Angkor templid - 2.päev

26.novembri hommikul ärgata ei olnudki kõige hirmsam. Mõni ei ärganudki kella peale üles:) Hannah magas sisse ja ärevusega ootasime teda oma 15min tuk-tuki ees ja palvetasime, et päikesetõusu maha ei maga.

Õnneks jõudsime õigeaegselt kohale ja sel korral oli Hannahil ka pilte kaasas. Kui teised vaikselt lonkisid, siis mina panin hirmus kiirelt Angkor Wat´i poole ajama, et ma jumala eest iga klõpsu saan teha ja õiget hetke maha ei maga.

Pildid tulid ilusad, mulle vähemalt meeldivad.Kuid nende tegemine oli ikka hirmus pusimine, sest ma ei olnud seal ainukene:) Turiste oli kohal ikka kõvasti rohkem kui loojangu ajal, kes suuremate ja kes väiksemate aparaatidega.
Aga nähtud ja tehtud see päikesetõus sai. Tohutult ilus vaatepilt! Saladuskatte all ütlen, et pildil on ilusam, kui tegelikkuses:P
Peale päikesetõusu istusime tagasi tuttavasse tuk-tuki ja panime järgmise templi poole ajama.
Kuna hommikusöök oli nii vara (värske baguette ja paar minibanaani), siis kõht oli natsa tühi ja otsustasin lahtui lõigata eelmisel päeval soetatud draakoni vilja :) Päris nämma oli.
Peagi tegi Oum tee ääres peatuse ja näitas meile kohalikku turgu kuhu tavaliselt turiste ei viida. Seda me seal ka tunnetasime, sest kõik mandlikujulised mustad silmad olid meie peal.
Turul kaubeldi kõigega alustades konnadest ja lõpetades telefoni sim kaartidega. Märkimisväärselt suurel hulgal oli kalalette, kus kohalikud olid ametis rookimisega. Paljudes vannides kalad elasid. Neid oli seal igasuguseid, suuri ja väikeseid. Mingid kalad olid pärit riisipõldudelt. Hirmus, ma ei läheks elu sees riisi põllule tööle teades, et seal ulbivad kalad! Väkkk!

Aga kõige toredam leid sellelt turult oli 82-aastane vanatädi, kes müüs riisi mingisuguste ma ei tea mis asjadega...no said kohapeal süüa seda. Hannah ostis ja sõi seda, mina ei tahtnud, sest nuusutades ei isutanud üldse. Aga memm on hea tervise juures. Seda suuresti tänu sellele, et joob mingit teed, mis keedetud metsast korjatud puukoortest vms. Oleksin pidanud pakikese koju vanaemale ostma aga miskipärast jäi see tegemata. Ei tea kas ta üldse jooks puukooreteed?

Peale turgu tegi Oum veel ühe peatuse. Seekord ühes külas kus kohalikud kauplesid palmipuu mahla ja palmipuu suhkruga. Väljas lettidel leidus ka mingeid nikerdisi, kuid nendesse me eriti ei süvenenud.

Oum selgitas meile kuidas tehakse palmipuu mahla ja kuidas saadakse sellest suhkur. Hiljem andis mahla/jooki vms meile ka maitsta. Lõhnas see kui roiskunud vesi, kuid maitses magusalt. Suhkur oli aga eriti njämma ja ostsime ühe tuutu suhkrut ka suveniiriks koju kaasa.

Siis näitas ta meile ületee asuva palmi peal kuidas palmi otsa ronida. Palmi külge on pandud bambusoks (vist oli bambus), selle küljest kasvavad oksad on ära lõigatud ja nii ongi loodud bambusredel:) Meie pärdikud proovisime selle ronimise kohe järgi, kuid kõrgemale kui paar astet ei suutnud oma tagumikku vedada. Siis tulid kohalikud lapsed uudistama, et mis me seal teeme ja kuna minul oli kotis suur pakk pulgakomme, siis andsin kumbalegi lapsele kommi. Kuna nad ei mõistnud paberit ära võtta, vaid panid kommi paberiga suhu, siis Hannah ja Lina aitasid neil kenasti paberid ümber kommi ära võtta. Lapsed olid nii viisakad, tänasid ja hiljem jäid meid punnissilmadega vaatama. Kommid olid ostnud mu sellepärast, et templite juures on ju hulgaliselt igas vanuses lapsi kes igaüks sulle midagi maha tahab parseldada. Küll postkaarte, kujukesi, käepaelu jne...Ja kuna ma "Teise Ave" päevikust lugesin, et nemad võtsid lastele kommi kaasa (et nende küüsist pääseda), siis otsustasin samamoodi toimida. Aga nii hull see olukord seal ei olnudki ja ma ikka suht valisin kellele andsin kommi ja kellele mitte. No kui ühele annad, siis muidugi pead teistele ka andma kes käed taevapoole sinu poole hakkavad jooksma.

