Mina

Olen Ave ja vanust on mul praeguseks hetkeks 25+

Oma põhilise elust olen mööda saatnud Tallinna külje all asuvas lapsepõlvekodus. Kuid lühiajalisi peatusi on mul olnud ka Tallinnas - ca 1 aasta ja Inglismaal Londoni lähedal - ca 1,5 aastat.
Ringi olen ka rännanud - 16aastasena hääletasime koos 5 sõbraga praktiliselt terve Euroopa läbi: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Itaalia, Šveits, Saksamaa, Holland ja Taani. Kahjuks nägime sel retkel rohkem kiirteid kui Euroopa ilu. Seiklus seisneski pigem vaid hääletamises, kui kultuuri ammutamises. Järgmisel aastal haakisin end kahe sõbra külge, kes läksid hääletades Saksamaale, et sealt autod osta. Saksamaalt sõitsime juba autodega läbi Taani ja Rootsi Eestisse - milline mugavus!
Inglismaal elades õnnestus mul ära käia Malaisias, mis on seni olnud minu kõige kaugem ja eksootilisem sihtpunkt. Viimasel ajal olen seigelnud nii nagu kontorirotile kohane - kord aastas reisibüroo vahendusel päikese alla! Ühel aastal õnnestus muidugi ka kaks korda käia :) Teisel korral siis põrutasin esimesel reisil leitud peiksile külla - üksinda! Elu on seiklus!
Nagu näha, siis see seikluspisik on mul alati sees olnud, kuid millegipärast on see lihtsalt viimase 5 aasta jooksul kuidagi kuhugile peitu pugenud ja vahepeal end vaid natukene ilmutanud...kas ma sain korraks suureks, minu seiklused olid seigeldud ja tahtsin ajada "suurte inimeste asja"? Kes seda enam teab...
Kunagi unistasin ma rikkast mehest, kuulekatest lastest, ilusast autost, uhkest 2-korruselisest majast ja hiilgavast karjäärist (oma äri muidugi!)!
Hetkel on mul kõrgharidus värskelt omandatud ja nii umbes 4 aastat olen teinud ka erialast tööd, kust sain rohkem teadmisi ja oskusi kui koolipingist! Ka tulevik tõotas tulla võimalusterohke...
Muidugi oleks jätkuvalt tore omada kõike seda millest kunagi unistasin, kui mitte praegu, siis ehk 10 aasta pärast? Kes ei tahaks sellise unistuse täitumist? Tegelikult ma isegi kaldun arvama, et see ei olegi unistus - mitte minu oma, see on ühiskonna poolt nõutav ja peale surutud "must have", "must do", must own"!
Ühesõnaga, ma ei taha seda, mitte praegu, mitte veel...ma ei taha isegi selle "must" nimel pingutada! Mõtlen, et kui kurb oleks ühel päeval tugitoolis oma elu meenutada ja mõelda: "Miks ma kunagi hetkes ei elanud? Miks ma rassisin "must asjade" nimel? Miks ma ei tundnud õnne elust kui lihtsalt elust? Miks ma ei loonud endale võimalusi? Miks ma ei  haaranud võimalustest? Miks ma ei seigelnud?"

Kes üldse ütles, et elamiseks peab olema paikne, nühkima E-R 8.30-17.00 kontoritooli ning täpselt 12.00 lõunale minema....tip-tip-tip kontsade klõbinal?
Tunnen, et praegu on vaja minna, olla, uudistada ja taas seigelda! See on minu praegune unistus - elada hetkes, et ma ei peaks kunagi kahetsema asju, mis on jäänud tegemata! Ja kes teab, võib olla minu edasine elu saabki olema vaid üks suur seiklus?

 

“Ja millal kavatsed Sina oma unistuse täide viia?"
küsis meister oma jüngrilt.
"Siis, kui juhus tekib," vastas too.
Kuid meister vastas:
"Juhus ei saabu kunagi, juhus on juba olemas.""
Anthony De Mello


 
Olge mõnusad ja jälgige minu seiklusi!
Ave