KL saabudes ja bussijaama poole kõndides tiriti mind kibe kärmelt bussile ja müüdi 8RM eest pilet linna. Bussisõit kestis nii tunni ja maandusin KL Sentralis. Tean, et olen seal varem olnud, kuid ei mäleatnud kuhu ma omadega nüüd pinema pean. Samuti puudus mul hosteli aadress, et täpsemat teed küsida. Teadsin, et pean minema Chinatowni ja sealt leian ma juba jalgsi oma tee.
Igaks juhuks võtsin läpaka lahti, et kontrollida kas bookingu e-mailis äkki oli hosteli aadress, kuid ei. Aga ohhooo, public free wifi! Sain netist aadressi, ostsin taksokupongi Chinatowni ja teel ma olingi. Taksojuht kurat viskas mind Chinatowni vales otsas maha ja siis ma pidin jalgsi teise otsa kõndima...hirmus! Higistasin seal rahvasumma sees oma kotiga ja mõtlesin, et kui ma nüüd ka valele poole kõnnin, siis tagasi ma enam ei tule, pargin end kuhugi lihtsalt maha.
Õnneks suundusin õigele poole ja peagi märkasin pisikes sissekäiku Birdnest Guesthousi! Willi, omanik, võttis mind kenasti vastu ja juhatas mind minu tuppa. Registratuuri juures märkasin ühte tüdrukut kes raamatuid uuris ja küsisin otsekoheselt, et kas reisid üksinda. Jah, Ungari tüdruk reisib üksinda ja on järgmised ca 3 nädalat Malaisias.
Koos uue sõbranna ja omanik Williga läksime mulle juba tuttavasse Reggae baari sööma, jõime paar koksi ja mängisime paar mängu piljardit. Ja no mida väike on maailm? Baari sisse minnes vaatan, et tuttav nägu... ja siis istub seal üks poiss Rob koos ühe tüdrukuga. Rob´i teadsin ma Darwinist. Ta peatus samas hostelis ja oli Grace´i nö peiku ja jätkas Grace´iga reisimist Lääne Austraaliasse. No ebareaalne!
Peale Reggae baari chekkisin ära Ungari tüdruku hosteli (5sammu minu hostelist) ja tema toa. See hostel on samuti Willi oma. Seejärel viis Willi meid jällegi sööma. Ta tundis, et tahab karrit! Viis ta meid siis ehtsasse kohalikku söögikohta, kus rotid ja prussakad siblisid ringi ja mustad nõud vedelesid tänaval suurtes kaussides.
Mul kõht tühi ei olnud, kuid maitsesin ära - nii hea! Willi võttis endale eriti vürtsika karri ja seda süües higistas nii, et nired jooksid...Kell oli vist juba mingi 22.00 ja oligi aeg tudile minna. Mina olin ju veel Austraalia ajas ja minu aeg oli tegelikult 00:00. Ungari tüdrukuga leppisime kokku, et lähen tema hostelisse umbes 10 ajal hommikul ja siis läheme linna avastama. Kuulsime muidugi, et kaksiktornid on renoveerimisel, seega jääb vist jällegi sinna tippu minemata:( Aga eks näis, läheme vist Batu koobastasse! Enne seda muidugi läheme hommikust sööma - Malaysia pannkook. Siis tahan kilekotis jääkohvi endale osta ja lõuna ajal istume ka kindlasti kuskile maha, sööme head toitu ja arutame reisuplaane!
Mõttetera: Kui sa reisid üksinda, siis tegelikult ei ole sa kunagi üksi!
No comments:
Post a Comment