Monday, October 31, 2011

Vahepala - tahan lennata...

Sain üleeile oma esimese kopteri sõidu osaliseks - imeline tunne! Kuidagi rahustav see hõljumine... Mingi 45 min olime õhus - nautisin iga minutit! Ja siis eile võttis Rhett mind veel ühe korra kaasa! Sel korral tegi ta rohkem igasugu pöördeid ja asju... uhhhh! Tahan lennata...

Homme umbes kell 16.00 lahkun siit farmist koos Hannah, laste ja Rhett´ga. Thomas jääb kurvalt siia. Läheme kõik Townsville´i, kus mina siis reedel seni kuni Rhett ja Hannah paadi lube teevad lapsi hoian ning hiljem viivad nad mind lennujaama ära.

Brisbane´i maandun ma reedel kell 9:45 ja seal on mul juba 3 ööks hostel bookitud: www chillbackpackers.com

Nädalavahetusel naudin Brisbane´i, peiksiga ei kohtu, ja esmaspäeva varahommikul panen Gold Coasti lennujaama poole ajama, et Malaisias rahu, vaikust ja ilusaid randu leida...

This is it!

Saturday, October 29, 2011

Nädalaga 5-7kg kergem...

Eelmisel pühapäeval oli meil vaba päev. Saime Peter´i käest auto ja käisime kiirelt linnas. Charters Towers asub siit farmist ainult 60km kaugusel ja kruusateest pole halli haisugi. No ainult 2,5km mis farmist peateeni viib. Lolworthist linna saamiseks tuli aga pea 130km kruusal sõita - ulme! Enne linna minekut aga ütles Peter Thomasele, et te oma riideid ära ei määriks, siis puhastage enne oma minekut auto seest ära. Njah... on alles kaval! Vabal päeval peame ikka tööd tegema... no mis seal ikka, tahtsime ju linna minna. Tegime ulmeliselt kiire koristuse ja panime ajama.

Kuna mul oli siin eelmisel nädalal netipulgal väga halb levi, siis ei saanud ma oma pileteid Townsville´ist Brisbane´i ära broneerida. Võtsin arvuti linna kaasa ja seal kasutasime paremat levi ning broneerisime minu ja Thomase piletid ära. Mina siis lendan Brisbane´i 4.novembri õhtul ja Thomas lendab Melbourne´i 20.novembri hommikul. Samal päeval mil mina Kambodzasse lendan ning otseloomulikult mil on minu issi sünnipäev!

Linnas me kaua ei olnud ja kahjuks või õnneks oli ka supermarket kinni. broneerisime piletid, käisime McDonaldsis, seejärel bensiinijaamas nipet-näpet ostmas ja tagasiteel me olimegi. Pealegi Thomas ei tundnud end just kõige paremini ja kibeles kangesti koju tagasi - voodisse teki alla telksu vaatama.

Sel pühapäeval siis saigi Thomase lugu alguse. Pühapäevane halb enesetunne muutus järjest halvemaks ja halvemaks... esmaspäeval töötasime pool päeva, kuna ta ei suutnud rohkem. Teisipäeval jällegi pool päeva. Peter läks teisipäev lõuna ajal ise teise farmi ja meie jäime siia Nicole´i ja Trevoriga omapäi. Kolmapäeval ei läinud üldse tööle. Peter lubas sisse magada ja ütles, et tehke kuidas jõuate, et teil reedeni aega. Selgitas veel millised aiad on vaja korda teha. Neljapäeval siis nii umbes 10 ajal hommikul otsustas Thomas, et prooviks siis natukene tööd teha, kuigi olemine oli tal väga halb. Läksimegi siis max 1,5 tunniks, sest rohkem ta ei suutnud ja ka mina ei suutnud haige tusase inimesega tööd teha:) Ah õigus, mis tal viga on? No palavik mis alla ei lähe ja valus kurk... tundub selline girpi moodi asi. Vabadel päevadel tohterdasin teda - keetsin teed, tegin süüa ja tassisin kõik talle veel tuppa ka. Minu hoolitsevuse üle oli ta äärmiselt tänulik.

Neljapäevl lõuna paiku saabus Rhett. Läksime talle kohe tere ütlema, rääkisime natukene Thomase enesetundest ja lootuses, et tal homme parem jäi jutt, et reedel hakkamegi lehmi aedikutesse karjatama. Rhett ise läks edasi linna mingisse massaži kuna btal seljaga mingid probleemid ja ei suuda üle poole tunni helikopteris istuda...

Mis aga juhtus järgmisel hommikul? Thomas oli ikka suremas ja tööle läksin vaid mina. Rhett selgitas mulle mida ma tegema pean: sulge väravad mis on maja juures teel, siis vaata, et kõik teised väravad kuni aedkuteni on suletud ja seal ei ole ühtegi katkist kohta, siis ava väravad aedikutesse, siis mine aja ava väravad Fat Cow koplist "tunnelisse", siis sõida mööda "tunnelit" edasi kuni nelja väravani - ava need väravad ja sulge need, siis sõida tagasi esimeste väravate juurde ja sõida Fat Cow kopli teise otsa ja ava veel üks värav - Mountain koplist Fat Cowsse ja siis oota mind seal. Uhhh, jube keeruline. Siis siin puuduvad raadiosaatjad. Mul oli oma telefon kaasas millel pole krediiti ja koguaeg ootasin Rhett´i kõnet, et mida edasi teha. Siis vahepeal maandus ta kopteriga, et mulle uued juhtnöörid anda... keeruline! Vahepeal ei saanud ma üldse aru mida ma tegema pean ja millised väravad nüüd avama ja kuhu minema. Siis ühel hetkel pidin aia ära parandama mille ta oli katki lõiganud, et lehmad saaksid karjamaalt "tunnelisse". Ja kui ma parandamishoos olin helistas ta mulle uuesti. Sel hetkel ei olnud ta hääl eriti sõbralik... tegelikult ta oli päris ärritunud ja ajas mulle midagi, et ma ei olnud aedikutes mingeid väravaid kinni pannud ja nüüd osad lehmad on kuhugi teise koplisse ajama pannud. Ma nagu, et ma ei teadnud, et seal üldse väravad on, sain aru, et pean avama väravad aedikusse ja need olid avatud. Ja blaa-blaa-blaa...ootamatu kõne lõpp! Minu mõtted sel hetkel - tahaksin nutida, ei ma ei saa seda tööd teha, tahan minema, läheks koju tagasi, pakiks oma asjad ja ütleks, et ei ma saa seda teha, liiga keeruline... No lõpuks suutsin kaine mõistusega end kokku võtta. Peale aia parandamist pidin veel mingid väravad sulgema ja mingid avama, kuid ma ei teadnud päris täpselt millised. Sain aru, et väravad peavad olema suletud/avatud nii, et lähedal asuvatest koplitest saaksid lehmad vett jooma tulla, kuid et nad ei pääseks "tunnelisse" mis aedikutesse viivad. No ja siis sellest lähtudes ma midagi nende väravatega ka tegin..

