Mäletan kui mu sõbranna Külli Austraalias oli ja kui ta msn-i tuli, siis ma ei läinud temaga rääkima. Arvasin, et ju tal on seal nii palju jutustajaid, et mis ma ikka seda tüütut küsimust "Kuidas sul läheb ja kus sa oled?" küsima lähen. Aga tuli välja, et kõik teised tema sõbrad mõtlesid ka samamoodi ning väga tihti istuski ta netis ja tuhnis igavusest lihtsalt internetis ringi....kas mul on nüüd sama teema?Tundub üldse, et kõik on kuidagi võõraks jäänud. Saan aru, et inimestel on kiire, kuid kas siis sõprade jaoks ei ole aega? Et kasvõi paari sõnaga kirjutada oma tegemistest. Kasvõi et täna Prisma järtsus seistes sattusin eriti ohmooni kassapidaja juurde, või siis et nädalavahetusel lähen Saaremaale SPA-sse, homme kavatsen muru niita....nomidaiganes! Mina panen kogu oma elu kirja. Kellele ma kirjutan? Teile - sõpradele ja perekonnale! Ma leian selleks aega, sest tahan et minu lähedased oleksid minu tegemistega kursis. Kirjutan vahel ka täiesti mõttetuid asju, üldse mitte olulisi detaile...seda kõike sellepärast, et ma ei taha te millestki ilma jääksite.
Kahjuks aga ei tule midagi vastu... Hetkel ainukesed inimesed minu elus, keda tõesti huvitab minu käekäik ja kes jutustavad mulle ka oma tegemistest on Heleri, Alice, emme, issi ja teised kodused. Muidugi Reeli kommentaarid on mulle ka väga armsad. Gerliniga pean kirjavahetust ja aegajalt meenutab end mulle ka Lalli. Vot siinkohal kivi minu kapsaaeda, võlgnen Lallile kirja! See tuleb, otsin õiget aega ja kohta kirjutamiseks! :)
Aga teised? Eks mõni suhtleb minuga vaikimisi, kuid nagu näha siis see pole just kõige parem variant. Tean ka, et mõni sõber ei ole isegi mu blogi lahti võtnud...imelik.
Kui ma ühel päeval koju tulen, sõpradega kohtun ja kui nad paluvad, et ma oma seiklustest räägiksin. Ja kui minu küsimuse peale, et kas sa mu blogi siis ei lugenud, vastavad nad et jah, ei olnud aega, kiire-kiire-kiire oli koguaeg. Siis küsin mina, et aga kui sind siis minu elu ei huvitanud, siis kuidas sa sellest praegu huvitatud oled?
Mul on praegu täielik kirjutamisekriis ja kuidagi ei tule välja see mida ma tegelikult öelda tahan...aga küll te mõttele pihta saate...
...natukene kurb olen, muud midagi.
Awww.. Kohe hommikul vara paned inimesed punastama:) Tunnistan, kuulun rubriiki "tal-niigi-palju-suhtlemist, et-mis-mina-ikka-torgin" :D Aga ausalt, ma olen su igapäevane blogilugeja (mis sest, et iga päev lugusid ei ole). Pean ju seiklustel silma peal hoidma, et äkki ikkagi mina ka kunagi... Tead küll;) Ja ära kurvasta:) Samal ajal kui meie "päevasündmus" on see, et sa paned tähele, et Prismas on kõik müüjad natuke kogukamad, siis sina samal ajal maitsed kroksiliha ja vallutad mägesid ja... Olgu, ila hakkas tilkuma. Pühin nüüd suu puhtaks ja loodan, et siia blogisse ikka ilmub veel kirjutisi;)
ReplyDeleteMa olen Sulle täiesti võõras inimene ja Sina mulle. Ma täitsa suvaliselt leidsin Sinu blogi neti avarustest, kui otsisin lugusid Austraalia kohta. Kuna see on üks väga vinge blogi ja Sa kirjutad väga põnevalt oma toimetamisi, siis ma lisasin Sinu blogi favorites alla ja igal hommikul kontrollin, kas on laekunud uus postitus.
ReplyDeleteJätkuvalt vingeid elamusi Sulle sinna kaugele maakera kuklapoolele!
Tervitab Kaili
Näädsa siis, pane oma blogile klikilugeja peale ja sa üllatud isegi, palju sinu vastu huvi tuntakse!
ReplyDeleteÄra nüüd kurvasta.Sa ei kujuta ette ka ,kui palju on inimesi,kes sind taga igatsevad ja ootavad sind koju.Minagi hoian sinu blogil silma peal.Sinu seiklused on huvitavad ja pildid põnevad.Hoidu siis kroksidest,haidest ja muudest huvitavatest loomadest.Ja ,kui sul veel mõnda head tatoo ideed tuleb ,siis anna teada.... saame vanemad hulluks ajada......:)
ReplyDeleteOled väga kallis õeke:))
aga nii ongi, et kui näen et tuled skype-i, et mis ma teda ikka tüütan, et nagunii sul mitu vestlust lahti ja kiire. Kui nii mõelda siis kummaline tõesti. Teisest küljest võibolla veidi on tunne nagu see prisma kassapidaja jutt sinu kalapoeg Nemo otsingute kõrval on veidi igav. Et mis sellest ikka rääkida.. Aga mõistan, mis tunned. Jutt tundub igati loogiline ja õigustatud.
ReplyDeleteTegelikult on nii, et meie siin mõtleme sulle, räägime Sinust ja tegelikult oleme sinuga. Ja juba teeme plaane su tagasitulekuks:)
Kallistan!