki vaatamisväärsuseid vaadata. Seega topelt ei taha ma ka neid asju teha;)

Täna ma polegi suurt midagi teinud. Kuna meie hostel asub täpselt jõue ääres, siis kõndisin mööda jõe äärt ööturu suunas, istusin natukene pingil ja vaatasin kuidas kohalik poiss jõesti kala püüab ning seejärel otsustasin sööma minna. Söögikohtasid oli seal palju. Valisin tagasiteel hostelisse ühe modernsema koha, istusin maha ja tellisin endale pizza. Ei julge oma kõhuga eriti muud süüa kui pasta, saiatooted ja supid. Ei jõua ära oodata millal saan kohvi juua ja puuvilju süüa! Praegu vedelen hostelis ja mõtlen, et peaks natukene tukkuma, sest mind kummitab väike peavalu.

Saturday, November 19, 2011

Mr. Happy

Minu nädal Penangi saarel on möödas ja nüüdseks olen maandunud taas Kuala Lumpurisse, vanasse tuttavasse Bird Nest Guesthouse´i. Elasin kenasti üle 5 tunnise bussisõidu kus puudus WC ja buss ei teinud isegi ühtegi pissipeatust. Hostelisse ma end sisse ei registreerinud, sest pean siit juba kell 3 hommikul taksoga KL Sentralisse sõitma, et siis 3:30 hommikune Skybus lennujaama võtta. Lend Cambodiasse väljub mul 7:05 hommikul. Käisin juba siin hostelis peatuvate saksa tüdrukutega söömas ja toit on siiani mul veel kõhus - juhhuuuuu! Tagasiteel hostelisse suutsin endale Chinatownist Alibaba püksid osta, kolmas paar juba! Maailma mugavaimad ja ilusaimad püksid! Kahju, et Eestisse tulles neid kanda ei saa, liiga külm.

Minu Penangi külastus piirdus enamus ajast kahjuks hostelis ja selle lähiümbruses tiirutades. Ühel päeva tundsin end küll natukene paremini ja läksime Kata´ga randa. Võtsime bussi Batu Ferringhitisse ja leidsime seal kena rannalapikese.Minu üllatuseks avastasin, et olin täpselt samas kohas ca 7 aastat tagasi, kui esimest korda Malaisiat külastasin. Tol korral peatusin aga rannas asuvas 5 tärnihotellis ja lesin mõnusatel rannatoolidel.Rannas me siis päevitasime, kastsin end korraks ka vette ja vaatasime kuidas inimesed koguaeg langevarjuga lendamas käisid. No see pole päris langevari... ei tea kuidas seda nimetada... Aga vaatamisväärsus oli kuidas moslemi naised kogu oma kupatusega õhku tõusid. Kusjuures kujumas käivad ka nii... Kõige naljakam oli ükskord Kuala Lumpuris Kata tegi ühest moslemi paarist pilti. Ma tahtsin naisele öelda, et naerata! Aga peale silmade pole ju midagi näha.... koomiline igatahes. Mees oleks võinud ükskõik mis naisega pildil olla, keegi aru ei saa...

Samal ajal kui Kata sai tasuta sõidu skuutril suutis kohalik massöör mind ära rääkida ja otsustasin, et kui Kata tagasi on, siis lasen end natukene mudida. Peale 1h ja 10min terve keha mudimist suutis ta mind kõrvade puhastamisse ära rääkida. Mudimine maksis mulle 60RM - päris palju! Kuid tundsin, et olen selle ära teeninud!

Kõrbu puhastas ta kõrvaküünla meetodi abil. Pani sellise tuutu kõrva ja süütas otsast põlema. Teise otsas (kõrva poolses) oli vahtkummi tükk vms ja siis põlemise ajal imes see tuutu kogu jama sinu kõrvadest välja. Minu vasaku kõrva sisu oli eriti rõve. Kõigepealt suur tutsakas vaiku ja siis vesi, jah see kollakas valjkas asi on vesi. Ta ütles, et kuna mul pikad juuksed ja pesen pead, siis vesi satub tihti kõrva. Ühesõnaga seda jama oli kõrvas tohutult!Nüüd on mul puhtad kõrvad ja lubati, et lennates ei lähe enam kõrva lukku! Kõrvade puhastus maksis mulle 30RM.

