Saturday, May 28, 2011

Darwin

Olen nüüdseks juba nädal aega Darwinis olnud. Mis ma siin teinud olen? Puhanud! Üks mõnus päikeseline puhkus on olnud. Töö otsimise peale ei ole ma suurt oma pead veel vaevanud ja üritan lõpuks "tõelist Austraaliat" nautida. Päeval on pluss 30 , öösel pluss 25, päike, bassud, ilusad treenitud poisid, plätud, lühikeste kleitidega neiud ja iga päev on reede!

Kohe esimestel päevadel Darwinis leidsime endale lemmik klubi - Monsoon. Saime seal tuttavaks ühe Küprose mehe Aaroniga, kes siin elanud üle 10a ja töötab Coca-Cola´s. Terve õhtu hoolitses ta selle eest, et me suud kuivad ei oleks ja nalja jätkus kuni 5ni hommikul - üks parimaid õhtuid!
Kaks korda nädalas, neljapäeviti ja pühapäeviti toimub Darwinis kuulus Mindli Beach Sunset Market. Market on otse ranna ääres ja sealt käivad läbi tohutud massid. Inimesed tulevad juba varakult, kes paneb piknikulina murule, kes matkatooli otse randa, et seal siis imelist päikeseloojangut imetleda ja head toitu maitsta! Meie oleme marketit siiani juba kahel korral nautinud. Oleme oma õhtusöögi alati sealt ostnud, sest saab seal ju maitsta erinevaid rahvuskööke. Esimesel korral mekkisime ära krokodilli liha - maitseb nagu kana, kuid on kala sturktuuriga:) Teisel korral nautisime kookosjooki ja jõudsime isegi päikeseloojanguks randa (esimesel korral olime nii ähmi täis, et magasime päikeseloojangu maha). Maailma lahedam pilt, eksju? Issi peab ainult photoshopis selle inimese (vist on Grace) eemaldama, siis on perfektne!

Oi, ja siis turult ostsin endale CD. No uhhh, üks bänd kes seal Didigeridood ja trumme mängis, no nii hea! Sel pühapäeval vist ostan nende teise plaadi veel:P

Ja siis...lasin endale Taro kaarte panna ja käelt lugeda...ihiii. Lühidalt - 2 last, king of heart (armastus) sel aastal, sept/okt tõsine otsus, 35-40aastad parimad aastad, palju raha, hea karjäär (ei ole pikk ja püsiv, teen erinavid asju, natuke siit ja natukene sealt), devil minevikust, palju reisimist, tõenäoliselt ei jää ma elama oma sünnimaale, teen kellegagi (oma king of heartiga) head äri, tõmbasin ennast iseloomustavaks kaardiks: Justice, mis tähendab, et olen alati otsustaja, see viib mind kaugele, tõmbab inimesi ligi ja teen alati häid otsuseid. Ühesõnaga rääkis mulle palju head ja ütles, et tõmbasin väga häid kaarte, olen tugev isiksus jne jne...Tore 20 mintuline ja 30 dollarine kogemus oli:)

Mis me siin siis veel teinud oleme? No päeval käime kohalikus "rannas". On see küll väga väga pisike ja kohe kindlasti ei vasta see ootustele, kuid parem ikkagi kui hosteli bassu. Jah see väike lahekene ongi rand - ainukene avalik suplemiskoht. Mujal ei tohi ujuda, sest liikvel on soolaveekrokodillid ja Boxjellyfishid. Isegi selle vaikese lahekese juures on silt, et need jellyfishid võivad ka seal olla - need on surmavad! Kui sa 15min jooksul kõrvetuskohale äädikat ei vala ja kibekiirelt haiglasse ei saa, siis oled kutupiilu.

Peale randa on aeg hostelist üle tee asuvast Coles toidupoest õhtusöök osta, pesemas käia ja siis vaaritama hakata. Toitunud oleme siin väga korralikult - õhtusöögiks liha ja salat. Või siis krevetid:) Pildil õhtusöögi ülejäägid:) Kui õhtusöök söödud, siis on aeg end ilusaks teha ja sammud pubisse seada. Viimased päevad oleme me tegelikult suht varakult juba magama läinud, sest vanus annab tunda ja kohe kuidagi ei jõua siinse mölluga sammu pidada:D

