Offroad

Eile hommikul natukene enne hommikusööki tuigerdasin unisena köögis. Hannah tuli väikese Tempyga kööki ja ütles, et ta jääb täna koju ja kui ma tahan siis võin poistega tööle minna. Emmm...tegelt? Nii ootamatult! Aga pikemalt mõtlemata olin selleks valmis!

Hannah tahtis koju jääda, et oma asjad ühest vannitoast ära kolida ja lihtsalt lastega olla. Asjad pidi ta ära kolima, sest Rhetti isa pidi siia tulema. Selle isa tulemisega oli ka ka palju draamat. Nimelt ta isa on hirmus inimene. Nimelt ta ropult rikas - 3 maja Austraalias. Üks 7miljonit dollarit maksev villa Townsville´is, üks Darwinis ja üks kuskil Victoria kandis vist...siis eralennuk, 3 maavaldust või veisefarmi jne...ühesõnaga tal on liiga palju raha. Ja millegipärast ei salli ta Hannah´it. Hannah rääkis mulle lugusid, mis on lausa uskumatud...imelik. Vihkab naist kes on tema poja naine ja lastelaste ema? No lastelastega on ka selline lugu, et ta ei ütle neile isegi tere. Paar päeva tagasi kui ta korra siin käis, hüüdis Peyton: "Grandfather, grandfather...!" Kuid Grandfather pobises midagi eemalt ja isegi ei vaadanud teda. Ja siin olle pidi Grandfatehr ehk Peter ainult karjuma ja õiendama...olin selliseid lugusid temast kuulnud, et tema siia saabudes ei julgenud ma talle isegi otsa vaadata. Täpselt sama palju kardan teda nagu aborigeene...naljakas!

Kui nüüd minna tagasi minu ebatavalise tööpäeva juurde, siis ma ütleks sellepeale, et Eestis makstakse sellise päeva eest päris suurt raha. Nimelt tööpäev oli nagu üks suur fun offroad seiklus!

Peale hommikusööki vahetasin käppelt riided, tõmbasin oma saapad jalga ja valmistasin endale lõunaks moonakoti kaasa. Seejärel läksin kuuri, kus poisid tegid tööle minekuks ettevalmistusi. Mina pidin sel päeval olema Rasmuse (üks taani poistest) ja Robbie´ga. Hannahi vend osutas ühe tsikli poole ja ütles, et see on sinu sõiduvahend. Tegin suured silmad ja küsisin, et kas tegelt? Rasmus ütles, et ohh jess, ma võtsin täna oma kaamera ka kaasa. Saan sinust lahedaid videosid võtta. Haa-haaa, naljakas.Tegelikult see, et üks tsiklites minu sõidubvahend oli osutus õnneks naljaks. Tegelikult anti mulle ATV ja Rasmus näitas mulle kuidas see toimib.

Paagid täis tangitud asusime tööle. Esimeseks tööks oli lehmade õpetamine. See nägi välja nii, et lehmad olid kõik ühes aedikus. Siis seal avati mitu väravat, kust lehmad pidid siis läbi jalutama. 2 poissi (Robbie ja Mitch, Rhetti vend) olid tsiklitega karja ees ja 3 olid karja taga - mina, Rasmus ja Tom (Hannahi vend). Meie pidime kolmekesi laiali hajutatud olema, kuid ühe joone peal ning seejärel pidime vaid vaikselt karja lükkama. Õpetus seisnes selles, et karju peab õppima tsiklite järgi minema ja seejuures rahulikult. Samuti peavad nad õppima läbi väravate minema. Niipea kui meie nägime, et kari pöördus tagasi, siis pidime neid jälle natukene tagant utsitama. Kari on õpetatud siis, kuid lehmad enam ei hullu ja jooksu ei pista. Kohe kui nad kõnnivad rahulikult ilma hullumata on nad treenitud:) Kui kari jõudis ühte otsa, siis pöördus see tagasi ja meie asusime karja ette. Natuke hirmus oli küll üle õla vaadata ja näha, kuidas hirmsad lehmad sul sabas on. Koguaeg mõtlesin, et mis siis saab kui üks hullub ja sind põksima tuleb...

Kui see üks tiir oli tehtud, siis ootasime kuni terve kari aias tagasi oli. Seejärel pidime neid natukene veel tsiklite kohalolekuga harjutama ja lihtsalt karja sees ringi sõitma. Peale seda sulgesid poisid kohe kõrval asuval karjamaal mõned väravad, et saaksime karja aedikust sinna ajada. Seni kuni nemad väravaid sulgesid ootasin mina rahulikult oma sõiduvahendiga ja olin lehmadele uudistamiseks lihtsalt ilus. Lehmad karjamaal, siis läksime oma "smokole", haarasime kaasa oma lõunapakikese ja hulgaliselt vett ning asusime teele - oma järgmisele tööotsale.

Järgmiseks tööks ja terve selle päeva tööks pidi meil olema karjamaa aedade parandamine. Ehk siis "fencing" nagu siin seda kutsutakse. Fencing näeb välja nii, et sõidad traataia kõrval karjamaal ja vaatad kus see katki on. