Tuesday, November 30, 2010

Poolik Filipiinlane ja olukord just nagu filmis vol 2

Kapis oli umbes 5 erinevat püssi – mõni suurem mõni pisem. Peagi küsis ta, et kas ma tahan mõne maha lasta...eee, nagu jaaa, muidugi tahan! Kahjuks jäi minul paugutamine ära, sest tal ei olnud ühele püssile sobivaid padruneid ning ta haaras kaasa hoopis suuremate padrunitega püssi (millega mina oleksin vist saanud hirmsa tagasilöögi). Püss kaenlas sammusime kuurist välja...ikka ei olnud ühtegi hingelist näha, ainult kanad tulid kaagutades vastu.
Hetke pärast juhtus see: Ja peale seda see:
Aga enne seda juhtus see: Peale lindude pots maha kukkumist astus Mike neile lihtsalt plärts kannaga pea peale – emmm, ma pole sellega harjunud! Ja peale minu küsimust, et kumbast ma nüüd pilti teen, ütles ta: „Mõlemast!“ ja tõstis pots linnud kokku :) Kusjuures need linnud on tegelikult nii ilusad - nagu papagoid. Meil oleksid nad kindlasti Tallinna loomaaias (või ehk ongi):)

Seejärel näitas ta mulle kus ja kuidas lambaid mehhaaniliselt pügatakse. Rääkis veel juurde, et vahel on baaridaamid pügamisprotssisl käe külge pannud ja siis ta on neile teise aasta viisa tarbeks paar nädalat farmitööd kirjutanud – jesss, kas me ka pügade saame? Eip, sest järgmine pügamine pidi vist jaanuaris olema. Siis juhtis mu tähelepanu ühele konksudega nurgale ja ütles, et siin siis tapetakse loomi...

Järkuvalt püss kaenlas sammusime majakeste poole. Vahepeal kummutas ta veel ühe linnu maha, kes oli tunduvalt pisem. Ta ütles, et need pisikesed linnud peletavad suuremaid ära, kuid tema jälle peletab pisemad ma ära. Ma ütlesin sellepeale, et siis pead ju topelt tööd tegema :) Sisenesime esimesse majja, mis oli natukene räämas ja päevi näinud – see pidavat tema vanaisa maja olema. Et kui ta väike oli, siis vanavanaemad elasid selles majas ning tema vanematega kõrval majas.
Sisse minnes pobises ta midagi, et siin pole elektrit jne....hirmus! Õnneks aga läks tuli siiski põlema. Kõikjal rippusid ämblikuvõrgud, olin ettevaatlik. Seejärel viipas ta mingite konksude poole ja rääkis, et talvel on siin majas hästi külm ja siis siin konksude otsas hoiavad nad ise tehtud vorste. Minu mõte: Aaaa, jälle konksud, igalpool on konksu! Millal mina siis siin konksude otsas hakkan rippuma?

Järgmiseks läksime kõrvalolevasse majja kus praegu elab ta ema, keda kodus ei olnud. Uksed on kusjuures kõik lahti...Nii kui olime sisenenud, ütles Mike: „Tule siia, tule vaata!“ ja viipas näpuga põrandale. Ja mis seal oli? Seal oli avatud põrandaluuk keldrisse, tuli ka kenasti põles, moosipurgid ja porgandid ka paistsid...emmm...veits hirmus. Mingi püssiga mees, kes tapab linnu talle kannaga pähe astudes, tühi farm kesest austraalia põlde ja majas olev kelder! Ei ole ikka nagu filmis? Mina uudistan keldrit (ülevalt alla) ja siis:

Mike: „ Go, go and have a look!“
Mina: „No, no...it´s ok!“
Mike: „Huuh, go and have a look, it´s a basement!“
Mina: „Yeah I know that!...Ok!“
Sammusin siis vaikselt järsust trepist allapoole.
Mike:“ Waaa, don´t worry I´m not gonna lock you there!“
Mina: „Problably you will!“

No on ju nagu filmis! Pealegi suht alles vaatasin Eestis ühte sellist keldrifilmi..“My lovely bones“ vist oli? Hirmus, hirmus...aga elu on seiklus ja kes ei tahaks elada nagu filmistaar?

Uhh, kelrdist pääsesin välja, sain Mike´lt peotäie mandleid ja seekärel läksime järgmisesse hoovi peal asuvasse majakesse. Seal sahmis ta midagi külmkappides, võttis meile mõlemal juua ja kotitäie vorsti! Vorstid on tal ise tehtud, mingisugused toorvorstid, mis on kergelt chilli maitsega. Kui autosse istusime, ja ma siis küsisin vorsti pihta näidates, et kes see on :D, vastas Mike, et mitte kes see on, vaid mis see on (aaa, ma tegin nagu nalja, et kes see on!). Siis lisas ta, et kes on siis kui siin vorstis oleks eelmine baaridaam ja mis on siis, kui siin on siga :D Mina: Emmm, me oleme autoga ikka veel tema hoovis, tal on kuuris püss, tal on tapamaja ja igalpool konksud!

Päike oli loojumas, väljas oli imeline punane valgus , mina lõin hambad isetehtud „eiteakellesttehtud“ vorsti ja me sõitsime tagasi linna.

Selline oli minu esimene ekskursioon, minu esimene asutraalia elamus! Just nagu filmis :)

Loodetavasti järgmisel nädalavahetusel saab Ave 1 sama filmi vaadata, sest see Mike pidigi kõiki uusi baaridaame tuuritama viima:)

Sunday, November 28, 2010

Poolik Filipiinlane ja olukord just nagu filmis vol 1

Pidin täna hommikul ca 10 ajal koka Steve´i ja Ave 1-ga Trussikutega poisi juurde farmi või kuskile minema...kell 9.oo oli äratus ja väike hommikusöök. Keda aga ei olnud? Steve´i ei olnud! Toa uks oli tal kinni ja koputusele ta ka ei reageerinud.
No nii...Ave 1 läks tuppa tagasi, et natukene veel pikutada, mina jäin valvesse. Keda aga ei tulnud? Steve´i ei tulnud! Kui kell oli umbes 14.00 siis kuulsime mütaki-mütaki samme ja koputust uksel. Kelle pea piilus ukse vahelt sisse? Steve´i pea! Ta naeratas ja ütles vaid: „Sorry!“ Põhjenduseks oli see, et ta oli sõbra juures, alles ärkas ning võimalik, et võtab nüüd kasti õlle ja joob end jälle purju – vot nii käivad asjad Lake Grace´is! Ühesõnaga plaan nr 1 tuli lugeda ebaõnnestunuks.

