Õnneks ei ole vaja kontsakingi ja match´ivat outfiti!

Carmen - palju, palju õnne ja rohkelt kallistusi sel tähtsal päeval;)

Oiii, teate mis ükspäev juhtus? Ühel hommikul leidsin ju verandalt sellise väikese nunnu sõbra:) Aga siin siis lubatud lugu minu tegemistest!

Täna olen usinalt kodus toimetanud.Korrastasin nii esimest kui ka tagaumist verandat, kastsin aias lilli, võtsin sügavkülmast lambaliha sulama, niitsin uue uhke muruniidukiga muru, pesin pesu, toimetasin ära kuivanud lilledega, pesin autot, tõmbasin tolmuimejaga põrandad üle ja osaliset ka mopitasin... nüüd siis on lammas ahjus, kartulid-porgandid-kõrvits kooritud-hakitud, köök korras ning mõtisklen siin, et huvitav kas see lammas kunagi ka valmis saab? Jube keeruline see värk... eile näiteks mõtlesin, et teen head spagetti bologneset. Ja mis ma siis suutsin teha? Mõtlesin, et hakkliha ei ole eks, et ainult mingi vortsihakkliha vms... kirjas oli australian beef sausages mince. Mina siis lugesin välja beef mince ha jätsin selle sausage´i tähelepanuta. Aga no tegelt... täielik vorstihakkliha oli. Täpselt sama maitsega nagu need vorstid mis nad hommikuks söövad... nii häbi oli sellest bolognese kastet teha ja siis öelda, et õhtusöök on valmis. Uhhh... kaste maitses hästi, va see vorst seal sees. No aga õnneks oli söödav ja täna lõuna ajal tehti lõpp peale. Aga häbi ikkagi...ja täna siis leidsin sügavkülmast ühe paki õiget hakkliha...prrr! Täna oli mul siis selline tegus kodune päev aga mis ma olen teinud alates eelmisest esmaspäevast, 18.juulist? A ja kui ma siin juba oma uut kodu teile näitama hakkasin, siis mainin ka ära, et meil on siin oma tenniseväljak;) Natukene kasutamata, kuid tenniseväljak siiski!
18.juuli, esmaspäev – jätsime hüvasti Lina´ga ja sõitsime Townsville´ist tagasi Lolworthi. Kohe sõidu alguses teadvustas Hannah mulle maailma parima uudise – Me ei lähe Chudleigh´isse tagasi! Rhett´i isa oli öelnud, et liiga palju kaklemist (venna ja õe vahel jne), et ta jagab farmid ära ja iga laps saab oma osa mida juhtida ja kamandada. Et õele ja ühele teisele vennale jääb Chudleigh, Rhettile Lolworth koos ühe teise kõrval asuva maatükiga mille nime ma hetkel ei mäleta ja väikesele vennale jääb farm Victoria Towns vms...(selles nimes pole ma ka kindel). Vot sellised lood. Hannah aga mainis, et teades ta isa, siis ta ei usu et see kõik juhtub. See selleks, meie olime igatahes väga õnnelikud, et sinna tagasi ei pidanud minema!

19.juuli, teisipäev – sõitsin Thomas´e ja Rasmus´ega Chudleigh´isse, et sealt kõik asjad ära tuua. Poisid pidid peale võtma 3 tsiklit, kõik radiaatorid, mingisuguse lehmade kallal töötamise varustuse ning enda ja teiste poiste träni. Mina pidin kokku pakkima kõik Hannah, Rhetti ja laste asjad ning lisaks ka oma asjad, mida ma Townsville´i kaasa ei tassinud. Mul sai asjad päris ruttu pakitud, kuid poisid nägid tsiklikte kinnitamisega päris palju vaeva...ja nii naljakas. Nad ei osanud seda asja...no kuidas seda kutsutakse? Köis eks, või no tugev pael...ja siis seal otsas selline metalljubin millega saab siis seda köit pingutada – naks-naks-naks. Sellega kinnitatakse igasugust koormat...ahhhaaa, koormalint? Ei tea... vahet pole, saite ehk aru. No ja poisid ei osanud sellega toimetada...ma nii itsitasin, ütlesin et no kuidas....kõik poisid oskavad? Nad pusisid vist mingi tund aega selle kallal, siis see rullis kuidagi valesti ja siis nad arutasid seda ja siis nad olid mõlemad maailma närvis....naljakas! Lõpuks nad ei saanudki neid toimima ja kinnitasid tsiklid tavalise köiega. Asju oli meil nii palju, et terve see veok oli asjadest pungil. Kui sinna teel istusin ma rahulikult (no rahulik on vähe vale sõna) tagaistmel siis tagasiteel koju istusin ees – ühel pool külje all oli Thomas ja teisel pool pesupulbri kast. Ja siis terve tee hüppad sa praktiliselt koguaeg peaga lakke. Hirmus, igat auku tunned ja neid on sellel teel palju... vaatamata aukudele oli tagasitee lõbus – seltsis ikka segasem Thomas laulis väikeseid viisijupikesi (ta lauluhääl on peaaegu sama hea kui minul), siis õpetati mulle taani keeles roppusi ja niisama tögati mind kui ainukest nõrgemat sugupoolt. Koju jõudes aga teatas Hannah mulle, et ta läheb homme lastega Darwinisse ja mina peaksin temaga Townsville´i sõitma, et siis sealt auto tagasi tuua. Apppi! Me tulime alles eile Townsville´ist, 4h sõitu....ja homme siis uuesti samale teekonnale? Ja mina pean üksi tagasi sõitma? Linnas? Mööda seda karjamaa teed kus on dingod, lehmad, kängurud, kitsed, hüpekad, jõed, sillad ja kes teab mida veel? Lahe!

