Kodutu

Peale lehmadega möllamist sain ma veel kahel korral poistele appi minna ja ATV peal karja ajada. See asi mulle istub, sest oled liikuri peal ja seda nad üldjuhul kardavad. Ja pealegi karja ajades on nad nö vabaduses ja nii kergelt hulluks ei lähe:) Aaaa...ja no karja ajades.... ajasime Thomasega seda kahekeisti. Thomas juhtis karja tsikliga ja mina ATV´ga lükkasin karja tagant. Ja siis pead selle ATV´ga nö slaalomit sõitma ja lehma kes maha jääb edasi sudima. Üldjuhul hakkavad nad mootori häält kuuldes kohe end kiiremini liigutama. No aga siis eks, mul oli seal üks täielik tohmakas lehm. Ma pole elu sees vist nii karjunud....no lehm ei liigu, aeglaselt loivab...tundus selline vana ja väeti ja pealegi tal olid vist kõhuprobleemid. Igatahes terve tee sittus mul ees ainult. Võisin talle ATV´ga täiesti tagumikkus kinni sõita, kuid kiiremini ikka ta end ei liigutanud. Korraks ehk tegi paar kiiremat liigutust, kuid see oli ka kõik. Ja siis kui temast natukene eemale läksin jäi ta seisma ja hakkas urineerima...prrrrr. Mis tal viga oli? Lõpuks otsisn maast kaikaid, et talle nendega virutada, kuid ikka mitte mõhkugi. Hullumaja, ma ei jõudnud ära oodata millal lõpp käes, sest mu närvid hakkasid üles ütlema ja hääl ära kaduma...

Thomasel kiiksatas vahepeal pähe idee, et hakkaks igal õhtul tennist mängima. No siis ühel õhtul mängitigi, Thomas ja Rhett. Siis teisel õhtul mängisime paaris, Thomas Rhett´iga ja mina Hannah´iga. Seejärel mängisime üksikult, et võitja mängib järgmise mängijaga ja nii kolm raundi. No mina ja tennis? Sellest ma ei räägi. Võite ainult ette kujutada kuidas kõik itsitasid. Mina põhimõtteliselt ootan, et pall minu reketi vastu põrkaks. Samal ajal Hannah karjub, et no Eiva, jookse nüüd natukene, püüa palli. Mängisin kaks mängu Thomasega, kes praktiliselt terve mängu vältel seisis ühe koha peal, sest ma olin nii lootusetu. Ja viimase mängu mängisin Rhett´iga. See läks juba päris hästi, sain pallile pihta ja päris pikalt. Kuigi jah, mängul kiirus puudus, sest keskendusin vaid pallile pihta saamisele, mitte löögile endale. Aga fun oli. Kõik saime kõhutäie naerda ja tuju oli hea. Ja siis kukkuksin ka kaks korda. Ühel korral oli Peyton reketi keset platsi maha pannud ja nikastasin seal jala ära. Teisel korral käisin lihtsalt tagumiku peale:S Ja selle jala nikastamisega oli veel selline lugu, et vähemalt 3 päeva oli jalg nii valus, et korralikult käia ei saanud. Järgmisel päeval ma igatahes ei saanud üldse käia ja Hannah andis selle päeva mulle vabaks. Vedelesin niisama ja tegin mittekuimidagi.

Septembrikuu esimesel nädalavahetusel märkasin, et Hannah on imelik. Küsisin veel, et kas kõik on korras, kuid tema ainult, et jajah, lihtsalt paha päev. Järgmisel päeval oli ta jälle imelik ja lõpuks verandal istudes ütles ta mulle, et tal vist kukkuks laps ära, sest hakkas veritsema. Ja tol päeval oli see veel väga hull olnud. Hirmus lugu, ta nii ootas seda ja oli selleks valmis. Esialgselt pidime me teisipäeval lastega linna arstile minema, kuid nüüd ta otsustas, et läheme juba esmaspäeval linna. Et siis ta saab kohe hommikul haiglasse kontrolli minna, öö veedame Charters Towers´is, teisipäeva hommikul läheme lastega arstile ja seejärel sõidame Townsville´i, et sealt aeda istutamiseks lilli ja igasuguseid taimi osta.