Edasi sõitsin "tunnelisse", kuni nägin karja. Jäin seisma, ootasin... ootasin ja ootasin...ootasin, et millal Rhett helistab ja annab edasised juhtnöörid. Siis mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin... huvitav mida ma tegema pean? Kas pean siis nüüd karja sabas olema ja neid aedikute poole "lükkama" või pean ootama millal Rhett kopteriga tuleb ja nad ise liikuma ajab... selles kohas oli "tunnel" päris lai ja karja edasi lükkamiseks pidin ATV´l päris palju nn slaalomit võitma, et kõik lehmad edasi liiguks. Proovisin siis natukene neid lükata, sõitsin läbi põõsaste ja üle kivide ja kändude, lehmad liikusid - vaevaliselt. Siis jällegi ootasin, ootasin ja ootasin. Vaatasin kella, Rhett´i kõnest oli möödunud 2 tundi. Sussver... kas ta ei helistagi nüüd... vesi oli mul otsas juba viimased tund aega. Enne seda jõin kuuma vett. Just, vesi oli kuum nagu keedetud vesi... palav oli ja kõht oli ka tühi. Tahan koju! Mõtlesin, siis et ok, sitta kah... lükkan seda karja kodu poole, sest ma tahan juua! Olin natukene aega neid lükanud ja siis helistas lõpuks Rhett ning küsis kuidas mul läheb... njah, ilmselgelt ma pidingi neid lükkama:) Ütlesin kus ma olen ja siis ta ütles, et tuleb ka varsti.

Kui Rhett kopteiga minu lähedal maandus, siis selgitas ta, et pean veel ühe värava kuskil avama, sest ta ajab ühest koplist veel karja välja ja, et mina läheksin natukene maad tagasi, kuna üks pull oli maha jäänud. Pergele, ma teadin... see oli see sama pull kes oli paks ja lais ja loivas... ma küll otsisin teda ennem, sest kahtlustasin, et ta peidab end kuskil põõsastes, kuid ei näinud teda... osav oli ta! Igatahes panin pullile järele.... lükkasin siis pulli ja karjusin ta peale, et ta liiguks. Ja siis... oh seda pulli! See lihtsalt surus end okastraatide vahelt teise koplisse ja läinud ta oligi! Nii palju siis sellest!

Ise sõitsin siis tagasi, et varasemalt avatud värav sulgeda ja seejärel sõitsin edasi aedikute poole. Kari oli juba kõik kenasti aedikusse läinud. Seal avasin ja sulgesin veel väravaid, et veel viimased lehmad sisse saada ja sellega ka minu päev lõppes.

Koju tulles nägin, et Hannah on ka lastega siin. Rääkisin temaga paar sõna oma imelisest päevast ja ta teatas mulle, et ta jääb "kahjuks" siia, sest peab Rhetti abistama kuni Thomas haige on. See tähendab seda, et mina ei pea järgmisel päeval aedikutesse neid elajaid taga ajama minema. Hannah ütles mulle veel, et ma ei muretseks Rhett´i kurja kõne pärast, et ta ei pea pikka viha. Vabandasin veel Rhett´i ees ja ütlesin, et ma tõesti andsin endast parima, kuid kogu see asi on minu jaoks liigagi uus. Rhett naeratas ja ütles, et pole midagi. Vot selline lugu siis.

Koju jõudes tegin endale käppelt süüa, vaatasin 15min Thomasega filmi, rääkisin talle oma "toredast" päevast ja seejärel panin ruttu oma voodi poole ajama. Olin nii läbi kui läbi üldse on olla võimalik. Jõin vist 1,5 liitrit vett ühe korraga ära ning päike ja päevane kuumus oli minuga oma töö teinud. On meil siin siiski ca 35 kraadi sooja...

Järgmisel hommikul olin maja juures juba 5.30 valmis. Hannah põrutas tagasi Lolworthi, et sealt aedade parandamiseks metallposte juurde tuua. Rhett läks uue töötaja Simon´iga (kes järgmisel varahommikul ootamatult kellegile sõnagi ütlemata lahkus) aedikutesse lehmi sorteerima ja mina jäin lastega koju. Lpased ärkasid juba 6.00 üles ja siis algas minu tavaline tööpäev. Lapsed sõid hommikust, mina koristasin natukene maja, mängisime lastega väljas ja nii see päev läks.

Meil on siin maja juures juba pea nädal olnud üks pisike känguru poeg või wallabi...mina neil vahet ei tee. Ja siis Peyton tahtis teda koguaeg paitada. Känguru tundus aga kuidagi imelik. Praktiliselt terve päeva lamas ta külmaruumi ees põrandal maas ja ei liikunud üldse ringi. Vahepeal küll tuli sealt korraks välja, kuid siis läks jälle tagasi ja viskas end siruli. Täna hommikuks oli känguru aga surnud. Ei tea mis tal häda oli. Ja kuidas see känuru siia sai? Kui me ükspäev Thomasega aedu parandasime, siis nägime, et üks pisikene nunnu on jalgupidi okastraadi küljes kinni. Tahtsime ta vabaks lasta, kuid nii kui lähemale läksime, siis hüppasid kaks suuremat känguru agressiivselt meie poole. Meie lõime otseloomulikult põnnama, ajasime autole hääled sisse ja sõitsime edasi. Mingi hetke pärast tuli Peter ja näitas mis ta üles oli korjanud. Nii siis Peter ta koju tõigi. Nii armas känguru oli. Minu jaoks oli see esimene kord kui ma päris känguru paitasin:) Mul on video ka aga mu netipulk keeldub seda üles laadimast!

