Lehmatapp

Mul pidi väga palju veel jutustada olema... sellistest väikestest asjadest mida hiljem hea meenutada... emmm, läinud.... ei tule enam meelde:(

No eelmise postituse jätkuks räägin siis natukene lähemalt nendest lihastest:)

Nimelt ühel päeval siis läks lehma tapmiseks. Meil oli liha kõik otsas ja nälg ajas tapma... aga siin lihtne, siin karjamaad liha täis, vali ainult priske poiss välja ja kabuuum!

Mina olin parasasjagu just oma aiatöö peaagu lõpetanud, kui Thomas ja Aron tulid Rhett´ilt relva võtma, et lehm maha lasta. Mina siis viskasin oma oksad ja käru nurka, haarasin kaamera ja istusin poistega autosse. Lehm valiti välja suht kodulähedal asuvalt karjamaalt. Kõigepealt uudistati ühte lehma, siis teist ja siis otsustati, et näe see paks seal tundub maitsev. Aron haaras relva, sihtis ja põmmmmmm ühe laksuga lehm pikali. Ta tegi seda kusjuures auto aknast, mina istusin täpselt tema kõrval ja pauk oli päris suur. Seejärel sõitsime lehmani, kes oli nii surnud kui surnud üldse olla võib. Aaron siis lõikas lehmal kiiresti lõua alt (kõri pealt) mingisuguse loti maha, et veri kohe välja jookses. Looma tapmisega pidi nii olema, et mida rutem vereks tühjaks jookseb, seda maitsvam on:) Siis lõigati lehm nn pooleks. Ehk siis üle kõhu tehti noaga naha sisse lõhe, et järgmisena hakata nahka maha võtma. Ma poleks uskunud kui kergel nahk maha tuleb. Ühe käega hoiad nahka, sikutad (või no hoiad nii pinges) ja siis lased naha ja liha vahel noaga edasi tagasi, et nahk lahti tuleks... easy! Naha maha võtmise ajal tundus, et lehm on veel elus, sest jalad käisid tal siia-sinna ja kogu toimingu juures pidi ettevaatlik oma. Thomas tundus isegi koomiliselt ettevaatlik:)



Aronil ei olnud see esimene lehma tükeldamine, ta oli seda oma 6 kuud oma igapäeva tööna teinud:) Kui nahk maas, siis hakati luude küljest lihatükke lõikama. Aron näitas Thomasele tema piirkonna kätte ja ütles, et see kõik on hakkliha. Ise ta oli lihatükkidega kogenum ja hakkas paremaid palu välja lõikama. Ühe jala lõikas ka tervel maha - ripub meil praegu külmkambris. Ühel hetkel aga pidin mina ju lehma jalga hoidma...uiiiiii. Punnisin veits vastu, et ma ei saa ma hoian kaamerat, kuid ei pääsenud ma sellest kuhugi. Pidin ju ikka poisse natukene aitama ja käe külge panema. Sain hakkama ja ei olnud nii hirmus, lihtsalt surnud lehm. Mõtlesin, et järgmisel korral võtaks ehk isegi nahka maha ja lõikaks hakkliha tarbeks sooja tukslevat liha:) Kõik liha visati auto peale, hakkliha ühte kile otsa ja hea liha teise kile otsa. Naljakas oli see, et kõik teised lehmad ju uudistasid kogu toimuvat eemalt... Mis lehmast järele jäi? Praktiliselt mitte kui midagi... Kodus läksid kõik lihatükid konksude otsa ja külmkambrisse rippuma. Liha pidavat vähemalt 24h seista tahtma enne kui see söögiks või siis läbi hakkliha masina läheb. Ja mida kauem seisab, seda paremaks ja pehmemaks liha läheb. Hakkliha on praeguseks läbi masina aetud ja paremad palad ootavad konksude otsas pannile minekut. Eelmine nädalavahetus oli meil pikalt vaba - reede kuni pühapäev. Ametlikult oli vaba laupäev-pühapäev, kuid omavolilselt võtsid Aron ja Thomas ka reede vabaks ja mis mul siis vastu vaielda, pidin kambaga kaasa minema. Hannah oli ju ikka veel lastega ära ja Rhett sõitis kolmapäeval matsustele. Kassid ära hiirtel pidu:) No ja meil oli siis plaanis minna Pentland´i. See siit umbes 70km kaugusel asuv väikelinn, kus on postkontor, pubi, caravan park kus saab osta leiba ja piima ning mõned elanikud. Rhett´i töömees Aron elab ka seal ja käib igal hommikul sealt mööda kruusateed siia tööle. Tööl peab olema 6.30 hommikul vms ja sõit siia on nii umbes 1h - rets! Igatahes, seal Pentlandis pidi toimuma mingisugune hobuste võiduajamine vms ja Aron lubas meil enda juures peatuda. Pidime sinna jääma terveks nädalavahetuseks, lootsime tsivilisatsiooni ja pidu, kuid oleks me teadnus kuidas tegelikkus välja nägi, siis oleksime me parema meelega Lolworth´i eraldatuses edasi elanud.

Pentlandi jõudsime reedel umbes 5 paiku. Ostsime poest rummi, viina (Thomas joob ainult viina ja kusjuures cocaga) ja cocat ja parkisime end Aroni juurde verandale sisse. Suht kiiresti avasime pudelid, sest laste kisa (3tk) ja emme (Tracy)-issi (Aron) kõnepruuk ei kannatanud muud moodi meil olla. Umbes 7 paiku läksime siis võiduajamisele. Meie auto peale tuli ka Michael - tema on 14 aastane Tracy poeg eelmisest abielust. Mulle ta nii meeldis. Selline ehtne pubekas kes teeb juba kõiksugu lollusi ja nii...

Hobuste võiduajamisest ja ideaalsest pereidüllist jutustan teile aga siis kui mind järgmine kirjutamistuhin tabab:)