Thursday, December 22, 2011

Thailand ja Fullmoon!

6.detsember maandusin Bangkoki. Lennujaamast võtsin rongi Khaosan road´i lähedal asuvasse rongijaama (nimi ei tule hetkel meelde) ja seal hakkasin siis tuk-tuki otsima. Kuna liiklus oli nii tihe, siis ühtegi tukki ma ei leidnud. Leidsin aga hoopis Kanadast pärit inda-pakistani päritolu poisi kellegi juttu tegin ja kellega koos taksot jagasime. Takso jagamine viis välja aga ka toa jagamiseni. Tuba jagasime lõpuks 2 ööd. Tore poiss oli ja põhimõtteliselt me lihtsalt magasime koos. Ühes toas siis, eraldi voodites... :)

Bangkok tundus mulle alati nii hirmsana, kuid kohale jõudes ei olnud asi nii hull. Khaosan road meeldis mulle ja seal keerleb kogu bäkkpäkkerite elu! Kaubandus vohabja ümberringi on rõõmsad inimesed. I Love Bangkok! Kindlasti tahan sinna ühel päeval tagasi minna.

Esimesel ööl peatusime me Khaosan Road´il olevas hostelis. Kahene tuba maksis 650 Bahti ja selle ees saime imelise konditsioneeri. Tegelikult see 650 bahti on ikka väga kallis, kuid kuna me olime meeleheitel, siis võtsime selle. Hostel sai ka valitud selle järgi, et Kambodzast tuttav eesti poiss Reigo peatus ka seal.

Esimsel õhtul jalutasime toakaaslasega linnapeal ja juhuslikult kohtus ta seal ühe reisukaaslasega Malaisiast (maailm on väike). Siis koos jalutasime veel natukene ring ja sõime kõhud tänavatoitu täis. Seejärel läksin mina tagasi hostelisse, et Reigoga ühendust saada. Peagi ta koputaski mulle uksele ning me seadsime sammud keset melu.

Istusime Khaosan Road´ile ühte baari maha ja tellisime endale Sang Som bucketid. Sang Som on mingi kohalik Tai jook, ei teagi mis see täpselt on, kas viski või rumm vms...ja see segatakse kokku Coca ja Red Bulliga - päris hea! Peale ühe bucketi (ämbri) ära joomist tunned juba kuidas maailm on ilusam paik:) No peale esimest bucketit olimegi me valmis Ping-Pong Show´le minema. See oli üks vaatamisväärsustest mida ma kindlasti näha tahtsin. Mis on Ping-Pong Show? Kõigepealt ütled sa tuk-tuki juhile, et tahad Ping-Pongile minna ja siis tema viib sind vastavasse kohta - kui hästi räägid saad tasuta sõida, sest nemad saavad sealt pealt juba tasu, kui turiste teatud baaridesse viivad. Nii et tema on juba igaljuhul võitnud. Ja nii toimib see süsteem kõikide rätsepa ja juveelipoodidega jne...aga tagasi Ping-Pongile...Tuk-tuki juht viis meid kohe rõõmsa meelega pea 20min kaugusel asuvasse baari. Koht asus kuskil väga kõrvaltänavas (aga kes seda enam täpselt mäletab) ja ukse ees oli vist isegi turvamees. Pileti eest taheti 1200 bahti nägu saada (1AUD 31Bahti), kuid lõpuks saime me 600bahti nägu ja piletihind sisaldas ühte minijooki. Sisse astudes olime pimedas baaris kus keset ruumi oli lava koos torudega ja ümber lava olid toolid (nagu teatris noh). Istusime sisse maha ja hakkasime showd jälgima. Tüdrukuid (no tegelikult olid nad pigem sünnitanud naised, kes on päris hea vormi säilitanud) oli vist umbes 5 kes sis kordamööda erinevaid trikke tegid. Trikkideks olid: tupega maalimine (nagu Seksi-Kristi), -suitsu tõmbamine, -tordilt küünalde ära puhumine, -coca pudeli avamine (pani pudeli sisse ja siis läks ühe kliendi juurde kes seda keeras ja pop pudel oli avatud). Siis tühjendati terve coca pudel tuppe, tõusti püsti ja lasti uuesti pudelisse... ja kohe kindlasti ei puudunud ka Ping-Pong! Ping Pong pallid pannakse tuppe ja siis pops pops pops popsutatakse need eemal asuvasse ämbrisse (no ikka sihtida tuleb) ja siis midagi oli kindlasti veel aga no ei tule meelde. Aga selle vaatamisväärsusega olen tõsiselt rahul! Oh neid Tai naisi ja nende "lihaseid"...

