Peale Alice Springsi esimene suurem peatus (linn) oli Tennant Creek. No jah, mis ma oskan öelda. Pilte mul sellest linnast ei ole, sest seal on üks tänav, mis sellest ikka pildistada. Jõime seal vaid ühe kohvi, ostsin endale 5 dollari eest mingisuguse Sex & the City lõhna (eesti oma sai peale 6 möödunud kuud otsa) ja põrutasime edasi. A ja oma esimest Austraalia ussi nägin seal. Vingerdas seal mingi ukse ees ja kõik aborigeenid uurisid seda. Nad noogutasid meile veel, et ja jaa, see on mürgine. No mine sa tea, ehk oligi...
Seejärel järgmine tähelepanuväärt peatus oli Daly Waters kuhu panime oma telgi püsti. Tegu oli Lonely Planetis kiidetud kohaga. Ühesõnaga kes sõidab mööda Stuart Highwayd, see peab Daly Watersi pubist läbi astuma - see on aegade algusest seal olnud;) Koht oli väga vinge. Pubi oli seest kujundatud igasugu träniga, alustades rinnahoidjatest ja lõpetadest erimaade rahatähtedega.
Ja ei puudunud Daly Watersist ka McDrive;) 
Kusjuures seal oli meie esimene "soe öö" - oli tunda ilmselget kliimavahetust!Peale Daly Watersit kümblesime Mataranka looduslikus basseinis kus veetemperatuur oli 30 pluss (kuskohas mu klaviatuuril on pluss märk, no ei leia!)
ja öö veetsime Katherine nimelises linnas. Jällegi, sellest linnas pilte ei ole, sest seal on vaid üks tänav (ja tohutult aborigeene, keda ma kardan!).Katherine´ist suundusime Pines Creeki (seal ei olnud isegi ühte tänavat) ning seejärel kibekiirelt Kakadu National Parki. Ahjaa, Katherine´is tahtsime ka rahvuspraki minna, kuid kõik matkarajad olid krokodillide tõttu suletud. Kirjas oli, et vaid üks, Edith Falls, on avatud, kuid sinna jõudes avastasime, et rada on suletud ja igalpool on vaid hoiatavad sildid krokodest.
Lõpuks jõudsin vist Austraaliasse?Kakadu National Park´is veetsime me kokku 3 ööd. Tegemist on ühe tohutult suure maa-alaga. Nimelt Kakadu National Park katab üle 20,000 ruutkilomeetri. Kohe parki sisenedes ostsime endale 25$ eesti pääsmed, mis annavad õiguse pargis viibida 14 päeva. Onu andis meile Kakadu kaardi ja rääkis juurde kuhu me saame minna ja kuhu mitte. Avatud olid vaid vähesed matkarajad. Matkaradade all pean silmas radu, mis viivad sind looduslike koskede juurde kus saad supelda ja looduse ilu nautida. Jah, ka Kakadu pargis möllasid krokodillid ja seetõttu olid väga paljud imeilusad kohad suletud. Või siis need mis olid avatud, sinna ei pääsened me oma Ford Falconiga ligi, sest tee oli sobilik vaid neljaveolisele sõidukile. Vot sellised lood siin Austraalias:)
Esimese öö veetsime ühe matkaraja lähedal, et järgmisel hommikul saaksime kohe mõnusa jalutuskäigu teha.
Öö oli mõnus, soe ja esimest korda ei pannud me telgile topelt katust peale. Nii et põhimõtteliselt tudisime tähtede all! Vapustav vaade, lähed voodisse ja vaatad tähti!
Siit pildilt kahjuks tähti näha ei ole:D Aga võite seda vaadet endale ette kujutada, kui põhimõtteliselt terve telk on võrgust.Pika otsimise peale leidsime ka õige raja üles. Kõigepealt kimasime teeotsast muidugi mööda ja jõudsime sildini "Road Closed!". Mõtlesime, et no jah, seegi rada nüüd suletud. Kuid tagasiteel nägime silti millest me lihtsalt mööda vurasime.
Jalutuskäik ei olnud ilus - läbi võsa, pika rohu ja meile ei avanenud ilusaid vaateid nagu Kings Canyonil jalutdes. Ületama pidime päris hirmsa rippsilla - üks inimene korraga!
Kõndisime ja kõndisime...vahepeal oli segadus, et kuhu nüüd? Teadsime, et retk on ümbes 2km pikkune, kuid mõne aja möödudes saime aru, et oleme ikka rohkem kõndinud. Olime juba valmis otsa tagasi pöörama, sest kurat seda teab mis tee me nüüd valisime ja kas ikka õiges suunas läheme. Palavus ei tulnud sel hetkel ka kuidagi kasuks. Aga siis....jeee, bushwalkers! Nägime suurt gruppi meile vastu tulemas - jessss! Nad ütlesid, et natukene veel minna ja olemegi kohal! Uhhh, oli ka viimane aeg!Kohale jõudes pidime natukene mööda kive turnima, et loodusliku bassuni jõuda. Ja kui seal olime siis oli wow!
Kui mööda kive veele lähemale tormasime, et Anouk oleks peaagu ühele maailma kõige suuremale ämblikule otsa jooksnud - no see oli tohutu! Prrrr...