Siis tavaliselt käime päeval veel alati kuskil kohvi joomas ja oleme muidu ÕNNELIKUD!Kaua ma puhkan? No esmaspäeval tuleb vist mootorratta peiku siia - nii et kindlasti kuni esmaspäevani. Hosteli pikendasime me kuni kolmapäeva hommikuni ja eks siis näis. Olen mõnda kohta ka tööle kandideerinud (farmi), kuid nende kohtadega väga endale lootust ei anna. Ka pärlifarmi kandideerisin, kuid seal kõik kohad hetkel täis ja peab väga suur vedamine olema, kui sinna praegusel ajal tööle saad. Hooaeg pidi algama aprillis ja siis tehakse ka mass-värbamine, et täita kõik vakantsed ametikohad. Aga eks näis... Kohvikusse või restorani saaksin ma siin vist kohe töö (kui tahaksin), kuid mul ju neid farmipäevi vaja, nii et jama sellega...

Praegu aga viitab kõik sellele, et kolmapäeval liigun edasi idakaldale - Cairnsi. Või Brisbane´i... seegi lahtine. Tundub, et seal rohkem farmitööd...jällegi, eks näis :) Üldse kuidagi tundub, et igalpool mujal lihtsam kui seal kus olen. Miks? Olen kärsitu? Tahan alati midagi muud? Ei ole kunagi õnnelik sellega mis mul on? Võimalik. Tunnen lihtsalt, et on vaja edasi liikuda, minna, avastada ja seigelda! Thats my life at the moment ja ma naudin seda täiel rinnal!

Sunday, May 22, 2011

Alice Springs to Darwin

Alice Springsis sai siis peikuga hüvasti jäetud ja sammud uuesti Darwini poole seatud. Nüüdseks , peale 17 päeva seiklusi (5-21.mai), olemegi kohal! Meie roadtripp mööda Stuart Highwayd on läbi - oleme õnnelikud, meil on igavesti vahvad mälestused ja nii mõnus on jälle hosteli naridel aeleda!

Peale Alice Springsi esimene suurem peatus (linn) oli Tennant Creek. No jah, mis ma oskan öelda. Pilte mul sellest linnast ei ole, sest seal on üks tänav, mis sellest ikka pildistada. Jõime seal vaid ühe kohvi, ostsin endale 5 dollari eest mingisuguse Sex & the City lõhna (eesti oma sai peale 6 möödunud kuud otsa) ja põrutasime edasi. A ja oma esimest Austraalia ussi nägin seal. Vingerdas seal mingi ukse ees ja kõik aborigeenid uurisid seda. Nad noogutasid meile veel, et ja jaa, see on mürgine. No mine sa tea, ehk oligi...

Seejärel järgmine tähelepanuväärt peatus oli Daly Waters kuhu panime oma telgi püsti. Tegu oli Lonely Planetis kiidetud kohaga. Ühesõnaga kes sõidab mööda Stuart Highwayd, see peab Daly Watersi pubist läbi astuma - see on aegade algusest seal olnud;) Koht oli väga vinge. Pubi oli seest kujundatud igasugu träniga, alustades rinnahoidjatest ja lõpetadest erimaade rahatähtedega.Ja ei puudunud Daly Watersist ka McDrive;) Kusjuures seal oli meie esimene "soe öö" - oli tunda ilmselget kliimavahetust!

Peale Daly Watersit kümblesime Mataranka looduslikus basseinis kus veetemperatuur oli 30 pluss (kuskohas mu klaviatuuril on pluss märk, no ei leia!) ja öö veetsime Katherine nimelises linnas. Jällegi, sellest linnas pilte ei ole, sest seal on vaid üks tänav (ja tohutult aborigeene, keda ma kardan!).

Katherine´ist suundusime Pines Creeki (seal ei olnud isegi ühte tänavat) ning seejärel kibekiirelt Kakadu National Parki. Ahjaa, Katherine´is tahtsime ka rahvuspraki minna, kuid kõik matkarajad olid krokodillide tõttu suletud. Kirjas oli, et vaid üks, Edith Falls, on avatud, kuid sinna jõudes avastasime, et rada on suletud ja igalpool on vaid hoiatavad sildid krokodest. Lõpuks jõudsin vist Austraaliasse?