Ping-Pongist väljudes hakkasid meiega rääkima 2 noormeest ja 2 neidu. Nad küsisid, et palju me show eest maksime kas see on seda väärt. Ütlesime, et meie maksime 600bahti, kuid meie kõrval olevad inimesed olid 200 bahti maksnud (jah, ikkagi saime tünga). Ja siis üks noormees ütles teistele: "Nad maksid 600, kuid arvatavasti saaks odavamalt (jah, see lause oli eesti keeles)." See oli nüüd küll kokkusattumus, kohata eesti noori suvalise Tai Ping-Pong baari ees. Pikemalt me seal juttu ei rääkinud ja panime Reigoga tagasi Khaosan Roadile ja kuni kella 6ni hommikul sisustasime oma aega veel ühe Sang Som bucketiga.

Järgmisel päeval läksin Reigoga ülikonna proovi. Ta oli endale ülikonna ja talvemantli ostnud. Riided õmmeldakse tema keha järgi ja nii paari päevaga saab need kätte. Kokku maksis ta vist ülikonna (pintsak, särk, lips ja püksid) ja talvemantli eest 11 000 bahti.

Peale ülikonna proovi läks Reigo tuppa pikutama ja mina vahetasin hostelit, kuna minu Kanadast pärit india-pakistani poiss oli end juba ka välja checkkinud. Üritasin leida ühte odavat hostelit, kus maksad kuueses toas ööbimise eest 100bahti, kuid see mul ei õnnestnud, kuna ma ei mäletanud enam kus see koht täpselt oli. Checkkisin end sisse ühte teise kohta kus öö kaheses toas maksis 250bahti, saatsin sõnumi Kanada poisile, kes pidi siis tuba minuga jagama. Ja nii me siis veetsimegi veel ühe öö koos. Samal õhtul ma enam Reigoga kokku ei saanud, kuid kohtusime järgmisel päeval enne minu ära minekut. Käisime söömas ja siis Tai massaazis ning siis oligi mul aeg Bangkokist lahkuda.

8.detsember kell 19.00 lahkus buss Ko Phangan´i saarele. Reis oli pikk ja väsitav - 16,5 tundi kokku. 9.detsember kell 3 hommikul saabusime sadamasse kus pidime 4tundi lihtsalt passima, sest alles kell 7 väljus esimene paat saarele. Paadireis kestis järgmised oma 4 tundi. Kohale saabudes oli sadamas palju hotellide esindajaid, kes igaüks üritas sulle oma ööbimist maha müüa. Natukene uurisin ringi ja tegin oma valiku - Great Bay Resort bungalow. Muidui piltidel oli kõik ilusam ja kohale minnes taheti rohkem raha saada, kuid kuna ma olin nii väsinud, siis lihtsalt leppisin sellega. esialgu öeldi, et 1000bahti eest öö saad bungalow kolmele inimesele, kuid kohale jõudes osutus 1000bahti 1500ks. Igatahes suutsin ma selle 1500bahti muuta 1200ks ja sinna ma siis oma kahe saabuva sõbraga kolmeks ööks jäingi.

Mina olin kohal juba umbes 12 ajal, kuid sõbrad saabusid umbes 6 ajal õhtul. Kes need sõbrad siis? Paari päeva varem selgus, et kaks sõpra Sakust tulevad Taisse ja siis juhtuski kuidagi nii, et saame Tais kokku ja läheme koos Fullmoon Partyle. Ko Phangan ongi siis noorte seas kuulus kui Fullmoon Party saar:) Õhtul läksin hotelli autojuhiga poistele vastu ning seejärel võiski alata kuue päevane "viltu mõtlemine".

Esimesel õhtul käisime kohalikus buffees (söö palju tahad 130bahti) söömas, kus ise said endale söögi küpsetada, kuid kui midagi järgi jätad, siis pead 50bahti maksma. Kuna me kõik olime reisust väsinud (poisid tulid Krabilt ja umbes 10h sõitu), siis otsustasime hotelli tagasi minna ja paar bucketit võtta.Peale bucketeid kiikusime natukene ja vist käisime isegi ujumas...selles pole ma enam nii kindel. Õhtu lõppes suht varakult, sest pidime end ju järgmisel päeval, 10.detsembril, toimuvale Fullmoonile hoidma.

Bungalow oli meil tegelikult täitsa tore. Ainukene puudus oli see, et see oli suht euro ja ei asunud liiva peal rannas. Aga mida ma ikka virisen, rannani oli 0,5min kõndida.

