Home Alone

Pea nädala olime me Thomase, Lynn´i (sulane) ja tema pojaga Lolworth´i farmis üksinda. Lynn toimetas omaette ja vahel toimetas ta poeg ka meiega. Mina ja Thomas töötasime sel ajal iga päev koos. Päris tihti sain mina hommikuti kauem tudida, sest Thomas pidi igal hommikul mingit koppa umbes 30km kaugusel diisliga tankimas käima. Tagasi jõudis ta alati nii 9-10 vahel hommikul. Siis ühinesin temaga mina ja koos läksime mootorsaega koplitesse möllama.

Minu esimene mootorsae kogemus oli päris hirmus. Esialgu mõtlesin, et ei mina sellega küll hakkama saa. See on meeste mitte neiude töö. Kuid hakkama ma sain. Saagisin esimese puu, siis teise ja kolmanda ning edasine järg on kadus ruttu. Thomas andis mulle esialgu ainult väikeseid puid saagida ja koguaeg õpetas, et kuidas hoida ja millise nurga all. Selgitas miks vahel saag kinni kiilub - saen valelt poolt ja siis puu raskus vajub saele peale ja siis oledki peetis. Aga kus me neid puid saagisime ja miks? Kütteks? Ei! Lolworthi maja ümbruses on meeletult suures raadiuses karjamaad - koplid. Need on eraldatud okastraatitega, mingisugune oma süsteem neil siin millest ma aru ei saa ja igal koplil on nimi. Siis vahel on karjamaade vahel nagu nn tunnel vms. See on selline kitsas ja pikk ala mida kasutatakse lehmade koju karjatmisel vms. Ja no siis okastraataia lähedal kasvavad puud - nii suured kui väikesed ja meie töö oli nende maha saagimine. Kõik puud mis on lähemal kui 1 meeter, tuleb maha saagida. Kui puu on maas, siis jätad selle sinna kus ta on, koju kütteks seda tassima ei pea. Aga siinkohal tuleb muidugi puu mahalangemine suunata võimalikult okstraadist eemale. Ja siis kõik risu mis on okastraatide peal ja lähedal tuleb ära koristada. Jällegi, 1m peab okastraadi ümbruses vaba olema. Vahel aga ei lähe puu langetamine nii nagu tahaks ja see langeb täpselt okastraati. Kui vähegi jõuad, siis vinnad puu üle okastraadi ja asi korras. Kui aga tegemist on suurema puuga, siis on jama, sest suurem puu suudab okastraadi ära lõhkuda. Puu suudab okastraadi kas katki teha või siis vahel venitab selle lihtsalt välja. Mõlemal juhul pead aga selle ära parandama. See on see "fencing" mida õppisin Chudleigh farmis:) Ja nii me siis pidimegi päevad läbi möllama. Peale esimest päeva olid mul igatahes käed ja ülad ja selg nii väsinud, et jõudnud dušši all isegi pea pesuks käsi üles tõsta. Järgmiseks hommikuks oli aga väsimus asendunud lihasevaluga - NICE!

Tööpäevade vahele mahtus ka lõunapaus. Tavaliselt võtsime lõuna kodust kaasa ja sõime koplis. Istusime nagu kaks Miškat Big Red´is ja mugistasime. Kõht täis, siis tuli leiba luusse lasta. Thomas vana unimüts vajas iga päev väikest lõunauinakut. Ja nii me siis seal kõige ebamugavamas asendis tukkusime. Mäletan, et ühel päeval mõtlesin, et jesss, lähen viskan hoopis päikese kätte lebosse. Thomas suutis selle ajaga mõlemad Big Red´i istmed oma uinakuks vallutada. Olin nii 2 min lebos olnud, kui hakkasin igasuguseid putukaid enda peale tundma. Tuli kolida. Kolisin kõrgema rohu seest liivapinnasele lootes, et seal puuduvad satikad. Mul oli õigus, satikaid ei olnud, kuid igasugused hullud mõtted hakkasid kummitama. Ja ega siis need imelised looduse hääled ka kaasa ei aidanud. Kõigepealt kujutuasin ette kuidas mingi uss minuni roomab. Siis kujutasin ette kuidas känguru tuleb mulle kallala. Ja siis manasin endale ette näljase dingo... prrrr. Lebotamise asemel ma hoopis istusin ja vaatasin pingsalt enda ümbruses ringi, samal ajal lootes, et Thomas üles ärkaks. Muide sel päeval ta lausa norskas oma uinaku ajal.