Eile käis Thomas Rhett´iga linnas arstil. haiglast anti talle mingid rohud ja paluti esmaspäeval uute rohtude järgi minna. Suurt midagi seal ei räägitud. Haiglas kaalule astudes selgus, et ta on nädalaga oma 5-7kg kaotanud...miks minuga nii ei juhtu? No pole ime ka. Inimene ei söö! Terve nädal on puurviljade, kahe ampsu liha , paari viilus saia ja mahla peal elanud. Kaua võib eksole? Koguaeg sunnin teda sööma, kuid tolku sellest ei ole. Aga loodame, et rohud mõjuvad ja ta varsti terveks saab. Ma ei jõua teda enam nii hädisena vaadata... mehed on ju hirmsad kui nad haiged on - surevad ju ära!

Nüüd viimaste juttude järgi lähen ma vist juba kolmapäeval siit minema. Läheme Hannah´iga Townsville´i. Neljapäeval peaksin siis mina seal lapsi vaatama kuni tema omale paadiga sõitmise lube teeb ja siis ongi minu viimane tööpäev ja reedel lendan Brisbane´i. Aga eks näis. See plaan võib veel muutuda ja võimalik, et mind sõidutatakse lihtsalt reedel lennujaama. Olen elevil, kuid kindlasti saab lahkumine olema kurb:(

4 päeva!

Sunday, October 23, 2011

Vahepala - Puškin?

Puškin? Kust see nüüd tuli! Tegelikult peale oma kulmude värvimist näen ma ju välja nagu Brežnev! Aga pole hullu, Taani poiss neil nii kui nii vahet ei tee... ja nagu näha, siis ega ka mina tee;) Aga igatahes kokku tuli üks tõeliselt vahva sõnade mäng!

Aga jah, vahepalaks siis tõeliselt "Dirty Retard Movie!"

Victoria Downs

Alati olen oma blogis kirjutanud Victoria Towns, kuid tegelikult õige kirjapilt Rhett´i isa farmile on Victoria Downs. Victoria Downs on palju väiksem kui Lolworth. Suuruselt pidi see olema nii umbes 65 tuhat aakrit. Ei teagi kui suur see nüüd reaalselt on aga arvan, et jalgsi seda ala ei ole võimalik läbida.

Oleme Thomasega siin nüüdseks olnud terve nädala ja võib öelda, et täitsa tore on, va see, et meil on tööst oksemaitse suus. Terve nädala oleme karjamaade aedu parandanud. Nädala alguses puhastasime ka ühte kanalit, mis hiljem täidetakse puhta vee ja kemikaaliga kuhu lehmad karsummdi sisse hüppavad. See oli päris raske. Kõige pealt pumpasime suurema vee välja ja siis hakkasime viimast ämbritega välja vedama. Thomas seisis seal solgivees ja täitis ämbreid ning mina marssisin trepist üles ja alla ja tühjendasin ämbrid üle aia.Peale vee tassisimise järgnes muda ja kalade välja tassimine. Jah, seal kanalis oli elu! Jällegi Thomas täitis labidaga ämbreid ja mina aina marssisin üles ja alla – hea trenn! Kanal puhas, siis pidime veel enne kanalit ja peale kanalit oleva ala liivast ja mullast kuni betoonini ära puhastama, et siis hiljem kogu see sodi kanalisse tagasi ei tuleks. Vahelduseks oli täitsa tore füüsiline töö ja meie nägime välja kui mudakollid.

Ülejäänud päevad olemegi siis karjamaade aedu parandanud. Rhett joonistas meile kaardi millised aiad vajavad parandamist, kuid kuna Rhett´i ennast siin ei ole, siis Rhett´i isa Peter on nö bossiks olnud ja saadab meid siis iga päev vastava aia juurde ja selgitab mis teha vaja. Aegaajalt sõidab ta ka ise kohale, räägib paar sõna ja paneb siis jälle ajama. Naljakas lugu on see, et ta tuleb alati siis, kui meie autos istume ja hinge tõmbame – no siis kui meil smoko või lõuna aeg. Jube ebameeldiv. Siis kargame ruttu püsti ja asume tööle. Peter on siiani meie tööga väga rahul olnud ja alati ütleb, et oii te teete mind õnnelikuks, jätkake samas vaimus. Ja siiani ei ole ma seda kurikuulsat „hirmsat“ Peterit veel näinud. Ta on meiega väga sõbralik olnud ja ei mina ega Thomas pole veel sõimlemist pidanud taluma. Mulle tundub, et Thomas talle täitsa meeldib. Seda ütles meile ka Nicole, et Peter räägib Thomasest väga hea sõnaga.

Nicole on siinne tööline. Raske öelda mis vanuseklassi ta kuulub, sest ta on päris palju alkohoolseid päevi näinud. Ta on imepisikest kasvu poisipeaga naisterahvas kellel on maailma kõige ropum suu. Igal õhtul on ta vine all, no mis vine all, ta tõmbab end ikka päris purju ära. Päeval paranab karjamaade aedu, kontrollib lehmade veejoogi kohti, toimetab aias, hoolitseb kanade ja muude loomade eest ning koristab Peteri maja. Ta on päris naljakas tegelane, kuid räägib liiga palju. Ja enamus ajast sa lihtsalt noogutad, sest jutul pole mõtet ja vahel ei saa temast lihtsalt aru.

Siis siin on veel vanem mees nimega Trevor. Tema töötab ühe masina peal millega ta teeb karjamaade aedade kõrvale teed. Mis selle masina nimi küll on? Kopp see ei ole, teerull ka ei ole... selline teradega masin millega niidab kõik puud maha ja koorib pealmise kihi pinnasest. Trevor on tore, kuid jällegi, räägib liiga palju. Iga päev näeme teda hommikusöögi ja õhtusöögi ajal ja ei jõua ära kuulata. Küsib igasugu küsimusi ja siis räägib ja räägib ja räägib... Tegelikult on ta tore eks, kuid me lihtsalt ei ole jututujus.

