UNESCO world heritage city - George Town, Penang

Youd be nothing without me! Tegelikul tahtsin Rolandi T-särki pildistada, kuid ta nõudis ka oma naeratuse jäädvustamist:) Roland on siis Hollandi poiss. Reisisime tema ja tema tüdruku Noraga Kuala Lumpurist Cameron Highlandsi ja sealt Penangi. Nüüdseks on tore paarike juba Langkawi poole ajama pannud.Viimasel õhtul Cameron Highlandsil sõime kohalikus restoranis õhtust ja seejärel suundusime üheks joogiks meie hosteli dzungli baari. Tuttavaks saime ka kohaliku Malay tüdruku Audrey´ga, kes on pärit Sabah´lt ja hetkel reisib lihtsalt oma kodumaal ringi. Sain endale jälle uue facebooki sõbra ja kui kunagi tahan Sabah kanti minna, siis on kohalik giid olemas;) Sabah pidi imeilus olema!

Baaris istusime me vist umbes 12ni enne kui põhku pugesime. Mina aga ärkasin kell 2 öösel hirmsa pissi häda peale üles. Vaikselt kobistasin end siis trepist alla ja hiilisin koridoris magavatest inimestest mööda...uhhhh, käidud, tagasi sooja voodisse! Ja siis ärkasin kell 4 öösel üles...uii uiiii, see ei olnud enam pissi häda, see oli midagi muud. Hirmus kõhuvalu oli ja tapvad gaasid... tundsin, et miskit on jama ja kobisin jälle alumise korruse WC-sse. Ja nii see algas...kõhulahtisus - Teretulemast Aasiasse! Paar korda väga väikese aja jooksul käisin siis teiselt korruselt, kuid siis otsustasin, et eii...ega sel asjal vist lõppu ei ole ja kolin parem oma magamiskoti ja tekiga alla lounge´i diivanile. Haarasin igaks juhuks ka läpaka kaasa, sest kõigi eelduste kohaselt magamisest ei oleks vist midagi välja tulnud...ja nii oligi. Kella 4st hommikul passisin üleval, istusin netis, jooksin WC vahet ja mõtlesin, et miks see nüüd minuga pidi juhtuma! Hommikuks kell 8 olin omadega jub nii läbi, et näiteks istuda ma korralikult ei saanud enam, sest nii valus oli. Ja kõhuvalud olid nii tugevad (sellised hood olid), et kui sünnitusvalu on hullem, siis sünnitusel suren ma küll valu kätte ära. Põhimõtteliselt potil istudes ohkisin ja hoidsin kätega seinast kinni - ebareaalne!

Siis mingi hetk hakkas hullult külm, pugesin diivanile teki alla ja üritasin tudida...aga värisesin ja lõdisesin...siis tuli idee, ohhoooo, mul ju toredad EMU saapad! Panin need jalga, kuid peale paari tundi ei miskit, jalad olid nüü külmanud, et isegi ei tundnud neid seal sees enam. Saabas küll soe, kuid ega ma ju jalgu ei liigutanud, nad lihtsalt olid seal ja see olemine ei tahtnud neid üles soojendada. Ja mis on päeva lagi - kell 2.00 päeval pidi meie ilma WC-ta minibuss Cameron Highlandsilt meid Penangi saarele transportima. Hirmus, ma nii kartsin. Mõtlesin, juba et äkki jätaks reisi ära ja ootaks kuni mul parem hakkab... Muuseas pean ära mainima, et Cameron Highlandsil oli külm! Arvan, et ca 20-25 sooja või isegi 18... Usu või ära usu, kuid kandsime pusasid seal!

Kata andis mulle mingeid kõhutõbi rohtusid ja hiljem ostsin neid endale apteegist ka juurde. Üritasin süüa pool viilu röstsaia ja juua seda hea bakteriga jogurtijooki, kuid olemine oli ikka väga kehva...õnneks see WC-s käimine nagu taandus ja astusin ikka bussi. Sain endale esiistme - no kui vaja ruttu metsa joosta või nii. Õnneks terve see 5h ma ei pidanud metsa jooksma, ma magasin terve selle aja. Uskumatult ebamugavas asendis, kuid magasin....vahepeal oli pissipeatus, vedasin end välja ja siis kõik hakaksid minuga rääkima, ma ei saanud midagi aru ju. Nagu totu küsisin, et misasja, siis küsiti uuesti ja ma ikka aru ei saanud...vastasin lihtsalt midagi täiesti lampi!