Meie tööpäevad lisaks saagimisele, puude eemaldamisele, katkise okastraadi parandmisele, lõunale ja lõunauinakule tegi aga huvitavaks igasuguste äpartuste rada. Ühel päeval oli poole päeva pealt saag nüri ja teritamisriistad kodus. Teisel päeval oli jälle oli kett peetis ja varukett kodus. Kolmandal päeval kadus mootorsae õlikork ära. Neljandal päeval ei olnud meil piisavalt traati okastraataia parandamiseks. Viiendal päeval ütles Big Red üles ja keeldus liikumast. Kusjuures sel päeval olin mina jumala äktsionis ja oleks ainult saaginud ja saaginud... Thomas läks Big Red´iga minust ette, et see läbi võsa sõidutada. Ühel hetkel aga kõndis ta minu juurde ja ütles, et kuule ma suutsin jälle midagi korda saata....Big Red ei liigu. Kuna kell on juba palju (ca 15.00), siis peame hakkama liikuma. St Big Red tuleb maha jätta, haarata veepudel kaenlasse ja tallaekspress kodu poole suunata. Thomas proovis veel autot käivitada, kui essugi. Siis proovis ta veel raadio teel ühendust saada: " Greg, you got a copy?" Ja vastuseks tuli: " Copy Thomas!" ( Greg oli selle Lynni (sulane) poeg, kes tal külas oli) Juhuu...see oli ime! Thomas selgitas kus me oleme ja palus Greg´il ühe kopli juurde meile vastu tulla. Arvan, et kõndisime umbes 5km - 1h hoogsal sammul. Jalutuskäik oli ilus, kuulasime mõlemad muusikat ja jalad tegid oma tee ise. Vahepeal panin oma musa pausile ja kuulasin kuidas Thomas oma mussi kaasa laulab:D Maailma kõige naljakam!Lõpuks kui kohale jõudsime, ütles Greg, et meil täiega vedas temaga raadio teel ühenduse saamisel. Puht juhuslikult oli ta kuskil läheduses ringi hänginud ja puht juhuslikult oli raadiosaatja sisse lülitanud...Thomas arvas, et kui me ei oleks Greg´i kätte saanud, siis arvatavasti oleksime alles 20.00 ajal ehk koju jõudnud - tallaekspressiga tulles siis. Peale selle, et nii 1,5 h oleksime pidanud kottpimedas kõndima, oleksime pidanud taluma veel ringihulkuvaid dingosi ka...hirmus!

Siis teine päev aitasime jälle meie Thomasega Lynni ja tema poega. Tulime just pumpasid käiviamist ja kulgesime Big Red´iga rahulikult mööda teed ning kuulasime mussi.... ja siis äkki... mingi mees on tee ääres ja lehvitab. Ouuu maiii gaaad! Mina karjusin Thomasele, et kesse on, ära jää seisma! Just, teel on mees... see on kriipi! Miks? Sest siin ei ole kedagi! See on meie vaavaldus ja siin ei tohiks phtegi meest olla. Mõni päev kui näed kahte autot majast mööda sõitmas, siis seda võid nimetada "liikluseks"! Vot sellised tihedad päevad meil siin... Igatahes Thomas võttis hoo maha ja jäi seisma. Selgus, et see mees on Lynni poeg Greg. Nad olid just oma 8km jala käinud kuni teeni jõudsid. Nimelt nad jäid autoga kinni ja ja jälle puht juhuslikult oli ajastus selline, et meie juhtusime samal hetkel nendest mööda sõitma... võtsime nad siis Big Red´i peal, et nad saaksid kodust teise auto võtta ja oma mudas kinni olevale autole järgi minna.


Ühel päeval aga ütles Greg meile, et ta isa lahkub. Et ei tea miks, kuid talle aitas ja ta oli juba Rhettile ka helistanud. Me siin arvame, et vanamehele sai villand, et ta iga päev kuskil mudas kinni istub :) Paari päevast Lynn lahkuski, kuid ta poeg jäi siia. Ta oli Rhettiga rääkinud ja Rhett pakkus talle tööd Chudleigh´isse. Siis siin käis mingi sebimine ja lõpuks Greg ikkagi loobus tööst ja lahkus... ei tea, keeruline. Ja imelik mees oli see Greg. Mulle ta ei meeldinud...selline ehe australlane kuskilt õudusfilmist, natukene perversse olemisega (no tegelikult ei olnud, oli väga sõbralik, kuid ikkagi...natukene perv) ja siis olid tal veel vampiiri hambad...mitte nagu minul kunagi olid, vaid tõelised vampiirikad! Õnneks on ta nüüdseks läinud...

Nii me siis farmis päevad läbi möllasime kuni Rhett, Rasmus, Aaron ja Rob Victoria Townsist tagasi tulid. Mis päeval nad tagasi tulid seda ma enam ei mäleta, sest nagu olete aru saanud, siis olen blogi unarusse jätnud ja pole tükk aega midagi kirjutanud. Igaljuhul mingi paar päeva olid nad kodus olnud kuni juhtus midagi ootamatut.