No ja rohkem siin ei olegi kedagi. Aegajalt käib kohal ka Peteri sõbranna. Just sõbranna, sest Rhetti emast, kes nüüdseks surnud on, on ta ammu juba lahus.

Elupaigaks on meil mõlemal oma tuba majas kus on neli tuba. Kõik omaette sissekäiguga. Kaks ühel pool ja kaks teisel pool ning kõikidel tubadel on oma dušš ja WC. Meie toad on üks ühel pool ja teine teisel pool, kuid kõrvuti. Seega mina kuulen Thomase norskamist ja tema minu. Thomase toas on ka telks, mida ma aegajalt vaatamas käin, kuid tavaliselt muutun ma voodis vedeledes nii uniseks, et silm kohe vajub kinni. Siis mingi aja pärast koperdan oma tuppa ja suigun magusasse unne. Uneaeg on siin jätkuvalt ca 9 ajal õhtul. Ühel õhtul olin isegi nii väsinud, et tukkusin telksu ees juba 7 ajal ja lõpuks 8 ajal panin oma tuppa ajama.

Süüa teeme me siin ise. Hommikusöök on nii umbes 5:45. Siis sööme oma beekonit, muna ja röstsaia ja pakime kaasa lõunasöögi. Lõuna on tavaliselt kuskil looduses. Õhtusöögi valmistame ka ise – ainetest mis meil on...no õigemini ainetest mis meile antakse. Toitu meil siin eriti ei ole. Peame praktiliselt igal õhtul oma toidupoolist küsima minema. Siis peter annab meile külmanud liha, mille peame käppelt üles sulatama, munad hommikusöögiks ja midaiganes me veel vajame. Isegi WC paberit peame küsimas käima. Juurvilju ja asju saame ise külmast ruumist võtta, kuid kogu see süsteem on nii naljakas. Täielik vastand Lolworth´ile, kus meil oli kõik olemas. Aga noh, elame üle:)

Karjamaadel aedu parandades oli meie esimseks liikuriks eriti lahe vanaaegne auto.See oli nii naljakas ja andis mulle tohutult materjali „Retard Movie´deks“!


Kuid see auto suri meil teisel või kolmandal päeval ära ja siis saime oma kasutusse natukene uuema Holden´i.

Viimastel päevadel oleme parandanud nö üleujutusaedu. Ehk siis kohad, mis märjal hooajal täituvad veega. Need näevad välja nagu ära kuivanud jõed või ojad vms. Viimases kohas oli isegi natukene vett ja saime endale märjad jalad. Aed oli ka suht inetus seisus, kuid me tegime head tööd ja välja kukkus see imeline:)
Täna, pühapäeval, on meil vaba päev ja kogume energiat uueks algavaks nädalaks. Rhett peaks kolmapäeval siia lendama ja siis algab karjatamine ja lehmade kanalisse lükkamine ja siis nende sortimine ja karjamaadele tagasi karjatamine. Kogu seda aedade parandamist oligi vaja lehmade karjatamiseks. Siiani on need aiad kõik katki olnud ja praktiliselt on tegemist olnud ühe suure karjamaaga. Meie aga paranasime aiad ära ja nüüdseks on siis siin mitu erinvat karjamaad. Kõlab loogiliselt?

Ma nii kardan seda karjatamist. Alustame lehmade aedikutesse karjatamist. Rhett helikopteriga, Thomas motikaga ja mina ATV´ga. Sellega saan hakkama. Aga hiljem seal aedikutes.... oh püha jeerum. Ma ei tea mis seal toimuma hakkab, kuid mingi aimdus on ja see hirmutab mind. Aga ühesõnaga, mul ei tasu ette mõelda, siis äkki mul veab ja ma ei peagi aedikutes olema. Siin ju koguaeg plaanid muutuvad ja nii. Äkki Rhett ei tulegi kolmapäeval või mine sa tea. Eks näis.

Kui me siia tulime, siis Rhett isegi mainis, et äkki läheme saabuval nädalavahetusel selle lauaga paadi järel sõitma, kuna me pole seda veel siiani teinud. Kui jah, võimalik et see ei juhtu, kui siin karjatamiseks läheb. Sest siis peame nädalavahetusel töötama. Kuid eks paistab. Tean, et hannah tahab väga minna ja Rhett kibeleb natukene ka. Kibeleb ta seepärast, et ta tahab oma uue paadiga sõita. Ta ostsi omale uue paadi ja saabuvaks nädalavahetuseks peaksi ta selle kohale toimetama. Sellepärast on ka kogu see üritus veninud, kuna uus paat pole saabunud. Vot selline lugu siis.

1 nädal ja 4 päeva ehk 11 päeva tööinimesena!


Sunday, October 16, 2011

Viimased nädalad...

Möödunud nädalal olen jällegi poistega "põllal" olnud. Sooja on siin nii oma 34 kraadi ja päev otsa lõõskab päike lagipähe. Kerge see tööinimese elu ei ole. Kui mõnel päeval oli füüsilist aktiivsust vähe, siis õhtuks olid ikkagi peast soe.

Tööpäevad on mul eelmises postituses kirjeldatule suhteliselt sarnased olnud. Oleme teinud nii saagimist,


okastraataia parandamist, üle kivide ja kändude päev otsa sõitmist, lehmade karjatamist, lehma ojast välja tõmbamist (kes jalgu alla ei võtnud, kuid nüüdseks on ta juba surnud seal...ei tea mis juhtus, lihtsalt võttis kätte ja suri ära) ja siis püüdsime mingi vasika kinni, et see siis lehmadega kokku ühele teisele karjamaale viia.

See nädalavahetus meil jällegi vaba olnud. Pererahvas läks koos Hannah´i perega väljasõidule ja meie olime omapead kodus - nii hea! Sellest ülerahvastatusest on väsimus peal. Meid kutsuti ka, kuid eelistasime kodus rahu ja vaikust nautida.

