Nädalaga 5-7kg kergem...

Eelmisel pühapäeval oli meil vaba päev. Saime Peter´i käest auto ja käisime kiirelt linnas. Charters Towers asub siit farmist ainult 60km kaugusel ja kruusateest pole halli haisugi. No ainult 2,5km mis farmist peateeni viib. Lolworthist linna saamiseks tuli aga pea 130km kruusal sõita - ulme! Enne linna minekut aga ütles Peter Thomasele, et te oma riideid ära ei määriks, siis puhastage enne oma minekut auto seest ära. Njah... on alles kaval! Vabal päeval peame ikka tööd tegema... no mis seal ikka, tahtsime ju linna minna. Tegime ulmeliselt kiire koristuse ja panime ajama.

Kuna mul oli siin eelmisel nädalal netipulgal väga halb levi, siis ei saanud ma oma pileteid Townsville´ist Brisbane´i ära broneerida. Võtsin arvuti linna kaasa ja seal kasutasime paremat levi ning broneerisime minu ja Thomase piletid ära. Mina siis lendan Brisbane´i 4.novembri õhtul ja Thomas lendab Melbourne´i 20.novembri hommikul. Samal päeval mil mina Kambodzasse lendan ning otseloomulikult mil on minu issi sünnipäev!

Linnas me kaua ei olnud ja kahjuks või õnneks oli ka supermarket kinni. broneerisime piletid, käisime McDonaldsis, seejärel bensiinijaamas nipet-näpet ostmas ja tagasiteel me olimegi. Pealegi Thomas ei tundnud end just kõige paremini ja kibeles kangesti koju tagasi - voodisse teki alla telksu vaatama.

Sel pühapäeval siis saigi Thomase lugu alguse. Pühapäevane halb enesetunne muutus järjest halvemaks ja halvemaks... esmaspäeval töötasime pool päeva, kuna ta ei suutnud rohkem. Teisipäeval jällegi pool päeva. Peter läks teisipäev lõuna ajal ise teise farmi ja meie jäime siia Nicole´i ja Trevoriga omapäi. Kolmapäeval ei läinud üldse tööle. Peter lubas sisse magada ja ütles, et tehke kuidas jõuate, et teil reedeni aega. Selgitas veel millised aiad on vaja korda teha. Neljapäeval siis nii umbes 10 ajal hommikul otsustas Thomas, et prooviks siis natukene tööd teha, kuigi olemine oli tal väga halb. Läksimegi siis max 1,5 tunniks, sest rohkem ta ei suutnud ja ka mina ei suutnud haige tusase inimesega tööd teha:) Ah õigus, mis tal viga on? No palavik mis alla ei lähe ja valus kurk... tundub selline girpi moodi asi. Vabadel päevadel tohterdasin teda - keetsin teed, tegin süüa ja tassisin kõik talle veel tuppa ka. Minu hoolitsevuse üle oli ta äärmiselt tänulik.

Neljapäevl lõuna paiku saabus Rhett. Läksime talle kohe tere ütlema, rääkisime natukene Thomase enesetundest ja lootuses, et tal homme parem jäi jutt, et reedel hakkamegi lehmi aedikutesse karjatama. Rhett ise läks edasi linna mingisse massaži kuna btal seljaga mingid probleemid ja ei suuda üle poole tunni helikopteris istuda...

