Cambodia

Kuala Lumpurist Bird Nest hostelist lahkusin öösel natukene enne kolme. Võtsin takso bussijaama ning jõudsin täpselt kell 3:00 väljuvale bussile. Muidugi hostelis suutis mind järjekordselt kõhulahtisus üllatada ja olin ikka päris närvis selle lennujaama mineku pärast. Bussis õnnetust mul õnneks ei juhtunud, kuid oht oli olemas ja hoidsin koguaeg hinge kinni.

Lennujaama jõudes oli check in juba avatud ning sain oma toimingud kenasti ära. Jõin veel enne passikontrolli ühe tee ja proovisin varasemalt ostetud küpsiseid süüa. Peale passi kontrolli hakkas aga kõhulahtisus mind järjekordselt piinama ja enne lennukile minemist külastasin ikka päris korduvalt lennujaama WC-d. Hirmus, hirmus, hirmus...

Lend kestis 1 tund ja 45 minutit. Jube lend oli. Olin väsinud ja kurnatud ning istumine oli jube kitsas. Tukkusin seal imeasendis ja ei jõudnud ära oodata millal see lend ükskord juba läbi saab.

Kambodžasse maandudes tuli piiril kohe viia teha. Selle tarbeks oli mul juba Malaisias passipilt ka tehtud. Täidad seal lihtsalt mingi ankeedi, annad neile passi, maksad 20USD ja 5 minuti pärast on sul passis Kambodža viisa. Peale viisa saamist läbid veel passikontrolli, annad kõikide oma sõrmede sõrmejäled ja seejärel oled riiki lubatud! Kusjuures ka Malaisas pidi sõrmejäljed andma. Nemad aga tahtsid ainult nimetissõrme oma, kui õigesti mäletan.

Pagas kenasti käes suundusin siis EXIT märgi suunas, et omale Tuk-tuk leida. Järsku alustas minuga aga juttu pisikene punaste juuste ja poisipeaga natukene poisilik inglise tüdruk. Ega pikka juttu meil olnudki kui ühiselt võtsime 7USD eest Tuk-tuki linna. Ütlesime juhile hosteli kuhu soovime minna ja teel me olimegi. Liiklus väga hull ei tundnud, Malaisas oli nagu hullem. Aga linnapildis näed ikka päris palju rollereid ja tuk-tuk´e. Küll sõidetakse üksi, kaksi, kolme- ja neljakeisti ning sõidutakse ka pisikesi beebisid.

Tuk-tuki juht viis meid aga millegipärast hoopis teise hosteli ette. tahtsime minna Royal guesthousi, kuid see viis meid Kings guesthousi. Ei teagi kas meelega või kogemata. No ma siis käisin ja vaatasin toa üle ning otsusastasime, et jääme sinna. Olime ju siiski lendamisest ja magamata ööst väsinud. Jah, otsustasime inglise tüdrukuga koos tuba jagada, ikkagi poole soodsam. Toa saime 15USD eest, mis Kambodžas on päris kopsakas hind majutuse eest. Toas oli kaks suurt voodit, natukene räsitud vaipkate ja imepisikene telks. Ja no muidugi konditsioneer! Ilma kondita oleks tuba 10USD maksnud. Voodipesu tundus igatahes puhas ja voodi oli mugav. Ega rohkemat ju polegi vaja. Muidugi oleks olnud tore kui ka soe vesi oleks olnud aga sellega meid sel korral ei õnnistatud.