Turu ja külatuur tehtud jätkus meie teekond templisse. Seekord läksime külastama Banteay Srei ja kõige kaugemal (48km) asuvat templit Kbal Spean. Hannah teadis rääkida, et viimane on tempel kus saad vees kõndida ja siis igalpool on peenised. Lootuses peeniseid näha ma selle teekonna ette võtsimegi. Ja Oum teadis rääkida, et seal on kosk ja seal saab ujuda. Aga templini jõudmiseks pead 1500m ülespoole matkama.

Sõit oli meil päris pikk, sest mõlemad templid asuvad ikka suht kaugel, kuid see-eest huvitav. Nimelt teel olles saad uudistada ümbruskonna külasid ja igasuguseid imeliikureid.
Liiklusest ei puudu ka Batmobile!Banteay Srei templi juurde jõudes oli selge, et see on üks ilusamaid.Selle olemus oli kuidagi teine. Tempel ise oli pisikene aga ilus - täis igasuguseid nikerdusi ja asju. Ikka tohutu töö ja vaev mis on nende tempite ehitamise peale kulunud. Kahjuks templist mul selline üldpilt puudub, kuna ei saanud head kaadrit. Nimelt turistid on ju igalpool ja mida ma ikka selle pildiga teen, kui igas nurgas on 10 matsi;) Kes tahab ilusamaid pilte, siis googeldagu, sealt leiad postkaardid!

Templist lahkudes sattusime järjekordselt laste haarangusse. Peale pulgakommide andmist kõik peale ühe taandusid. Sellele ühele andsin kommi, kuid ta pistis selle imekiirelt taskusse või põue või ma ei tea kuhu ja siis hakkas küsima, et aga mulle. Ma siis, et kuule ma andsin sulle, et teist sa ei saa. Ja seejärel hakkas jahuma oma postkaartidest ja kommist jne...Tükk aega jalutasime nii ja mina aga selgitasin, et ei ma ei taha midagi osta ja mine nüüd oma sõprade juurde kommi sööma:)Peagi jätkus meie teekond "Peeniste templi" juurde. Enne käisime käppelt tanklast läbi.Jah, pudelites on kütus ja selline ongi kohalik tankla, leidub ka modernsemaid. Lisaks lasi Oum tuk-tukil (no ütleme siis nii, et rolleril) ka õlivahetuse ära teha.Kohale jõudes otsuastas Lina meiega mitte kaasa tulla ja jäi tuk-tuki juurde tüütute kauplejatega jändama. Lina oli väsinud ja ei tundnud end hästi. Talle oli ka huulele mingi eriti hull ohatise moodi asi löönud. Temal oli isegi nii, et hommikul ärgates olid huuled paistes ja peaaegu pool nägu oli tuim. Tal oli ikka päris hirm ja mingi hetk käisime isegi arstil. Ta nimetas end botoxi ohvriks:D

Oum tuli meiega aga kaasa ja terve selle matka esines ta ikk päris kovasti. Kergel sammul jooksis kividest üles, mäest üles, läks siuhti kahe puu vahel läbi, kust mina elu sees ei mahuks läbi minema, siis ronis puude otsa ja kiikus mingitel oksadel - no ehe dzunglielanik;)Templini jõudes olime higised ja väsinud, kuid kärmelt hakkasime peeniseid otsima. Aga mida ei ole, peeniseid ei ole...isegi korralikku templit ei olnud. Tegemist oli pigem sellise pühapaigaga vms. Jões olid siis igasugused kivid, nii suuremad kui väiksemad kuhu peale olid erinevad joonistused sisse raiutud. See ala oli päris pikk. Kenasti said mööda jõge jalutada ja vees olevaid kive uurida. Hannah vist isegi jäädvustas peenise moodi kujutise, kuid täpselt ei ole teada, et mis see siis nüüd oli.

Jõge voolas ühes kohas läbi mingi koopa. Koobas ise oli inimestele nö silla eest ja seal peal olid suured ümmargused augud.Ühte auku ronis siis Oum sisse ja välja tuli ta hoopis teiselt poolt. Seejärel läks Hannah ja siis utsitas ta ka mind, et mine, mine....see pole midagi hirmsat!Hiljem jõudsime siis koseni kus said dusi alla minna ja liugu lasta. Vesi oli külm kuid karastav! esimest korda sain kose taga ära käia:) Terve selle aja kose juures tegi Oum meile ja kõikidele teistele turistidele oma etteasteid:) Ta pidavat joogat praktiseerima ja üleüldse pidi ta üks vinge sell olema! Tegelikult oli ka, igav temaga ei hakanud. Ma ehk mingi hetk räägin tema taustast lähemalt, kuid mitte selles postituses:)

Peale ujumist pidime aga terve see 1500m alla tagasi minema. No alla oli igaljuhul lihtsam minna. Kuna mina (nagu ka paljud teised) karastasin end vees riietega, siis tagasi pidin tulema oma ilusa sall-kleidi ja Nike´ga ning tagasõit möödus tuules lehviate rinnahoidjatega.Oeh me olime jälle väsinud, kuid kell oli alles nii vähe, mingi lõuna oli vms. No me siis otsustasime jällegi linna tagasi minna, et hostelis natukene tukkuda. Siis saigi nii kolmeni päeval tukutud ja seejärel läksime pliiatseid, raamatuid, pabereid jms ostma, et suund ACODO lastekodu poole seada.