Peale randa läksime sööma ja siis bussiga tagasi koju. Koju jõudes külastas mind taas kõhulahtisus!

Järgmisel päeval suundus Kata jälle randa, kuid ma jätsin selle seekord vahele. Minu päeva plaan nägi ette Kambodza viisa jaoks passipildi tegemist ja siis ühe pildi ilmutamist mille me tahtsime Reggea baari toredale vanamehele kinkida. Sel päeval oli ta sünnipäev olnud.

Kui ma parasjagu pildistamist otsisin siis kohtusin Mr. Happy Ken´iga kes mind kohe oma rollerile haaras ning mind kohale lubas toimetada. Pilt tehtud ja teine pilt ilmutatud suundusime linna peale hängima. Kõigepealt viis ta mind kuskile mere äärde
Ja siis lubas mind ühe suure suure hiina templi juurde viia. Jah, see oli hiiglaslik!
Seal võisid oma hiina kalendri tähtkuju leida

ja kalu sööta.

Peale templit viis ta mind pea 300 aastat vanasse hiina külla mis asus nö veepinnal vms... igatahes terve küla oli jalgadel ja oli otsekui mõnest vanast Kung-fu filmist võetud. SEal siis jalutasime natukene ringi ja jõime ühe jääkohvi. See oli nädala jooksul esimene kord kui kohvi jõin, nii kartsin, et see tahab kohe välja supsata. Aga õnneks nii ei juhtunud ja tundsin end suht hästi.

Tagasi linna minnes ütles Mr. Happy Ken, et ta näitab mulle oma kodu ja oma suurt telksu. Emmm...ega ma eriti vaimustuses sellest polnud, kuid ei tahtnud ka Ei öelda, sest mees oli mind ikkagi niisama linnas ringi vedanud. Tema kodu on üürituba kus on suur voodi, konditsioneer, suur plasma teks ja palju piraat DVD-sid. Mehel on 2 T-särki, 2 paari pükse ja 2 paari aluspesu. Püksitasud on rahast punnis, nagu päriselt...PUNNIS! Ja lisaks on rahapatakad veel madratsi all. Ta ütleb, et tema elu on lihtne, läheb rendib paar rollerit, tuleb koju ja naudib konditsioneeri, tukub veits, siis läheb ja rendib veel paar rollerit, sööb ja on Happy-happy koguaeg. Ütles, et rohkem pole eluks vaja. Ja tal koguaeg naeratus suur. Ütleb, et raha on lihtne teenida ja tal on seda sitaks:) Siis me rääkisime, et ma lasin end rannas masseerida ning ta ütles, et olen totu, et nii palju raha maksin. Seejärel hakkas mu õlgu masseerima mille peale ma veits kohkusin, kuid noh, ega vahet pole ju milline kohalik mees sind mudib...eksju. Massaaz oli hea! Ühel hetkel aga tundsin, et nüüd vist aeg koju minna, kaua ma ta telksu ikka vaatan. Mr. Happy viis mind kenasti hostelisse ja ütles, et me Kataga kindlasti õhtul teda vaatama läheks. No sinna kus ta rolleriäri ajab. Aaa... ja terve see päev muidugi Mr. Happy palus, et ma tagasi tuleks ja Happy elu siin elaks. Et ta laseb mul rollereid rentida, siis ma teenin lihtsalt raha ja olen Happy-happy koguaeg. Ütles, et tule tagasi, jää siia, ma aitan sind! Vot selline mees oli Mr. Happy! tegelikult oleks mul temast terve raamat teile jutustada. Näiteks kui me rollerige liikluses olime, siis koguaeg käib tuudutamine eks. Ühel hetkel pidi ta ühele teisele rollerile tuudutama, sest see oli kurvis liiga lähedal. See vend aga jumala ehmatas, tegi rolleriga kohe sellise nõksu nagu hakkaks kohe kukkuma. Mr. Happy hakkas aga umbes 1 min peale juhtunud nii kõvasti naerma ja küsis kas nägid seda venda või? Ta vist magas seal rolleri seljas! Ja Happy naeris laginal edasi! Aga aitab Happyst, ma ei viitsi nii palju trükkida ja teie lugeda;)

Õhtul läksime Kataga Reggea Baari sööma, andsime kingituse meie toredale kelnerile Charlie Chaplinile ja maitsesime tema sünnipäevakooki! Charlie oli nii tore! Enne meie lahkumist jooksis ta kuskile tänavale ja tagasi tulles oli ta meile kingitused ostnud - kumbagile 2tk Penangi võtmehoidjat, nii armas temast!