Plaan number 2 oli ka olemas:) Nimelt eile õhtul kui alla tagasi läksin, siis sattusin jälle noorte poiste juturingi. Suuremat huvi näitas välja poolik filipiini kutt. Ehk siis ema filipiinlane ja isa austraallne - cute! Kutist ma täpselt aru ei saanud, et mis või milleks ta on...küsisin küll, et kas sa oled lihtsalt veits närvis või oled häbelik? Kutt koguaeg kuidagi niheles jne...ei teagi. Igaljuhul olid meil maailma jutud, et läheks bassusse või siis kohvikusse :) või siis läheks homme (pühapäeval) langevarjuhüpet tegema...hmmm, kusjuures meie bossu lennukiga – jah tal pidavat väike lennuk olema ja ta lendab! Enne kui poolik filipiinlane „head ööd musi“ nurudes lahkus (huvitav kas ta sai selle või ei?), jäi jutt sinna, et homme kell 15.00 (kui pubi avatakse) on ta kohal ja siis teeme midagi (hüppame) koos. Keda aga ei tulnud? Poolikut filipiini kutti ei tulnud!

Plaan number 3-e mul aga ei olnud...no tegelikult oleksid selleks võinud olla kaevurid? Kui see Brett mulle muidugi vale numbrit ei andnud...aga ühesõnaga plaan number 3 tuli ise mulle uksele! Nimelt koputas Ave 1 mulle uksele ja ütles, et kuule mingi vend küsib siin, et kus teine Ave on, et kas tal vaba päev ja tahab tulla harvesteri vaatama...ehk siis kuidas kombainiga põllul vilja lõigatakse. Arvake kas ma tahtsin minna või mittte? Kibekäppelt olin riides, marssisin baari ja küsisin, et kuhu ma lähen? Mike (vist oli selle mehe nimi) ütles, et sina järgned lihtsalt mulle. Ja nii oligi...

Kõigepealt pööras Mike suure tee pealt ära ja näitas mulle mitut soolajärve ning rääkis kuidas need on jooksnud ühest järvest teise jne jne...ja siis hakkan järsku karjuma känguruuu, känguruuuu...sahmin istme peal ringi, et fotokat saada ning samal ajal seletan, et mu esimene känguruuu! Mike võttis hoo maha ja vabandas...siis keris mul akna alla ja ütles et ma akna peale istuksin ning siis tema liigub autoga vaikselt edasi...kahjuks ilusat pilti ei püüdnud ma ikka kinni.
Peale känguru läksime siis viljalõikusele, ja keda ma näen? Trussikutega poiss! Ühesõnaga plaan nr 3 viis mind plaan nr 1 juurde:) Seal sain siis kombaini ronida ja paar korda edasi-tagasi sõita (kaassõitjana) ning keda ma näen? Jälle känguruud!
Kombainis nägin ka ära kuidas kastiga traktor kõrvale sõidab ning sõidu pealt kombain viljast tühjaks lastakse.
Siis aga läks kombain katki...või siis mingisugune lint ei kerinud enam. Kui täpsem olla siis üks pool keris ja teine ei kerinud:) Ja siis muidugi süüdistati mind, et mina ajasin Trussikutega poisi mõtted mujale ja see lõhkus kombaini ära..haha-haa. Igatahes mehed siis tükk aega pusisid selle lindi kallal ja mina nagu lilleke aasal lehvitasin oma juukseid (vahepeal olin mures võimalike ämblikute pärast).Peale vilja viis Mike mind vanasse kullakaevandusse, mis oli umbes 80-ndatel edukalt toiminud. Seal lähedal kaevavad mehed (ka reedest tuttavad kaevurid) ka praegugi ning võtavad kõiksugu proove.
Seejärel viis ta mind oma ema farmi – terve teekond sinna (nagu ka kaevandusse) oli maaliline! Punane tee, lõputud põllud, tee ääres kasvavad puud-põõsad ja ümberringi valitsev vaikus ja tühjus... Farm oli suur, maad hakkasid paistma ammu enne kui märkasid maja. Majani jõudes hakkas mul kohe film jooksma...täpselt nüüd ei teagi milline – Mägedel on silmad? Wolf Creek? Neid vist on veel olnud eks? Igaljuhul farm nagu õudusfilmis – juba eemalt paistsid igasugused konteinerid, suured ümmargused (soonelised) veekogumispaagid, mitu madalat majakest, kuur, garaaž ja õues nööril lehviv pesu..ümberringi valitses tühjus!
Parkisimine auto ja seejärel toitis Mike väikeseid lambaid :) Peale minu märkust, et küll need linnud teevat hirmsat kisa kutsus Mike mind kohe pimedasse plekist kuuri ja avas jahipüsside kapi...

To be continued...

Saturday, November 27, 2010

Trussikutega poiss

Rääkida oleks nii palju, kuid kirja panna ei ole midagi...selline see meie elu siin on:) Ka päevad on jätkuvalt suht vennad...

Päevad läbi me muud ei tee, kui ärkame, sööme, käime tööl, puhkame, jalutame ühele poole tänavat ja siis teisele poole tänavat, teeme end ilusaks ja läheme jälle tööle kus vastame iga päev küsimusele: „Mis te täna huvitavat tegite?“ või siis kuuleme lauset: „Ma nägin teid täna jalutamas!“ :)

Maandusime Lake Garce´i nädala eest neljapäeval. Kohe reedel olime me mõlemad baaris tööl ja tol õhtul oli väga kiire! Nagu väga kiire! Kuna nädala sees on hirmus vaikne, baari külastavad vaid vanemad härrasmehed, siis ootasimegi pikkisilmi saabuvat nädalavahetust.