Üks grupp oli seal veel ees, kuid varsti nad lahkusid ja seejärel olime seal täitsa üksinda!
Ujusime (kuigi oli natukene kõhe), istusime ja nautisime! Nagu ühest Kakadu pargi boržüürist võis lugeda, siis "People need to come here and relax. Sit on the country. Feel the spirits of the country. And go home and feel the same way."
Tagasi autoni jõudes kontrollisin siis kaarti ja vaatasin millise raja me siis valinud olime - 7,6km ja hoopis teine rada mis esialgselt plaanis oli:) Aga olime tulemusega rahul!Järgmine peatuspaik oli meil Yellow Water´i lähedal. Broneerisime seal endale järgmiseks hommikuks kuulsa 2h pikkuse Yellow Water paadikruiisi, mida erinevad inimesed oli meile soovitanud. Enne telkimisalale minemist nautisime Gagudju Lodge Cooinda basseini ja ammutasime päikest:)
Kruiis maksis 85$ inimene (röövlid). Paati mahtus vist mingi 50 inimest, kui meid oli seal maksimum 15, mis andis meile võimaluse paadi vabalt ringi liikuda.
Paati jõudes vaatasid enda ümber ringi, nägid kaunist loodust, tasast vett ja võisid vaid ette kujutada kui palju krokosi seal on.
Peamiseks vaatamisväärsuseks sellel kruiisil olidki krokod. Meil õnnestus kokku näha 5 krokot. Esimene chillis ühe puu all (vaata hoolega, sest kahjuks mul ei ole nii vinget kaamerat, et oleksin suutnud teda veel lähemale zuumida).
Ja teised võtsid maapinnal päikest. See kroko siin pildil on minu märgatud (tegelikult märkasin mina 5st 3 krokot - peaksin vist sinna endale giidina töd küsima?) ja oli kõige suurem. Giid ehk paadi kapten arvas, et see kindlasti üle 3,5m pikk, hirmus. 
Kui me jõe peal ringi kruiisisime, siis giid ütles, et ta tunneb lõhnast ära kui krokod lähedal. Hästi tugev kala hais pidi olema. Tundsin huvi kas krokod pesitsevad kambas või üksi, siis sain giidilt vastuse, et üldjuhul üksinda. Sest nad on nii "tugevad isiksused", et eelistavad üksinda olemist. Ja kaks meessoost krokot ei saa kunagi ühel valdusel rahulikult olla - igaühel oma ala! Vot nii!Mis veel Kakadu pargist? Ma ei unusta ära neid sääski, neid hirmsaid elukaid. Uhhh. Esimene öö oli ok, kuid mida üles poole me liikusime, sesda rohkem tuli sääski. Viimasel õhtul ei saanud me üldse rahulikult olla. Isegi telgis mitte. Nii kui olime telki saanud (see käis kibekärmelt) järgnes sellele vähemalt 30 minutiline sääskede tapmisprotsess. Siiani olen üleni kuppe täis. Ja Off ei aita!
Märkimisväärne on ka konnade rohkus - kahel viimasel ööl olid nad telkimisalal kõikjal. Kui pimedas hambaid läksime pesema, siis oli see teekond ikka päris hirmus, krook-krooks!
Ja ei puudunud ka Dingode ulgumine, lindude kraaksumine (siin nad ei laula, nad kraaksuvad, hullemini kui meie varesed) ja muud siginad-saginad... oehh, ma tundsin et mulle aitab loodusest.
Nüüdseks on esimene öö Darwinis möödas ja tunne on hea. Eile õhtul käisime linnapeal jalutamas, astusime baarist-baari ja hingasime sooja suveöö õhku! Tsivilisatsiooni jõudmise puhul panin endale selga kallite RKE sõprade kingitud eestimeelse särgi ja emme tehtud sini-must-valged kõrvarõngad. Ja ühes baaris ei jäänudki need eestlasest baaridaamile märkamatuks:)
Täna ma rohkem päikest ei tohi võtta, sest eile hommikul enne telkimislalat lahkumist praadisime end bassu ääres päris mõnusalt ja õhtuks olin kerge vähk. Siiani nahk natukene punane. Aga homme päike mu eest ei pääse!Hostel on meil siin tore - oma baar, oma bassu, konditsioneer toas (mis leevenadb vaid väikest osa kuumusest) ja toredad inimesed ümberringi. Asume Darwini peomelu keskel ja kõik on käe-jala ulatuses. Praegu tunnen, et see linn mulle meeldib. Piisavalt kiire ja piisavalt vaikne:)
Eile tegime linnas väikese tiiru ja nägime ööpimeduses vaid traataedu, mis on pandud kalda äärde krokode kaitseks:) Huvitav eks? Varsti läheme ka päevavalguses linna avastama (kuigi tundub, et oleme juba kõike näinud, Darwin on pisike) ja õhtul läheme Mindil Beach päikeseloojangu turule kus saab odavalt süüa ja ilusatele asjadele raha raisata!
Jaa...sellistes "parkides" matkaks küll mõnuga.
ReplyDelete