Nii lõppes meie jaoks Penang! Vaatamata kõhulahtisusele oli tore aeg, kohtusin tõsiselt toredate Malaisia kohalikega! Kataga koos reisimine on ka nüüdseks lõppenud, tema põrutas Langkawi saarele. tema oli ka natukene omaette ooper. Ei, tore tüduk, kuid lihtsalt oma kiiksudega...:) Nagu me kõik!

Kohtumiseni Kambodzas!

Wednesday, November 16, 2011

UNESCO world heritage city - George Town, Penang

Youd be nothing without me! Tegelikul tahtsin Rolandi T-särki pildistada, kuid ta nõudis ka oma naeratuse jäädvustamist:) Roland on siis Hollandi poiss. Reisisime tema ja tema tüdruku Noraga Kuala Lumpurist Cameron Highlandsi ja sealt Penangi. Nüüdseks on tore paarike juba Langkawi poole ajama pannud.Viimasel õhtul Cameron Highlandsil sõime kohalikus restoranis õhtust ja seejärel suundusime üheks joogiks meie hosteli dzungli baari. Tuttavaks saime ka kohaliku Malay tüdruku Audrey´ga, kes on pärit Sabah´lt ja hetkel reisib lihtsalt oma kodumaal ringi. Sain endale jälle uue facebooki sõbra ja kui kunagi tahan Sabah kanti minna, siis on kohalik giid olemas;) Sabah pidi imeilus olema!

Baaris istusime me vist umbes 12ni enne kui põhku pugesime. Mina aga ärkasin kell 2 öösel hirmsa pissi häda peale üles. Vaikselt kobistasin end siis trepist alla ja hiilisin koridoris magavatest inimestest mööda...uhhhh, käidud, tagasi sooja voodisse! Ja siis ärkasin kell 4 öösel üles...uii uiiii, see ei olnud enam pissi häda, see oli midagi muud. Hirmus kõhuvalu oli ja tapvad gaasid... tundsin, et miskit on jama ja kobisin jälle alumise korruse WC-sse. Ja nii see algas...kõhulahtisus - Teretulemast Aasiasse! Paar korda väga väikese aja jooksul käisin siis teiselt korruselt, kuid siis otsustasin, et eii...ega sel asjal vist lõppu ei ole ja kolin parem oma magamiskoti ja tekiga alla lounge´i diivanile. Haarasin igaks juhuks ka läpaka kaasa, sest kõigi eelduste kohaselt magamisest ei oleks vist midagi välja tulnud...ja nii oligi. Kella 4st hommikul passisin üleval, istusin netis, jooksin WC vahet ja mõtlesin, et miks see nüüd minuga pidi juhtuma! Hommikuks kell 8 olin omadega jub nii läbi, et näiteks istuda ma korralikult ei saanud enam, sest nii valus oli. Ja kõhuvalud olid nii tugevad (sellised hood olid), et kui sünnitusvalu on hullem, siis sünnitusel suren ma küll valu kätte ära. Põhimõtteliselt potil istudes ohkisin ja hoidsin kätega seinast kinni - ebareaalne!

Siis mingi hetk hakkas hullult külm, pugesin diivanile teki alla ja üritasin tudida...aga värisesin ja lõdisesin...siis tuli idee, ohhoooo, mul ju toredad EMU saapad! Panin need jalga, kuid peale paari tundi ei miskit, jalad olid nüü külmanud, et isegi ei tundnud neid seal sees enam. Saabas küll soe, kuid ega ma ju jalgu ei liigutanud, nad lihtsalt olid seal ja see olemine ei tahtnud neid üles soojendada. Ja mis on päeva lagi - kell 2.00 päeval pidi meie ilma WC-ta minibuss Cameron Highlandsilt meid Penangi saarele transportima. Hirmus, ma nii kartsin. Mõtlesin, juba et äkki jätaks reisi ära ja ootaks kuni mul parem hakkab... Muuseas pean ära mainima, et Cameron Highlandsil oli külm! Arvan, et ca 20-25 sooja või isegi 18... Usu või ära usu, kuid kandsime pusasid seal!