Eile pesime kõik oma pesu ära ja täna pakkisime kotid. Just, just... pakkisime oma moona kõik kokku. Miks? Sest meil on minek Rhett´i isa farmi, Victoria Towns´i. Rhett teatas mulle reedel siis, et Eiva, do you wanna come as well. To chase some cows! Ma nagu, et kas jalgsi, keset lehmi v? Rhett siis, et jah, aedikus! Jeerum, jeerum! Ma ju ühe päeva siin olin seal aedikus lehmadega ja vaikselt sosistasin: "Go away cows!" Aga jah, siis teatas ta, et peaksime igaks juhuks kogu oma moona kaasa pakkima, sest arvavasti jääme sinna paariks nädalaks. Ja minul ju ongi siin vaid viimased nädalad jäänud. Seega kõigi eelduste kohaselt enam Lolworthi ei naase.

Nüüd on pererahvas tagasi ja Rhett teatas Thomasele, et esimsel nädalal oleme seal arvavasti üksinda. Peame mingi kanali puhtaks pesema (kuhu sisse lehmi kastetatakse) ja siis arvavasti parandame karjamaadel okastraataedu. Ja siis uuel nädalal algab karjatamine. Karjatama tuleb ta siis ise ka, teeb ta seda ju helikoteriga. Ja siis algab töö aedikutes...jessss! Loodetavasti siis vaid nädal pean seal aedikutes vastu pidama! Mida vähem, seda parem. Peangi kontrollima kas mu kindlustus kehtib. Ei ole vist naljaasi kui lehm sind vastu raudaeda põksima hakkab.

Täna hommikul avastasime, et terve Lolworth on mattunud suitsu sisse. Mingid kilomeetrid (no päris palju) eemal on tuli lahti ja see vist natukene ohustab meid ka siin. Praegu läkski Rhett helikopteriga kontrollima, et kaugel see tuli on. Toss on igatahes nii tugev, et puhtaks pestud pesul mis nööril rippus on suitsu lõhn küljes.

Oehh, ma ei jõua ära oodata, et minema saan. Ma ei ole üldse sellest uuest farmist vaimustusest. Pealegi on seal oht kohata Rhett´i isa, kes on HIRMUS! Thomas ütles mulle, et Eiva, you must be strong and dont give a fuck about what he´s saying! Jah,kõigi eelduste kohaselt, kui ma töötan ja isa seal on, siis arvavasti saan enda nahal tunda sellist karjumist, et lihtsalt võtab pisarad silma. Ta pidi sind kohtlema kui 5 aastast ja karjuma viisil mida sa lihtsalt välja ei kannata. Kotid olgu koguaeg pakitud! Aga noh, minu ülemus on siiski Rhett, eks ma olen vait kui sukk ja kui üle viskab, siis saadan ta lihtsalt sõna otseses mõttes perse (nagu seda on ka Thomas ja Rasmus teinud) ja teen oma tööd vaikselt edasi.

Njah, sellised siis saavad olema minu viimased nädalad Oz´is. Raske füüsiline töö (aedkutes lehmade taga ajamine on pidev jooksmine, hüppamine ja kargamine) ja rohkelt sõimamise talumist. Mida sa veel elult tahad ah?

2 nädalat ja 4 päeva!

Sunday, October 9, 2011

Avastasime end naabri "aiast"

Minu tööpäevad Lolworth´is on nüüdseks natukene muutunud, nii mõneks ajaks või nii. Eelmisel pühapäeval läks Hannah linna oma sõbrannale Sarah´le järgi. Linna all mõtlen seekord Townsville´i. Sara magas aga oma esialgse esmaspäevase lennu maha ja saabus alles Townsville´i teisipäeval ning Hannah oligi pühapäeva lõunast kuni teisipäeva õhtuni ära. Rhett oli kodune, kui muidugi päevasel ajal ta töötas. Esmaspäeval läksid nad Thomasega Rhett´i isa teise farmi, Victoria Towns´i ja mina olin päev otsa lastega üksinda. Rhett palus mul nii hommikul kui ka õhtul väikeseid vasikaid toita. Oli see alles tegemine. Pead sooja veega piimapulbrist piima tegema - kahte ämbrisse. Siis paned Tempy kärusse, ütled Peytonile, et lähme, haarad kaks ämbrit kätte ja hakkad vaikselt minema... samal ajal ämbreid hoides muidugi lükkad ka lapsevankrit. Tasa ja targu, kuid kohale me jõudsime. Mõtlesin hirmuga, et issand nüüd pean hakkama neid vasikaid veel sööma meelitama. See näeb välja nii, et kui vasikas ei taha sööma tulla, siis püüad ta kinni, topid piimased näpud talle suhu ja nii meelitad ta lutini:) Ja sel ajal kui su näpud tal suus on, siis vasikas lutsib neid - väkkkk! Õnneks seda aga ei juhtunud ja kõik peale ühe vasika tulid kenasti sööma. Proovisin küll seda ühte kinni püüda, kuid see oli täiesti mõttetu üritus. Hiljem Rhett ütles, et see üks ei söögi...

Esmaspäeval ma siis koristasin veel, et enne sõbranne tulekut kõik kena oleks ja teisipäeval andsin majale viimase lihvi - ehk siis korjasin iga 5min tagant põrandalt asju üles. Hannah saabus teisipäeval alles kell 6 õhtul. Sel õhtul ma süüa ei teinud, sest liha oli kõik otsas, hakkliha ei võtnud ma sulama, sest lootsin, et Hannah tuleb iga minut tagasi mõne kilo lihaga, kuid jah, seda ei juhtunud. Sel päeval siis söödi mis kapist leiti. Õhtuks olin aga mina nii väsinud, et peale oma igapäevast kõndi läksin otseteed voodisse. Isegi õhtust ei söönud...ja kõndisin ma seekord 10km! Lihtsalt tekkis selline hasart, et teeks 10km...

