Avastasime end naabri "aiast"

Minu tööpäevad Lolworth´is on nüüdseks natukene muutunud, nii mõneks ajaks või nii. Eelmisel pühapäeval läks Hannah linna oma sõbrannale Sarah´le järgi. Linna all mõtlen seekord Townsville´i. Sara magas aga oma esialgse esmaspäevase lennu maha ja saabus alles Townsville´i teisipäeval ning Hannah oligi pühapäeva lõunast kuni teisipäeva õhtuni ära. Rhett oli kodune, kui muidugi päevasel ajal ta töötas. Esmaspäeval läksid nad Thomasega Rhett´i isa teise farmi, Victoria Towns´i ja mina olin päev otsa lastega üksinda. Rhett palus mul nii hommikul kui ka õhtul väikeseid vasikaid toita. Oli see alles tegemine. Pead sooja veega piimapulbrist piima tegema - kahte ämbrisse. Siis paned Tempy kärusse, ütled Peytonile, et lähme, haarad kaks ämbrit kätte ja hakkad vaikselt minema... samal ajal ämbreid hoides muidugi lükkad ka lapsevankrit. Tasa ja targu, kuid kohale me jõudsime. Mõtlesin hirmuga, et issand nüüd pean hakkama neid vasikaid veel sööma meelitama. See näeb välja nii, et kui vasikas ei taha sööma tulla, siis püüad ta kinni, topid piimased näpud talle suhu ja nii meelitad ta lutini:) Ja sel ajal kui su näpud tal suus on, siis vasikas lutsib neid - väkkkk! Õnneks seda aga ei juhtunud ja kõik peale ühe vasika tulid kenasti sööma. Proovisin küll seda ühte kinni püüda, kuid see oli täiesti mõttetu üritus. Hiljem Rhett ütles, et see üks ei söögi...

Esmaspäeval ma siis koristasin veel, et enne sõbranne tulekut kõik kena oleks ja teisipäeval andsin majale viimase lihvi - ehk siis korjasin iga 5min tagant põrandalt asju üles. Hannah saabus teisipäeval alles kell 6 õhtul. Sel õhtul ma süüa ei teinud, sest liha oli kõik otsas, hakkliha ei võtnud ma sulama, sest lootsin, et Hannah tuleb iga minut tagasi mõne kilo lihaga, kuid jah, seda ei juhtunud. Sel päeval siis söödi mis kapist leiti. Õhtuks olin aga mina nii väsinud, et peale oma igapäevast kõndi läksin otseteed voodisse. Isegi õhtust ei söönud...ja kõndisin ma seekord 10km! Lihtsalt tekkis selline hasart, et teeks 10km...

Kolmapäeval töötasin ma pool päeva majas - aitasin järjekordselt põrandaid pesta, niitsin muru ja abistasin kuidas sain. Peale lõunat aga läksin poistega "õue". Nimelt lõuna paiku pidid saabuma Hannah´i õde, õemees ja lapsed. Seega minul oleks siis natukene imelik majas tööd teha...saigi Hannah´iga siis räägitud, et see aeg kui külalised, siis aitan poisse. Poiste all pean silmas Thomas´t ja Nevil´it. Nevil on üks tore armas vanamees kes Rhett´i heaks töötab. Kolmapäeval peale lõunat alustasime Thomas´ega vana tuttavat mootorsaega möllamist. Pidime ühe karjamaa aia äärest väikese jupi võsa maha saagima. Nii umbes 200-300m. Kulus meil umbes tunnike ja seejärel sõitsime selle sama okastraataia teise otsa, kus pidime algust tegema vana aia korrastamisega. See okastraat eraldas Lolworth´i valdust (meie oma) Amarra valdusest (naabrid). Sealne aed oli liiga madal ja kohati väga longus. Samal päeval me seal suurt midagi ära teinud. Pigem katsetati ühte vanade postide maast välja tõmbamise seadeldist mille Nevil oli kokku meisterdanud. Põhimõtteliselt see toimis... Ja siis enne seda olime meie Thomasega juba mõned uued postid maasse tagunud. Pidime uued postid maasse panema iga kolmanda vana posti juurde. See oli hirmus raske töö. Võtad posti, surud maasse, siis selle otsa paned sellise raske seest tühja rauast toru, mille pealmine ots on suletud. Siis hoiad sellest torust kinni ja hakkad taguma...niipidi taod siis posti maasse. Sain ka seda proovida... kätele jube raske füüsiline...

Järgmisel päeval oli hommikusöök kell 6.00 hommikul ja 6.30 olime juba kuuri juures valmis, et minna aeda parandama. Nevil aga andis oma seadeldisele viimast lihvi ja liikuma saime alles umbes 8 ajal.

