Mis ma siin teinud olen?
Kõik päevad oleme käinud ja käinud ja käinud...nii palju, et sääremarjad on kivis! Batu koobastesse minnes põikasime sisse Central Marketisse. Seal olen tegelikult käinud ka varasemalt. Turistidele suunatud ekslusiivsem turg. Ostsin sealt endale lepatriinudega plätud, sest mul puudusid lahtised varbavahe jalavarjud. Mõtlesin, et Austraaliast ei ole mõtet osta, sest seal nii kallis. Siit siis saingi toredad jalavarjud 10RM eest - odav või mis?
Siis käisime Batu koobastes. Cinatowni lähedalt istusime rongile ja sõit sinna kestis nii 20min. Pilet maksis vaid 1RM - uskumatu! Koobaste juurde jõudes avanes vaatepilt väga pikale trepile...üle 200 astme. Eks need panid ka sääremarjadele põntsu.
Juba treppidel kohtasime toredaid ahve, kes hiljem nii toredateks ei osutunud. Nimelt ahvipoisid ründasida mind. Kõigepealt katsus jalga ja siis hakkas seelikust kinni. Ja siis hiljem jooksis üks veel mulle järele - ma ei mäleta millal mu süda nii kiirelt lõi, adrenaliin!
Enne batu booaste templisse sisenemist võtsime 45RM eest tuuri Dark Cave´i. Tuur oli tore. Koobastes oli tohutult nahkhiiri, igasuguseid putukaid ja tarakane ja ämblikke ja kuulu järgi ka ussid, keda meil ei õnnestunud kohata. Kata (minu reisukaaslane) oli koobastest ja putukatest lummatud, mulle nad nii suurt muljet ei avaldanud, kuid väärt kogemus.
Peale Dark Cave´i pidid veel mõne sammu trepist üles tegema, et templini jõuda. See oli siis neid kurjasid ahve täis ja seal see lugu minuga ka juhtus.
Peale koobast läksime kõrvalasuvasse Batu Cultural Village´isse. Kus meid ootas ees rahvustants ja galeeri hindu jumalatest. Ja no diskopall oli laes ju! 
Peale galeriid saime uuistada igasuguseid loomi ja nägin hiigelsuurt püütonit! Rets...kuidas annab nii suur olla!
Peale koopaid sõitsime KLCC-sse, et pimeduses uhkeid kaksiktorne vaadata. Enne aga käisime soomas ja raiskasime enneolematul hulgal raha! Kata soovis väga pastat süüa ja siis valisimegi endale söögikoha kus minu eine läks mulle ca 70RM maksma - pasta pesto ja krevettidega, värske arbuusimahl ja Creme Brulee magustoiduks! Njämmma!
Peale õhtusööki läksime torne vaatama, mida mina varasemalt juba näinud olin. Nii kahju, et üles ei saa minna. Nad pidid alles detsembris uuesti avama, nii et ehk siis järgmisel aastal käin üleval ära.
Õhtul koju tulles olime surmväsinud ja prantsatasime suht kiirelt voodisse. Tegelikult mina jäin oma hostelis veel teistega jutustama. 1 hollandi paarike, 1 hollandi tüdruk ja üks inglise meesterahvas. Paarike reisib mööda Aasiat ja naudib elu. Hollandi tüdruk samuti ja varsti suundub Austraaliasse. Inglise meesterahvas on reisinud juba üle aasta ja planeerib veel oma 2 aastat kodust ära olla. Ta on lumelaudur ja varsti suundubki juba teist korda suusahooajaks tagasi Jaapanisse. Uskumatu tegelikult. Olen kohtunud nii paljude huvitatavate inimestega ja kes on ikka tõelised rändurid. Nii huvitav on nende lugusid kuulata. Ja nii paljud reisivad üksinda...Järgmisel hommikul sain oma kauaoodatud kilekotis jääkohvi - njammmm!
Seejärel suundusime National Mosque´i, kus pidime end lillade ürpidega kinni katma.
Siis sõime kohalikus söögikohas fritüüris küpsetatud banaane, mina jõin jällegi oma jääkohvi ning suudnusime Lake Gardens aedadesse.
Teepeal kohtusime ränduri hingega kohalikku, kes hiljem meile järgnes ja meid järve juurde juhatas. Nii tore mees oli. Rääkis meile igasuguseid lugusid oma reisidest ja soovitas kohti kkuhu minna! Siit siis soovitus - räägi alati kohalikega!
Linnapeal käies näed igalpool puuvilju ja no nendele ei saa ju kunagi ei öelda. Nii maitsvad!
Eile õhtul otsustasime minna siis Malaisia telekommunikatsiooni torni. Läksime enne päikeseloojangut, see pidi olema parim aeg. Siis näed 360kraadist vaadet linnale nii valges kui ka pimedas. Pilet maksis 45RM - röövlid! Pimedas oli aga vaade kindlasti parim!
Põhiliseks imetlusobjektiks olid muidugi kaksitornid!
Nüüd kohe kohe suundume Cameron Higlandsi poole. Meid ootab ees 3,5 bussisõit. Meiega ühines ka Hollandi paarike, seega seltsis segasem!
No comments:
Post a Comment