Kolmapäeval töötasin ma pool päeva majas - aitasin järjekordselt põrandaid pesta, niitsin muru ja abistasin kuidas sain. Peale lõunat aga läksin poistega "õue". Nimelt lõuna paiku pidid saabuma Hannah´i õde, õemees ja lapsed. Seega minul oleks siis natukene imelik majas tööd teha...saigi Hannah´iga siis räägitud, et see aeg kui külalised, siis aitan poisse. Poiste all pean silmas Thomas´t ja Nevil´it. Nevil on üks tore armas vanamees kes Rhett´i heaks töötab. Kolmapäeval peale lõunat alustasime Thomas´ega vana tuttavat mootorsaega möllamist. Pidime ühe karjamaa aia äärest väikese jupi võsa maha saagima. Nii umbes 200-300m. Kulus meil umbes tunnike ja seejärel sõitsime selle sama okastraataia teise otsa, kus pidime algust tegema vana aia korrastamisega. See okastraat eraldas Lolworth´i valdust (meie oma) Amarra valdusest (naabrid). Sealne aed oli liiga madal ja kohati väga longus. Samal päeval me seal suurt midagi ära teinud. Pigem katsetati ühte vanade postide maast välja tõmbamise seadeldist mille Nevil oli kokku meisterdanud. Põhimõtteliselt see toimis... Ja siis enne seda olime meie Thomasega juba mõned uued postid maasse tagunud. Pidime uued postid maasse panema iga kolmanda vana posti juurde. See oli hirmus raske töö. Võtad posti, surud maasse, siis selle otsa paned sellise raske seest tühja rauast toru, mille pealmine ots on suletud. Siis hoiad sellest torust kinni ja hakkad taguma...niipidi taod siis posti maasse. Sain ka seda proovida... kätele jube raske füüsiline...

Järgmisel päeval oli hommikusöök kell 6.00 hommikul ja 6.30 olime juba kuuri juures valmis, et minna aeda parandama. Nevil aga andis oma seadeldisele viimast lihvi ja liikuma saime alles umbes 8 ajal.

Aia renoveerimine nägi välja nii, et poisid sikutasid vanad postid maast välja, kõrgemale, ja siis haamriga tagusid nad jälle maasse. Aiale panime lisaks 2 uut oksastraati ja selle vedamine nägi välja nii väsitav, et puhtalt pealt vaatamisest väsisin ära. Okastraadi rull pandi auto külge mingi raudkangi otsa, siis haarati näpitsatega otsast kinni ja hakati kõndima...kõndima ja kõndima...päris kaugele. Ja siis see okastraat jääb vahel muru sisse kinni ja siis pead sikutama...


Naljakas oli see, et 70 aastane Nevil vedas seda kui muuseas, kuid kui oli Thomase kord, ta lõppu jõudis ja Nevil talle hüüdis, et seo see kinni vms, siis Thomas vastas, et oota korra, ma tõmban nüüd natukene hinge... ma nii itsitasin. Igaljuhul see 70 aastane vanamees suudab ja jõuab rohkem kui 25 aastane noormees - uskumatu!

Kui okastraadid veetud, siis tõmmati need pingule ja mina võisin oma tööga alustada. Mina pidin okastraadi traadijuppidega postide külge siduma. Kaasas kandsin sellist plekist vana värvipotti, mis oli juba valmis lõigatud traadijuppe täis.Ärge arvake, et see neiule kerge töö on. Ilma kinnasteta näiteks seda teha ei saa, sest see on kätele liiga valus. Traat on ka päris jäme. Mina pidin seda ikka pea täie jõuga painutama, nii et õhtuks olid musklid valusad. See oli siis meil nii päeva töö. Mööda okastraataeda sai päris palju käidud, kuumuses higistatud ja traate väänatud. Kuumus oli sel päeval nii hull, et halvas sind täielikult ära...tundsin kuidas ma lihtsalt ühe posti juures teise sõna otseses mõttes loivasin. Ja ei suutnud ette kujutada, kui mina peaksin neid vanu poste üles sikutama või uusi maasse taguma - liiga hull füüsiline sellise kuumusega... pealegi, ma olen neiu ja isegi oma kogu jõuga poleks selleks tööks suuteline olnud.

Selle ühe päevaga lõpetasime me Lolworthi ja Amarra valduse piiri selle osa ära. Jõudsime kuni oajani, kust me autoga enam üle ei saanud. Otsustasime ringiga teisele poole minna, et sealset aia olukorda kontrollida. Nevil tõmbas endale kummarid jalga (pinnas oli seal väga märg) ja läks asja uurima. Meie Thomasega siis pidime auto piki aeda parkima, et vajadusel saaks siis kohe uut okastraati vedama hakata. Kuid üllatus, üllatus... me jäime kinni! Kodust umbes 7km kaugusel ja olime nii kinni või kinni olla võib. Tegelikult esialgu ei tundunud asi nii hull, kuid välja me seal igatahes ei saanud. Proovisime puid, oksi, heina, labidat, autoga kiikuda, lükata jne...mitte miskit. Ja kui ma siis vahepeal natukene Thomas´t õpetasin, siis suutis ta nii närvi minna, et plahvatas. Jah, see on tegelikult tema temperamendile väga omane:) Peale tema plahvatust olin vait kui sukk. Õnneks saime kuidagi moodi raadio teel koduga ühendust, kuid kuna Rhett´i ei olnud kodus, siis paluti meil oodata... Meie Thomasega otsustasime, et hakkame jala minema, nii umbes tund käimist või nii. Mina muidugi olin õnnelik, et oh jesss, siis ma ei pea õhtul lindile käima minema, saan oma kaimise praegu tööajast ära teha:=) Aga peale 15min kõndimist tulid meile vastu Hannah, Sarah, Kelly ja lapsed. Kelly (Hannah´i õde) oli tsikliga ja teised Big Red´iga. Seejärel sõitsimegi tagasi, et auto välja tõmmata. Läbi raskuste saadi sellega hakkama ja varsti olimegi õnnelikult koduteel...


Järgmisel päeval oli meie tööks sama Lolworthi ja Amarra piiri aia parandamine. Kuid seekord pidime minema teisele poole. Seekord läksime ATV ja Big Red´iga, sest autoga sinna ligi ei pääse, liiga metsik. Tööriistad peal, vaim valmis, tankisime masinad ja asusime teele. Töö oli põhimõtteliselt sama. Lihtsalt vahel oli aed rohkem peetis ja vahel vähem peetis. Vahel tuli kasutada Big Red´i abi, et mõni (pingutus)post sirgeks tõmmata ja vahel mõni puu maha saagida. Sõit sealsel poolel oli aga hirmus. Maapind oli väga kivine. Liikusime nagu teod ja samal hüppasid ikka oma istmest lahti... peale 1h sellist sõitu, kui sul terve sisikond loksub, ei ole see enam nii naljakas.