Õnneks see reis möödus tänu tudimisele väga kiirelt ja peagi olimegi Penangi saarel George Town´is. Meid pandi maha Love Lane tänaval mis on täis kõiksugu odavaid hosteleid. Asutsime siis kohe esimesse sisse. See hostel oli aga juba ülerahvastatud, kuid nad toiemtasid meid nende täiesti uude hostelisse mis asus 2 tänavat eemal - Red Inn Court Mina muidugi põrutasin kohe magama. Enne aga palusin Katal minu eest raha maksta.

No ja siiani olengi siis oma enamuse ajast alates eelmisest laupäevast veetnud selles toredas hostelis kus registratuuris töötab Šveitsist pärit meesterahvas Marcel. Hotselit nad alles remondivad, kuid siin on kõik nii ilus - euro! Toad on suured, voodid suured, lukustatavad kapid, lahedad dušširuumid jne... Lausa lust on siin hostelis olla kohalikust hiina meditsiinipoest kõhulahtisuse vastaseid taimseid tablette süüaja oma aega WC sisustada. Mida sa elult veel tahad eks?

Tegelikult natukene olen ringi ka vaadanud. Meie hostel asub Little India lähedal. Little India on selline pisikene linnaosa kus on end sisse seadnud India inimesed. See vohab kaubandusest ja söögikohtadest ja kõikjal mängib India muusika - meeletult kõvasti.

Siis mingi päev kui end natukene paremin tundsin käisime Kata´ga jalutamas ja mina imetlesin jälle vanu lagunevaid maju mida näed siin igal nurgal.
Tegelikult kuulub George Town alates 2008a UNESCO maailmapärandi nimistusse ja siin on tohutult vanu ehitisi mida iga turist peaks vaatama ja pildistama. Mina ei ole selleks aga suuteline olnud ja arvan, et see jääb mul ka tegemata. Üritan lihtsalt oma trajektoori piiridesse jääda, et nii kui halvem hakkab, siis saan koju tagasi joosta.

Ühel õhtul, päev enne Nora ja Rolandi lahkumist, käisime Red Garden toiduturul söömas. See on selline marketi tüüpi söögikoht. Sulle antakse laud, tellid endale joogid ja siis käid ringiratast ning valid endale mitmekümne söögikoha seast õhtusöögi mis sulle lauda toimetatakse. Võid ka mitmest kohast tellida...hästi tore koht oli. Mina muidu seda toidu osa eriti ei saanud nautida ja tellisin endale pisikese seenesupi ja küüslaugu-juustu saiad. Kui me esimesel korral käisime, siis tellisin 6tk imepisikest sushit (kurk ja riis) ja suutsin ära süüa ka pool Naan leivast. Nüüd ma mõistan mida tundis Thomas, kui ta ütles, et ta ei saa süüa, ta ei taha süüa ja ta ei ole näljane! Mul on vist sama tunne...muidugi minu puhul tuleb see toit süües väga kiirelt välja ja mul on ka hirm selle söömise ees.Siis algas meil seal aga väike laul ja tants. Jälgisime toimuvat huviga. Tantsupõrandale astus igasuguseid imelikke paarikesi - blondi parukaga aasia naine koos eriti vana aasia mehega kellel oli selline imelik habe, hästi vormis aasia naisterahvast koos vormis ja eriti kerge sammuga meesterahvaga, punases lühikeses kleidis vanem aasia naisterahvas koos veel vanema meesterahvaga jne...need paarid olid kirjeldamatud!

Hiljem see naljaka habemega meesterhavas õpetas meid tantsima ja oli ühest Hollandi tüdrukust vist päris sissevõetud, sest blondi parukaga naisterahvas oli ootamatult pildilt kadunud.Tore õhtu oli igatahes ja mu toit ei tulnudki kohe välja!

