Great Barrier Reef

Ma olen elus ja täie tervise juures!

Kõigepealt paneksin kirja oma viimase seikluse Cairnsis – Great Barrier Reef! Reefile läksime reede, 17.juuni, varahommikul. Laevas pidime olema juba 7.30 hommikul. Kohe pakuti meile hommikusöögiks kohvi/teed ja muna-peekoni burgerit, ulatati kätte lestad ja snorgeldamisvarustus ja meie seiklus võis alata!

Pildistamiseks laenutasime minu kaamerale veekindla ümbrise millega võib ka sukelduma minna. Oleks saanud võtta ka koti, kuid kott ei pea sukledudes survele vastu. Samuti oleks saanud laenutada ka kaamera, kuid milleks, enda kaameraga hiljem mugavam ja peagi oli neil täpselt minu kaamera ümbris saadaval. Muide, see kaamera ümbris maksab ostes 300 dollarit. Ja kaamera maksis mul pool aastat tagasi 200 dollarit...normaalne. Muidugi kohe oli vaja ka kaamerat katsetada ja esimesed klõpsud teha.Kui olime ära kuulanud informatiivse jutu, et kellega ja millega saab meil korallide seas tegemist oligi kell peaaegu 10.00 ning saabusime meie esimesse peatuskohta kus võis alustada snorgeldumise ja sukeldumisega.

Meie olime sukeldudes grupis number 5, seega meie võisime prillid ette, torud suhu ja lestad jalga panna, et supsti vette hüpata. No läksin siis ukerdades vette, prrrr....millised lained. Kaamera ühes käes ukerdasin seal vees, vesi pritsis igale poole, lained lõid põmm ja põmm näkku. Panin siis pea vee alla...apppi, ma pean hingama...appiii, tõstsin siis pea vee peale ja ikka need lained – põmm ja põmm. Ja nii ma seal siblisin, tundsin end nagu kutsu...peale 3min mulle aitas, ei suutnud enam. Läksin tagasi paadi juure, et end üles ukerdada. Üks personalist küsis, et mis viga, kas kõik on ok. Ütlesin, et jaa jaaa, kõik on ok, aga mulle ei meeli snorgeldamine...tema siis, et oiii ma aitan sind, pärast läheme kõikide teistega, kes end kindlalt ei tunne, snorgeldama ja siis ma juhendan sind....oehh, no eks vaatame seda asja.

Paar minutit pardal olles suutsin maha rahuneda ja mõtlesin, et ok, teen veel ühe katse. Ja ise ma pidin veel pärast sukelduma minema? Anouk snorgeldas nagu vana mees ja ütles mulle siis, et pane pea vee alla ja chilli rahulikult...njah, chilli? Läksin siis uuesti ja proovisin Anouki õpetuse järgi – juhuuu! See töötas, paar esimest minutit oli hirmus, kuid pea veel all chillides, seda pinnale mitte tõstes, toimis see snorgeldus igavesti vahvalt! Nii tore oli, nägin kalu ja asju ja koledaid halle koralle – jah, korallid ei ole siin ilusad ilusad nagu filmis või pildiraamatus. Korallid on surnud! Eks elus koralle leidub siin ka, kuid sinna ei lubata turiste, kahjuks. Snorgelduse ajal vaatan siis mina alla ja keda ma näen, fotograaf! Fotograaf ujub seal suure kalaga ja lükkab kala minu juurde...uiiiiii, suur kala...katsun kala, uiiii. Fotograaf teeb klõpsu, kala ujub mu alt läbi ja fotograaf teeb veel ühe klõpsu – nii lahe! Hiljem nägin ka neid pilte, kuid kuna pildid olid 10 dollarit tükk, siis üle 3 ma ei ostnud ja need pildid ei osutunud minu TOP 3 valikusse.

Vile – hrupp nr 5 sukelduma! Oookouuuu, minu kord! Vest koos ballooniga selga, toru õpetussõnadega „ See on sinu uus parim sõber!“ suhu ja minekut! Kõigepealt viskad end üle ääre vette ja siis hakkad vaikselt laskuma. Seda kõike teed instruktori käe all. Alustuseks harjutad hingamist – mullll, mulll,mulll....Siis lähed ühe toru võrra sügavamale, pigistad nina kinna ja teed kõrvade kaudu „pop“. Põhimõtteliselt lükkad õhu (surve) vms kõrvadest välja. Siis jälle toru alla jne kuni oled viimase, kolmanda, toru juures. Siis hingad seal rahulikult ja ootad kuni kõik teised sama teevad. Instruktor võttis korraga endaga kaasa 4 algajat sukeldujat. Siis pidime kõik veel seal vee all toru suust välja võtma, „bubble-bubble-bubble“ ütlema ja toru suhu tagasi panema. Peale seda kõike haaras instrukto kaks totut (prantsuse paarike) ühele poole ja kaks totu (meie Anoukiga) teisele poole. Ujume....tunnen kuidas ma vajun põhja, appiiii...hirmus, soolavesi on suus, hinga...hinga rahulikult....prrr, soolane, vastik ja ma vajun. Miks ma vajun? Ja siis järsku tunnen kuidas ma ei ole enam Anouki küljes vaid vajun...aaaa, siblin igatpidi, tuletan endale meele, et pean rahulikult hingama....vaatan natukene ringi. Miks instrukot ei tule...appiiii, ma lähen siin kaotsi ju. Ja siis vaatan alla, hirmus, korall....apppi kohe on kokkupõrge! Appiii, öeldi ju et koralle ei tohi puutuda, neile ei tohi vastu minna...appii, aga mida ma teen? Ma olen nii raske ja ma vajun ju....põmmm! Läksin ühe põlvega vastu koralli, põmmm, siis teisega.....edasi ma ei mäetagi mis sai. Vist ukerdasin sealt minema ja siis juba haaras instruktor mul käest.Uhhhh, päästetud! Ta viis mind paadi lähedale, hoidsin seal torust kinni ja instruktor vähendas mul raskusi. Seejärel tegime veel kolmekesi (Anouk, mina ja instruktor) veel ühe väikese ringi ja oligi aeg pinnale tõusta. Mhhh...igav, nõme, mulle ei meeldi sukeldumine! Olge mureta, prantsuse paarike ei läinud kaotsi, nad olid juba enne meid veepinnal.