Ühes kohas kus aed oli ikka väga pahas seisus, tegime lõunapausi. Thomas üritas minu süles tukkuda ja mina tegin samal ajal oma "retard movie´sid" ja jäädvustasin Nevil´i uinaku. Ta oli nii armas. Tukkus seal nii mõnusasti:)Peale uinakut jätkus aia parandamine. Jah, pigem parandasid poisid aeda ja mina passisin niisama... no mis passisin, tegin oma "debiiliku filmiklippe" muidugi.

Ja avastasin, et mul on ikka tõsiselt kohutav aktsent, täpselt samasugune kui Thomas minu aktsenti järgi teeb...väkkk! Tegelikult ma ei saanudki suurt midagi teha, sest seal oli päris tugevat füüsilist vaja ja minul see puudus. Natukene sai aidatud puid maha saagida ja paari traati siduda, kuid see oli ka kõik. Põhimõtteliselt sõitsin lihtsalt päev otsa poistega kaasa ja olin Thomasele tore seltsiline.Oleks ainult sõit vähe mugavam olnud... Uskuge või mitte, kuid peale seda tööpäeva olin läbi kui läti raha. Kivisel pinnal päev otsa loksumine ei ole naljaasi. Ja kallis sõber Ain - ma ei taha kunagi enam sinuga Offroadile tulla! Olen siin nii palju Offroadi saanud, et Offroadi maitse jääb vist aastateks suhu!

Aga mis oli päeva nael... me otsusasime ju ühes kohas vale pöörde teha. Nimelt panime ühest okastraataiast mööda ja lõpetasime naabrite valduses. Kahtlesime küll, et kas peaksime nüüd minema mööda seda ristuvat aeda või peaksime ikka mööda piiri edasi minema, kuid jah...ilmselgelt tegime ikkagi vale otsuse ja jätkus jällegi paar tundi kivist sõitu. Vahepeal nägid kängurisid hüppamas ja ühel korral otsusasin siis selle ka kuidagi kaamerrasse saada.


Kängurud on siin igapäevane nähtus... neid on siin tohutult. Nii suuri kui väikeseid. Põhimõtteliselt ühel hetkel jõudsime kuskile kus üks osa aiast oli täiesti maas ja lehmad hüppasid sealt üle. Seejärel otsustasime, et igaks juhuks ei hakka seda parandama, äkki see pole enam meie valdus ja sõitsime edasi. Siis jõudsime lehmade joogivee kohani ning sel hetkel oli siililegi selge, et see pole enam Lolworth. Thomasele polnud koht tuttav ja lehmadel ei näinud nad ka Lolworthi märke. No nii, algas kodutee otsing. Leidsime mingi tee ja lootsime, et ehk see viib meid karjamaalt välja. Jesss, meil vedas, sest peagi nägimegi maja. Majani jõudes saime teada, et oleme Lowholm´i (vms) valduses, mis on 10km Lolworth´ist. Sealne pereema ütles, et see on juba teine kord kui Lolworthi töötajad nende aeda kontrollivad:) Kas sa oled kunagi oma "aias" ära eksinud ja ühel hetkel end naabri aiast avastanud? Ebareaalne!

Vot sellised tööpäevad mul siis:) Tegelikult on täitsa fun vahelduseks. Ei tahakski majas olla, sest siin nii palju inimesi ja kuidagi väga ebamugav oleks samal ajal "Tuhkatriinut" mängida. Minu ja Thomase jaoks on muidugi kogu see olemine siin hetkel ebamugav, no imelik. Sest pere veedab ju külalistega aega ja meie oleme nö kõrvale jäetud. No see on ka normaalne ja me mõistame...kuid ikkagi, selline imelik tunne, pole harjunud.

Teate mis, mul on ju siin veel üks sõber peale Thomas´e... aegajalt, nii umbes vähemalt 3x nädalas külastab mu tuba Geko. Tavaliselt ajab Thomas ta välja, samal ajal kui mina voodi peal seisan, kuid viimasel korral olin sunnitud seda ise tegema. Nad on nii väledad, et ajavad mulle hirmu tõsiselt nahka. Ma tudin nendega ka öösel ju. Ühel hommikul oli mul toas ja olen enam kui kindel, et ta veetis terve öö minuga. Muide, mul on voodi seina äärest eemale tõmmatud. No nii igaks juhuks, et Geko mulle voodisse ei tuleks:)

Friday, October 7, 2011

Nevil´i uinak

Väikeseks vahepalaks teile lõik minu tänasest tööpäevast. No õigemini siis lõunapausist:) Annan siinkohal ka teada, et mul on tulevane nädalavahetus jällegi vaba ja siis kirjutan oma huvitavatest tööpäevadest juba natukene pikemalt ja lisan ehk veel mõne "retard movie" (Thomasega kutsume minu videolõike "debiiliku klippideks" vms)! Sit back and enjoy the movie!

Saturday, October 1, 2011

Norskav Frodo

Imelik, eelmine nädalavahetus oli nö vaba, see nädalavahetus on vaba, kuid blogi kirjutamiseks ei leia kohe kuidagi aega. No lihtsalt ei viitsi.... sada muud asja on teha. Näiteks nagu oma tuba koristada, oma riideid lapata (vaadata mida võtta ja mida jätta), uimerdada, küüsi viilida ja nii see aeg lendab.

Ega vahepeal suurt midagi polegi juhtunud. Mingi päev aitasin jälle karja ajada. Lehmad tuli aedikust karjamaale ajada. Mina siis olin jällegi Big Red´iga lehmadel sabas ja lükkasin neid takka. Tegemist oli vasikalistega:)

Eelmine nädalavahetus oli Thomas´el vaba, mina tegeleikult natukene töötasin (vaatasin lapsi), ja siis ta käis Peytoniga ujumas. Katsetas esimest korda basseini ära. Mina istusin samal ajal Temperance´iga bassu ääres ja vaatasin kuidas teised möllavad. Ma ise olen ka paaril korral seal suplemas käinud. Ühel korral võtsin isegi nats aias päikes, mille peale naine mind väga imelikult vaatas ja ütles, et ta näeb esimest korda inimest, kes tahab välja päikest minna võtma:) Austraallased päikest ei võta, nemad varjavad end päikese eest!