Aia renoveerimine nägi välja nii, et poisid sikutasid vanad postid maast välja, kõrgemale, ja siis haamriga tagusid nad jälle maasse. Aiale panime lisaks 2 uut oksastraati ja selle vedamine nägi välja nii väsitav, et puhtalt pealt vaatamisest väsisin ära. Okastraadi rull pandi auto külge mingi raudkangi otsa, siis haarati näpitsatega otsast kinni ja hakati kõndima...kõndima ja kõndima...päris kaugele. Ja siis see okastraat jääb vahel muru sisse kinni ja siis pead sikutama...


Naljakas oli see, et 70 aastane Nevil vedas seda kui muuseas, kuid kui oli Thomase kord, ta lõppu jõudis ja Nevil talle hüüdis, et seo see kinni vms, siis Thomas vastas, et oota korra, ma tõmban nüüd natukene hinge... ma nii itsitasin. Igaljuhul see 70 aastane vanamees suudab ja jõuab rohkem kui 25 aastane noormees - uskumatu!

Kui okastraadid veetud, siis tõmmati need pingule ja mina võisin oma tööga alustada. Mina pidin okastraadi traadijuppidega postide külge siduma. Kaasas kandsin sellist plekist vana värvipotti, mis oli juba valmis lõigatud traadijuppe täis.Ärge arvake, et see neiule kerge töö on. Ilma kinnasteta näiteks seda teha ei saa, sest see on kätele liiga valus. Traat on ka päris jäme. Mina pidin seda ikka pea täie jõuga painutama, nii et õhtuks olid musklid valusad. See oli siis meil nii päeva töö. Mööda okastraataeda sai päris palju käidud, kuumuses higistatud ja traate väänatud. Kuumus oli sel päeval nii hull, et halvas sind täielikult ära...tundsin kuidas ma lihtsalt ühe posti juures teise sõna otseses mõttes loivasin. Ja ei suutnud ette kujutada, kui mina peaksin neid vanu poste üles sikutama või uusi maasse taguma - liiga hull füüsiline sellise kuumusega... pealegi, ma olen neiu ja isegi oma kogu jõuga poleks selleks tööks suuteline olnud.

Selle ühe päevaga lõpetasime me Lolworthi ja Amarra valduse piiri selle osa ära. Jõudsime kuni oajani, kust me autoga enam üle ei saanud. Otsustasime ringiga teisele poole minna, et sealset aia olukorda kontrollida. Nevil tõmbas endale kummarid jalga (pinnas oli seal väga märg) ja läks asja uurima. Meie Thomasega siis pidime auto piki aeda parkima, et vajadusel saaks siis kohe uut okastraati vedama hakata. Kuid üllatus, üllatus... me jäime kinni! Kodust umbes 7km kaugusel ja olime nii kinni või kinni olla võib. Tegelikult esialgu ei tundunud asi nii hull, kuid välja me seal igatahes ei saanud. Proovisime puid, oksi, heina, labidat, autoga kiikuda, lükata jne...mitte miskit. Ja kui ma siis vahepeal natukene Thomas´t õpetasin, siis suutis ta nii närvi minna, et plahvatas. Jah, see on tegelikult tema temperamendile väga omane:) Peale tema plahvatust olin vait kui sukk. Õnneks saime kuidagi moodi raadio teel koduga ühendust, kuid kuna Rhett´i ei olnud kodus, siis paluti meil oodata... Meie Thomasega otsustasime, et hakkame jala minema, nii umbes tund käimist või nii. Mina muidugi olin õnnelik, et oh jesss, siis ma ei pea õhtul lindile käima minema, saan oma kaimise praegu tööajast ära teha:=) Aga peale 15min kõndimist tulid meile vastu Hannah, Sarah, Kelly ja lapsed. Kelly (Hannah´i õde) oli tsikliga ja teised Big Red´iga. Seejärel sõitsimegi tagasi, et auto välja tõmmata. Läbi raskuste saadi sellega hakkama ja varsti olimegi õnnelikult koduteel...


Järgmisel päeval oli meie tööks sama Lolworthi ja Amarra piiri aia parandamine. Kuid seekord pidime minema teisele poole. Seekord läksime ATV ja Big Red´iga, sest autoga sinna ligi ei pääse, liiga metsik. Tööriistad peal, vaim valmis, tankisime masinad ja asusime teele. Töö oli põhimõtteliselt sama. Lihtsalt vahel oli aed rohkem peetis ja vahel vähem peetis. Vahel tuli kasutada Big Red´i abi, et mõni (pingutus)post sirgeks tõmmata ja vahel mõni puu maha saagida. Sõit sealsel poolel oli aga hirmus. Maapind oli väga kivine. Liikusime nagu teod ja samal hüppasid ikka oma istmest lahti... peale 1h sellist sõitu, kui sul terve sisikond loksub, ei ole see enam nii naljakas.

