Fifi

Peale Great Barrier Reefi olime väsinud, kuid õnnelikud. Õhtul käisime järjekordselt Iiri pubis oma 5 dollarisel õhtusöögil. Jube hea diil eks? 5 dollari eest saad tüki maitsvat liha kartulipudru ja juurviljadega ning lisaks ka tasuta joogi – õlu või vein. Portsjon ei ole muidugi hiigelsuur, kuid neiudele piisav. Peale õhtusööki võtsime veel kohvikust Chai Latte´d (njämm) ja suutsime end oma jooki oodates pooleks naerda. No kui kohvikus oma jooki oodates avaneb sulle selline vaatepilt: kas sina siis ei naeraks? Selle asjanduse taga seivad kohvipoisid igatahes vaatasid meid kui debiilikuid. Hiljem pakkisime oma kohvrid (jälle! Uhh kuidas me vihaksime seda pakkimist), et hommikul check out teha ja kella 13.00 bussile jõuda. Enne bussile minekut oli meil plaanis veel Anouk´i tattoo ära parandada. Nimelt ta avastas, et üks kriipsuke on tattool puudu. Tatoveerijal oli tema jaoks aega umbes kell 11.30. Seega hommiku sisustasime me Cairnsi lagooni ääres vedeledes. Seejärel kohtusime ka Pauliga, et temaga hüvasti jätta ja teda külalislahkuse eest tänada. Peale seda oligi aeg järjekordselt nõela maitset tunda. Peale tattood käisime veel poes, et tee peale natukene näksimist osta, jõime kohvikus ühe mõnusa smooti ja seejärel oligi kell juba nii palju, et pidime hosteli pakiruumist oma kotid võtma ja bussile marssima. Buss jäi oma 30min hiljaks, uhhh...

Mission Beachile jõudes ei olnud meil õrna aimugi sellest kuhu me läheme ja milline see koht välja näeb. Õnneks aga oli bussipeatuses meid ja teisi bäkkereid ootamas kolme hosteli esindajad oma väikebussidega kes igaüks meid oma hostelisse meelitas. Valisime välja Scotty´s Place hosteli. Nimelt olin nendega interneti teel tuttav ja tundus õige valik.

Hostel oli ilus, oma bassu, võrkkiiged ja muidu chill koht. Ainult tohutult vaikne oli seal, ainult meie ja veel mõned inimesed. Peagi tegime väikese jalutuskäigu rannas, avasime vahuveini ja mängisime oma esimese Mission Beachi sõbra Fifiga. Õhtust sõime hosteli küljes asuvas nn restoranis ja sellega meie esimene õhtu Mission Beachil ka lõppes. Aaa, enne õhtusööki Skype´sin ma oma parima ülemusega ever – Helenaga. Nii tore oli üle pika aja jutustaja. Ta rääkis mulle natukene minu sõbranna Teele tegemistest minu vanal ametikohal ja mind valdas kerge äratundmisrõõm. Korraks ka mõtlesin, et oh kui lahe oleks taaskord RKE keerises olla, värvata ja koolitada...kuid see rong on läinud. Küsimuse peale, et millal ma tagasi, vastasin et ei tea. Kindlasti tahan Austraaliasse veel tagasi tulla, oma teiseks aastaks. Siis tahan endale ka „korraliku“ töö otsida. Ideaalis tahan ma Austraalias värbamisega tegeleda. Piilun värbamiskonsuldandi töökuulutusi koguaeg, neid on tohutult! Siin ju kogu see süsteem teistmoodi kui meil. St meil on tööstaaž 10-, 20-, 30 aastat, kuid siin suur hulk ametikohti kus tööstaaž on ehk paar kuud või aasta. Siin on kergem tööd ja elamiskohta vahetada, sest riik on ju suurem kui euroopa. Ja see tingib ka suure tööjõuvoolavuse. Vot nii. Aga see selleks, see on tulevikumuusika.