Kakadu National Park´is veetsime me kokku 3 ööd. Tegemist on ühe tohutult suure maa-alaga. Nimelt Kakadu National Park katab üle 20,000 ruutkilomeetri. Kohe parki sisenedes ostsime endale 25$ eesti pääsmed, mis annavad õiguse pargis viibida 14 päeva. Onu andis meile Kakadu kaardi ja rääkis juurde kuhu me saame minna ja kuhu mitte. Avatud olid vaid vähesed matkarajad. Matkaradade all pean silmas radu, mis viivad sind looduslike koskede juurde kus saad supelda ja looduse ilu nautida. Jah, ka Kakadu pargis möllasid krokodillid ja seetõttu olid väga paljud imeilusad kohad suletud. Või siis need mis olid avatud, sinna ei pääsened me oma Ford Falconiga ligi, sest tee oli sobilik vaid neljaveolisele sõidukile. Vot sellised lood siin Austraalias:)

Esimese öö veetsime ühe matkaraja lähedal, et järgmisel hommikul saaksime kohe mõnusa jalutuskäigu teha.

Öö oli mõnus, soe ja esimest korda ei pannud me telgile topelt katust peale. Nii et põhimõtteliselt tudisime tähtede all! Vapustav vaade, lähed voodisse ja vaatad tähti!
Siit pildilt kahjuks tähti näha ei ole:D Aga võite seda vaadet endale ette kujutada, kui põhimõtteliselt terve telk on võrgust.

Pika otsimise peale leidsime ka õige raja üles. Kõigepealt kimasime teeotsast muidugi mööda ja jõudsime sildini "Road Closed!". Mõtlesime, et no jah, seegi rada nüüd suletud. Kuid tagasiteel nägime silti millest me lihtsalt mööda vurasime.

Jalutuskäik ei olnud ilus - läbi võsa, pika rohu ja meile ei avanenud ilusaid vaateid nagu Kings Canyonil jalutdes. Ületama pidime päris hirmsa rippsilla - üks inimene korraga!
Kõndisime ja kõndisime...vahepeal oli segadus, et kuhu nüüd? Teadsime, et retk on ümbes 2km pikkune, kuid mõne aja möödudes saime aru, et oleme ikka rohkem kõndinud. Olime juba valmis otsa tagasi pöörama, sest kurat seda teab mis tee me nüüd valisime ja kas ikka õiges suunas läheme. Palavus ei tulnud sel hetkel ka kuidagi kasuks. Aga siis....jeee, bushwalkers! Nägime suurt gruppi meile vastu tulemas - jessss! Nad ütlesid, et natukene veel minna ja olemegi kohal! Uhhh, oli ka viimane aeg!

Kohale jõudes pidime natukene mööda kive turnima, et loodusliku bassuni jõuda. Ja kui seal olime siis oli wow!Kui mööda kive veele lähemale tormasime, et Anouk oleks peaagu ühele maailma kõige suuremale ämblikule otsa jooksnud - no see oli tohutu! Prrrr...Üks grupp oli seal veel ees, kuid varsti nad lahkusid ja seejärel olime seal täitsa üksinda!Ujusime (kuigi oli natukene kõhe), istusime ja nautisime! Nagu ühest Kakadu pargi boržüürist võis lugeda, siis "People need to come here and relax. Sit on the country. Feel the spirits of the country. And go home and feel the same way."Tagasi autoni jõudes kontrollisin siis kaarti ja vaatasin millise raja me siis valinud olime - 7,6km ja hoopis teine rada mis esialgselt plaanis oli:) Aga olime tulemusega rahul!

Järgmine peatuspaik oli meil Yellow Water´i lähedal. Broneerisime seal endale järgmiseks hommikuks kuulsa 2h pikkuse Yellow Water paadikruiisi, mida erinevad inimesed oli meile soovitanud. Enne telkimisalale minemist nautisime Gagudju Lodge Cooinda basseini ja ammutasime päikest:)

Kruiis maksis 85$ inimene (röövlid). Paati mahtus vist mingi 50 inimest, kui meid oli seal maksimum 15, mis andis meile võimaluse paadi vabalt ringi liikuda.

Paati jõudes vaatasid enda ümber ringi, nägid kaunist loodust, tasast vett ja võisid vaid ette kujutada kui palju krokosi seal on.Peamiseks vaatamisväärsuseks sellel kruiisil olidki krokod. Meil õnnestus kokku näha 5 krokot. Esimene chillis ühe puu all (vaata hoolega, sest kahjuks mul ei ole nii vinget kaamerat, et oleksin suutnud teda veel lähemale zuumida).Ja teised võtsid maapinnal päikest. See kroko siin pildil on minu märgatud (tegelikult märkasin mina 5st 3 krokot - peaksin vist sinna endale giidina töd küsima?) ja oli kõige suurem. Giid ehk paadi kapten arvas, et see kindlasti üle 3,5m pikk, hirmus. Kui me jõe peal ringi kruiisisime, siis giid ütles, et ta tunneb lõhnast ära kui krokod lähedal. Hästi tugev kala hais pidi olema. Tundsin huvi kas krokod pesitsevad kambas või üksi, siis sain giidilt vastuse, et üldjuhul üksinda. Sest nad on nii "tugevad isiksused", et eelistavad üksinda olemist. Ja kaks meessoost krokot ei saa kunagi ühel valdusel rahulikult olla - igaühel oma ala! Vot nii!

Mis veel Kakadu pargist? Ma ei unusta ära neid sääski, neid hirmsaid elukaid. Uhhh. Esimene öö oli ok, kuid mida üles poole me liikusime, sesda rohkem tuli sääski. Viimasel õhtul ei saanud me üldse rahulikult olla. Isegi telgis mitte. Nii kui olime telki saanud (see käis kibekärmelt) järgnes sellele vähemalt 30 minutiline sääskede tapmisprotsess. Siiani olen üleni kuppe täis. Ja Off ei aita!

Märkimisväärne on ka konnade rohkus - kahel viimasel ööl olid nad telkimisalal kõikjal. Kui pimedas hambaid läksime pesema, siis oli see teekond ikka päris hirmus, krook-krooks!

Ja ei puudunud ka Dingode ulgumine, lindude kraaksumine (siin nad ei laula, nad kraaksuvad, hullemini kui meie varesed) ja muud siginad-saginad... oehh, ma tundsin et mulle aitab loodusest.

Nüüdseks on esimene öö Darwinis möödas ja tunne on hea. Eile õhtul käisime linnapeal jalutamas, astusime baarist-baari ja hingasime sooja suveöö õhku! Tsivilisatsiooni jõudmise puhul panin endale selga kallite RKE sõprade kingitud eestimeelse särgi ja emme tehtud sini-must-valged kõrvarõngad. Ja ühes baaris ei jäänudki need eestlasest baaridaamile märkamatuks:) Täna ma rohkem päikest ei tohi võtta, sest eile hommikul enne telkimislalat lahkumist praadisime end bassu ääres päris mõnusalt ja õhtuks olin kerge vähk. Siiani nahk natukene punane. Aga homme päike mu eest ei pääse!

Hostel on meil siin tore - oma baar, oma bassu, konditsioneer toas (mis leevenadb vaid väikest osa kuumusest) ja toredad inimesed ümberringi. Asume Darwini peomelu keskel ja kõik on käe-jala ulatuses. Praegu tunnen, et see linn mulle meeldib. Piisavalt kiire ja piisavalt vaikne:)

Eile tegime linnas väikese tiiru ja nägime ööpimeduses vaid traataedu, mis on pandud kalda äärde krokode kaitseks:) Huvitav eks? Varsti läheme ka päevavalguses linna avastama (kuigi tundub, et oleme juba kõike näinud, Darwin on pisike) ja õhtul läheme Mindil Beach päikeseloojangu turule kus saab odavalt süüa ja ilusatele asjadele raha raisata!

Monday, May 16, 2011

Austraalia peiku

Aeg Alice Springs´is on möödas ja meil oli igavesti vahva!

2 ööd ja 3 päeva möödus totaalselt chillides - pidustesime, jalutasime linnapeal ja nautisime hostelit (luksus, kui oled viimased päevad ainult telgis maganud).
Esimesel õhtul hostelis olles pidutsesime hostelis asuvas pubis. Väga lahe koht, elav muusika ja mõnus atmosfäär.

Järgmisel päeval käisime linnapeal, sõime lõunat ja olime juba varakult hostelis tagasi. Laupäevasel päeval sulgesid linnas enamus kohad juba kell 12, seega polnud seal suurt midagi teha. ja pealegi Grace oli eelmisel päeval nii kõva peo maha pannud (jõudis alles kell 6.30 hommikul koju), et ta tahtis end ees ootavaks õhtuks välja magada.

Hostelisse tagasi jõudes läksid kõigil suud naerule: "Juhuuu, motorbike guys are here!" Jah nende tsiklid olid välja ja tundus, et nad on valinud sama hostelis kus peatusime ka meie.
Varsti nägimegi neid ja taaskohtumise rõõm oli mõlemapoolne.