Ühes kohas kus aed oli ikka väga pahas seisus, tegime lõunapausi. Thomas üritas minu süles tukkuda ja mina tegin samal ajal oma "retard movie´sid" ja jäädvustasin Nevil´i uinaku. Ta oli nii armas. Tukkus seal nii mõnusasti:)Peale uinakut jätkus aia parandamine. Jah, pigem parandasid poisid aeda ja mina passisin niisama... no mis passisin, tegin oma "debiiliku filmiklippe" muidugi.

Ja avastasin, et mul on ikka tõsiselt kohutav aktsent, täpselt samasugune kui Thomas minu aktsenti järgi teeb...väkkk! Tegelikult ma ei saanudki suurt midagi teha, sest seal oli päris tugevat füüsilist vaja ja minul see puudus. Natukene sai aidatud puid maha saagida ja paari traati siduda, kuid see oli ka kõik. Põhimõtteliselt sõitsin lihtsalt päev otsa poistega kaasa ja olin Thomasele tore seltsiline.Oleks ainult sõit vähe mugavam olnud... Uskuge või mitte, kuid peale seda tööpäeva olin läbi kui läti raha. Kivisel pinnal päev otsa loksumine ei ole naljaasi. Ja kallis sõber Ain - ma ei taha kunagi enam sinuga Offroadile tulla! Olen siin nii palju Offroadi saanud, et Offroadi maitse jääb vist aastateks suhu!

Aga mis oli päeva nael... me otsusasime ju ühes kohas vale pöörde teha. Nimelt panime ühest okastraataiast mööda ja lõpetasime naabrite valduses. Kahtlesime küll, et kas peaksime nüüd minema mööda seda ristuvat aeda või peaksime ikka mööda piiri edasi minema, kuid jah...ilmselgelt tegime ikkagi vale otsuse ja jätkus jällegi paar tundi kivist sõitu. Vahepeal nägid kängurisid hüppamas ja ühel korral otsusasin siis selle ka kuidagi kaamerrasse saada.


Kängurud on siin igapäevane nähtus... neid on siin tohutult. Nii suuri kui väikeseid. Põhimõtteliselt ühel hetkel jõudsime kuskile kus üks osa aiast oli täiesti maas ja lehmad hüppasid sealt üle. Seejärel otsustasime, et igaks juhuks ei hakka seda parandama, äkki see pole enam meie valdus ja sõitsime edasi. Siis jõudsime lehmade joogivee kohani ning sel hetkel oli siililegi selge, et see pole enam Lolworth. Thomasele polnud koht tuttav ja lehmadel ei näinud nad ka Lolworthi märke. No nii, algas kodutee otsing. Leidsime mingi tee ja lootsime, et ehk see viib meid karjamaalt välja. Jesss, meil vedas, sest peagi nägimegi maja. Majani jõudes saime teada, et oleme Lowholm´i (vms) valduses, mis on 10km Lolworth´ist. Sealne pereema ütles, et see on juba teine kord kui Lolworthi töötajad nende aeda kontrollivad:) Kas sa oled kunagi oma "aias" ära eksinud ja ühel hetkel end naabri aiast avastanud? Ebareaalne!

Vot sellised tööpäevad mul siis:) Tegelikult on täitsa fun vahelduseks. Ei tahakski majas olla, sest siin nii palju inimesi ja kuidagi väga ebamugav oleks samal ajal "Tuhkatriinut" mängida. Minu ja Thomase jaoks on muidugi kogu see olemine siin hetkel ebamugav, no imelik. Sest pere veedab ju külalistega aega ja meie oleme nö kõrvale jäetud. No see on ka normaalne ja me mõistame...kuid ikkagi, selline imelik tunne, pole harjunud.

Teate mis, mul on ju siin veel üks sõber peale Thomas´e... aegajalt, nii umbes vähemalt 3x nädalas külastab mu tuba Geko. Tavaliselt ajab Thomas ta välja, samal ajal kui mina voodi peal seisan, kuid viimasel korral olin sunnitud seda ise tegema. Nad on nii väledad, et ajavad mulle hirmu tõsiselt nahka. Ma tudin nendega ka öösel ju. Ühel hommikul oli mul toas ja olen enam kui kindel, et ta veetis terve öö minuga. Muide, mul on voodi seina äärest eemale tõmmatud. No nii igaks juhuks, et Geko mulle voodisse ei tuleks:)