Hea küll, esimene snorgeldus oli „pees“, kuid teine oli ok. Esimene sukeldus oli „pees“, kuid äkki teine on ok? Anouk kaalus ka, et võtaks teise sukelduse juurde. Nimelt esimene sukeldumine oli meil meie 155 dollarise ekskursiooni hinnas, kuid järgmise sukeldumise eest pidi juba 55 dollarit ekstra välja käima. Hmmm...korallid ei olnud värvilised ja isegi kalu ma ei näinud, kuna olin vee all hoopis muude asjadega ametis – näiteks nagu soolavesi suus ja mitte põhja vajumine...“Ok, lets do it“

Enne lõunat käisime veel 20min sõidul klaaspõhjaga laeval. Lõuna oli laevas korralik, pasta, liha, rõstitud kõrvits, toorsalatid jne...njämmi! Peale lõunat saabusime teise sihtpunkti. Jällegi olime grupis nr 5. St jällegi alguses snorgeldust ja pärast sukeldumist. Jeee, snorgeldades tundsin juba end kui kala vees! Nii tore oli. Mulle avanesid imelised vaates, tegin palju pilte ja leidsin oma Kalapoeg Nemo! Pildilt ei ole küll hästi näha, kuid isegi kaks Nemot on seal...ausõna! Ja siis oli seal veel igasuguseid väikseid ja suuremaid kalu. Valge-musta triibulised olid eriti sõbralikud ja ujusid hästi lähedalt mööda. Siis nägin veel kuidas grupp totakaid Mushy´si (pilusilmad) sukeldus...ihiiii. Ühel Mushy´l oli sama probleem mis minul ja ta vajus põhja...ihiii, itsitasin seal snorgeldades omaette ja klõbistasin neist pilte. Hetke pärast ujus nende juurde fotograaf, et teha neist üks tore grupi-mushy pilt... Ja teate mis Anouk leidis snorgeldades? Rabbitfish! Selline punaste silmadega kollane kala kes ujub alati koos oma peiku või prutaga. Neid ei pidavat kunagi üksi nägema...no kui näed, siis seal taga on väga kurb lugu.

Teisel sukeldumisel pandi mulle instruktori palvel üks raskus vähem ja teekond võis alata. Seekord jäi kogu see eelmäng ja hingamise harjutamine ära...põmm vette ja hakkad laskuma, kõrvadega pead ikka koguaeg pop ja pop tegema, muidu on surve nii tugev, et nad hakkavad sul valutama. Seda kõrvade asja teed põhimõtteliselt kogu sukeldumise vältel. Kui päris põhjas olime, siis lükkas instruktor meid enda küljest minema ja näitas, et ujuge...uuuuu, ma ei vaju! Jesss, palju chillim oli! Kruiisisime seal päris pikalt ringi. Nägime ühte toredat koralli – kui paned näpu juurde, siis kaob ta oma aku, võtad näpu ära, siis tuleb jälle välja...nii naljakas. Ja siis...uiii, suur kala, jälle siin! Ja fotograaf ka! Juhuuuu...fotograaf lükkas jälle kala minuni - klõps, lükkas kala Anoukile – klõps ja üks tore mälestus on jäädvustatud! See kala on muideks Wally! Vot nii. Ühesõnaga teine sukeldumine läks igati korda, sain mõnusalt ringi chillida, ei vajunud põhja, nägin veel ühte kala mis täpselt liiva moodi ja ...ja...no mis siin muud – lahe oli! Lõpus enne pinnale tõusmist andis instruktor meile veel ühe imeliku „looma“ kätte...kahtlane. Ei teagi mis asi see oli...

Võin öelda, et Great Barrier Reef on mul tehtud!See on suht kole, va värvilised kalad, kuid igati väärt kogemus! Olen õnnelik, et selle ära tegin ja kõige õnnelikum, et tegin seda koos Anouk´iga!Praegu olen oma uue pere juures. Internet on siin olemas, kuid nad ei tea parooli, et saaksin oma arvutiga Wifit kasutada. Sellepärast ei ole mind ka enam internetis näha olnud, ei taha nende arvutit eriti kasutada...aga eks näis, ehk saan selle asja korda.
Järgmisel korral kirjutan teile Mission Beachist, Townsville´ist, lahutusest Anouk´iga...kurb ja sellest kus ja kellega ma praegu olen!

Ja tegelikult tahtsin blogisse rohkem pilte panna, kuid siin see internet on nii aeglane....nii aeglane...prrrr!

Ja HEAD JAANI k]ikidele! Mul j''b seekord vahele.