Kata andis mulle mingeid kõhutõbi rohtusid ja hiljem ostsin neid endale apteegist ka juurde. Üritasin süüa pool viilu röstsaia ja juua seda hea bakteriga jogurtijooki, kuid olemine oli ikka väga kehva...õnneks see WC-s käimine nagu taandus ja astusin ikka bussi. Sain endale esiistme - no kui vaja ruttu metsa joosta või nii. Õnneks terve see 5h ma ei pidanud metsa jooksma, ma magasin terve selle aja. Uskumatult ebamugavas asendis, kuid magasin....vahepeal oli pissipeatus, vedasin end välja ja siis kõik hakaksid minuga rääkima, ma ei saanud midagi aru ju. Nagu totu küsisin, et misasja, siis küsiti uuesti ja ma ikka aru ei saanud...vastasin lihtsalt midagi täiesti lampi!

Õnneks see reis möödus tänu tudimisele väga kiirelt ja peagi olimegi Penangi saarel George Town´is. Meid pandi maha Love Lane tänaval mis on täis kõiksugu odavaid hosteleid. Asutsime siis kohe esimesse sisse. See hostel oli aga juba ülerahvastatud, kuid nad toiemtasid meid nende täiesti uude hostelisse mis asus 2 tänavat eemal - Red Inn Court Mina muidugi põrutasin kohe magama. Enne aga palusin Katal minu eest raha maksta.

No ja siiani olengi siis oma enamuse ajast alates eelmisest laupäevast veetnud selles toredas hostelis kus registratuuris töötab Šveitsist pärit meesterahvas Marcel. Hotselit nad alles remondivad, kuid siin on kõik nii ilus - euro! Toad on suured, voodid suured, lukustatavad kapid, lahedad dušširuumid jne... Lausa lust on siin hostelis olla kohalikust hiina meditsiinipoest kõhulahtisuse vastaseid taimseid tablette süüaja oma aega WC sisustada. Mida sa elult veel tahad eks?

Tegelikult natukene olen ringi ka vaadanud. Meie hostel asub Little India lähedal. Little India on selline pisikene linnaosa kus on end sisse seadnud India inimesed. See vohab kaubandusest ja söögikohtadest ja kõikjal mängib India muusika - meeletult kõvasti.

Siis mingi päev kui end natukene paremin tundsin käisime Kata´ga jalutamas ja mina imetlesin jälle vanu lagunevaid maju mida näed siin igal nurgal.
Tegelikult kuulub George Town alates 2008a UNESCO maailmapärandi nimistusse ja siin on tohutult vanu ehitisi mida iga turist peaks vaatama ja pildistama. Mina ei ole selleks aga suuteline olnud ja arvan, et see jääb mul ka tegemata. Üritan lihtsalt oma trajektoori piiridesse jääda, et nii kui halvem hakkab, siis saan koju tagasi joosta.

Ühel õhtul, päev enne Nora ja Rolandi lahkumist, käisime Red Garden toiduturul söömas. See on selline marketi tüüpi söögikoht. Sulle antakse laud, tellid endale joogid ja siis käid ringiratast ning valid endale mitmekümne söögikoha seast õhtusöögi mis sulle lauda toimetatakse. Võid ka mitmest kohast tellida...hästi tore koht oli. Mina muidu seda toidu osa eriti ei saanud nautida ja tellisin endale pisikese seenesupi ja küüslaugu-juustu saiad. Kui me esimesel korral käisime, siis tellisin 6tk imepisikest sushit (kurk ja riis) ja suutsin ära süüa ka pool Naan leivast. Nüüd ma mõistan mida tundis Thomas, kui ta ütles, et ta ei saa süüa, ta ei taha süüa ja ta ei ole näljane! Mul on vist sama tunne...muidugi minu puhul tuleb see toit süües väga kiirelt välja ja mul on ka hirm selle söömise ees.Siis algas meil seal aga väike laul ja tants. Jälgisime toimuvat huviga. Tantsupõrandale astus igasuguseid imelikke paarikesi - blondi parukaga aasia naine koos eriti vana aasia mehega kellel oli selline imelik habe, hästi vormis aasia naisterahvast koos vormis ja eriti kerge sammuga meesterahvaga, punases lühikeses kleidis vanem aasia naisterahvas koos veel vanema meesterahvaga jne...need paarid olid kirjeldamatud!