Samal õhtul peale meie imemaistvat õhtusööki (liha ja salat) sai alguse palju nalja pakkuv vestlus. Seejärel mõnulesime hosteli pubis
Mina leidsin endale ühe tsiklivenna näol oma esimese "Real Aussi" peiku, keda pidasin juba Coober Pedys üheks väga huvitavaks inimeseks:) Võib vist öelda, et ma saan alati mis tahan (kui ma midagi väga-väga tahan)? Peiku on pärit Brisbane´ist ja on 30dates advokaat - rohkem informatsiooni ei ole!Hosteli pubis tegime veel natukene tamburiini-tantsu:)
Ja peale seda oli aeg suunduda ühte kohalikku Salooni kus pidu ei olnud kõige parem ja peale ühte jooki sammusime juba tagasi hostelisse - kes paaris, kes kambakesi:)

Järgmisel päeval käisime tsiklivendadega kohalikul turul, jõime kohvi ja siis oligi aeg hüvasti jätta. Nemad suundusid Broom´i poole läbi Austraalia tõelise kõrbe, kus esimese bensiinijaamani on üle 700km ja neid ootas ees omamoodi seiklus. Kui veab, siis ehk 2-3 nädala pärast Darwinis õnnestub meil neid jälle näha ja üks tore tamburiini-tants teha:) Aga kui ei, siis vähemalt Alice Springsist jäävad meile kõigile väga head mälestused:)

Saturday, May 14, 2011

Kata Tjuta ja Kings Canyon

Kata Tjuta ehk Olgas (mitu pead) asub Ayers Rock´ist 48km kaugusel ja ka seda näeb juba päris kaugelt. Kuna eemalt tundus see väga uhke vaatamisväärsus, siis otsustasimegi peale Ayers Rocki päikesetõusu seda lähemalt uudistama minna.
Kohale jõudes oli meil järjekordne "wow-effekt", sest tegemist oli väga suure ja võimsa kivi-moodustisega.Seal olles sai valida kas lühem või pikem jalutuskäik, kuid arvestades meie eelmise päeva seiklust Ayers Rocki otsa, ei olnud me suutelised pikemat jalutuskäiku läbima (no ja muidugi arvestades ka eelmise õhtu pidustusi), siis võtsime 45min jalutuskäigu kivimüüri vahele. See teekond ei olnudki nii raske ja kohale jõudes olime isegi üllatunud, et kas ongi kõik? Aga jäime selle väikese ekskursiooniga väga rahule ja võisime rahuliku südamega alustada teed Kings Canyoni poole (nii umbes 300km). Nii, kui Olgas´e (me armastame seda nime) juurest ära sõitsime tulid meile vastu ka tsiklikvennad. Tegime tuutu, lehvitasime ja põrutasime edasi!

Nii tore on Outbackis kohata samu inimesi ikka jälle ja jälle...

Õhtuks jõudsime Kings Canyon Resorti kuhu panime oma telgi püsti. Lootsime, et ka tsiklivennad tulevad sinna, kuid ei... ju nad muutsid plaane. Igatahes natukene istusime pubis, vaatasime mingisugust tobedat etteastet, kus inimesi lavale kaasati ja üsna pea otsustasime magama ära minna.

Öö möödus dingode laulu saatel. Mõni hiir krõbistas ka telgi all, kuid muidu oli kõik mõnus ja hea!

Järgmisel hommikul sõitsme Kings Canyoni matkaradade poole. Me ei olnud veel otsustanud kas võtame ette 3-4h jalutuskäigu kus avaneb vaade tervele Kings Canyonile või valime nii 1,5h jalutuskäigu kuskile kivimüüri vahele...

Mina ja Anouk tahtsime pikemat jalutuskäiku - siis ikka näeme midagi ja meie Kings Canyoni külastus tasub end ka ära:)

Kohale jõudes otsustasimegi pika jalutuskäigu kasuks. Kuna me jalalihased olid ikka veel Ayers Rockist valusad, siis esimesed 100m kivitrepist üles möödusid valulikult, kuid edasi läks asi juba kergemaks.

Meile avanesid imelised vaated: Ohtlikud vaated:Ja lõõgastavad vaated:)Kings Canyoni läbisime 3 tunniga ja olime oma valiku üle väga õnnelikud!

Parkimisplatsil kohatsime teisi bäkkereid Coober Pedyst ja Ayers Rockist ja minema sõites tulid meile vastu ka tsiklivennad - nii tore!