Oli neljapäev ja Rhett lendas kopteriga Chudleigh farmi, et seal karja ajada. Poisid, Rasmus ja Thomas, olid tööpäeva juba lõpetanud. Rasmus lõpetas päeva eriti varakult, sest ta oli ära eksinud ja jageles oma tsikliga mille käigud korralikult ei töötanud vms...jah, kui sa siin valdustes ära eksid, siis esimese asjana vaatad kella ja hakkad koduteed otsima, et hilja peale ei jääks. Sellepärast oli ta ka varakult kodus. Chillisime siis verandal ja järsku helises telefon. No selle telefoniga on tegelikult selline lugu, et see ei heliseb koguaeg...hullumaja, nagu telefonikeskjaam. Thomas siis võttis telefoni vastu ja kõne lõppedes jooksis pesuruumi (kus asub raadiosaatja), et Rhettiga ühendust saada. Rhett oli selleks hetkeks 20min lennusõidu kaugusel. Siis helises telefon uuesti ja Thomas ütles, et Rhett saabub varsti koju. Esimene kõne oli Hannahilt, kes teatas, et Rhetti emaga on õnnetus juhtunud. Teine kõne oli aga vanaemalt ja siis oli selge, et Rhett´i ema on surnud.

Peagi maandus Rhett kopteriga maja etteja Thomas ütles talle, et ta helistaks oma vanaemale, pidi tähtis olema. Ülejäänud õhtu veetis Rhett oma väikeses kontoris ja keegi ei teadnud mis hakkab edasi toimuma. Nimelt Rasmus ja Rhett pidid esialgse plaani järgi laupäeva varahommikul Townsille´i sõitma, et sealt siis koos Darwinisse minna. Rasmuse jaoks oli farmitöö tehtud ja edasi pidi järgnema Darwin ja Bali. Rhett pidi nädalaks Darwinisse minema, et seal siis laste ja Hannahiga kvaliteetaega nautida, kuid nüüd siis juhtus selline asi. Paar tundi hiljem selgus, et Rhett lahkub homme. Siinkohal pidi ka Rasmus kiiresti tegutsema, et oma lennud ka ära muuta. Asjad organiseeritud ja järgmisel hommikul nad teel olidki.

Mis juhtus emaga? Ema elas Western Australias ja omas seal suurt veisefarmi. Ühel päeval läks kopteriga lendama ja ülejärgmisel päeval leiti ta kopteri rusudest. Juttude järgi oli tal probleeme jalgades olevate krampidega. See saigi talle saatuslikuks ja ta põrutas kopteriga kuskile mäkke vms...hirmus.

Ja nii me siis jälle olimegi.... Home Alone jälle! Seekord jäime üksi koju päris kauaks ja eriti Rhett´ist midagi ei kuulnud. Nii kaks nädalat hiljem (või ehk nats vähem) tuli ta koju, ilma Hannah´i ja lasteta. Toimetas siin natukene, tegi kontoritööd ja oli muidu imelik... ja nüüd eile lahkus ta jälle. Seekord lahkus ta siis Brisbane´i ema matustele. Jah, matused on päris mitu-mitu nädalat hiljem. Siin pidigi asjadega nii kaua minema, kuid kui asi puudutab õnnetust kopteriga, siis pidi veel ekstra kaua aega minema - lahkamised, uurimised jne... Seekord jääb Rhett Brisbane´i kuni järgmise nädala kolmapäevani või nii. Siis tulevad nad kõik tagasi ja elu Lolworthis läheb sama rada pidi edasi... Rhett hakkab usinalt tööle, lapsed kilkavad ringi ja Hannah on muidu asjalik.

Viimasel ajal oleme Big Red´i hüljanud ja meie hetke liikuriks on ATV.ATV sellepärast, et meie tööobjektideks on kohad kuhu Big Red´iga ligi ei pääse. Ja isegi selle ATV-ga on meil tihti raskusi...kas on takistuseks nn pisikesed kuristikud või mägi on nii järsk, et ATV-ga sealt üles ei punni. Sellisel juhul tuleb mägi ületada jalgsi koos oma parima sõbra mootorsaega.