Hiljem see naljaka habemega meesterhavas õpetas meid tantsima ja oli ühest Hollandi tüdrukust vist päris sissevõetud, sest blondi parukaga naisterahvas oli ootamatult pildilt kadunud.Tore õhtu oli igatahes ja mu toit ei tulnudki kohe välja!

Eile käisime Kata´ga ühes eriti toredas söögikohas õhtust söömas. Teised olid seal ka varem käinud ja nii kiitsid seda kohta, sellepärast ma siis soovisingi sinna nii kangesti minna! Koht oli Micke´s Place Love Lane tänaval.Söögikoht on ise hästi pisikene menüüs ei ole ka suurt valikut, kuid toit on vapustav! Sõin Pasta Carbonarat ja see viis mu keele alla. Ma pole elu sees nii maitsekat pastat söönud!

Hiljem said seal endast märgi maha jätta ja midagi toredat seinale kirjutada.Kata soovitas mul minu lause sinna kirja panna:) Seda ma siis tegingi!Kui me koduteel Reggae Hostelist möödusime, kus me tavaliselt käime hommikust söömas (või siis mina kõrvitsasuppi söömas ja kummeliteed joomas), siis hakkas meiega kohe juttu puhuma kohalik rollerirendi ärimees. Mina ta teadis juba varasemalt. Nimelt kui olen seal kummeliteed joomas käinud, siis alati näiotab et naerata ja ühel korral viskas mind rolleriga minu hostelisse ära ja ütles, et mine, mine nüüd, jookse tualetti! Igatahes ka sel korral pakkus ta küüti. Kõigepealt viskas ta minu ära ja hiljem Kata. Katale oli ta teinud veel linnatuuri ka. Mind kutsus ka, kuid ma pidin sellest loobuma, sest WC tundus sel hetkel palju huvitavam paik. Aga see mees on minu vaieldamatu lemmik! Tema nimi on Happy Ken Ken Cando, kuid ma selle nüüd õigesti tema "visiitkaardilt" välja loen. Ta alati naeratab, jutustab naljaka aktsendiga ja hästi palju, on muidu asjalik ja väga sõbralik ning teeb koguaeg nalja!

Meil on siin linnas veel üks vanem meesterahvas. tema töötab Reggae hostelis ja alati jutustab meiega/minuga hästi palju! Kuid ma saan tema jutust heal juhul 1/3 aru. Aga tundub, et ta on meid välja karaoket laulma kutsunud ja kuskile randa vist ka...ei, ei, ta ei ole "selline" mees. Ta tundub väga sõbralik, tal on lahked silmad, ta on hästi vana, ta on alati hästi rõõmus ja kõikide klientidega megasõbralik ja lisaks ta laulis meile ju ka - siis kui meid karaoket laulma kutsus. Ta räägib liiga palju, kuid vaatamata sellele on ta nii armas!

Pean tõdema, et Malaisia inimesed on väga toredad!

Viimane uudis on nüüd see, et täna pidime lamava Buddha kuju juurde minema, kus ma tegelikult juba käinud olen. Aastaid tagasi kui Malaisias käisin, siis külastasin ka Penangi saart, nii äkitselt siin olles tuli meelde... Peale Buddhat pidime Batu Ferringhi rannarajooni sõitma, kus pidi kole rand olema, kuid kus meil oli plaanis vaid majutus võtta. Ja seejärel oleksime suundunud Penangi National Parki, kõndinud 1h läbi vihmametsa kuni imeilusa ja selga veega rannani... kuid kuna minu eilne pasta tuleb juba alates kella 2st öösel tasapisi ja valudega välja, siis otsustasin, et ei ole siin mingit randa ja mingit Buddhat.