Eile oli siis reede ja nagu näha oleme elus ja terved – ehk siis suurt möllu ei toimunud. Mina lõpetasin töö kell 21.30 ja nagu plaanitud siis sättisin end baaripukile nagu viieline istuma :) Kohe sattusingi 3 poisi juturingi. Nimesid ma muidugi ei mäleta...aaa, üks oli Brett, sest ta kirjutas mulle oma numbri. Brett meenutab sellist ehtsat inglise või iiri härrasmeest, kes on veits punaste juuste ja lumivalge nahaga. Üks noormeestest oli ilus kiilakas poiss, kes üllatus-üllatus oli alles 19 ja siis üks oli hästi armas, popikas ja natukene pudistav turris juustega noormees...kõik nad olid väga sõbralikud ja jutukad. Nemad peatusid üle raudtee Caravan pargis ja on linnas sellepärast, et nad puurivad/kaevavad või otsivad midagi. Ühesõnaga töötavad mingi firma heaks ning käivad mööda austraaliat maa seest mingit kraami otsimas. Igaljuhul lahkesti osteti mulle veini ning ühel hetkel läks asi juba kokteilideni.

Poistel oli bossu ka - ta lahkus üsna varakult. Kui bossu arve ära maksis, siis poisid küsisid Ave nr 2-lt, et palju bossu arve oli. Poistel oli nalja kui palju, kui kuulsid et arve oli mingi 140 dollarit olnud...need itsitasid, et ahh me panime jumala palju jooke tema arvele, et tavaliselt meil mingi 30 dollarit arve. Ma siis naeratasin ja ütlesin, et no oodake oma arve ka ära...ja ohh seda nalja...järjest hakkas tulema: 75 dollarit, 112 dollarit ja mingi 100 veel :D Hästi poisid panevad...Igaljuhul poisid lahkusid kenasti kell 12.00 – hommikul 4.30 oli neil vaja ju ärgata! Igaljuhul nad on siin veel mitu nädalat, ja suure suuga lubati ming ka ekskursioonile viia – mingit suurt auku vaatama, mis on ääreni vett täis ;) Eks näis.

Kui poisid ära läksid, siis kutsus üks teine noormees meid enda juurde „peole“. Muidugi olime nõus, olime ju terve igaviku reedet oodanud! Poisid ootasid meid kenasti väljas ja peale Ave tööpäeva marssisimegi oma esimesse Aussi koju! Teepeal jäi mul silm ühele noormehele, kellesse ma juba eelmisel päeval armusin :D No esimene wow poiss keda ma siin linnas näinud...aga deem, see keeras mingi tüdrukuga mujale tänavale ja peale minu küsimust, et kus nemad lähevad öeldi mulle, et nad on pruut ja peika ning lähevad oma asju tegema....deem ma ütlen. Pean ikkagi trussikutega poisiga leppima :D

See trussik meil Avega inside joke – siin käib üks poiss kellel on lühikesed püksid nagu trussikud, siis jalas on paksud sokid ja varbavahe plätud...no worrries!

Igaljuhul maja oli selline poissmeestekas ja kohal oli paar noort – nii mingi 7 äkki. Üks nendest oli meie kokk Steven, kes on 25 – kõik ülejäänud olid seal mingi 18, 19...elamus! Sai natukene tantsitud ja tantsu vaadatud. Kusjuures poisid panevad väga hästi, ega neil siin vist muud polegi teha, kui kodus tantsida:D

Koju tagasi tulime aga punaste keeltega (ala bacardi breezeri töö) Niih...kuulen allkorruselt mussi, peaks vist uurima, mis seal toimub:) Igaljuhul homme lähen vist Trussiku ja koka Steveniga Trussiku vanemate farmi. Seal on lambad ja sead ja...ei teagi rohkem, eks näis! Igaljuhul mul saab homme oleme teistmoodi päev ja ma olen väga erutunud!

Ciao!

Sunday, November 21, 2010

Kõik päevad on vennad

Nüüdseks oleme mõlemad juba 3 päeva tööl käinud ning vist ka kõik kohalikud näod üle vaadanud. Töö on meil vist ka enamvähem selge, tahab lihtsalt natukene harjutamist ning peagi oleme baarileti või toiduluugi (sealt võtame söökide tellimusi) taga nagu kalad vees.

Üldjuhul töötame me eraldi, ehk siis üks alustab hommikul ca 11.00 esimese baari ja tagumise baari koristamisega ning sätib avamiseks kõik valmis. Teisel on vaba kuni 16.00-ni või 18.00-ni, oleneb kuidas graafikusse on pandud.

Baari koristamise alla kuulub ka wc-de koristamine ja wc koristamise alla kuulub ka meeste (pissi)rennide pesemine - päris äge elamus kas pole? Hommikul esimene tund rahmeldad kogu selle küürimise ja imemisega end päris higiseks ning siis käppelt baari uksed lahti, et õlu saaks voolata.

Hommikune vahetus on siis kuskil lõunani tööl, mil tuleb omanik Steve ja vahetab su välja. Sellele järgneb meil ühine lõuna, milleks on seni olnud hiigelsuur võileib. Lõuna peame endale ise valmistama! Siis on meil mõlemal koos paar tundi vaba, mida saame sisustada kas toas passimise või bassu külastamisega. Nagu te teate, siis lõunale järgneb õhtusöök. Õhtusöök on meil alati nimeliselt külmkapis ootamas - Ave 1 ja Ave 2. Õhtust sööme enne vahetuse algust ca 17.30 ajal, et siis jälle kõik söödud kraam maha joosta. Toidud on meil siiani olnud nagu wow – poole taldriku suurune liha või kana ja seal juures siis juurikad vms. No kõhu saab sellest nagu mõnusalt punni. Eile just küsisin Steve´i (koka nimi on ka Steve) käest, et kas ta tahab meid paksuks sööta, sellepeale tegi ta üliõnneliku žesti ja ütles jesssssss! Kõht punnis siis tormab üks baari ja teine kööki. Baaritöö on nii nagu ikka – sebid ees baaris, bottle shopis ja tagumises baaris. Omanik Steve on alati kuskil läheduses ja paneb ka ise käe külge. See kes alustab köögis, teeb ettevalmistused tagumises baaris – paneb tuled põlema, valmistab ette salatilaua, kust inimesed endale ise salati tõstavad ning kahvlid ja noad võtavad. Kui ettevalmistused tehtud, siis avad köögis toiduluugi ning oled särava naeratusega valmis tellimusi vastu võtma. Põhimõtteliselt oled nagu toidutädi seal luugi taga. Igalujuhul on see haige süsteem, toit tellitakse luugist ja jooke tellivad kliendid kohe ruumi teises otsas olevast baarist – no miks ei võiks seda luugi osa vahele jätta ja kohe baarist tellida? Ei tea, öeldakse ju, et austraallased on veits veidrad eks...

