Põrsas kotis

Eile ärkasime üles mõttega : „Me saame endale täna töö!“ Seda õpetas meile Tauri, kes nii oma esimese töö sai :)

Hommikul ajasime jälle oma pannkoogid sisse ja marssisime Aussijobs´i. Järjekord tööd otsivatest päkkeritest ulatus läbi kitsa koridori tänavani. Ja otseloomulikult ei olnud meie seal ainukesed eestlased. Eestlaseid on siin kõikjal, nii et kõva häälega ei tasu eriti rääkida. Samal hommikul oli vist tööbüroos vähemalt 10 eestlast koos meiega :)

Kuna reedel lubas Anissa (tema intervjueerib kõiki päkkereid ja annab neile töö), et esmaspäeval annab ta meile kindlasti töö country pubis, siis nii ka läks. Anissa mäletas meid kenasti nagu ka kõiki teisi päkkereid, kes Aussijobsi sisse astuvad. Uskumatu naine, ma vaatasin teda ja ahhetasin – naine mäletab kõiki ja kõike, ta võib samal ajal telefoniga rääkida ja vahepeal arvutiga pimekirja panna, siis sinuga vestleda ja samal ajal kedagi teist kuulata, vahepeal sööb shokolaadi või marsib lihtsalt poole vestluse pealt suitsetama...no ma ei tea, ma siiani ahhetan teda!

Alguses küsisime tööd Kalgoorlie nimelisse linna , mis sai kuulsaks 1890.aastail, kui lähikonnast leiti kulda. Kalgoorlie on kaevanduslinn ja seal on palju mehi, mehed aga võrdub jootraha :) Ja pealegi on Kalgoorie üks minu unistuste sihtpunkt Austraalias – see on linn nagu filmis ja seda peab nägema!

Kalgoorliesse pakkus Anissa meile tööd ettekandjana 24h avatud söögikohta. Siinkohal ta aga hoiatas meid aborigeenidest klienditega, kes hakkavad seal räuskama ja alkoholi nõudma jne. Olen küll julge tüdruk, kuid see jutt tõmbas mind näost natukene kaameks, pealegi ma kardan aborigeene! Aga noh, põhimõtteliselt oleksin sellega ka nõus olnud – milline elamus eks?

Aga läks hoopis nii, et Anissa helistas ikkagi uuesti sinna country pubi, Lake Grace nimelisesse linna, kuhu ta helistas ka reedel. Reedel omanik ei soovinud meid, kuna tahtis vaid iiri või inglise tüdrukuid nende hea keeleoskuse pärast. Kuna aga esmaspäeva hommikul ei olnud tööbüroos ühtegi iiri ega inglise tüdrukut sokutas Anissa meid ikkagi Lake Grace´i nädalase katseajaga.

Kui töö oli olemas, siis tekkis alles võimalus küsida palga ja muude tingimuste kohta – jah, siinmail on see töö otsimine ja saamine nagu põrsas kotis ostmine. Ja ega me ju tegelikult siiani tea mis meid kohapeal ees ootab. Teame vaid nii palju, et esimene uus ülemus tundus telefonis päris sõbralik (täpsustasime telefonis saabumispäeva üle), kuid bussipiletit ostes oli ikkagi tunne nagu ostaks pileti musta auku :)

Niisiis, neljapäeva hommikul kell 8.00 väljub meil buss „musta auku“, kell 13.19 ootab meid bussipeatuses meie uus ülemus ning alguse saab järjekordne elamusterohke seiklus Austraalia väikelinnas!

Kas te teadsite, et austraalia kärbsed on jube tüütud? Tulevad, maanduvad sulle peale, sina ajad ta ära, tema tuleb tagasi, ajad uuesti ära, tema tuleb ikka tagasi...tüütud ma ütlen!

Ok, kiire, kiire - pean endale täna tööks mustad kinnised kingad leidma!

Tsau!