20.juuli, kolmapäev – lahkusime hommikul ca 6.00. Hannah oli päris väsinud, lapsed olid mõlemad virinad ja päike paistis otse silma. 100km enne Townsville´i palus Hannah mul rooli minna, sest ta ei suutnud enam sõita – uni võttis võimust. Townsville´is käisime nn shoppamas, sest Hannah tahtis endale kleiti osta. Kleiti oli tal vaja Darwin Cup´iks – igaaastane suur hobuste võiduajamine. Selleks puhuks ostavad daamid endale uhked kleidid ja paljud kannavad ka kübara moodi asjandusi. Võiduajamisel süüakse, juuakse ja panustatakse. Õhtuks on kõik see seltskond purjus ja enam pole vahet kes võitis või kaotas. Aaaa..kleiti me ei leidnud, kahjuks. Tal oli endal kleit olemas olnud, jaanuarist saadik, kuid ta suutis proovimisega luku ära lõhkuda. On jama... Kui kleidi otsingud läbi oli, siis võtsime Mäkist lõuna ja peale seda suundusime lennujaama. Aitasin Hannah`il kohvrid ja lapsed sisse viia ja peale seda pidin kuskile CATi lattu minema, et Rhett`ile mingisugused akud peale võtta. Väike närv oli sees, et pean uhke miljoniautoga linnas sõitma, kuid tänu GPS-ile sain kenasti hakkama.

Asjad peal hakkasin tagasi põrutama. Charters Towersisse jõudsin nii umbes 3-4 ajal. Seal pidin ka veel ühte tsiklipoodi minema, et ka sealt mõned asjad võtta. Õigesse poodi jõudsin peale kõikide teiste tsiklipoodide külastust. Tagasisõiduks haarasin Mäkist suure kohvi, helistasin Rhett`ile, et hakkan linnast liikuma ja teel ma olingi. Rhett`ile helistasin sellepärast, et juhul kui ma mingiks kellaks koju ei ole jõudnud, siis ta teab mind otsima tulla. Sel 2 tunnisel teekonnal ei ole mul ju mingisugust levi ja raadiosaatja koduni ei võta. Nii kaua kuniks ma aga levis olin jutustasin veel Külliga, kuid niipea kui jõudsin kruusateele sai aku tühjaks. Järgmised 2 tundi möödusid siis kruusateel. Õnneks lehmasid ja kängurusid sel õhtul palju teel ei olnud, vaid mõned.

Kuid südame pani hüppama nendest aiaaukudest läbi sõitmine.

Need on seal lehmade jaoks. Tee peal on sellised suurte vahedega torud vms, et lehmad järgmisele karjamaale ei läheks. Aaa, ja ühele kängurule sain vist ka pihta. Jooksis kuramus auto eest läbi ja vist müksasin ta tagumikku või saba vms...ja tegelikult paari dingot nägin ka ja ühte suurt hirvepere:) Nii armsad, nagu Bambid!

Koju jõudes teavitasid poisid mulle, et nad lähevad kõik umbes nädalaks Victoria Towns´i (nende üks farmidest) ja mina jään siia üksinda. Misasja? Üksinda siia? Lähim naaber asub 30km kaugusel...apppiiiiii! Kuid õnneks siin asjad muutuvad väga kiirelt ja peale pisikest mõttepausi teavitas Rhett, et tegelikult ei olegi seal vist kõigile magamisaset ja Thomas avaldas soovi, et tema võib koju jääda. Ja nii oligi. Rasmus, Rhett ja Aron ning Rob (Rhett`i kaks töölist) läksidki nii umbes nädalaks minema. Mina ja Thomas jäime peaaegu üksinda koju ning selle aja jooksul olen väga toimekas olnud! Peaaegu üksi tähendab seda, et siin elas (ta lahkus mingi nädala eest) veel üks vanem mees, kes Rhett`i heaks töötas ja teda külastama tulnud poeg.

Aga sellest, millised nägid välja minu tööpäevad koos Thomasega jutustan teile teine kord:) Vabandused, et ei suutnud seda ühte blogisse postitada...niigi olen juba mingi üle nädala seda postitust kirjutanud...:) Aga luban, et jutustan peaaegi kõikidest seiklustest Hullu Thomasega! No ja oma saapad olen igatahes sisse kandnud ning iga päev mil tööd teeme tunnen, et olen õnnelik! Imelik... õnneks ei olegi vaja kontsakingi ja match´ivat outfiti?