Tellimusi võttes annad kõikidele laua numbri ning seejärel viid tseki kokale, kes siis toidu valmistab. Vahepeal pead veel kokale taldrikud ette valmistama – paned taldrikule ühe ruuduliseks lõigatud porgandiviilu ja ühe pisikese oksa peterselli:). Siis pead kokale veel midagi ette valmistama, mis meil veel päris selge ei ole – no nt tood sügavkülmast kana, sulatad selle mikros üles, siis kalale paned kastme valmis jne. Vahepeal pead nõusid pesema (nõudepesumasin puudub!) ja siis kui kokal toit valmis, viid selle lauda. Muidugi tuleb ka laudadelt mustad nõud ja klaasid ära korjata.

Köögis olija lõpetab oma tööpäeva umbes kell 21.30 ja võib rahulikult baarist ühe drink´i võtta ning seejärel üles põõnama minna. Baari oma lõpetab aga alles ca 12.30, mil on baar koristatud ja inimesed välja aetud. Graafikus oleme me siis vahetuses, ehk siis kord on üks baaris ja kord üks köögis söögitädi. Aaa...tippi siin ei jäeta, unustatakse ainult raha leti peale ning sellepeale ütles omanik, et kõik mis õhtu lõpuks vedeleb on teie – sellejaoks on isegi mingi tissidega anum. Esimesel ühisel õhtul teenisime kokku peaagu 20 dollarit, mis on siis 10 dollarit näkku – jesss paari päeva bassu raha teenitud!

Niih....loodan, et suutsin kuidagi meie tüüpilised tööpäevad kirja panna. Ega tulevikus ei ole mõtet sellest enam vahutada – siin on kõik päevad vennad!
Mis veel? Ega selle kolme-nelja päevaga ei olegi meil siin midagi juhtunud – sisseelamisprotsess on alles käimas! Pilte veel suurt ei ole, kuid küll nad tulevad – eks lisan luugi ja baari pildid siia samasse postitusse, siis läheb tekst ja pilt kokku:)

Inimesed on siin sõbralikud , leidub siin nii noori kui vanu, viisakaid kui ka natukene perverssete naljade tegijaid (naljast aru ei saa, kuid võib vaid eeldada, et ega seal suust midagi tarka ei tule). Ise ma muidugi imestan, et kuidas inimestel nii palju raha on? Uskumatu, tulevad kell 12 baari, istuvad siin mingi paar tundi, joovad vähemalt 7-8 õlle näkku (ehk isegi rohkem), õlle hind on üldjuhul 4 dollarit (perthis oli vist isegi 10 dollarit) ning siis tulevad õhtul mingi 6-7 jälle baari tagasi. Tundub, et palavuse tõttu inimesed siin vist lõuna ajal tööd ei tee, sellepärast oma aega baaris sisustavadki. Aaa...vahepeal nad panustavad hobuste võiduajamisse ka! Sellega mängivad ka päris kopsakaid summasid maha. Selle masinaga peame me ka toimetama – klient skännib pileti, meie vajutame üldjuhul next nuppu ja siis vastavalt selle mis masin ütleb, anname või võtame raha – kerge!

Kui inimesed palavusega ei tööta, siis ega nad palavusega ka ei liigu. Kui päeval 12 ajal linnapeale minna, (siin all mõtlen ma sellel ühel tänaval jalutamist) siis on linn tühi – mitte ühtegi hingelist ei liigu! Nagu mahajäetud linna ja ainult loll turist (nagu meie) läheb lauspalavusega jalutama, et natukene päikest saada.
Hea küll, rohkem ei viitsi kirjutada – jätan midagi ka järgnevaks kuueks nädalaks:)

Thursday, November 18, 2010

Esimene töökoht

Neljapäeva hommikul tegime oma armsaks saanud Ozi Inn hostelist check out´i juba kell 7.00, et hommikusele bussile jõuda. Buss pidi meid viima Lake Grace nimelisse väikelinna kus elab ca 600 inimest ning 700 elab naabruskonnas farmerite näol. Kui suur on see „naabruskond“, ei oska ma öelda.
Bussisõit oli mõnus, aegajalt sai tukkuda – nii, et pea käis kolks ühele poole ja kolks teisele poole. Siis kui vahepeal sundisid end aknast välja vaatama, avanes imeilus vaade loodusele – täpselt nagu filmis! Lõputud põllud, imelikud puud ja põõsad ning kahtlased maasse kaevatud vett täis olevad augud. Maastik on imeilus ning see vaheldus iga 100-200m tagant – kord oli viljapõld, siis kuivanud põõsad, siis puud, kord valge liivane pinnas, kord punakas liivane pinnas – imeline!
Lake Grace lähedusse jõudes märkasime hästi palju soolajärvi (kuigi me pole kindel kas need olid soolajärved). Huvitav kas need olid kuivanud või täidetud veega? Igatahes lumivalged olid need....huvitav kui sinna jalutama minna, kas siis vajub täitsa maa alla kuiva soola sisse või soolase vee sisse? Või saab lihtsalt varba soolaseks? Peab wickipedia lahti võtma ja end harima...või siis läheks lihtsama ja „odavama“ vastupanu teed ning küsiks mõnelt kohalikult.
Kohale jõudes tuli meie uus ülemus Steven (hallipäine vanamees) meile vastu ning sõidutas meid meie uue kodu ja töökoha juurde.

Kodu ja töökoht on meil Motell Lake Grace nimelises majas. Elamine on ülemisel korrusel motelli tubades, kus vist ööbivad ka selle motelli külalised – kes nendeks külalisteks on, sellest pole õrna aimugi! Meil mõlemal on eraldi single toad kus on voodi, kapp, kummuti ja 2 peeglit!!! Nagu wow...me näeme end jälle peeglist ja saame oma asjad inimese moodi kappi laotada. Kusjuures 5 riidepuud on ka, saan oma imeilusa valge kleidi sinna riputada – jess!
Töökoht asub meil allkorrusel . Peale tubadega tutvumist sammusime siis baari poole – hehh, pisike külabaar, kus on 6 erinevat õllesorti (vaadikas), mõned kangemad napsud, piljard ja kohalikud leti ääres. Kõik sirutasid kohe käed välja, et meid teretada ja end tutvustada. Kujutate siis ette seda tutvustusringi? Ave says: „Hi, my name is Ave!, Ave says: „Hi, my name is Ave! Keegi midagi aru ei saanud :) Aga noh, küll me endale uued nimed saame – Austraalias pidi see kombeks olema. Peale tutvusturingi ütles boss meile, et tehke praegu oma tegemisi kuid kell 18.00 olge all, siis läheb üks meist baari ja üks kööki ning õpe võib alata!