Õhtuks jõudsime Stuart Highway´le ja ööbisime sealses karavanpargis (oma telgiga muidugi). Hommikul ütles Anouk mulle, et ma olin öösel vähemalt 5min pikkuse vestluse maha pidanud. Kahjuks ta aga ei saanud mitte ühestki sõnast aru, sest eelistasin unes eesti keeles rääkida:)

Sealt alustasime sõitu Alice Springsi - 199km, juhuuuuu!

Ja nüüd kohal me olemegi! Eile jalutasime natukene linnas. Mis me nägime? Hirmus palju aborigeene, kõik istuvad kambakesi murul. Hirmus.

Otsustasime ööbida hostelis ja valisime endale välja linna kõige kuumima koha! Annie´s Place! Hostelis on mõnus atmosfäär ja siit ei puudu ka pubi - elava muusikaga! Pubi külastajateks on nii hosteli elanikud kui rahvas mujalt. Eile me siis siin rokkisimegi ja öösel nautisime tudimist naris:)

Nüüdseks on juba tasuta hommikusöök (röstsai, moos, pähklivõi) söödud, blogid kirjutatud ja varsti põrutamegi linna uudistama! Ühe öö veedame siin veel ja arvatavasti pühapäeva õhtul alustame jälle oma teekonda Darwini poole.

Kallistused!

Ayers Rock ehk Uluru

Ayers Rock teise nimega Uluru otsas on käidud!

Uluru parki sisenemine maksab 25$ nägu. Meil aga õnnestus natukene petta (nagu ühele õigele bäkkerile kohane) ja ostsime kaks piletit 25$ eest kahelt bäkkerilt, keda kohtasime ühes puhkekohas enne Ayers Rocki. Algselt küsiti hinda 40$, kuid mina kui Türgis käinud treenitud kaupleja, ütlesin et võtame piletid 25$ eest. Nii et kohapeal pidime juurde ostma vaid ühe pääsme, mis annab õiguse pargis viibida 3 päeva.

Hämmastav on see, et Ayers Rocki nägime juba siis kui sõita oli veel 120km. Kohe tuli ka rõõmuhõisetega peatus teha, et vaatepilt jäädvustada. Kivile lähemale jõudes peatusime kõigepealt päikeseloojangu vaateplatsilt, kus jäädvustasime oma esimesed pildid Austraalia ühest enimkülastatud objektist. Seejärel sõitsime kivile lähemale, et võtta ette teekond selle tippu.

Kui Coober Pedys ööbisime, siis üks kohalik Austraalia daam ütles, et me peame kindlasti seal otsas ära käima, sest kõigi eelduste kohaselt kivi otsa ronimine keelatakse varsti ära. Valida oli ka 10km jalutuskäik ümber kivi, kus võib näha aborigeenide maalinguid, kuid 1,6km retk tippu tundus väljakutsuvam.

Saapad jalas, päikesekreem peal, veepudel kotis ja teekond võis alata! Kohe saime aga ehmatuse osaliseks, et oiii, kas nüüd siit tulebki üles ronida... no järelikult, sest natukene ülevalpool oli näga kettidega rada, mis viis sind kõrgele-kõrgele (kuid mitte veel tippu!). Esimesed paar minutit seljataga ähkisime ja puhkisime ning pidime juba tõdema, et see ei olegi nii kerge kui alguses arvasime. Aga tuli edasi minna... ronid ja ronid ja ronid ja lõppu ei näe. Vahepeal istud, et natukene hinge tõmmata, kuid samal ajal pead kettidest kinni hoidma, et alla ei libiseks. No ikka päris hirmus! Ronid ja ronid...ja siis näed midagi, ketid lõppevad, jesssss...kas nüüd on kõik! Anouk oli kohal esimesena, seejärel mina ja natukese aja pärast jõudis ka Grace üles. Aga ohh üllatust! See ei olegi tipp! Päris kivi äärest läks üles veel üks lühike kettidega rada. Aga ketti oli täpselt nii palju, et saaksid sealt end üles vinnata. Esimese hooga proovisin ja mõtlesin, et eiii...oma tagumikku ma siit küll üles ei saa... kuid suure punnitamise peale tegin selle ära ja uus teekond võis alata.