Järgmisel päeval võtsime rollereid ja tiirutasime natukene ringi. Sõitsime Fullmoon Party randa, mis asus meie hotellist nii umbes 30min sõidu kaugusel. Ostsime õhtuks kehamaalingud ja mina ostsin endale ka Fullmooni outfiti. Tagasi tulles pöörasime kuskilt suvalisest kohast ranna poole sisse ning lõunatasime ja pleesitasime mingis suvalisest resortis (mis oli palju uhkem kui meie oma, kuid samas hinnaklassis).
Peagi oligi käes õhtu ja aeg Fullmooniks. Bungalows tegime juba väikese soojenduse ja alustasime ka kehamaalingutega.Kell 20:00 olime aga juba taksos ja põrutasime melu keskele. Miks me nii vara sinna läksime on sellepärast, et päeval sain ma juhuslikult kokku Kata´ga (Ungari tüdruk kellega koos Malaisias reisisin) ja me pidime 20:30 linnas kohtuma, et koos õhtust süüa ja Fullmoonile väikene soojendus teha.

Söögikohas algas meil suur maalimine ja võib öelda, et see on üks lahedamaid tegevusi Fullmoonil ning ilma kehamaailnguteta (ja nende tegemiseta) ei ole Fullmoon sama! Mina maalisin Lauri´t ja seksikas Argentiina tüdruk maalis Sten´i. Mida ta sinna maalis, sellest ei ole me ikka aru saanud...oli see Draakon? Või konn? Või hoopis miskit muud...

Minu maalitud lilled osutusid nii populaarseks, et maalisin ühe seksikale Argentiina tüdrukule seljale ja ühe Kata põsele koos muu sigri-migriga.Ja mis sai Lauris? Lauri nägi väga lahe välja! No kuidas siis mitte lahe eks, kui ta minu käe alt läbi käis:)

Pärast tahtsid veel teised poisid (mingi itaallane ja mingi ameeriklane, pildil) ka, et ma neile midagi joonistaksin. No fantaasia hakkas juba otsa saama ja otsustasin, et teen neile selgroo (muide see on minu järgmine tatoveering). Kehad ilusad ja võiski ranna poole ajama panna! Seksikas Argentiina tüdruk hakkas kohe tulega mängima
ja mingi aja me vaatasimegi uhket tuleshowd:)

Suht ruttu aga liikusime edasi ning läksime Kata´st ja teistest lahku. Sellel rannaribal kus pidu toimub on uudistamist ja liikumist palju. Esindatud on kõik muusikastiilid ja iga stiili juures on oma lava kus tantsu saad panna. Nii, et pidu on igale maitsele!

No ega mul rohkem sellest peost nagu ei olegi midagi rääkida -

tantsisime, tosserdasime, pissisime merre (mitte, et ma selle üle uhke oleks, kuid no mida sa hädas teed), suudlesime (kes suudles kes mitte) ja kui tahtsime pissivatest poistest pilti teha, siis kukkusime kaameraga vette. Vaatamata sellele viimasele oli Fullmoon üks parimaid pidusid ja kordaksin seda iga kell uuesti!
Peale Fullmooni olime surnud! Mina tirisin oma jalgu järgi ja terve päev ei suutnud korralikult funktsioneerida. Sten oli aga sellises seisus, et hommikul kolme jääkohvi küsides näitas kelnerile näppudega 4... Ja ega me sel päeval suht midagi ei teinud, isegi sööma minemine oli vaevaline.

Järgmisel hommikul lahkusime vara ja läksime kell 7.00 väljuvale laevale.
Tsekkige nüüd pildilt seda kottide hunnikut! Pärast pead sealt muidugi oma koti üles leidma:)

Laev on inimestest suht punnis ja igaüks vedeleb kuskil kus parasjagu mugav. Praegu pildilt vaadates näen, et mina vedelesin mingi vennaga peadpidi koos. Kusjuures see hall asi on kottide hunnik ja ma olin koguaeg nii mures, et äkki see lendab ümber ja siis ma jään sinna alla või kukun üle parda jne....mida aga õnneks ei juhtunud!

Peale paadireisi jätkasime oma teekonda bussis. Sellest bussireisist on mul ka ilus mälestus:
Aitähh poisid, et te nii ilusa pildi jäädvustasite! Lollakad!

Kui ma veel seda maininud ei ole, siis sõidame Krabi´le, et seal siis Phi Phi saarele minna. Phi Phi saar on saar filmist "The Beach".

Monday, December 19, 2011

Shinanouk Ville

28.november kuni 6.detsember ei teinud ma midagi! Terve selle aja vedelesin rannas ja tegin mitte kui midagi... maailma mõnusaim tunne!

