Cameron Highlands

Enne Kuala Lumpurist lahkumist käisin mina postkontoris ja postitasin kodupoole 7kg träni. Ei, ei...need ei ole suveniirid, need on minu asjad minu toredast seljakotist. Nüüd reisin palju kergemal sammul ning nüüd on äkki ruumi ka suveniiride jaoks! Paki saatsin laevaga ja aega kulub ca 1-3kuud... Nii, et ehk saan isiklikult veel oma paki vastu võtta:)

Meie 13:00 buss väljus peale pikka ootamist 13:20, Aasias pidi see normaalne olema. Buss oli meil aga väga vinge! Me polnud veel´keegi selliste istmetega bussi näinud - hiiglesuured! Aga miinuseks oli see, et bussis puudus WC. Igatahes meie olime istmetes väga üllatunud. Ootad ju ikka Aasia bussidelt imepisikesi istmeid mis on üksteise külge nii tihedalt kinni surutud, et istud naabril peaaegu süles:)

Bussisõit oli mugav, tegime vahepeal ühe pissipeatuse ja kui maanteelt Cameron Highlandsi poole ära keerasime, olin ma ninapidi ainult klaasis. Loodus oli imeline - hästi mägine, roheline ja lopsakas. Teed on käänulised ja kurvilised ja läksid mööda mäge üles. Kurvi sisenedes hoiatatakse võimalikku saabuvat juhti signaaliga. Kohati on mäenõlv teele nii lähedel, et lausa hirmus hakkab. Ja terve selle 70km jooksul möödud sa veel kohalikest külakestest või lihtsalt üksikutest majakestest, tee ääres lamavatest piima täis tissidega koertest või kohalikest kapmeestest. Ma olin sellest vaatepildist nii lummatud. Arvan, et see on äärmiselt ilus eluviis - elad oma bambusmajakeses, ei pea muretsema tapeedi vahetamise või siis veetorude lekke pärast, müüd tee ääres põllult korjatud juur-puuvilju või nokitsed bambuskorvikesi. Ja ise oled seejuures maailma kõige suurema ja säravama naeratusega. Mis elul on viga?

Meie peatuseks oli lõpppeatus Tanah Rata kus meid ootas ees minibuss kes meid hostelisse toimetas. Bookisime endale toa Daniels Lodge hostelisse, mis meenutas sellist natukene hipilikku hostelit. Inimesi oli seal igasuguseid - nii karvaseid kui sulelisi ja ära pean mainima ka valge 60-70ndates kõhna naisterahva. Pikaajaliste peatujate seas oli rastapatsidega Canada poiss, mõne rastapatsiga blond kogukas inglise tüdruk ja inglise keelt kõnelevast riigist poisipea, huulerõngaste ja mehehäälega neiu. Tundub, et nemad saadavad siin lihtsalt oma päevi mööda - suitsetavad, chillivad, harjutavad elava tulega igausgus trikke, kuulavad poole ööni kahtlast muusikat ja naudivad kohalikku toitu. Aga no kirju seltskond ma ütlen!

Õhtust soovitati meil sööma minna kohalikku India restorani nimega Kumar. Pidi linna parim koht olema, mis vastas täielikult tõele. Toit oli maitsev! Peale õhtusööki suundusime tagasi hostelisse, rääkisime paar sõna juttu ja pugesime kerra. Hollandi paarike - Nora ja Ronald said endale 30RM eest kahese toa, kuid meie Kataga pidime ilma usteta ühistoas magama, mis ei näinud just kõige ilusam välja. Voodeid oli tagumises osas 8 tk ja esimseses oma 10 või natukene rohkem. No see ei ole veel midagi, aga alumise korruse koridori majutati põrandale madratsile oma 6 inimest. Ja praktiliselt terve hostel jalutab tudijate kõrval terve öö mööda, et tualettidesse pääseda...

Järgmisel päeval suundusime me hosteli kaudu broneeritud seiklustuurile! Maksis see meile päris kopsaka 75RM-i. H0mmikul 8:30 olime hosteli ees platsis ja ootasime huviga eesootavat päeva.

Kõigepealt ootas meid ees 1h linnas välja sõitmist millele järgnes 15min offroadi, mis kujunes aga vähemalt 45min, sest me ei suutnud sealt läbi sõita ja kohalikult koos giididega pidid meile nö teed ehitama.Mingi maani saime autoga edasi, kuid enne lõppu giidid loobusid ja me pidime ühe jupi jala minema.

Džunglisse jõudes oli teerada metsik ja mudane. Ületama pidime me 2 bambussilda, mõne suliseva ojakese ja takistused nagu - puud, suured kivid ja müdamülkad;)

Lõpuks jõudsime väikese joani, kus me kahjuks end märjaks ei saanud teha, sest vesi pidi vihma tõttu liiga mudane olema. Aga vaatepilt oli ilus!Peale juuga viis paarikümne minutine dzunglirada meid maailma kõige suurema lille Rafflesia´ni.

Hiljem aga selgus, et tegelikult ei ole see lill vaid seen. Huvitav eks...igatahes selle "lille" valmis saamiseks ehk õitsemiseks läheb aega täpselt 3 aastat ja lill õitseb 6-8 päeva. Haruldane või mis... kõigepealt on tegemist lillebeebigaja siis hiljem, kui see küps on, puhkeb ta üleöö õide. Lillel lõhna ei olnud. See lill mida meie nägime oli umbes 4 päeva vanune, kuid paari päeva pärast (enne ära suremist), pidi see lill väga hullult haisema hakkama. Nagu pahaks läinud liha vms...

Peale lille imetlemist tatsasime sama rada pidi tagasi autoni ja seejärel viidi meid kohalikku külla, kus õpetati meid maailma vaiksema relvaga tulistama! Mis selle asja nimi siis on? Õhupüss vms... Meile näidati ka puutikku (no see asi mis sealt välja lendab ja su ära tapab) mille otsas oli mingi puumürk, mis pidi elevandi 10min ära tapma ja inimese paari sekundiga...Kohalikus külas olid maailma kõige nunnumad lapsed kes hüüdsid sulle: "I love you, I miss you!"Peale külaekskursiooni oli aeg minna teeistandusse. Enne istanusse sisenemist tehti peatus, et saaksime nautida meile avanevat vaadet.

Seejärel tehti väike ekskursioon tehases ja räägiti kuidas tee valmib. Ja kõige lõpuks saime minna istanduse kohvikusse teed jooma. Maailma kõige ilusama vaatega kohvikus käisin igatahes. Tegemist oli BOH tee istandusega:)Siis käisime ära ka liblikafarmis ja nägin maailma suurimaid liblikaid. Pole elu sees nii suuri näinud, uskumatu!Ja kõige nunnum vaatepilt oli see kui üks liblikas end kilpkonna peale oli parkinud.

Liblikafarmis oli tegelikult ka muid elukaid ja no eriti kole oli see elukas:Mis filmist ta on? Mingi multikas pidi temast olema...no ei tule ette!

Ja kõige viimasena oli külastus kohalikku maasikafarmi
Kus hiljem said siis osta maasikaid, maasikamahla, maasika piimakokteili, maasikaid jäätisega jne...Võib öelda, et mul oli igavesti vahva päev!

Issi, head isadepäeva!:)