Kohale jõudes oli meil väike shokk, kuid peagi saime sellest üle ja rõõmustasime koos õnnelike lastega. Ja lapsed on nii viisakad. Kõik tulid meile joostes vastu, panid käed kokku, kummardasid ja teretasid meid. Hiljem kui neile kommi andsime, siis kõik tänasid viisakalt.

Veetsime seal oma 2 tundi, joonistades ja jutustades.
Oum muidugi tegi lastele igasuguseid etteasteid ja kõikidel oli nalja kui palju, eriti kui Oum etteaste ajal kukkus vms.Mina veetsin enamuse sellest ajast koos 12 aastase poisi Naro´ga. vahepeal tulid ka teised juurde uudistama, et mis me teeme ja siis muidugi pöörasin tähelepanu kõikidele lastele. Õpetasin Naro´le elevanti joonistama (teate küll seda elevanti, joonistad tagant poolt pepu, saba, kõrvad ja londi). Seejärel joonistasime me igasuguseid loomi ja kirjutasime kõrvale looma inglise keelse nime. Naro rääkis väga head inglise keelt, uskumatu.Mingi hetk tuli lastekodusse veel vabatahtlikke ja nende seas oli ka üks Ameerika tõmmu poiss (väga kena oli), kes on seal olnud juba 3 kuud ja jääb veel kuueks kuuks. Ta tuli lihtsalt vabatahtlikuks, kes tegeleb lastega, toetab rahaliselt, korraldab üritusi jms. Nii tore!

Kel huvi võib seda paika nende veebilehelt lähemalt uurida: http://www.acodo.org/ Seal saab teha annetusi ja isegi sponsoreerida kindlat lasta. Ca 500USD annetus võimaldab ühel lapsel terve aasta süüa või siis aasta koolis käia. Kui mul ühel hetkel on rohkem vaba raha, siis kindlasti toetan kasvõi ühte last. See 500USD võib muuta selle lapse elu kardinaalselt. Arvestades, et sealsed lapsed nälgivad, söögiks otsivad nad tihti metsast putukaid, puudub puhas joogvesi ja pluss veel lugematul hulgal asju, siis tõesti ei ole kahju annetada.

Lapsed kes viibivad lastekodus, siis nende elu on natukene kergem, kuna neil on toit laual ja katus peakohal. Nende võimaused on seal aga minimaalsed ja elutingimusi ei saa võrrelda meie lastekodudega. Sealsed lapsed magavad nö mängu-elu-toas mis on omamoodi ka koridor laudpõranda peal imeõhukestel mattidel. Tüdrukud ja poisid eraldi. Aias on tolmune kuiv mullaliiva segu, pesema peab kopsikuga jne... nende kodu oli suht algeline, kuid siiski täis rõõmu ja lusti!

Peale paari tundi oli meil aga aeg lahkuda ja see oli päris kurb. Naro nii tänas mind ja oli nii õnnelik, et temaga tegelesin. Minnes kõik lapsed hüüdsid ja lehvitasid ja Naro hüüdis koguaeg: " Bye Eiva, bye Eiva..." Nii armas. Ausõna oleks koju kaasa võtnud! Ta on nii nutikas poiss ja olen kindel, et teda ootab ees suur tulevik! Olgugi, et see ei sisalda ülikooliharidust, tööd valgekraena, uhked autot ja iPhone´i...Pildil: ACODO lastekodu lapsed! Paremal esiplaanis Naro

Õhtust sõime me Korea restoranis ja meie laud küllati üle tohutul hulgal tasuta toiduga. Nagu wow mis teenindus!Mina tellisin endale Korea mereandide pannkoogi ja see oli maailma parim pannkook!
Peale õhtusööki läksime kurikuulsasse Angko What baari, et endale kurikuulsat Angkor What T-särgid saada. T-särgi saab iga "ämbri" ostuga:) Ämber alkoholi siis!
Baar oli väga lahe ja väga euroopalik. Enamus olidki valged. Seinad olid kõiksugu joonistuste ja reisijate kirjutustega kaetud! Mingi hetk kui tuju juba lõbusamaks hakkas muutuma, siis tuli mingi noormees meie lauda ja lõpuks olin mina see kes oli sunnitud temaga rääkima. No ta oli nii purjus, et üle kolme sõna sain aru...

Noormees oli pärit Norrast ja mingi hetk isegi keerutasime temaga tantsu. Õnneks enne kui asi hulluks läks, sain/saime tema küüsist minema ja läksime tagasi hostelisse.

Tee peal tegime peatuse ühes bensiinijaamas kus filmisime maailma kõige retardima retard movie! See oli naljakas, 12minutiline filmilõik!

Seejärel voodi, karussel ja järgnev hommik!