Ronid ja ronid ja lõppu ei näe. Oled juba päris kivi otsas, kuid märgistatud rada läheb aina edasi. Vahepeal kaob rada väikesesse lohku, siis tõuseb jälle üles ja jälle langeb. Vahepeal oli see üles ja alla rada nii järsk, et jälle nägid enda üles punnitamisega kõvasti vaeva. Tuul oli seal üleval ka nii tugev, et lause jahe hakkas. Kusjuures seal enam kette ei olnud. Ja kui me kivi peale jõudsime, siis Anouk veel kahtles, et kas läheme edasi või mitte, sest teekond tundus lõputu. Mina ütlesin, et muidugi läheme, seda teed vaid üks kord elus! Grace oli selleks hetkeks maha jäänud, sinna kus need viimased ketid olid. Ta ütles, et ta ei usalda end nii palju ja on rahul, et poole maani jõudis.

Meie Anoukiga rühkisime siis mööda üles-alla teekonda aina edasi ja edasi ja kohal me olimegi!
Juhuuuu! „We made it!“ karjusime väsinult, kuid õnnelikult! Tipus oli kompass ja sealt ülevalt avanes imeline vaade ümberringi laiuvale „mittemillegile“! Sõime ära oma müslibatoonikese, et enne teekonda maapinnale natukene energiat saada. No me olime ikka päris läbi ja mina enam jalgu näiteks ei usaldanud. Annab ikka tunda, et pole üle 6 kuu peaaegu üldse füüsilist trenni teinud ja ega ka need lisakilod vist kasuks ei tulnud. Aga minu pepu oli selle teekonna üle ju kõige õnnelikum!







Teekond alla oli kergem, kohati nägime vaeva, et mõnest järsust kohast alla saada.Pidime selleks lausa pepu peal alla minema, sest muidu oleks pots alla kukkunud. Vastu tulevatele inimestele ütlesime, et teekond on veel pikk, kuid vaade on seda väärt. Teekond kettide juurest alla oli ehk kõige raskem (nagu ka üles minek), sest tegu oli järsu languse (tõusuga). Sealsed inimesed puhkisid ja ohkisid ja neil ei olnud õrna aimugi, et tegelikult on nad alles poolel teel.

Palju inimesi kivi otsa ei roninud. Ehk austusest aborigeenide vastu, sest enne kivi on silt, kus palutakse kivi otsa mitte ronida, või siis lihtsalt meil vedas ajaliselt.Igatahes tipus olles olime seal Anoukiga kahekesi nii mõnigi minut.

Peale Kivi-seiklust läksime Ayers Rock Resorti. Maksime 51.50$, et seal kolmekesi telkida. Samas kohas telksisid ka toredad tsiklivennad Coober Pedyst.

Telk püsti seadsime oma sammud taas kivi poole, et vaateplatsilt päikeseloojangut nautida – isetehtud supiga. Nimelt otsustasime oma õhtusöögi valmistada päikeseloojangu ajal. Õhtusöögiks oli supp, mis maitses imehästi! Päikeseloojang oli imeline. Kivi oli oma värvidega kõige ilusam natukene enne loojangut. Kui peale loojangut hämmastast taevas meid oma imeliste värvidega. Supp söödud, päikeseloojang vaadatud läksime tagasi telkimisplatsile. Käisime pesemas, värvisime silmad ära ja seadsime sammud pubisse. Pubis oli elav muusika, tsiklivennad, piljard ja tohutult lõbus olemine. Nii pool 1 öösel meile aitas ja koos tsiklivendadega sai tagasi telki suundutud. Lõbus õhtu oli.

Hommikul oli meil äratus kell 05.45, et 07.13 taas kivi juurde minna, et päikesetõusu vaadata. Seekord pidime sõitma natukene kaugemale, sest päikesetõusu vaateplats oli teine. Kõik me olime hommikul nii unised ja kindlasti ka promillised, kuid mind pandi rooli, aga sain hakkama. Päikesetõus ei olnud küll nii ilus kui loojang, kuid igati väärt ettevõtmine oli see. Pärast pidime tõdema, et kõige ilusam pilt sellel hommikul tuli minust ja pidzaamapükstes Grace´ist!
Enne telkimisplatsile suundumist ostsime Ayers Rocki bensiinijaamast endale soojad muna-peekoni-juustu burgerid (meie natukene pohmellis olek nõudis seda). Seejärel tegime endale telkimisplatsil kohvi, sõime veel mõne moosiga röstsaia peale, käisime pesemas, pakkisime end kokku ja alata võis teekond Olga(s) juurde mis asus 48km Ayers Rockist!