Järgmisel hommikul läksime varakult Mission Beachi avstama. Juttude järgi pidi see imeilus koht olema. Tegelikkuses see aga nii ole. See oli kunagi ilus, kuid peale tsüklonit on ilu hävinud ja ranna korrastamisega tegeletakse siiani.Igatahes võtsime ette 40min jalutuskäigu mööda randa keskusse. Muidugi 40min kujunes meil 2 tunniks, sest oli ju vaja iga laheda palmi juures pilte klõpsida ja järjekordne mälestus liivale kirjutada. Nagu pildilt näha, siis leidsime ka oma „Wilsoni“! Keskusse jõudes saime tagasi hosteli väikebussiga. Seejärel chillisime hosteli bassu ääres - päevitasime ja tukkusime kuni bussini võrkkiiges.
Kell 15.10 alustasime sõitu Townsville´i poole. Kohale jõudsime nii 19.00 ajal. Ka seekord ei olnud meil õrna aimugi kuhu me ööseks läheme. Bussijaamast leidsime aga ühe Šveitsi tüdruku ja ühe hosteli esindaja kes meil lahkesti tuba pakkus. Öö oli seal 23 dollarit ja pidime tunnistama, et meil vedas järjekordselt ööbimiskoha leidsmisega. Hostelisse chekkis end sisse ka austraallane Nick. Temaga läksime õhtul pizzajahile ja jutustasime mõned tunnid hostelis. Pizzajahile minek nägi välja nii, et pidime ronima tema autosse kus oli armas kutsu ja tagumised uksed ei käinud lahti...mmmm..veits kriipi eks? Eestis kutsuks sellist autot litsilõksuks. Eks meil kõigil olid natukene kahtlused, kui seekord läks meil õnneks ja jõudsime tagasi hostelisse.

Hommikul oli meil vaid loetud tunnid Townsville´is. Saime Nickiga linna, sõime hommikust ja seejärel viis ta meid Townsville´i lossi. No jah...loss või asi, ainult mingi mägi koos vaateplatvormidega. Tagasi linna otsustasime minna jala. Teekond oli mööda treppe mäest alla – aega võttis aga asja sai! Enne minekut vahetasime veel Nickiga numbreid, et alla jõudes anname märku ja siis saame veel kokku, kuid seda ei juhtunud – me ei helistanud talle.

Taas linnas olles ostsime poest lõuna ja mina üllatasin tüdrukuid (Šveitsi tüdruk oli meiega, sest temal oli sama teekond mis Anouk´il – õhtune buss Airlie Beachile. Võib öelda, et mingiks ajaks leidsi Anouk endale uue reisukaaslase. Hästi tore tüdruk oli.) juustukoogiga. Seadsime sammud bussipeatuse lähedal asuvasse parki kus lõunatasime ja mekkisime lahkumiskooki. Kell 14.00 pidime olema bussijaamas, kuhu hosteli inimesed pidid meie kotid tooma. Anouki ja Šveitsi tüdruku buss hakkas peaaegu juba lahkuma, kuid kotte ei olnud veel seal...väike närv oli sees. 2min enne väljumist jõudsid nad aga kohale ja oligi aeg hüvasti jätta. Uiii, nii kurb...kallistasime, mina nutisin ja lahkusime parimate soovidega. Anouk oli fantastiline reisupartner ja ma reisiksin temaga iga kell ükskõik kuhu! Ma loodan, et tema austraalia seiklus kuni 20.juulini, mil ta peab lahkuma, saab olema sama vinge kuni siiani. 20.juulil lendab ta Sydneyst Hong-Kongi. Seal veedab ta 4 päeva ja seejärel põrutab Bangkoki. Tais viibib 3 nädalat ja peale Taid läheb 2 nädalaks Bali ja Indoneesiat avastama. Indoneesiasse tahab minna sellepärast, et sealt on pärit tema isa. Septembri alguses peaks ta kenasti tagasi Hollandis olema! Mõnusaid seiklusi talle!

Minu pagas oli hosteli bussis ja nad sõidutasid mind Townsville´i uude rongijjaama (nime ma ei teadnud, teadsin vaid, et minu buss Charters Towersisse väljub sealt). Peale 45min ootamist oli buss ees ja algas sõit „eiteakuhueiteakellejuurde“...