Uluru parki sisenemine maksab 25$ nägu. Meil aga õnnestus natukene petta (nagu ühele õigele bäkkerile kohane) ja ostsime kaks piletit 25$ eest kahelt bäkkerilt, keda kohtasime ühes puhkekohas enne Ayers Rocki. Algselt küsiti hinda 40$, kuid mina kui Türgis käinud treenitud kaupleja, ütlesin et võtame piletid 25$ eest. Nii et kohapeal pidime juurde ostma vaid ühe pääsme, mis annab õiguse pargis viibida 3 päeva.
Hämmastav on see, et Ayers Rocki nägime juba siis kui sõita oli veel 120km.
Kohe tuli ka rõõmuhõisetega peatus teha, et vaatepilt jäädvustada. 
Kivile lähemale jõudes peatusime kõigepealt päikeseloojangu vaateplatsilt, kus jäädvustasime oma esimesed pildid Austraalia ühest enimkülastatud objektist. 
Seejärel sõitsime kivile lähemale, et võtta ette teekond selle tippu.Kui Coober Pedys ööbisime, siis üks kohalik Austraalia daam ütles, et me peame kindlasti seal otsas ära käima, sest kõigi eelduste kohaselt kivi otsa ronimine keelatakse varsti ära. Valida oli ka 10km jalutuskäik ümber kivi, kus võib näha aborigeenide maalinguid, kuid 1,6km retk tippu tundus väljakutsuvam.
Saapad jalas, päikesekreem peal, veepudel kotis ja teekond võis alata! Kohe saime aga ehmatuse osaliseks, et oiii, kas nüüd siit tulebki üles ronida... no järelikult, sest natukene ülevalpool oli näga kettidega rada, mis viis sind kõrgele-kõrgele (kuid mitte veel tippu!).
Esimesed paar minutit seljataga ähkisime ja puhkisime ning pidime juba tõdema, et see ei olegi nii kerge kui alguses arvasime. 
Aga tuli edasi minna... ronid ja ronid ja ronid ja lõppu ei näe. Vahepeal istud, et natukene hinge tõmmata, kuid samal ajal pead kettidest kinni hoidma, et alla ei libiseks. No ikka päris hirmus! Ronid ja ronid...ja siis näed midagi, ketid lõppevad, jesssss...kas nüüd on kõik! Anouk oli kohal esimesena, seejärel mina ja natukese aja pärast jõudis ka Grace üles. Aga ohh üllatust! See ei olegi tipp!
Päris kivi äärest läks üles veel üks lühike kettidega rada. Aga ketti oli täpselt nii palju, et saaksid sealt end üles vinnata. Esimese hooga proovisin ja mõtlesin, et eiii...oma tagumikku ma siit küll üles ei saa... kuid suure punnitamise peale tegin selle ära ja uus teekond võis alata.Ronid ja ronid ja lõppu ei näe. Oled juba päris kivi otsas, kuid märgistatud rada läheb aina edasi. Vahepeal kaob rada väikesesse lohku, siis tõuseb jälle üles ja jälle langeb. Vahepeal oli see üles ja alla rada nii järsk, et jälle nägid enda üles punnitamisega kõvasti vaeva. Tuul oli seal üleval ka nii tugev, et lause jahe hakkas. Kusjuures seal enam kette ei olnud. Ja kui me kivi peale jõudsime, siis Anouk veel kahtles, et kas läheme edasi või mitte, sest teekond tundus lõputu. Mina ütlesin, et muidugi läheme, seda teed vaid üks kord elus! Grace oli selleks hetkeks maha jäänud, sinna kus need viimased ketid olid. Ta ütles, et ta ei usalda end nii palju ja on rahul, et poole maani jõudis.
Meie Anoukiga rühkisime siis mööda üles-alla teekonda aina edasi ja edasi ja kohal me olimegi!
Juhuuuu! „We made it!“ karjusime väsinult, kuid õnnelikult! Tipus oli kompass ja sealt ülevalt avanes imeline vaade ümberringi laiuvale „mittemillegile“! Sõime ära oma müslibatoonikese, et enne teekonda maapinnale natukene energiat saada. No me olime ikka päris läbi ja mina enam jalgu näiteks ei usaldanud. Annab ikka tunda, et pole üle 6 kuu peaaegu üldse füüsilist trenni teinud ja ega ka need lisakilod vist kasuks ei tulnud. Aga minu pepu oli selle teekonna üle ju kõige õnnelikum!
Teekond alla oli kergem, kohati nägime vaeva, et mõnest järsust kohast alla saada.
Pidime selleks lausa pepu peal alla minema, sest muidu oleks pots alla kukkunud. Vastu tulevatele inimestele ütlesime, et teekond on veel pikk, kuid vaade on seda väärt. Teekond kettide juurest alla oli ehk kõige raskem (nagu ka üles minek), sest tegu oli järsu languse (tõusuga).
Sealsed inimesed puhkisid ja ohkisid ja neil ei olnud õrna aimugi, et tegelikult on nad alles poolel teel.
Palju inimesi kivi otsa ei roninud. Ehk austusest aborigeenide vastu, sest enne kivi on silt, kus palutakse kivi otsa mitte ronida, või siis lihtsalt meil vedas ajaliselt.
Igatahes tipus olles olime seal Anoukiga kahekesi nii mõnigi minut.
Peale Kivi-seiklust läksime Ayers Rock Resorti. Maksime 51.50$, et seal kolmekesi telkida. Samas kohas telksisid ka toredad tsiklivennad Coober Pedyst.
Telk püsti seadsime oma sammud taas kivi poole, et vaateplatsilt päikeseloojangut nautida – isetehtud supiga. Nimelt otsustasime oma õhtusöögi valmistada päikeseloojangu ajal. Õhtusöögiks oli supp, mis maitses imehästi!
Päikeseloojang oli imeline. Kivi oli oma värvidega kõige ilusam natukene enne loojangut.
Kui peale loojangut hämmastast taevas meid oma imeliste värvidega. 
Supp söödud, päikeseloojang vaadatud läksime tagasi telkimisplatsile. Käisime pesemas, värvisime silmad ära ja seadsime sammud pubisse. Pubis oli elav muusika, tsiklivennad, piljard ja tohutult lõbus olemine. Nii pool 1 öösel meile aitas ja koos tsiklivendadega sai tagasi telki suundutud. 
Lõbus õhtu oli.
Hommikul oli meil äratus kell 05.45, et 07.13 taas kivi juurde minna, et päikesetõusu vaadata. Seekord pidime sõitma natukene kaugemale, sest päikesetõusu vaateplats oli teine. Kõik me olime hommikul nii unised ja kindlasti ka promillised, kuid mind pandi rooli, aga sain hakkama. Päikesetõus ei olnud küll nii ilus kui loojang, kuid igati väärt ettevõtmine oli see.
Pärast pidime tõdema, et kõige ilusam pilt sellel hommikul tuli minust ja pidzaamapükstes Grace´ist!
Enne telkimisplatsile suundumist ostsime Ayers Rocki bensiinijaamast endale soojad muna-peekoni-juustu burgerid (meie natukene pohmellis olek nõudis seda). Seejärel tegime endale telkimisplatsil kohvi, sõime veel mõne moosiga röstsaia peale, käisime pesemas, pakkisime end kokku ja alata võis teekond Olga(s) juurde mis asus 48km Ayers Rockist!
Olgas´t, teise nimega Kata Tjuta´st räägin teile aga mõni teine kord:)
No comments:
Post a Comment