Põrutasin otseteed haiglasse. Maksin 15RM´i , ootasin vähemalt 1,5h ja sain endale rohud. Öeldi, et nii nädal kaks võtab aega...ma ei ole seda üle! Ja kui läheb hullemaks, siis tule tagasi ja paneme sind haiglasse! Kusjuures rohtude eest midagi maksma ei pidanud ju, huvitav süsteem. Aaa.. ja siis mul juba kolmas päev räike ohatis ka, ülahuul on peetis ja siis alumise huule alla nagu omaoodi lõua peal on mingi kobar...tundub, et ära ei taha minna, ainult kasvab!

Sellist Aasiat ma siis endale soovisingi?

Nüüd vaatan, kui homme parem, siis äkki homme põrutame randa...tahaks päikest näha, olen täiesti valge:( Aga kui ei ole minemise tunnet peal, siis puhkan lihtsalt siin...vahel ju hea mitte kui midagi teha. Ei pea alati ringi jooksma ning turisti mängima, eksju;)

Sunday, November 13, 2011

Cameron Highlands

Enne Kuala Lumpurist lahkumist käisin mina postkontoris ja postitasin kodupoole 7kg träni. Ei, ei...need ei ole suveniirid, need on minu asjad minu toredast seljakotist. Nüüd reisin palju kergemal sammul ning nüüd on äkki ruumi ka suveniiride jaoks! Paki saatsin laevaga ja aega kulub ca 1-3kuud... Nii, et ehk saan isiklikult veel oma paki vastu võtta:)

Meie 13:00 buss väljus peale pikka ootamist 13:20, Aasias pidi see normaalne olema. Buss oli meil aga väga vinge! Me polnud veel´keegi selliste istmetega bussi näinud - hiiglesuured! Aga miinuseks oli see, et bussis puudus WC. Igatahes meie olime istmetes väga üllatunud. Ootad ju ikka Aasia bussidelt imepisikesi istmeid mis on üksteise külge nii tihedalt kinni surutud, et istud naabril peaaegu süles:)

Bussisõit oli mugav, tegime vahepeal ühe pissipeatuse ja kui maanteelt Cameron Highlandsi poole ära keerasime, olin ma ninapidi ainult klaasis. Loodus oli imeline - hästi mägine, roheline ja lopsakas. Teed on käänulised ja kurvilised ja läksid mööda mäge üles. Kurvi sisenedes hoiatatakse võimalikku saabuvat juhti signaaliga. Kohati on mäenõlv teele nii lähedel, et lausa hirmus hakkab. Ja terve selle 70km jooksul möödud sa veel kohalikest külakestest või lihtsalt üksikutest majakestest, tee ääres lamavatest piima täis tissidega koertest või kohalikest kapmeestest. Ma olin sellest vaatepildist nii lummatud. Arvan, et see on äärmiselt ilus eluviis - elad oma bambusmajakeses, ei pea muretsema tapeedi vahetamise või siis veetorude lekke pärast, müüd tee ääres põllult korjatud juur-puuvilju või nokitsed bambuskorvikesi. Ja ise oled seejuures maailma kõige suurema ja säravama naeratusega. Mis elul on viga?

Meie peatuseks oli lõpppeatus Tanah Rata kus meid ootas ees minibuss kes meid hostelisse toimetas. Bookisime endale toa Daniels Lodge hostelisse, mis meenutas sellist natukene hipilikku hostelit. Inimesi oli seal igasuguseid - nii karvaseid kui sulelisi ja ära pean mainima ka valge 60-70ndates kõhna naisterahva. Pikaajaliste peatujate seas oli rastapatsidega Canada poiss, mõne rastapatsiga blond kogukas inglise tüdruk ja inglise keelt kõnelevast riigist poisipea, huulerõngaste ja mehehäälega neiu. Tundub, et nemad saadavad siin lihtsalt oma päevi mööda - suitsetavad, chillivad, harjutavad elava tulega igausgus trikke, kuulavad poole ööni kahtlast muusikat ja naudivad kohalikku toitu. Aga no kirju seltskond ma ütlen!