Peale check in´i otsustasin mina haiglasse minna. Mõtlesin, et ei jõua seda jama enam taluda ja eelmsied rohud nagu ka ei aidanud. Tuk-tuki juht ootas mind kenasti ja siis alustasime haigla otsingut. Ta sonis mulle midagi, et kohalik haigla pühapäeviti suletud. Ma siis nagu küsisin, et kuidas suletud, kas pühapäeval teil siis inimesed surevad v? Sõitsime siis ühe nö erahaigla juurest teise ja mina käisin sees visiiditasu suurust küsimas. Ühes kohas oli 50USD, teises kohas 125USD, kolmas koht oli suletud ja siis otsustasime juhiga, et lähen homme (esmaspäeval) kohe hommikul ikka kohalikku haiglasse ja saan sealt odavamalt. Tagasiteel nägin aga veel ühte erahaiglat ja palusin, et tuk-tuk seal ees peatuse teeks. Sealne visiiditasu oli 20USD. Jesss, saingi arstile. Tuk-tukiga leppisime kokku, et ta ootab mind nii kaua kui viitsib, sest ma ei tea ju kaua seal läheb. Arst võttis mind kohe vastu ja kuulas mu mure ära. Inglise keel tal kõige parem ei olnud ja mina temast eriti aru ei saanud. ta siis ikka üritas õega kahepeale minuga kuidagi suhelda ja niipidi sain enamvähem aru... mingi osa jäi kindlasti arusaamatuks:) Siis nad seal kraadisid mind, mõõtsid vererõhku (ma ei teagi palju see oli aga Malaisias oli viimati 130/60...vist) ja arst katsus kõhtu - aiiii! Siis otsustati verd võtta ja mind paariks tunniks tilgutite alla panna.

Sain kahte sorti tilguteid. Üks oli vedelikupuuduse jaoks ja teine bakteri jaoks. Tilkusin seal vist oma 2 tundi. Peale tilgutit oli kehatemperatuur normis ja olemine vist ka natukene värskem. Sain veel posu rohtusid koos õpetussõnadega. Rohtude hulgas oli ka vana hea Smecta pulber! Seda pean jooma 1 tund peale igat söögikorda. Siis mingi rohi oli valu vastu mida pean 3x päevas võtma. Mingit rohtu võtan veel 3x päevas aga ma ei saanud täpselt aru või küsinud, et mille jaoks see on. Ja siis on antibiootikumid mida võtan 2x päevas 5 päeva. Arst ütles, et teised rohud võin ära jätta kui enesetunne hea, kuid antibiootikumid pean lõpuni võtma, sest need tapavad bakterit. Aaa, veri oli mul vist kõik korras va ühe näitaja mille norm pidi 10 olema, kuid mul oli 14. Ma ei saanud päris täpselt aru mis see oli, kuid pika seletamise peale sain aru, et see näitab bakterit vms. Uhhh, olen nii õnnelik, et arstil ära käisin. maksumus koos rohtudega 59USD ja natukene peale. Küsisin neilt ka korralilku arve ja kirjutasin ka juba kindlustusele. Loodan kulutatud raha ikka tagasi saada.

Tagasi hostelisse võtsin uue tuk-tuki. Aadressi ma ei teanud, teadsin vaid nime. Uus juht eriti ei teanud seda kohta, kuid väikese seiklemise järel leidsime hosteli üles ja kohal ma olingi. Muuseas Phnom Penh´is ei ole tänavatel nimesid. On tänav 123 ja maja 4 või tänav 101 ja maja 50 jne...

Inglise tüdruk oli terve selle aja hostelis maganud ja mina ajasin ta oma koputuse peale üles. Kell oli siis vist mingi 2 või 3 päeval. Oli aeg midagi süüa! Hommiku või siis lõunasöögi sõime seal samas hostelis. Mina tellisin omeltti röstsaiaga ja inglise tüdruk (kelle nime ma ei mäleta)tellis inglise hommikusöögi vms. Igatahes see nägi välja juba päris kole ja nagu ma aru sain, siis maitses ka päris koledalt. Peale hommikusööki läksime pikutama. Mina olin väsinud ja inglise tüdruk ei öelnud ka väikesele uinakule ei.