Enne tööpäeva saime kenasti ka süüa – õhtusöögiks oli inglismaalt tuttav Sheperds Pie vms. Saime teada, et igal õhtul ootab õhtusöök meid külmkapis (nüüdseks EI kiirukatele ja kähkukatele) – what a life! Alustame siis sellest, et mina olen Ave 2 ja teine Ave on Ave 1. Ave 1 läks kööki ja õppis sealse poole ära – mina õpin seda homme! Ave 2 ehk siis mina toimetasin täna baaris. Baaris toimetamine näeb lühidalt välja nii: Toimetad esimeses baaris, siis toimetad bottle shopis (alkoholipood, mis asub kahe baari vahel) ja siis toimetad tagumises baaris (mis avatakse alates kell 18.00 õhtusöögi ajaks). Terve see aeg pead meestele õlut valama ja neile naeratama. Ja eriti viis on siis, kui saad aru millist õlle nad soovivad. Veel parem on see, kui sa nende naljast aru saad, sellisel juhul võid endale õhtul kuskile linnukese kirja panna :) Nimelt siin maal on neil ikka hoppis teine aktsent, selline maakate keel...oh jeerum! No kui mul inglismaal pubis töötamise kogemust ei oleks olnud, siis oleksin täna seal päris totu olnud. Pealegi oli õpetaja mul ka sitt – omaniku poeg Mike (ilus poiss). Ave 1-l oli õpetajaks omaniku poja tüdruk Kelli, kes oli tunduvalt parem õpetaja. Oeh, ei oskagi midagi enam öelda...homme oleme vahetuses, Ave 1 baaris ja mina köögis. Ave 1 vahetus algab hommikul ja minul alles kell 18.00.

Täpset tööpäeva pikkust me veel ei teagi, eks see oleneb sellest kui kiirelt töö selgeks saame ja kui palju omanik Steve meid usaldab. Hetkel teeb aga tema lõunaseid vahetusi, mil meil on vaba aeg. Mis selle vaba ajaga siin aga teha? Siin on ju ainult üks tänav, kus on supermarket, postkontor, pank ja fordi esindus! Ohh, Kelli rääkis, et linnas on ka bassein – arvatavasti veedame oma tulevased päevad bassus sulistades ja päevitades ning siit lahkudes aetakse meid tsivilisatsiooni jõudes aborigeenidega segamini!
Oooolaaa ma ütlen! :)

Tuesday, November 16, 2010

Põrsas kotis

Eile ärkasime üles mõttega : „Me saame endale täna töö!“ Seda õpetas meile Tauri, kes nii oma esimese töö sai :)

Hommikul ajasime jälle oma pannkoogid sisse ja marssisime Aussijobs´i. Järjekord tööd otsivatest päkkeritest ulatus läbi kitsa koridori tänavani. Ja otseloomulikult ei olnud meie seal ainukesed eestlased. Eestlaseid on siin kõikjal, nii et kõva häälega ei tasu eriti rääkida. Samal hommikul oli vist tööbüroos vähemalt 10 eestlast koos meiega :)

Kuna reedel lubas Anissa (tema intervjueerib kõiki päkkereid ja annab neile töö), et esmaspäeval annab ta meile kindlasti töö country pubis, siis nii ka läks. Anissa mäletas meid kenasti nagu ka kõiki teisi päkkereid, kes Aussijobsi sisse astuvad. Uskumatu naine, ma vaatasin teda ja ahhetasin – naine mäletab kõiki ja kõike, ta võib samal ajal telefoniga rääkida ja vahepeal arvutiga pimekirja panna, siis sinuga vestleda ja samal ajal kedagi teist kuulata, vahepeal sööb shokolaadi või marsib lihtsalt poole vestluse pealt suitsetama...no ma ei tea, ma siiani ahhetan teda!

Alguses küsisime tööd Kalgoorlie nimelisse linna , mis sai kuulsaks 1890.aastail, kui lähikonnast leiti kulda. Kalgoorlie on kaevanduslinn ja seal on palju mehi, mehed aga võrdub jootraha :) Ja pealegi on Kalgoorie üks minu unistuste sihtpunkt Austraalias – see on linn nagu filmis ja seda peab nägema!

Kalgoorliesse pakkus Anissa meile tööd ettekandjana 24h avatud söögikohta. Siinkohal ta aga hoiatas meid aborigeenidest klienditega, kes hakkavad seal räuskama ja alkoholi nõudma jne. Olen küll julge tüdruk, kuid see jutt tõmbas mind näost natukene kaameks, pealegi ma kardan aborigeene! Aga noh, põhimõtteliselt oleksin sellega ka nõus olnud – milline elamus eks?

Aga läks hoopis nii, et Anissa helistas ikkagi uuesti sinna country pubi, Lake Grace nimelisesse linna, kuhu ta helistas ka reedel. Reedel omanik ei soovinud meid, kuna tahtis vaid iiri või inglise tüdrukuid nende hea keeleoskuse pärast. Kuna aga esmaspäeva hommikul ei olnud tööbüroos ühtegi iiri ega inglise tüdrukut sokutas Anissa meid ikkagi Lake Grace´i nädalase katseajaga.

Kui töö oli olemas, siis tekkis alles võimalus küsida palga ja muude tingimuste kohta – jah, siinmail on see töö otsimine ja saamine nagu põrsas kotis ostmine. Ja ega me ju tegelikult siiani tea mis meid kohapeal ees ootab. Teame vaid nii palju, et esimene uus ülemus tundus telefonis päris sõbralik (täpsustasime telefonis saabumispäeva üle), kuid bussipiletit ostes oli ikkagi tunne nagu ostaks pileti musta auku :)

Niisiis, neljapäeva hommikul kell 8.00 väljub meil buss „musta auku“, kell 13.19 ootab meid bussipeatuses meie uus ülemus ning alguse saab järjekordne elamusterohke seiklus Austraalia väikelinnas!