Õhtust soovitati meil sööma minna kohalikku India restorani nimega Kumar. Pidi linna parim koht olema, mis vastas täielikult tõele. Toit oli maitsev! Peale õhtusööki suundusime tagasi hostelisse, rääkisime paar sõna juttu ja pugesime kerra. Hollandi paarike - Nora ja Ronald said endale 30RM eest kahese toa, kuid meie Kataga pidime ilma usteta ühistoas magama, mis ei näinud just kõige ilusam välja. Voodeid oli tagumises osas 8 tk ja esimseses oma 10 või natukene rohkem. No see ei ole veel midagi, aga alumise korruse koridori majutati põrandale madratsile oma 6 inimest. Ja praktiliselt terve hostel jalutab tudijate kõrval terve öö mööda, et tualettidesse pääseda...

Järgmisel päeval suundusime me hosteli kaudu broneeritud seiklustuurile! Maksis see meile päris kopsaka 75RM-i. H0mmikul 8:30 olime hosteli ees platsis ja ootasime huviga eesootavat päeva.

Kõigepealt ootas meid ees 1h linnas välja sõitmist millele järgnes 15min offroadi, mis kujunes aga vähemalt 45min, sest me ei suutnud sealt läbi sõita ja kohalikult koos giididega pidid meile nö teed ehitama.Mingi maani saime autoga edasi, kuid enne lõppu giidid loobusid ja me pidime ühe jupi jala minema.

Džunglisse jõudes oli teerada metsik ja mudane. Ületama pidime me 2 bambussilda, mõne suliseva ojakese ja takistused nagu - puud, suured kivid ja müdamülkad;)

Lõpuks jõudsime väikese joani, kus me kahjuks end märjaks ei saanud teha, sest vesi pidi vihma tõttu liiga mudane olema. Aga vaatepilt oli ilus!Peale juuga viis paarikümne minutine dzunglirada meid maailma kõige suurema lille Rafflesia´ni.
Hiljem aga selgus, et tegelikult ei ole see lill vaid seen. Huvitav eks...igatahes selle "lille" valmis saamiseks ehk õitsemiseks läheb aega täpselt 3 aastat ja lill õitseb 6-8 päeva. Haruldane või mis... kõigepealt on tegemist lillebeebigaja siis hiljem, kui see küps on, puhkeb ta üleöö õide. Lillel lõhna ei olnud. See lill mida meie nägime oli umbes 4 päeva vanune, kuid paari päeva pärast (enne ära suremist), pidi see lill väga hullult haisema hakkama. Nagu pahaks läinud liha vms...

Peale lille imetlemist tatsasime sama rada pidi tagasi autoni ja seejärel viidi meid kohalikku külla, kus õpetati meid maailma vaiksema relvaga tulistama! Mis selle asja nimi siis on? Õhupüss vms... Meile näidati ka puutikku (no see asi mis sealt välja lendab ja su ära tapab) mille otsas oli mingi puumürk, mis pidi elevandi 10min ära tapma ja inimese paari sekundiga...Kohalikus külas olid maailma kõige nunnumad lapsed kes hüüdsid sulle: "I love you, I miss you!"Peale külaekskursiooni oli aeg minna teeistandusse. Enne istanusse sisenemist tehti peatus, et saaksime nautida meile avanevat vaadet.
Seejärel tehti väike ekskursioon tehases ja räägiti kuidas tee valmib. Ja kõige lõpuks saime minna istanduse kohvikusse teed jooma. Maailma kõige ilusama vaatega kohvikus käisin igatahes. Tegemist oli BOH tee istandusega:)Siis käisime ära ka liblikafarmis ja nägin maailma suurimaid liblikaid. Pole elu sees nii suuri näinud, uskumatu!Ja kõige nunnum vaatepilt oli see kui üks liblikas end kilpkonna peale oli parkinud.
Liblikafarmis oli tegelikult ka muid elukaid ja no eriti kole oli see elukas:Mis filmist ta on? Mingi multikas pidi temast olema...no ei tule ette!

Ja kõige viimasena oli külastus kohalikku maasikafarmi
Kus hiljem said siis osta maasikaid, maasikamahla, maasika piimakokteili, maasikaid jäätisega jne...Võib öelda, et mul oli igavesti vahva päev!

Issi, head isadepäeva!:)