Mis aga juhtus järgmisel hommikul? Thomas oli ikka suremas ja tööle läksin vaid mina. Rhett selgitas mulle mida ma tegema pean: sulge väravad mis on maja juures teel, siis vaata, et kõik teised väravad kuni aedkuteni on suletud ja seal ei ole ühtegi katkist kohta, siis ava väravad aedikutesse, siis mine aja ava väravad Fat Cow koplist "tunnelisse", siis sõida mööda "tunnelit" edasi kuni nelja väravani - ava need väravad ja sulge need, siis sõida tagasi esimeste väravate juurde ja sõida Fat Cow kopli teise otsa ja ava veel üks värav - Mountain koplist Fat Cowsse ja siis oota mind seal. Uhhh, jube keeruline. Siis siin puuduvad raadiosaatjad. Mul oli oma telefon kaasas millel pole krediiti ja koguaeg ootasin Rhett´i kõnet, et mida edasi teha. Siis vahepeal maandus ta kopteriga, et mulle uued juhtnöörid anda... keeruline! Vahepeal ei saanud ma üldse aru mida ma tegema pean ja millised väravad nüüd avama ja kuhu minema. Siis ühel hetkel pidin aia ära parandama mille ta oli katki lõiganud, et lehmad saaksid karjamaalt "tunnelisse". Ja kui ma parandamishoos olin helistas ta mulle uuesti. Sel hetkel ei olnud ta hääl eriti sõbralik... tegelikult ta oli päris ärritunud ja ajas mulle midagi, et ma ei olnud aedikutes mingeid väravaid kinni pannud ja nüüd osad lehmad on kuhugi teise koplisse ajama pannud. Ma nagu, et ma ei teadnud, et seal üldse väravad on, sain aru, et pean avama väravad aedikusse ja need olid avatud. Ja blaa-blaa-blaa...ootamatu kõne lõpp! Minu mõtted sel hetkel - tahaksin nutida, ei ma ei saa seda tööd teha, tahan minema, läheks koju tagasi, pakiks oma asjad ja ütleks, et ei ma saa seda teha, liiga keeruline... No lõpuks suutsin kaine mõistusega end kokku võtta. Peale aia parandamist pidin veel mingid väravad sulgema ja mingid avama, kuid ma ei teadnud päris täpselt millised. Sain aru, et väravad peavad olema suletud/avatud nii, et lähedal asuvatest koplitest saaksid lehmad vett jooma tulla, kuid et nad ei pääseks "tunnelisse" mis aedikutesse viivad. No ja siis sellest lähtudes ma midagi nende väravatega ka tegin..

Edasi sõitsin "tunnelisse", kuni nägin karja. Jäin seisma, ootasin... ootasin ja ootasin...ootasin, et millal Rhett helistab ja annab edasised juhtnöörid. Siis mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin... huvitav mida ma tegema pean? Kas pean siis nüüd karja sabas olema ja neid aedikute poole "lükkama" või pean ootama millal Rhett kopteriga tuleb ja nad ise liikuma ajab... selles kohas oli "tunnel" päris lai ja karja edasi lükkamiseks pidin ATV´l päris palju nn slaalomit võitma, et kõik lehmad edasi liiguks. Proovisin siis natukene neid lükata, sõitsin läbi põõsaste ja üle kivide ja kändude, lehmad liikusid - vaevaliselt. Siis jällegi ootasin, ootasin ja ootasin. Vaatasin kella, Rhett´i kõnest oli möödunud 2 tundi. Sussver... kas ta ei helistagi nüüd... vesi oli mul otsas juba viimased tund aega. Enne seda jõin kuuma vett. Just, vesi oli kuum nagu keedetud vesi... palav oli ja kõht oli ka tühi. Tahan koju! Mõtlesin, siis et ok, sitta kah... lükkan seda karja kodu poole, sest ma tahan juua! Olin natukene aega neid lükanud ja siis helistas lõpuks Rhett ning küsis kuidas mul läheb... njah, ilmselgelt ma pidingi neid lükkama:) Ütlesin kus ma olen ja siis ta ütles, et tuleb ka varsti.

Kui Rhett kopteiga minu lähedal maandus, siis selgitas ta, et pean veel ühe värava kuskil avama, sest ta ajab ühest koplist veel karja välja ja, et mina läheksin natukene maad tagasi, kuna üks pull oli maha jäänud. Pergele, ma teadin... see oli see sama pull kes oli paks ja lais ja loivas... ma küll otsisin teda ennem, sest kahtlustasin, et ta peidab end kuskil põõsastes, kuid ei näinud teda... osav oli ta! Igatahes panin pullile järele.... lükkasin siis pulli ja karjusin ta peale, et ta liiguks. Ja siis... oh seda pulli! See lihtsalt surus end okastraatide vahelt teise koplisse ja läinud ta oligi! Nii palju siis sellest!

Ise sõitsin siis tagasi, et varasemalt avatud värav sulgeda ja seejärel sõitsin edasi aedikute poole. Kari oli juba kõik kenasti aedikusse läinud. Seal avasin ja sulgesin veel väravaid, et veel viimased lehmad sisse saada ja sellega ka minu päev lõppes.