Lina oli minuga kuni 2.detsembri varahommikuni mil ta sõitis bussiga Phnom Penhi, et seal siis Bangkoki lennule jõuda. Lina´ga oli mul Kambodzas väga tore ja igakell reisiksin temaga veel... juba rääkisime koos Indias reisimisest, kuid see on tulevikumuusika;)

Shinanouk Ville on rannapuhkuse linn ja eriti kuum tundub see olema venelaste seas... no peale venelaste on seal palju ka laaberdavaid inglise bäkkereid. Igatahes igati kodune tunne oli seal. Linn ise kui selline on täiesti mõttetu. Natukene vaatasime ringi, kuid kuhugi sellega ei jõudnud. Linnas on üks tänav mis läheb randa ja siis teine täna mis jookseb rannaga paralleelselt ja seal kogu elu keerlebki. Muidugi õhtuti keerleb kogu elu rannas oma toredate pidudega ranna äärsetes baarides kuhu meie aga ei jõudnud. Ja siis kuskil ringteel on mingisugune imelik kahe lõvi kuju mis tundub selle linna suurima vaatamisväärsusena:)

Meie mitte kui midagi tegemine nägigi välja nii, et hommikul läksime randa ja siis umbes pool päeva oli kohe sisustatud meid ründavate "Kohalike daamidega", kes sulle siis maniküüri, pediküüri, massaazi, raseerimist, puuvilju, käepaelu, peapaelu, päikeseprille jne maha üritas sokutada. Äri tegid peale kohalike daamide ka lapsed, mehed ja teismelised...hullumaja! Sellist pähesokutamist pole minu silmad veel enne näinud. Egiptusesse pole ma ju jõudnud!

Me siis Lina´ga võtsime kohe esimsel päeval mõned teenused. Lina lasi oma säärtel niidiga karvad eemaldada (hiljem tegin seda mina, full leg, ja ma pole elusees midagi nii valusat pidanud taluma - 3h!) Mina aga otsustasin maniküüri ja pediküüri kasuks. Naised teevad töö kiirelt ja puhtalt ning kõik on õnnelikud.

Rannas on süsteem selline, et kõik pakuvad sulle midagi, kuid sa ei tohi kellegile midagi lubada. Kui lubad, et homme ostad, mida sa tegellikult ei tee, siis saavad nad kurjaks. Järgmisel päeval mäletavad nad sinu nime, vanust, sugu ja päritolu... uskumatu! Ja kui kellegilt ostad midagi, siis ilmselgelt oled sa tema klient kuni puhkuse lõpuni ja pead ainult temalt ostma, muidu saad jällegi sugeda. Minul kujuneski välja oma käepaelte daam (pildil vasakul) ja oma massaazi daam (pildil paremal).Nad olid kõige toredadam! Käepealte daamiga viskasime nalja ja ütlesime kuidas me üksteist vihkame. Massaazi daam käis igapäev minuga jutustamas, viskas end mu juurde toolile pikali, patsutas jalgu või tegi lihtsalt 2sekundit massaazi. Aga tema massaaz mulle nii meeldis ning ei tahtnudki kellegi teise oma proovida! Igatahes mõlemad nad olid toredad daamid! Kuigi viimane oli pigem neiu, noor tüdruk või nii.

Peale massaazi, maniküüri ja pediküüri päevitasime me päev otsa rannas, soime õhtust rannas ja imetlesime päikeseloojangut.
Üldjuhul olime me koguaeg oma hosteli lähedal asuvas põhirannas, kuid ühel päeval võtsime rolleri ja sõitsime natukene eemal asuvasse randa, mis oli palju ilusam, sest seal ei olnud inimesi ja kohalikke daame! Veetsime seal päris mitu tundi ja siis enne ära minekut jõime lähedal asuvas rannakohvikus ühe puuviljasmuuti!
Peale smuutide ja laisklemise tegelesime veel päikeseprillide shoppinguga. Soetasin endale päikeseprillid hirmkalli raha eest - 10USD. Poiss mängis minuga mängu - Trips-traps-trull. Mina võidan saan prillid 3USD, mäng jääb viiki siis 5USD ja kui mina kaotan, siis 10USD. No ja arvake kas ma siis võitsin selle mängu?

Ja nii me päevad möödusid. Tavaliselt juba kell 7 õhtul olime omadega nii läbi, et haigutasime kahe suu poolega ning üsna varakult olimegi tagasi oma hostelis. Kusjuures ma vahetasime peale esimest ööd selle GBT Guesthouse´i välja üle tee asuva Apple Mart Guesthouse´i vms vastu, kuna see tundus ilusam ja hubasem. No nii oligi, ainult, et saime hiire peale kauba kaasa;) Aga tuba oli palju kenam! Pöörake nüüd tähelepanu minu voodile :D Põhimõtteliselt tudile minnes tuleb asjad lihtsalt voodist maha lükata. Uskumatu? Tegelikult mitte, kui sul on kotist ühte asja vaja, siis 2 sekundi pärast ongi su voodi selline:)

Siis mõnel õhtul kui me rannas ei tahtnud süüa, kuna seal oli nii palju kerjuseid, siis sõime suvalises tänavarestoranis.