Kas te teadsite, et austraalia kärbsed on jube tüütud? Tulevad, maanduvad sulle peale, sina ajad ta ära, tema tuleb tagasi, ajad uuesti ära, tema tuleb ikka tagasi...tüütud ma ütlen!

Ok, kiire, kiire - pean endale täna tööks mustad kinnised kingad leidma!

Tsau!

Sunday, November 14, 2010

Nädalavahetus

Laupäeval saime kokku Tauriga (väga lahe eesti poiss), kes tegi meile ekskursiooni Kings Parki. Ja milline tee siis parki viis? Me pidime mäkke ronima, nii et üles jõudes oli mul nägu tulipunane ja lõõtsutasin nagu koer – aga pepu jällegi naeratas:)
Uskuge või mitte, kuid park oli roheline ning väidetavalt väga suur – no seal olid autoteed! Pargist avanes imeline vaade (kui ehitusjärgus majad välja arvata) Perthi linnale.

Peale Kings Parki nägime ära ka The Bell Toweri, mis tähendab seda, et vaatamisväärsused Perthis on nähtud. No võiks ju veel loomaaeda minna, kuid eks paistab kauaks me linna jääme.Peale kultuuri oli ju vaja jälle väike vein osta ning sammud Mad Cat hostelisse seada. Veini kohapealt saime nii palju targemaks, et tegelikult maksavad need pakiveinid a la 18 dollarid 2tk aga meie ostsime siiani 16 dollariga ühe paki. Kusjuures ise arvasime koguaeg, et saime jube hea diilli!

Pühapäeval ärgates oli olemine päris mõnus! Peale hommikusi pannkooke ostsime poest mini-banaane ja mahla ning sammusime jälle vapralt Mad Cat hostelisse. Ei,ei..seekord ei oodanud meid sealt eest vein, vaid Tauri, kes pidime koos meiega Cottesloe randa tulema.
Rand oli ilus, oi kui ilus...tegime kohe bikiini-pilte ka!Ujumas käisin ka ja soolane vesi läks ka suhu...mõnus! Ainuke asi tänase rannapäeva juures oli see, et täna ei olnud rannailm! Selline tuul oli, et terve see aeg oli meil tegelikult kananahk peal. Aga no ujumas (loe lainete sees) käisin ma ära ning lained olid seda igati väärt!
Tagasi rongijaama sõidutas meid üks Hiiumaa poiss Rauno (vist), keda Tauri juhuslikult rannas muuli peal märkas ja keda ta juhuslikult ka tundis! Raunol oli selline äge auto, kuid eriti äge oli see rippuv asi.See peaks olema siis känguru jalg või käsi või sõrm? Jess...jupike kängurust juba nähtud!

Rohkem pole meil siin midagi toimunud. Lihtsalt koguaeg on midagi teha, kuhugi minna, kellegiga rääkida ja kuidagi väga chill on see olemine! Iga päev saame targemaks läbi teiste juttude ning enda kogemuste ja ma naudin seda täie raha eest!

Kas te teadsite, et Austraalia paberraha on võimatu pooleks rebida? Uskumatu, sikuta ükskõik mispidi ja kui tugevasti tahes, see raha ei lähe katki. Ja kas te seda teadiste, et toit on siin kallis, kuid riided ja tehnika odav? I like it! Või siis, et tüüpiline eestlane tuleb siia õppelaenuga, kohaneb paar päeva elu-oluga, peale seda joob ja suitsetab kanepit ning ootab, et töökohad hõbekandikul temani tulevad? No hard feelings! Ja uskuge või mitte, kuid Perthi linnas (teatud piires) on bussiga sõitmine tasuta. Samuti on tasuta ka avaliku wc kasutamine. Neid leidub päris palju ning need on eriti lahedad – vajutad nuppu – uks avaneb, vajutad sees olles nuppu – uks sulgub, vajutad nuppu – wc paber tuleb...ühesõnaga wc-s saab nuppude vajutamisega kõik oma toimingud ära teha ning uksest välja saab samuti nupule vajutades – nii tore oli seal pissil käia!

Praegu oleme raamatukogu ees tasuta kiiret wifit nautimas. Nimelt kui on õhtu ja raamatukogu on kinni, siis on ühendus super hea! Kohe seame oma sammud jälllegi Mad Cat hostelisse, et Taurile head aega öelda (ta sõidab homme linnast ära) ning teistelt poistelt ühe farmitöö kohta infot saada. Täna me pakiveini ei tee, sest homme tuleb väga toimekas päev!

Tsau!

Friday, November 12, 2010

Austraalia

Nüüdseks oleme Austraalia pinnal olnud juba...mitu päeva? Kolmas päev vist täna? Ühesõnaga ajaarvamine, kellaajad ja kõik on sassis. Aga küll see rütm ja ajaarvamine ka tuleb;)

Mis me siis seni teinud oleme? Eile said meil ametlikult kõik vajalikud toimingud tehtud: Taxfile number, viisale kleebis võetud, pangas konto avatud ja kohalik number ostetud.

Töö
Oleme juba mitu päeva The Job Shop nimelises tööbüroos tööd käinud lunimas ja täna õnnestus meil ka AussiJobsis vestlusele pääseda. JobShopis oleme ootelistis ja AussiJobsi läheme esmaspäeval tagasi, siis peaksime endale ka esimese töö saama! Juhuuuu!
Mõlemad tööbürood aga ütlevad, et farmitööd, mida me mõlemad tegelikult teha tahame, ei ole praegu siinkandis saadaval. Aussijobsis läks meil aga täna nii hästi, et pakuti tööd Country Pubi ehk siis kuskile sisemaale, väikesesse linna, mis on ümbritsetud farmeritest, kes päevast päeva oma kanu ja veiseid taga ajavad ja siis õhtul tulevad pubisse ilusaid blonde eesti neiusi vaatama:) Vot selline töö saab meil siis olema!
Oleme aru saanud, et farmitööd (puuviljade, juuriviljade korjamine) ei tasu meil siin ootama jääda, et pigem ikka ruttu kuskile liikuda ja millegist alustada - country pub oleks selleks ju ideaalne! Eks näis kuidas meil esmaspäeval läheb, kui 10.30 AussiJobsi uksetaga oleme ja tööd küsime. AussiJobsis toimib asi nii, et hommikul pead vara kohal olema ja siis karjutakse kõik töökohad välja - kes ees see mees:)

Linn
Tegelikult ei ole me linna veel õigesti näinudki, kuid nüüd nädalavahetusel plaanime seda teha! Üks tore eesti poiss Tauri (kelle blogi ma jälgisin) saatis täna just sõnumi, et ta nüüd paar päeva Perthis ja võib meile linna tutvustada:) Aga siiani on Perthi kesklinn mulle hea mulje jätnud, ma lausa armastan seda linna! Siin on nii puhas, majad on madalad ja elu on rahulik. Mõnus - tänavatel liikudes on tunne´nagu oleksid kuskil arvutimängus - täpselt nii korras ja süsteemne on see linn.