Koju tulles nägin, et Hannah on ka lastega siin. Rääkisin temaga paar sõna oma imelisest päevast ja ta teatas mulle, et ta jääb "kahjuks" siia, sest peab Rhetti abistama kuni Thomas haige on. See tähendab seda, et mina ei pea järgmisel päeval aedikutesse neid elajaid taga ajama minema. Hannah ütles mulle veel, et ma ei muretseks Rhett´i kurja kõne pärast, et ta ei pea pikka viha. Vabandasin veel Rhett´i ees ja ütlesin, et ma tõesti andsin endast parima, kuid kogu see asi on minu jaoks liigagi uus. Rhett naeratas ja ütles, et pole midagi. Vot selline lugu siis.

Koju jõudes tegin endale käppelt süüa, vaatasin 15min Thomasega filmi, rääkisin talle oma "toredast" päevast ja seejärel panin ruttu oma voodi poole ajama. Olin nii läbi kui läbi üldse on olla võimalik. Jõin vist 1,5 liitrit vett ühe korraga ära ning päike ja päevane kuumus oli minuga oma töö teinud. On meil siin siiski ca 35 kraadi sooja...

Järgmisel hommikul olin maja juures juba 5.30 valmis. Hannah põrutas tagasi Lolworthi, et sealt aedade parandamiseks metallposte juurde tuua. Rhett läks uue töötaja Simon´iga (kes järgmisel varahommikul ootamatult kellegile sõnagi ütlemata lahkus) aedikutesse lehmi sorteerima ja mina jäin lastega koju. Lpased ärkasid juba 6.00 üles ja siis algas minu tavaline tööpäev. Lapsed sõid hommikust, mina koristasin natukene maja, mängisime lastega väljas ja nii see päev läks.

Meil on siin maja juures juba pea nädal olnud üks pisike känguru poeg või wallabi...mina neil vahet ei tee. Ja siis Peyton tahtis teda koguaeg paitada. Känguru tundus aga kuidagi imelik. Praktiliselt terve päeva lamas ta külmaruumi ees põrandal maas ja ei liikunud üldse ringi. Vahepeal küll tuli sealt korraks välja, kuid siis läks jälle tagasi ja viskas end siruli. Täna hommikuks oli känguru aga surnud. Ei tea mis tal häda oli. Ja kuidas see känuru siia sai? Kui me ükspäev Thomasega aedu parandasime, siis nägime, et üks pisikene nunnu on jalgupidi okastraadi küljes kinni. Tahtsime ta vabaks lasta, kuid nii kui lähemale läksime, siis hüppasid kaks suuremat känguru agressiivselt meie poole. Meie lõime otseloomulikult põnnama, ajasime autole hääled sisse ja sõitsime edasi. Mingi hetke pärast tuli Peter ja näitas mis ta üles oli korjanud. Nii siis Peter ta koju tõigi. Nii armas känguru oli. Minu jaoks oli see esimene kord kui ma päris känguru paitasin:) Mul on video ka aga mu netipulk keeldub seda üles laadimast!

Eile käis Thomas Rhett´iga linnas arstil. haiglast anti talle mingid rohud ja paluti esmaspäeval uute rohtude järgi minna. Suurt midagi seal ei räägitud. Haiglas kaalule astudes selgus, et ta on nädalaga oma 5-7kg kaotanud...miks minuga nii ei juhtu? No pole ime ka. Inimene ei söö! Terve nädal on puurviljade, kahe ampsu liha , paari viilus saia ja mahla peal elanud. Kaua võib eksole? Koguaeg sunnin teda sööma, kuid tolku sellest ei ole. Aga loodame, et rohud mõjuvad ja ta varsti terveks saab. Ma ei jõua teda enam nii hädisena vaadata... mehed on ju hirmsad kui nad haiged on - surevad ju ära!

Nüüd viimaste juttude järgi lähen ma vist juba kolmapäeval siit minema. Läheme Hannah´iga Townsville´i. Neljapäeval peaksin siis mina seal lapsi vaatama kuni tema omale paadiga sõitmise lube teeb ja siis ongi minu viimane tööpäev ja reedel lendan Brisbane´i. Aga eks näis. See plaan võib veel muutuda ja võimalik, et mind sõidutatakse lihtsalt reedel lennujaama. Olen elevil, kuid kindlasti saab lahkumine olema kurb:(

4 päeva!