Aga jah, see kerjamine on ikka hirmus. Sööd rannas õhtust, küünlavalgus, lained loksuvad ja varbab on liivas... ja siis iga 2 minuti tagant tuleb keegi kas mütsiga või ulatab käed ihtsalt ette. Mõnel ei ole jalgu ja ta veab end liivas kätega edasi, mõnel pole käsi ja temal hoiab mütsi pisikene nuttev laps... oehh. Ja proovi sa siis seal uhket toitu süüa eks. Ja siis nad tulevad ja seisvad sinu ees, ära ei lähe...mina ei andnud kellegile. Ei saa ju kõikidele anda ja igapäev. Mul oli Siem Reapsit tegelikult veel pulgakomme ja siis andsin lastele pulgakommi. Enne muiudgi küsisin raha kerjava vanema käest. Nad naeratasid ja noogutasid sõbralikult, et võib küll. Raha oleksin ma andnud vaid ühele naisterahvale, kes tuli meie meie juurde oma lapsega. Tal oli kilekott ja ta küsis kas võib meie ülejäägid endale võtta. Aga nagu me hiljem kuulsime, siis ega nad keegi näljas ei ole, restoranid pidid neile ikka süüa andma, neil lihtsalt suitsuraha vaja, kui nii võib öelda. Aga hirmus ikka.

Ja siis käisime Lina´ga ära ka ühel rannapeol, kus meile üldse ei meeldinud. Olime väsinud ja ei viitsinud (ei tea miks me küll otsustasime 10USD maksta, et sinna minna), siis kukkus Lina paadilt maha tulles vette, muusika oli halb, purju me end ei joonud ja saarelt saime suure kisaga minema (keegi ei tahtnud meid paadiga tagasi viia). Aga noh, kogemus omaette. Nägime pisikest tuleshowd ja sain ettekujutuse Tais toimuvast Full Moon Partyst, mis on sada korda etem!

Järgmisel hommikul pani Lina Phnom Penhi poole ajama ja mina jäin mõneks päevaks veel Shinanouk Ville´i oma tavapärast rutiinset rannaelu elama. Ühel õhtul käisin ära ka Eesti hotellis, jutustasin kahe seal töötava tüdruku ja kahe seal peatuva noormehega, kuid järgmisel päeval sinna enam tagasi ei läinud. Oli küll tore eesti keelt rääkida, kuid tagasi minemiseks mul põhjust ei olnud, lihtsalt kuidagi ei viitsinud ja üksinda oli nii hea - sõin üksinda rannas õhtust ja lugesin kuni une tulekuni raamatut.

Thursday, December 15, 2011

Twitter - Siem Reap 3.päev

Kolmas päev möödus meil jällegi väga sisukalt. Kuna minu seekordse postituse pealkirja põhirõhk asub sõnal Twitter (140 tähte), siis las pildid ja nende all olevad pealkirjad jutustavad teile minu viimasest seiklusest Siem Reapis.
Angkor Wat – Mina, eesti poiss Reigo ja Lina.
Soovitud lõvipilt.
Värav Angkor Wati templi juurde.
Mungad omas elemendis
AW
Sain toredate mungapoistega Angkor Wat´i tipus pildi:.
Ikka AW
Estonia! Tänu sellele kotile kohtusin Siem Reapis väga toreda poisi Reigoga.
Angkor Thom, Bayon
AT, B
Sellised menüüd siis;)
12 tunnine sõit Shinanouk Ville´i magava bussiga. Kus me Lina´ga piinlesime hapnikupuuduse käes, sest õhk oli kõik ülemisel korrusel.Järgmisel hommikul checkkisime end CBT Guesthousei sisse, väike värskendus ja seejärel seadsime sammud randa.

Kirjutada on mul veel palju, kuid jäänud on vaid loetud päevad...Aga ennem kui ma teie nägemist panen ma ikka kõik oma seiklused kenasti kirja vaata;)

Aga Twitterit ei hakka ma kunagi kasutama, sest 140 tähemärgi asemel tuli 100+ sõna...

Ja mis ma praegu teen? Paari tunni pärast lähen paadile mõnuma, et alustada oma ca 16 tunnist trippi Phi-Phi saarelt Bangkoki vaata;)

Monday, December 5, 2011

Angkor templid - 2.päev

26.novembri hommikul ärgata ei olnudki kõige hirmsam. Mõni ei ärganudki kella peale üles:) Hannah magas sisse ja ärevusega ootasime teda oma 15min tuk-tuki ees ja palvetasime, et päikesetõusu maha ei maga.

Õnneks jõudsime õigeaegselt kohale ja sel korral oli Hannahil ka pilte kaasas. Kui teised vaikselt lonkisid, siis mina panin hirmus kiirelt Angkor Wat´i poole ajama, et ma jumala eest iga klõpsu saan teha ja õiget hetke maha ei maga.