Lõbu
Oii...nalja siin saab, tuleb lihtsalt ise avatud olla. Eile kohtusime linnas mitme eestlasega, kes peatuvad MadCat hostelis. Vahetasime oma numbreid ja õhtul saigi peale Bottle Shopi (alkoholi pood) külastamist neile külla põrutatud. Ostsime endale 4 liitrise pakiveini mis maksis 16 dollarit - see on siin kõige odavam alokoholi variant üldse. Nende elamine ja elu-olu on ikka hoopis teine - lärmakas ja räpane :D Nägime nende magamistuba ka, kus oli 20 inimest ja see oli neid narivoodeid täis. See vaade oli uskumatu - kõikide kotid ja asjad ja oehh...ja siis üks poiss ütles, et muidu on norm ainult et õhtuti üks austraalia poiss ja taani tüdruk teevad oma asju alumise nari peal ja siis ei saa enne magama jääda kui asi on lõpuni jõudnud - normaalne - welcome to Australia!Igatahes pidu ja õhtu oli meil vinge! Meie seas oli ka üks eesti poiss Tarmo, kes 11kuud pole kodus käinud ja mingi 3h pärast pidi lennuk väljuma - temaga sai maast ja ilmast räägitud ja peo lõpus teda koju saadetud - teekonda on väga ähmaselt meeles!
Koju jõudsime vist mingi kell 3 öösel ja põõnasime rahulikult 12-ni, kuigi idee poolest tahtsime juba 10.30 aussijobsis olla, et tööd küsida:) Aga noh, mis seal ikka, jõudime sinna 14.00 ja vestlus läks ju edukalt - kuigi väga uimane olemine oli ja on siiani!

Mis veel? Istume praegu McDonaldsis kus on tasuta wifi. Wifi on siin parem kui raamatukogus, seal pidime hulluma!
Praegu ei oskagi rohkem midagi kirjutada, küsige ja kommenteerige parem:) Sissekandeid üritan teha nii tihti kui võimalik, kuid olen juba aru saanud, et päris iga päev ei olegi millestki kirjutada (kui te just ei taha kuulda, mis kell ma ärkasin, sõin ja vetsus käisin)
Aa..ja ilm hakkab ka siin vaikselt ilusamaks minema! Pühapäeval vist ookeani äärde! Jessss

Olge tublid!

Ave

Wednesday, November 10, 2010

KOHAL!

Jõudsime kohale!
10.november 7.15 astusime rõõmsalt Perthi lennujaamast välja - mmmmm, milline mõnus värske õhk!Lennujaama läksime koos Markoga ja saatsime ta seal kenasti teele, tema lend väljus tund varem kui meil. Check in´i sabas kohtusime aga Mark´i ja Evaga, kes olid samuti meiega sama lennuga Perthi lendamas.

Lend algas kapteni vabandusega, et vulkaanilise tegevuse tõttu (kuskil) peame tegema suurema ringi ja maandume Perthis 5.25 hommiku asemel 5.50 ja ärgu me muretsegu - kütust, sööki ning jooki pidavat jätkuma! Natukene köhedaks tegi küll olemise, kuid mis seal ikka...kohale oli ju vaja saada:)

Lennukis oli mul väga magus uni ja 5,5 tundi möödus kiirelt! Umbes tund enne maandumist avanes meil aga imeline vaade maailmale!Austraaliasse lasti meid ka kenasti sisse, ühtegi küsimust ei küsitud ja öeldi vaid: " Enjoy your stay!" Peale passi saime pagasi, mille järel tuli läbida hirmus turvakontroll. Põhimõtteliselt tuleb ette näidata kõik södav, puit, seemned ja ma ei tea mis asjad veel. Malaisias hoiatas Maarrja, kes juba varem Austraalias käinud, et ma oma saapad puhtaks peseksin, kuna nad üldjuhul kontrollivad selliste saabaste taldu. Nimelt maale ei tohi sisse tuua ka võõras mulda ja muud jama, mis talla alla võib kinni jääda! Ühel tüdrukul võeti saapad jalast ja nendega mindi kuskile taha ruumidesse... minul aga seekord vedas ja ei pidanud neid ette näitama, samuti oli meie kõigi kottidega kõik korras. Ainult Mark näitas Eestist kaasa võetud leivad ja kommid ette, kuid nendega probleeme ei tulnud.

Lennujaamas tegime endale kohe austraalia numbrid ja valisime selleks Vodafone´i - 0405439563 - helistage;) Pärastpoole aga helistas Ave oma sõbrannale, kes kiitis hoopis Telstari (vist oli nii), mis pidi olema küll kallim, kuid levib ka "põõsas". Nimelt Vodafone´iga pidi linnas levi olema, kuid mujal pidi esinema tõrkeid...eks näis!

Linna läksime taksoga, mis läks nelja peale maksma ca 600.-. Algselt pidi hostel meile free pickupi võimaldama, ma isegi helistasin neile, kuid peale 45 min ootamist ei tulnud keegi meile järele, seepärast otsustasimegi takso kasuks. Hostelisse jõudes vabandas sealne peremees ette ja taha :)

Tuppa minnes ajasime muidugi kõik sealsed asukad üles - toas on 4 kahest nari ning algust sai mõnus ühikaelu!

Täna oleme juba linnapeal ka marssinud, taxfile numbri teinud ja ühest tööbüroost sisse kiiganud. Rohkem nagu täna ei viitsigi, sest ilm on siin kole vihmane ja külm! Praegu olen raamatukogus ja kasutan tasuta netti, mis on maailma kõige aeglasem!

Ciaoo..ei viitsigi rohkem kirjutada - hakkan parem tööd otsima :)

Kuulmiseni!