Eile käisime Kata´ga ühes eriti toredas söögikohas õhtust söömas. Teised olid seal ka varem käinud ja nii kiitsid seda kohta, sellepärast ma siis soovisingi sinna nii kangesti minna! Koht oli Micke´s Place Love Lane tänaval.Söögikoht on ise hästi pisikene menüüs ei ole ka suurt valikut, kuid toit on vapustav! Sõin Pasta Carbonarat ja see viis mu keele alla. Ma pole elu sees nii maitsekat pastat söönud!

Hiljem said seal endast märgi maha jätta ja midagi toredat seinale kirjutada.Kata soovitas mul minu lause sinna kirja panna:) Seda ma siis tegingi!Kui me koduteel Reggae Hostelist möödusime, kus me tavaliselt käime hommikust söömas (või siis mina kõrvitsasuppi söömas ja kummeliteed joomas), siis hakkas meiega kohe juttu puhuma kohalik rollerirendi ärimees. Mina ta teadis juba varasemalt. Nimelt kui olen seal kummeliteed joomas käinud, siis alati näiotab et naerata ja ühel korral viskas mind rolleriga minu hostelisse ära ja ütles, et mine, mine nüüd, jookse tualetti! Igatahes ka sel korral pakkus ta küüti. Kõigepealt viskas ta minu ära ja hiljem Kata. Katale oli ta teinud veel linnatuuri ka. Mind kutsus ka, kuid ma pidin sellest loobuma, sest WC tundus sel hetkel palju huvitavam paik. Aga see mees on minu vaieldamatu lemmik! Tema nimi on Happy Ken Ken Cando, kuid ma selle nüüd õigesti tema "visiitkaardilt" välja loen. Ta alati naeratab, jutustab naljaka aktsendiga ja hästi palju, on muidu asjalik ja väga sõbralik ning teeb koguaeg nalja!

Meil on siin linnas veel üks vanem meesterahvas. tema töötab Reggae hostelis ja alati jutustab meiega/minuga hästi palju! Kuid ma saan tema jutust heal juhul 1/3 aru. Aga tundub, et ta on meid välja karaoket laulma kutsunud ja kuskile randa vist ka...ei, ei, ta ei ole "selline" mees. Ta tundub väga sõbralik, tal on lahked silmad, ta on hästi vana, ta on alati hästi rõõmus ja kõikide klientidega megasõbralik ja lisaks ta laulis meile ju ka - siis kui meid karaoket laulma kutsus. Ta räägib liiga palju, kuid vaatamata sellele on ta nii armas!

Pean tõdema, et Malaisia inimesed on väga toredad!

Viimane uudis on nüüd see, et täna pidime lamava Buddha kuju juurde minema, kus ma tegelikult juba käinud olen. Aastaid tagasi kui Malaisias käisin, siis külastasin ka Penangi saart, nii äkitselt siin olles tuli meelde... Peale Buddhat pidime Batu Ferringhi rannarajooni sõitma, kus pidi kole rand olema, kuid kus meil oli plaanis vaid majutus võtta. Ja seejärel oleksime suundunud Penangi National Parki, kõndinud 1h läbi vihmametsa kuni imeilusa ja selga veega rannani... kuid kuna minu eilne pasta tuleb juba alates kella 2st öösel tasapisi ja valudega välja, siis otsustasin, et ei ole siin mingit randa ja mingit Buddhat.

Põrutasin otseteed haiglasse. Maksin 15RM´i , ootasin vähemalt 1,5h ja sain endale rohud. Öeldi, et nii nädal kaks võtab aega...ma ei ole seda üle! Ja kui läheb hullemaks, siis tule tagasi ja paneme sind haiglasse! Kusjuures rohtude eest midagi maksma ei pidanud ju, huvitav süsteem. Aaa.. ja siis mul juba kolmas päev räike ohatis ka, ülahuul on peetis ja siis alumise huule alla nagu omaoodi lõua peal on mingi kobar...tundub, et ära ei taha minna, ainult kasvab!

Sellist Aasiat ma siis endale soovisingi?

Nüüd vaatan, kui homme parem, siis äkki homme põrutame randa...tahaks päikest näha, olen täiesti valge:( Aga kui ei ole minemise tunnet peal, siis puhkan lihtsalt siin...vahel ju hea mitte kui midagi teha. Ei pea alati ringi jooksma ning turisti mängima, eksju;)