Pildid tulid ilusad, mulle vähemalt meeldivad.Kuid nende tegemine oli ikka hirmus pusimine, sest ma ei olnud seal ainukene:) Turiste oli kohal ikka kõvasti rohkem kui loojangu ajal, kes suuremate ja kes väiksemate aparaatidega.
Aga nähtud ja tehtud see päikesetõus sai. Tohutult ilus vaatepilt! Saladuskatte all ütlen, et pildil on ilusam, kui tegelikkuses:P
Peale päikesetõusu istusime tagasi tuttavasse tuk-tuki ja panime järgmise templi poole ajama.
Kuna hommikusöök oli nii vara (värske baguette ja paar minibanaani), siis kõht oli natsa tühi ja otsustasin lahtui lõigata eelmisel päeval soetatud draakoni vilja :) Päris nämma oli.
Peagi tegi Oum tee ääres peatuse ja näitas meile kohalikku turgu kuhu tavaliselt turiste ei viida. Seda me seal ka tunnetasime, sest kõik mandlikujulised mustad silmad olid meie peal.
Turul kaubeldi kõigega alustades konnadest ja lõpetades telefoni sim kaartidega. Märkimisväärselt suurel hulgal oli kalalette, kus kohalikud olid ametis rookimisega. Paljudes vannides kalad elasid. Neid oli seal igasuguseid, suuri ja väikeseid. Mingid kalad olid pärit riisipõldudelt. Hirmus, ma ei läheks elu sees riisi põllule tööle teades, et seal ulbivad kalad! Väkkk!

Aga kõige toredam leid sellelt turult oli 82-aastane vanatädi, kes müüs riisi mingisuguste ma ei tea mis asjadega...no said kohapeal süüa seda. Hannah ostis ja sõi seda, mina ei tahtnud, sest nuusutades ei isutanud üldse. Aga memm on hea tervise juures. Seda suuresti tänu sellele, et joob mingit teed, mis keedetud metsast korjatud puukoortest vms. Oleksin pidanud pakikese koju vanaemale ostma aga miskipärast jäi see tegemata. Ei tea kas ta üldse jooks puukooreteed?

Peale turgu tegi Oum veel ühe peatuse. Seekord ühes külas kus kohalikud kauplesid palmipuu mahla ja palmipuu suhkruga. Väljas lettidel leidus ka mingeid nikerdisi, kuid nendesse me eriti ei süvenenud.

Oum selgitas meile kuidas tehakse palmipuu mahla ja kuidas saadakse sellest suhkur. Hiljem andis mahla/jooki vms meile ka maitsta. Lõhnas see kui roiskunud vesi, kuid maitses magusalt. Suhkur oli aga eriti njämma ja ostsime ühe tuutu suhkrut ka suveniiriks koju kaasa.

Siis näitas ta meile ületee asuva palmi peal kuidas palmi otsa ronida. Palmi külge on pandud bambusoks (vist oli bambus), selle küljest kasvavad oksad on ära lõigatud ja nii ongi loodud bambusredel:) Meie pärdikud proovisime selle ronimise kohe järgi, kuid kõrgemale kui paar astet ei suutnud oma tagumikku vedada. Siis tulid kohalikud lapsed uudistama, et mis me seal teeme ja kuna minul oli kotis suur pakk pulgakomme, siis andsin kumbalegi lapsele kommi. Kuna nad ei mõistnud paberit ära võtta, vaid panid kommi paberiga suhu, siis Hannah ja Lina aitasid neil kenasti paberid ümber kommi ära võtta. Lapsed olid nii viisakad, tänasid ja hiljem jäid meid punnissilmadega vaatama. Kommid olid ostnud mu sellepärast, et templite juures on ju hulgaliselt igas vanuses lapsi kes igaüks sulle midagi maha tahab parseldada. Küll postkaarte, kujukesi, käepaelu jne...Ja kuna ma "Teise Ave" päevikust lugesin, et nemad võtsid lastele kommi kaasa (et nende küüsist pääseda), siis otsustasin samamoodi toimida. Aga nii hull see olukord seal ei olnudki ja ma ikka suht valisin kellele andsin kommi ja kellele mitte. No kui ühele annad, siis muidugi pead teistele ka andma kes käed taevapoole sinu poole hakkavad jooksma.

Turu ja külatuur tehtud jätkus meie teekond templisse. Seekord läksime külastama Banteay Srei ja kõige kaugemal (48km) asuvat templit Kbal Spean. Hannah teadis rääkida, et viimane on tempel kus saad vees kõndida ja siis igalpool on peenised. Lootuses peeniseid näha ma selle teekonna ette võtsimegi. Ja Oum teadis rääkida, et seal on kosk ja seal saab ujuda. Aga templini jõudmiseks pead 1500m ülespoole matkama.