Ave

Tuesday, November 9, 2010

Uni on magus!

Täna öösel magasime siis esimest korda päris korralikku und. Uni oli küll natukene kleepuv, kuna siin uues hostelis puudub konditsioneer, kuid magus!

Eile sõitsime kõik koos linna sööma ja peale seda uudistasime pimeduses säravaid kaksiktorne!
Otsustasime söögiks võtta sushi! Siinseid hindu ja maitseelamust ei saa vist Eestiga võrrelda? Ise ma muidugi eriline sushi fänn ei ole, kuid seekord maitses see isegi mõnusalt hästi! Otsustasin ära proovida ka mini kaheksajala - ta oli nii armas ja krõmpsus mõnusalt hamba all. Eriti mõnus oli see, kui ta pea hambaall katki läks...krõmps-krõmps!

Turistid Malaisias!Peale väsitavat, kuid lõbusat linnaskäiku tegime hostelis paar kangemat ringi ja põrutasime Reggae baari :) Uskuge või mitte, kuid siinmail tantsivad mehed omavahel! Pidu oli meil mõnus ja lõppes see vist umbes kell 3 öösel - sellest ka tuli ka tänahommikune magus uni!
Siin malaisia prussakas, kellega meil oli taaskohtumine ka kaksiktornide juures - neid on kõikjal!

Täna meil siin veel mõned tunnid aega, et linnas ringi uudistada ja siis seame sammud lennujaama!

Aga nüüd....sööma ja kohtume Austraalias!

Monday, November 8, 2010

Malaisia

Tallinna lennujaamast saime endale uued sõbrad, 4 eesti poissi ja 2 eesti tüdrukut, kellega seiklesime Malaisiani! Nad rändavad Austraaliasse nii nagu meiegi. Malaisiani on meil kõigil ühine tee, kuid sealt edasi lähevad kõik juba oma eri suundadesse - kes läheb Cairnsi, kes Melbournei ja kes Perthi.
Lend Tallinn-London kanakuudis läks hästi, kuid sealt edasi ootas meid Londonis pikk vahepeatus - meie lend lükkus esialgu 1h edasi ja hiljem lükati seda veel oma poolt tundi edasi. Nii et passimist ja lolli juttu oli lennujaamas täie raha eest! Londonis ühines meiega veel üks tütarlaps, kes teistega sõidab Cairns´si.
London-Kuala-Lumpur, no mis siin öelda. Lend oli rahulik, kuid 13h pikk ja magamisest võis ainult unistada. Esimesed 5 tundi läksid vaevaliselt, edasi hakkas juba kiiremini minema - eriti siis, kui avastasime, et ühe kaardimänguga läheb aeg juba 15 min edasi!

Maandumine oli mõnus, õue minna oli mõnus - õhtul kell ca 22.00 25 kraadi! Õhk oli muidugi sama niiske kui ma endale ette kujutasin!

Üheskoos teiste eestlastega (Malaisias ootas ees veel 2 eestlast, kes olid juba 2 kuud aasias trippinud) läksime bussiga linna. Avastasime, et meie hostelid on eraldi - ühed on chinatownis, meie olime kuskil ühelpool torne ja üks noormees oli teiselpool torne.

Kõigepealt läksime koos chinatowni hostelisse, et seal selgust saada kui kaugel on minu ja Ave ning Marko hostel. Teekond hostelisse läbi chinatowni oli aga vaatamisväärsuse missugune - prügi oli kõikjal kuhu vaatasid ja astusid.

Teiste eestlaste chinatowni hostelis oli ees sõbralik hosteli peremees vms, kes kutsus meile lahkesti takso ja tingis hea hinna meie majutuskohani.Nii kaua aga kui hosteli ees taksot ootasime, kõndis minu ja Ave eest läbi üks kohalik noormes, kes peatus lähedal asuva posti taga. Natukese aja pärast, kui meiega ühines ka Marko, avastasin, et kohal tegeleb ei millegi muu kui eneserahuldamisega - ja täiesti süüdimatult. Taksoga sõites nägi aga Marko kuidas kohalik neiu rahumeeli jalad harkis istub ja sealt ei avanenud kõige meeldivam vaade:) Welcome to Malaisia!

Hotell oli meil täitsa korralik - odavalt tehtud euroremoniga ja puha:)...ja roosa peegliga! Ei no õhtul oli vaja ka üks õlu ära juua - nii hea ja külm! Kohaliku aja järgi uinusime mingi 2 ja äratuse panime juba 7ks, et hommikul vara Markoga kohtuda, torne uudistada ja hommikust süüa. Öö otsa muidugi magada ei saanu, konditsioneer möllas koos muude kahtlaste helidega ja kell 5 me juba itsitasime niisama voodis:)

Tänane äramine ei olnudki nii hull - tegime kiired pesud, plätad jalga ja minekut! Torne me nägime, kuid kahjuks olid need täna suletud - homme uuele katsele! Peale mõnusat hommikusööki seadsime sammud läbi chinatowni teiste eestlaste hostelisse... ... ja teepeal maitsesin Dragon Fruit´i! Hostelis jõudsime aruteluga nii kaugele, et meie Avega läksime tagasi enda hotelli, pakkisime oma asjad, vinnasime suured kotid selga, tegime oma hotellist check out´i, et kolida natukene tagasihoidlikumasse hostelisse koos teiste eestlastega! Eks näis mis täna saab - maitseme kindlasti head toitu, jooki ja oleme muidu rõõmsad! Homme siis veel päev otsa linnapeal ja õhtuks tagasi lennujaama, et alustada teekonda Perthi!

aaa..olen näinud juba esimest looma - suurt malaisia prussakat - hirmus! Õnneks olid mul saapad jalas!

Kallid!

Saturday, November 6, 2010

Mõnusat nädalavahetust!

See, kel on kiire ja suur koorem õlul, see on edukas? Hõivatud ja stressis olemine ei ole mingid näitajad. Kedagi ei huvita sinu to-do listi suurus. Muretsemine ja stressamine ei ole töö. Tõelise produktiivsuse ja muidu õnneliku elu aluseks on iseendale aja võtmine. Ja just seda ma nüüd teengi - võtan endale aega, et seigelda ja rännata, uudistada ja uurida, kasvada ja areneda läbi värvikate elamuste!

Mõnusat nädalavahetust!