Ühel päeval oligi nii, et Thomas läks ATV-ga oma teed ja mina oma teed. Siis kui tema omadega valmis sai pidi ta mulle järgi tulema. Ma arvan, et mina marssisin vist mingi kõva 3km vähemalt üksinda kuni jõudsin päris järsu mäeni. Sealt üles saamine võttis ikka võhmale... ja siis tagatipuks hakkasid tulema suured puud mis minu keeli on "fuked up trees". "Fucked up trees" on sellised natukene suuremad, kuid mitte päris suured puud ja need ei ole puud...ei tea mis on nende koostises, kuid nende saagimine on võimatu! Ok, päris võimatu ei ole, kuid ma suudan vähemalt pool paaki kütust ühe puu peale raisata... no kuramus ei kuku maha! Peaaegu terve puu pead läbi saagima... no ja siis proovisin ühte puud, ei kukkunud maha. Mõtlesin, et ok võtan teise ette...jällegi ei kuku ei maha, tee mis tahad! Ja siis ühel hetkel tunned, et ei...ma ei saa sellega hakkama ja siis jätad pooleli. Ja siis...sai mul kütus otsa! Prrr.... ja Thomas ei olnud ikka veel mulle järgi jõudnud. Nii ma siis seal mäe otsas olin, kütus otsas ja iPod´i aku peaaegu tühi...viskasin end siis ühele maha langenud puule pikali ja pikutasin. Arvan, et passisin seal vähemalt tund enne kui kuulsin ATV mürinat. Vaikselt hakkasin juba närvi ka minema, sest veepudelit mul ei olnud... Igatahes jah, lõpuks ta tuli. Siis vaatasime ja arutlesime seda mäge...et kas saame sealt ATV-ga üles. Tegin proovi, sest Thomas ütles, et tema sellega üles ei sõida - mul õnnestus poole peale saada ja siis suutsin ilma jääda 5l veetermosest mis ATV pealt maha kukkus ja mäest alla veeres. Ja kusjuures kaas tuli pealt ära ja olimegi oma veest ilma... ja siis ma pidin sealt mäest alla minema, et see termos ära tuua. Hirmus! Õnneks mul oli aga 1,5l päikesesooja veega veepudel :) Jessss! Ok...otsustasime lõunatada. Viskusime murule nõjatudes maas vedelevale toredale puuoksale. Minul oli karbiga kaasas kana ja kurgi-tomati salat. Thomasel olid aga foolimisse paiktud kanavõileivad, mis tema õnnetuseks olid saanud bensiiniga kokkupuute osaliseks...vaesu! Lõuna ajal siis otsustasime, et Thomas läheb tagasi Coldsborough (Coldsborough valdus on Lolworthi kõrval ja kuulub ka Rhettil) majja, käib WC (nimelt ta ei suuda häda nr 2 teha põõsasse, isegi minu poolse utsitamise peale mitte), täidab veetermose ja siis läheb otsib üles ühe raja, mis peaks viima teisele poole mäge, kus me siis peaksime kohtuma. Mina pidin siis selle mäe ja eesootavad orud jne läbima jala samal ajal puid maha saagides. Ja et mu kütus otsa ei saaks, siis võtsime vastu otsuse loobuda 1,5l veepudelist, et see bensiiniga täita... Kell oli siis umbes 13.00 ja ma ütlesin Thomasele, et kui me kell 15.00 ei kohtu, siis pead mu käppelt üles otsima, sest arvatavsti ma suren veepuudusesse! Kusjuures meil kumbalgi ei olnud ju õrna aimugi, et kui kaugel on see rada ja kui palju mul on minna enne kui meie teed kohtuvad.

Õnneks mul ei olnudki vaja väga kaugele minna kui juba kuulsin eemalt ATV põrinat. Ületasin ainult selle sama mäe ja kusjuures suutsin need "fucked up treed" ka maha saagida (Thomas süstis mulle energiat ja ütles, et küll sa hakkama saad, varem või hiljem peavad need maha kukkuma ja pealegi oled sa juba puu peaaegu läbi saaginud), siis ületasin ühe oru, jõudsin ära kuivanud jõeni (kusjuures ma nii lootsin, et seal on vett, sest selleks hetkeks oli janu suur!) ja siis tuligi Thomas! Juhuuu...mina sain vett kulistada, Thomas teritas mu sae ära, laulis mulle "I wanna go home...lalla-llaa--llaa...", tegi paar tantsuliigutust, küsis nagu ta alati küsib, et "You wanna kiss?", tegi mulle oma "dirty face´i" ja siis ootaski vallutamist järgmine väike mägi...

Tegelikult on mul veel päris palju jutustada...mitte, et midagi tähtsat oleks juhtunud. Lihtsalt pisikestest asjadest mida hiljem on tore meenutada. Pealegi see blogi on juba niigi pikk ja tunnistagem, olen äärmiselt tubli olnud, et see kõik nüüd kirjas on :)

Kas te teadsite, et kui lehm (loom, elusolend...) ära tappa, nahk maha võtta ja tükkiteks lõigata, siis lihased elavad oma elu edasi? Ja kusjuures vähemalt mingi mitu tundi...