Sõit oli meil päris pikk, sest mõlemad templid asuvad ikka suht kaugel, kuid see-eest huvitav. Nimelt teel olles saad uudistada ümbruskonna külasid ja igasuguseid imeliikureid.
Liiklusest ei puudu ka Batmobile!Banteay Srei templi juurde jõudes oli selge, et see on üks ilusamaid.Selle olemus oli kuidagi teine. Tempel ise oli pisikene aga ilus - täis igasuguseid nikerdusi ja asju. Ikka tohutu töö ja vaev mis on nende tempite ehitamise peale kulunud. Kahjuks templist mul selline üldpilt puudub, kuna ei saanud head kaadrit. Nimelt turistid on ju igalpool ja mida ma ikka selle pildiga teen, kui igas nurgas on 10 matsi;) Kes tahab ilusamaid pilte, siis googeldagu, sealt leiad postkaardid!

Templist lahkudes sattusime järjekordselt laste haarangusse. Peale pulgakommide andmist kõik peale ühe taandusid. Sellele ühele andsin kommi, kuid ta pistis selle imekiirelt taskusse või põue või ma ei tea kuhu ja siis hakkas küsima, et aga mulle. Ma siis, et kuule ma andsin sulle, et teist sa ei saa. Ja seejärel hakkas jahuma oma postkaartidest ja kommist jne...Tükk aega jalutasime nii ja mina aga selgitasin, et ei ma ei taha midagi osta ja mine nüüd oma sõprade juurde kommi sööma:)Peagi jätkus meie teekond "Peeniste templi" juurde. Enne käisime käppelt tanklast läbi.Jah, pudelites on kütus ja selline ongi kohalik tankla, leidub ka modernsemaid. Lisaks lasi Oum tuk-tukil (no ütleme siis nii, et rolleril) ka õlivahetuse ära teha.Kohale jõudes otsuastas Lina meiega mitte kaasa tulla ja jäi tuk-tuki juurde tüütute kauplejatega jändama. Lina oli väsinud ja ei tundnud end hästi. Talle oli ka huulele mingi eriti hull ohatise moodi asi löönud. Temal oli isegi nii, et hommikul ärgates olid huuled paistes ja peaaegu pool nägu oli tuim. Tal oli ikka päris hirm ja mingi hetk käisime isegi arstil. Ta nimetas end botoxi ohvriks:D

Oum tuli meiega aga kaasa ja terve selle matka esines ta ikk päris kovasti. Kergel sammul jooksis kividest üles, mäest üles, läks siuhti kahe puu vahel läbi, kust mina elu sees ei mahuks läbi minema, siis ronis puude otsa ja kiikus mingitel oksadel - no ehe dzunglielanik;)Templini jõudes olime higised ja väsinud, kuid kärmelt hakkasime peeniseid otsima. Aga mida ei ole, peeniseid ei ole...isegi korralikku templit ei olnud. Tegemist oli pigem sellise pühapaigaga vms. Jões olid siis igasugused kivid, nii suuremad kui väiksemad kuhu peale olid erinevad joonistused sisse raiutud. See ala oli päris pikk. Kenasti said mööda jõge jalutada ja vees olevaid kive uurida. Hannah vist isegi jäädvustas peenise moodi kujutise, kuid täpselt ei ole teada, et mis see siis nüüd oli.

Jõge voolas ühes kohas läbi mingi koopa. Koobas ise oli inimestele nö silla eest ja seal peal olid suured ümmargused augud.Ühte auku ronis siis Oum sisse ja välja tuli ta hoopis teiselt poolt. Seejärel läks Hannah ja siis utsitas ta ka mind, et mine, mine....see pole midagi hirmsat!Hiljem jõudsime siis koseni kus said dusi alla minna ja liugu lasta. Vesi oli külm kuid karastav! esimest korda sain kose taga ära käia:) Terve selle aja kose juures tegi Oum meile ja kõikidele teistele turistidele oma etteasteid:) Ta pidavat joogat praktiseerima ja üleüldse pidi ta üks vinge sell olema! Tegelikult oli ka, igav temaga ei hakanud. Ma ehk mingi hetk räägin tema taustast lähemalt, kuid mitte selles postituses:)

Peale ujumist pidime aga terve see 1500m alla tagasi minema. No alla oli igaljuhul lihtsam minna. Kuna mina (nagu ka paljud teised) karastasin end vees riietega, siis tagasi pidin tulema oma ilusa sall-kleidi ja Nike´ga ning tagasõit möödus tuules lehviate rinnahoidjatega.Oeh me olime jälle väsinud, kuid kell oli alles nii vähe, mingi lõuna oli vms. No me siis otsustasime jällegi linna tagasi minna, et hostelis natukene tukkuda. Siis saigi nii kolmeni päeval tukutud ja seejärel läksime pliiatseid, raamatuid, pabereid jms ostma, et suund ACODO lastekodu poole seada.