Olgas´t, teise nimega Kata Tjuta´st räägin teile aga mõni teine kord:)

Wednesday, May 11, 2011

I`ve been underground

Kas sa oled kunagi maa-all käinud? Võimalik. Aga kas sa oled maa-all öö veetnud? Vist mitte? Mina võin nüüd igatahes uhkusega öelda, et olen käinud nii maa all, kui ka seal öösel tudinud:)8.mai 2011 saabusime Coober Pedy nimelisse linna umbes kolme ajal päeval. Jalutasime natukene ringi, nägime aborigeene tänavatel istumas ja kuna kõik kohad olid suletud, siis suundusime üsna ruttu oma telkimisplatsile.Telkimisplats oli aga eriline. Algselt tahtsime öö veeta maa-aluses hostelis, kuid seal maksis öö 32$ nägu, seega otsustasime maa-aluse telkimisala kasuks, mis oli ainult 15$ nägu. Samaks õhtuks saabus sinna päris palju „kohalikke“ (pensioni-eas austraallased) oma karavanidega, nii 3-4 autot täis bäkkpäkkereid ja 2 kohalikku austraalia noormeest mootorratastega. Seltskond oli kirev ja juttu jätkus BBQ ruumis kuni 22.00-ni, mil omanik kuulutas välja nn öörahu.

Kui me oma maa-alusesse pessa jõudsime, siis olid kõik veel jutuhoos. Peaagi aga kutsusid teised seal ööbijad jutustajad korrale: „Kell on juba 23.00, minge magama!“ Jah, kui reisid outbackis, siis magama lähed sa päikeseloojangul ja ärkad päikesetõusul. Nimelt pimedas ei sõida siin eriti keegi, sest teele hüppab liiga palju ja liiga suuri kängurusi. See öö maa-aluses telkimisalal oli eriline ja on kindlasti väärt Coober Pedy külastust! Rohkem me seal linnas ringi ei käinud (no seal polnud midagi, paar tänavat nagu ühele tüüpilisele Austraalia väikelinnale kohane) ja turistidele mõeldud tuure ei võtnud (hirmkallid ju kõik). Ootasin ma muidugi Coober Pedyst midagi enamat – kujutasin ette, et maa-all asub terve „linn“ oma tänavate ja poodide ja elumajade ja hostelitega. Kuid tegelikult on kõik ikka maa-peal, kust pääseb maa-alla vms...:)

No ja mis kõige tähtsam fakt - maa-all magada oli soe! Temperatuur oli kõvasti soojem ja mul ei olnud sel ööl isegi veepudeleid kaisus!

9.mai hommikul alustasime Coober Pedyst sõitu. Vabandust, mina alustasin sõitu! Juhuuuu, ütleme nii, et esimest korda olin korralikult Austraalias autoroolis ja seljataha jäi nii umbes 600km „mittekuimidagimaad“. No tõesti, pole mida vaadata ja uudistada, ainult sõida ja ole õnnelik kui mõni auto vastu tuleb :) Tegelikult mõni vaatamisväärsus ikka tee ääres leidub. Roostetavad auto-luukered. Neid ikka aegajalt näeb. Autolt on võetud mis võtta annab ja siis see sinnapaika jäetud. Eks need autod on teel olles katki läinud ja lihtsalt odavam on endale uus auto osta, kui see outbackist tsivilisatsiooni toimetada.

Imelik on see, et meie koguaeg ootasime et millal meie teekond veel eriti igavaks läheb (siiani ootame), et millal kaovad ära puud, põõsad ja rohututid. Kuid üks naisterahvast teadis rääkida, et kuna see aasta on nii vihmane olnnud (täiesti ebatavaline Austraalia suvi), siis meie oodatud „punast kõrbe“ siin Stuart Highway ääres vist ei olegi....no kurjam. Tahtsime ju sellist ilusat punast pilti, kuid nüüd kõik roheline!

Praegu istume (kõigi eelduste kohaselt siis kui ma selle Blogi postitan olen ma siit juba ammu läinud) nii umbes 200km kaugusel Ayers Rockist ühes Roadhouse´is mille telkimisalale oma telgi püsti panime. Siin puudub mobiililevi ja no ega ka internetiga kiita ei ole – oleme maailmast välja lõigatud! Sorteerime siin oma pilte ja laeme läpakaid kuni 19.30ni, mil Roadhouse oma uksed sulgeb ja meie magama põrutame. Hommikul plaanime varakult ärgata, süüa, kohvi juua, pesemas käia ja siis Ayers Rocki poole põrutada!

Head ööd teile!