Kui me esmaspäeval, 5. septembril, Charters Towers´isse jõudsime, siis suundusime otseteed haiglasse. Hannah oli väga närvis ja kartis mis teda ees ootab. Mina jäiin lastega autosse ja tema jooksis kärmelt sisse. Mõne hetke pärast ta helistas ja teatas, et tal läheb arvatavasti terve igavik ja mingu mina lastega Mäkki lõunatama. Mäkki minek pidi meil jala toimuma, sest autol oli järelkäru taga ja sellega ilge jant ju parkimist leida. Haaran mina siis lapsed, lukustan auto ja katsun nii igaks juhuks, et kas läks ikka lukku... ei, auto uksed avanevad. Hmmm...lukustan veelkord, katsun kiirelt ja siis nagu on lukus. Aga süda ei anna rahu ja katsun veelkord – plõks ja uks avaneb. Hmmm.... siis siblin ümber auto, lukustan ja katsun, lukustan ja katsun...küll puldist, küll ukselingil olevast nupust. Ühe poole nagu lukustab ja siis kui teist poolt lähen katsuma, siis teine pool avaneb...Hmmm...aru ei saa mis värk on. Äkki asi on treileris? Sest kõik uksed olid korralikult kinni, isegi ükski aken ei olnud praokil. Peytonil käskisin sel ajal kõnniteel kükitada ja Temperance´i hoidsin samal ajal kui ümber auto tiirlesin süles. Kestis see trall oma 10min ja tundsin end seal ümber auto tiireldes jube kummaliselt. Ime, et keegi mulle varge pähe politseid ei kutsunud. Igatahes otsustasin puldist auto veelkord lukustada ja lihtsalt minema kõndida.

Mäkk asus lastega kõndides nii oma 7min kaugusel. Tellisime eined, istusime maha ja hetke pärast nõuab Peyton WC külastust. Oehh, toit oli kõik laual ja kui me nüüd WC´sse läheme, siis kindlasti keegi tuleb ja koristab meie lõuna ära. Haaran siis Tempy sülle, muidugi selleks puhuks pean ta toidust eemdaldama, mille peale ta röökima pistab, ja suundume WC-sse. Kui Peyton oma häda teeb, siis lähen korraks meie lauda kontrollima ja nagu ma arvasin, siis tädi korjab usinalt meie toitu kokku. Lähen siis juurde ja ütlen, et sorry aga me pole lõpetanud, läksime vaid WC-sse. Tädi kohkub ja ütleb, et ja-jahh, seda ma siiin vaatasin, et te pole toitu puutunudki, ma siin panen natuke lihtsalt koomale, et linnud kallale ei tuleks. Yeah right! Pissil käidud jätkasime lõunatamist. Mina olin muidugi terve selle aja jumala närvis, et auto on lukustamata. Ei lubanud isegi Peytonil Mäki mänguväljakule minna. Peale sööki kiirustasime siis ruttu auto juurde tagasi. Mina hoidsin hinge kinni, et see veel seal oleks. Juhuuuu...auto oli alles! Autoni jõudes katsun uksi ja no kurat, ikka lukust lahti...

Hiljem Hannah´ile seda lugu rääkides hakkas ta naerma. Sellega pidi see lugu olema, et kui sul on võti käes ja lähed katsud uksi, siis automaatselt uksed avanevad, et võti annab signaali. Tore lugu küll...tegelikult olid siis terve see aeg ikkagi uksed lukus:)

Kuna me jõudsime Mäkist nii varakult tagasi, siis otsustasin lastega lihtsalt linnas ringi tiirutada. Auto taga oleva treileri tõttu oli see aga küllaltki ebamugav. Mõne hetke pärast helistas Hannah ning oligi aeg ta haigla juurest peale võtta. Targemaks ta seal suurt ei saanud. Haiglast saadeti ta teisipäeva hommikuks Townsville´i haiglasse, kus talle pandi aeg ultrahelisse. Jah, Charters Towers´i haiglas see võimalus puudub...nii, et järjekordselt me plaanid muutusid. Hannah tühistas teisipäevase laste arstiaja, ehk siis lükkas selle edasi ja pidi ise teisipäeva varahommikul Townsville´i sõitma.