Kohale jõudes oli meil väike shokk, kuid peagi saime sellest üle ja rõõmustasime koos õnnelike lastega. Ja lapsed on nii viisakad. Kõik tulid meile joostes vastu, panid käed kokku, kummardasid ja teretasid meid. Hiljem kui neile kommi andsime, siis kõik tänasid viisakalt.

Veetsime seal oma 2 tundi, joonistades ja jutustades.
Oum muidugi tegi lastele igasuguseid etteasteid ja kõikidel oli nalja kui palju, eriti kui Oum etteaste ajal kukkus vms.Mina veetsin enamuse sellest ajast koos 12 aastase poisi Naro´ga. vahepeal tulid ka teised juurde uudistama, et mis me teeme ja siis muidugi pöörasin tähelepanu kõikidele lastele. Õpetasin Naro´le elevanti joonistama (teate küll seda elevanti, joonistad tagant poolt pepu, saba, kõrvad ja londi). Seejärel joonistasime me igasuguseid loomi ja kirjutasime kõrvale looma inglise keelse nime. Naro rääkis väga head inglise keelt, uskumatu.Mingi hetk tuli lastekodusse veel vabatahtlikke ja nende seas oli ka üks Ameerika tõmmu poiss (väga kena oli), kes on seal olnud juba 3 kuud ja jääb veel kuueks kuuks. Ta tuli lihtsalt vabatahtlikuks, kes tegeleb lastega, toetab rahaliselt, korraldab üritusi jms. Nii tore!

Kel huvi võib seda paika nende veebilehelt lähemalt uurida: http://www.acodo.org/ Seal saab teha annetusi ja isegi sponsoreerida kindlat lasta. Ca 500USD annetus võimaldab ühel lapsel terve aasta süüa või siis aasta koolis käia. Kui mul ühel hetkel on rohkem vaba raha, siis kindlasti toetan kasvõi ühte last. See 500USD võib muuta selle lapse elu kardinaalselt. Arvestades, et sealsed lapsed nälgivad, söögiks otsivad nad tihti metsast putukaid, puudub puhas joogvesi ja pluss veel lugematul hulgal asju, siis tõesti ei ole kahju annetada.

Lapsed kes viibivad lastekodus, siis nende elu on natukene kergem, kuna neil on toit laual ja katus peakohal. Nende võimaused on seal aga minimaalsed ja elutingimusi ei saa võrrelda meie lastekodudega. Sealsed lapsed magavad nö mängu-elu-toas mis on omamoodi ka koridor laudpõranda peal imeõhukestel mattidel. Tüdrukud ja poisid eraldi. Aias on tolmune kuiv mullaliiva segu, pesema peab kopsikuga jne... nende kodu oli suht algeline, kuid siiski täis rõõmu ja lusti!

Peale paari tundi oli meil aga aeg lahkuda ja see oli päris kurb. Naro nii tänas mind ja oli nii õnnelik, et temaga tegelesin. Minnes kõik lapsed hüüdsid ja lehvitasid ja Naro hüüdis koguaeg: " Bye Eiva, bye Eiva..." Nii armas. Ausõna oleks koju kaasa võtnud! Ta on nii nutikas poiss ja olen kindel, et teda ootab ees suur tulevik! Olgugi, et see ei sisalda ülikooliharidust, tööd valgekraena, uhked autot ja iPhone´i...Pildil: ACODO lastekodu lapsed! Paremal esiplaanis Naro

Õhtust sõime me Korea restoranis ja meie laud küllati üle tohutul hulgal tasuta toiduga. Nagu wow mis teenindus!Mina tellisin endale Korea mereandide pannkoogi ja see oli maailma parim pannkook!
Peale õhtusööki läksime kurikuulsasse Angko What baari, et endale kurikuulsat Angkor What T-särgid saada. T-särgi saab iga "ämbri" ostuga:) Ämber alkoholi siis!
Baar oli väga lahe ja väga euroopalik. Enamus olidki valged. Seinad olid kõiksugu joonistuste ja reisijate kirjutustega kaetud! Mingi hetk kui tuju juba lõbusamaks hakkas muutuma, siis tuli mingi noormees meie lauda ja lõpuks olin mina see kes oli sunnitud temaga rääkima. No ta oli nii purjus, et üle kolme sõna sain aru...

Noormees oli pärit Norrast ja mingi hetk isegi keerutasime temaga tantsu. Õnneks enne kui asi hulluks läks, sain/saime tema küüsist minema ja läksime tagasi hostelisse.

Tee peal tegime peatuse ühes bensiinijaamas kus filmisime maailma kõige retardima retard movie! See oli naljakas, 12minutiline filmilõik!

Seejärel voodi, karussel ja järgnev hommik!