Üles ärkasime nii umbes 18:00 ning otsustasime õhtust sööma minna. Jalutasime jõe poole, möödusime öömarketist ja ühel hetkel avastasime Mehhiko restorani kuhu me end maha parkisime. Tellisin endale Taco ja kana burrito ning pudeli vett. Ei mäleta palju arve oli, kuid ei ole siin midagi nii odav nagu räägitakse. Minu jaoks on siin isegi kallim kui Malaisias. Malaisias said suure pudeli vett 1RM eest, mis peaks nii 4 krooni olema, kuid siin ostsin suure pudeli 1USD eest... Muidugi ma ei söönud päris tänavatoitu ka, seal ju kõvasti odavam. Aga ega ma ei taha ka enam tänavatoitu, püüan end hoida ja natukene euroopalikumalt süüa:)

Meie kõrval lauas istus üks naljakas ameeriklane. Selline 30+ meesterahvas, kes laksas ühe margarita teise järel. Ta oli suht jutukas kuid ühel hetkel oli tal vist liiga palju margaritasi sees ja ta jutt hakkas ümber seksi keerlema. Mitte meie pihta, kuid üleüldiselt. Ei muidu oli ta tore, kuid jah, natukene perversse jutuga. Ta tuli Phnom Penhi puhkama. Muidu töötab ta Bangkokis inglise keele õpetajana, kuid kuna tema kool on vee all, siis tal on nö puhkus. Ta loodab, et Bangkok uputab veel mingit aega, sest siis ta ei pea tööle minema, kuid raha saab endiselt;)

Peale õhtusööki põikasime korraks sisse ka ööturule. Kaupa oli palju ja kauplemine tundus natukene tsiviliseeritum kui Malaisias. Inimesed ei ole nagu nii pealetükkivad. Siis seal oli toidusektor kus võisid lettidel igasuguseid imeasju näha. Lettid looklesid ümber platsi mis oli kaetud vaipadega ja kus võisid soetatud toidupoolist nautida - päris lahe õhkkond oli seal. Toidust võisid valida nii kellegi küpetatud jalgade või käte(arvatavasti kanajalad)kuni terves elusuuruses pisikeste lindude vahel (äkki pisikene kana jälle? täpselt pole teada). Tundub, et nad söövad seal igasuguseid imeasju... hiljem tänaval nägime letis küpsetatud keelt. Tundub, et kohalike jaoks on see kui Hot-dog. Et haarad nii mööda minnes endale paberkotikesse ühe keele ja jalutad rahulikult edasi...

Turul me kaua ei olnud. Inglise tüdrukul tekkis hirmus peavalu jatundus, et minu tagumikul olid minuga omad kavatsused. Käisime apteegist läbi ning olimegi varakult kodus tagasi.

Täna hommikul otsustasime aga hostelit vahetada. Mulle tundus Indochine hostel, kus peatus see ameeriklane, väga normaalne koht (tema kirjelduse järgi). Seega hommikul panimegi tuk-tukiga sinna ajama. Kohale jõudes ei pidanud me pettuma. Sama raha eest saime ilusama toa, parema asukoha ja sooja vee! Juhuuu!

Inglise tüdruk sai täna oma sõpradega kokku ja nemad läksid Killing fields´i vaatama. Mind kutsuti ka, kuid otsustasin loobuda, sest mina saan homme Lina´ga kokku ja tema tahab ka kindlasti siin kõiki vaatamisväärsuseid vaadata. Seega topelt ei taha ma ka neid asju teha;)

Täna ma polegi suurt midagi teinud. Kuna meie hostel asub täpselt jõue ääres, siis kõndisin mööda jõe äärt ööturu suunas, istusin natukene pingil ja vaatasin kuidas kohalik poiss jõesti kala püüab ning seejärel otsustasin sööma minna. Söögikohtasid oli seal palju. Valisin tagasiteel hostelisse ühe modernsema koha, istusin maha ja tellisin endale pizza. Ei julge oma kõhuga eriti muud süüa kui pasta, saiatooted ja supid. Ei jõua ära oodata millal saan kohvi juua ja puuvilju süüa! Praegu vedelen hostelis ja mõtlen, et peaks natukene tukkuma, sest mind kummitab väike peavalu.