Naine ja mees käisid mingi aeg tagasi jälle linnas. Seekord siis Townsville´is. Nad käisid Rhett´i nooremal vennal Mich´il lennujaamas järgi kes nädalaks külla (appi) tuli. Mich´i ma teadsin juba varem, Chudlei farmi ajast. Linnast toodi ära ka uus uhke diivan, mis vallutab nüüdseks terve elutoa. Vana jäeti ka alles. Tegelikult see päris meeldib mulle, sest kuna diivani alt igal korral ei pea tolmuimejaga võtma ja põrandat pesema, siis küüritav põrandapind on kohe hulga väiksem:)

Täna helistasin Küllile Austraalias ja mulisesime maast ja ilmast. Nii tore oli üle pika aja jutustada. Küllit ei ole mul õnnestunud Austraalias kohata, kuid me kohtume mõlemad Eestis olles. Ei jõua ära oodata!

Aaaa ja siis teisipäeval, 27. septembril, käisin üksinda linnas. Naine palus mul auto teenindusse viia. Tore tööpäev oli. Sõitsin linna, viisin auto teenindusse ja hängisin ise paar tundi linnapeal. Ostsin endale nipet-näpet mõned uued asjad ja nautisin niisama olemist. Auto sai oodatust kõvasti varem valmis, umbes lõunaks, siis tegin toidushopingu ja alustasingi tagasisõitu. Vedas, ma ei jäänudki pimeda peale. Linna sõites oli kruusateel meeletu liiklus. Vastu tuli 2 veoautot (läksid meile Lolworthi lehmi peale laadima) ja 3 sõiduautot. Tavaliselt sel teel ei kohta sa peaaegu kedagi. Tagasiteel liiklus puudus, ainult lehmad ja minu üllatuseks üks mees tsikliga, kes okastraataeda parandas.

Homme, pühapäeval 2. oktoobril, läheb Hannah Townsville´i. Lapsed ja mees jäävad koju. Ta võtab sealt oma sõbranna peale, kes nii umbes nädalaks või rohkem siia külla tuleb. Uuel nädalal tuleb meile aga veelgi külalisi - Hannah´i õhe perega ja keegi veel. Meil saab siin täielik ülerahvastatus olema. Siis mingi hetk läheme kõik veelauaga vms sõitma. Plaanitakse nii umbes 3 päevast väljasõitu. Ei teagi kuidas seda spordiala nimetada - sõidad lumelaua taolise asjaga paadi järel. Tõotab väga fun olema! Homme pean mina lapsi vaatama ja külaliste saabumiseks põrandatele viimase lihvi andma.

Mis on aga kõige hullem asi mis minuga siin nüüd juhtunud on? Jutud räägivad, et ma norskan nii kõvasti, et äratan sellega kogu naabruskonna üles. Eile hommikul oli Thomas minu norskamise peale enne oma äratuskella üles ärganud ja vandus, et ma norskan nagu vana mees. Kujutate ette, ta kuuleb minu norskamist läbi telliskivi seina kõrvaltuppa? Hirmus! Kuidas ma endale küll kunagi peiku leian, kui nii norskan? Kui mõne noormehega tuttavaks saan, siis end tutvustades ütlen, et ma norskan? Väga hirmus lugu igatahes. Ja siis peale selle, et ma norskan, kutsub Thomas mind Frodo´ks. Sõrmuste Isanda Frodo´ks. Tal pidid karvased jalad olema...ja mina olen Frodo, sest Thomas lõuna ajal verandal istudes avastas ta, et mul on varvaste peal 3 karva...no ma ei tea...naljatilk ma ütlen. Ja eilne nali on see, et kui ma taas Austraalia hosteleid lähen vallutama, siis pean end tutvustama järgnevalt: Hello, my name is Eiva aka Frodo from Estonia. I´ve got hairy feet and i snore like hell. I´ve got free ear plugs for everybody!

Ja siis ma olen veel tänu Kadi´le maailma kõige tublim olnud! Kadi on minu uus personaaltreener:) Olen kolm nädalat tema käe all trenni teinud ja tulemused hakkavad vaikselt tulema. Eesmärk oli päris pirakas, kuid kõigi näitajate kohaselt õnnestub mul see ehk ka saavutada. Trenni teen iga jumala päev, üle päeva veel 2 korda päevas ja toitun nagu raamatus. Mõtlesin küll, et ei maini seda oma blogis, kuid kuna ma olen enda üle nii uhke, siis kohe pidin mainima. See tähendab aga seda, et on päris suur võimalus, et koju tagasi tulles ei õnnestu teil Ave´t tema tipphetkel näha:) Aitähh Kadi!

Lolworth´is on mul jäänud olla veel umbes kuukene. Otsustasin siia jääda kuni viimse hetkeni ja esialgse plaani kohaselt lahkun siit umbes 4. novembri paiku. Suundun siis otseteed Brisbane´i ja kui veab, siis kohtun seal on Austraalia peikuga. Oleme paar sõnumit vahetanud ja kui ta sel ajal on Fiji saartelt tagasi, siis mul ehk näkkabki. Sõnumite vahetamisega juhtus naljakas lugu. Nimelt mul siin ei ole levi eks ja sõnumid jõudsid üksteiseni nii paari päevaste kuni nädalaste vahedega. Viimasel korral saatis sõnumi minu eest Hannah, kellele ma oma telefoni linna kaasa andsin. On alles elu siin outback´is!

Peale Brisbane´i, 7.novembril, lendan Gold Coastilt Kuala Lumpurisse kus mind ootavad ees toredad Aasia seiklused. Kellega? Ei tea veel... samal ajal on seal kandis üks tore eesti poiss Tauri, Chudlei farmist sakslasest kokk Lina ja detsembri keskpaigus saabub Taisse ka Thomas. Thomasega juba rääkisime, et täitsa tore oleks Tais trehvata ja mõned päevad koos veeta. Eks näis mida Aasia toob, olen kõigele avatud!