Öö veetsime me apartment stiilis motellitoas. Mina tudisin lastega eraldi toas ja Hannah tudis eestoas. Hommikul lahkus tema juba kuskil 6 paiku. Mina pidin siis lastega lihtsalt motellis hängima kuni Hannah tagasi tuleb. See pidi juhtuma nii 12-13 ajal.

Motellis me siis olime niisama. Peyton vaatas multikaid ja mina müttasin Tempyga. Ta on nii armas, üks armsamaid beebisi ever! Ja nüüd kus ta veel kõnnib on ta ekstra nunnu. Ja oma roosade ruuduliste traksipükstega meenutas ta mulle tegelikult Karlsson katuselt:) Üleüldse on teda armas jälgida – kuidas ta avastab uusi asju,

kopeerib sinu tegemisi ja esitab sulle totraid nõudmisi. Tegelikult on lapsed vist toredad. Ei, ei...toredad lapsed on toredad;)

Hannah tuligi lõunaks tagasi. Jah, laps oli ära kukkunud ja kõik kenasti välja tulnud. Kuna ennem ta ei olnud päris kindel, siis nüüd oli tal süda rahul ja ta sai jälle rahulikumalt hingalt. Mõne aja pärast läksime sööma ja tahtsime ka kinno minna, kuid see oli suletud ja siis sunndusime tagasi motelli. Hannah tahtis natukene pikutada ja ütles, et ma võin autoga tiirutama minna kui tahan. Seda ma siis nii umbes 1,5h tegingi. Sõitsin lihtsalt linna ja jalutasin seal natukene ringi. Üheks ööks jäime me veel Charters Towers´isse. Õhtul pidi ka Rhett helikopteriga sinna lendama ja ööseks jääma. Hmmm...terve perega ühes mottelitoas, tõotas huvitav öö tulema. Mingi viie paiku läks Hannah Rhett´ile lennujaama järele ja tagasi tulles ulatasid nad mulle kingituse – minu oma toa võti! Mõnus, sain terveks ööks endale täiesti oma toa! Järgmisel hommikul läksime meie Hannah´i ja lastega Townsville´i ja Rhett jäi linna asju ajama kuniks ta helikopter teeninduses oli. Meil asjad aetud – lilled ostetud ja hulgilaost söök ostetud, alustasime tagasisõitu Charters Towers´isse, et seal siis veel poest viimased ostud teha ja tagasi koju sõita. Linna jõudes oli Rhett ikka veel seal ja selgus, et tema kopter ei saagi täna valmis. Otsustati siis veel üheks linna jääda. Hirmus! Tundsin, et tahan koju, tahan tsivilisatsioonist ära, tagasi Lolworthi mugavustesse...motelli leidmisel aga tekkisid meil raskused, sest kõik kohad olid broneeritud. Lõpuks siis leiti üks motell ja üks tuba 3 üheinimese- ja 1 kaheinimese voodiga. Tore, selle öö veetsime siis kõik ühes toas nagu üks õnnelik perekond. Õhtust otsustasime süüa umbes kaheksa ajal. Otsustasime pizza kasuks. Peale kümne minutilist pizza valikut selgus, et mõlemad pizza kohad on juba kinni. Üks suletud, sest neid rööviti ja teine lihtsalt ajutiselt kinni. Mismõttes suletud, sest teid rööviti? Kas jahu ja sink varastati ära? Aru me ei saanud. Siis mõtlesime, et ok...võtame söögi motellist. Aga võta näpust, köök oli suletud. Jääme ilma õhtusöögita? Viimane variant oli Red Rooster´ist kana ja friikad. See oli õnneks avatud ja söönuks me saim. Õhtusöök ei olnud kõige maitsvam, kuid elasime üle.

Järgmisel hommikul, neljapäeval 8. septembril, ajasime veel linnas asju, võtsime igasugu Rhett´i kola peale, viskasime ta lennujaama, sest ta kopter oli valmis, tegime toidushopingu ja asusimegi tagasiteele Lolworthi. Tunne oli hea, enam ei olnud me kodutud!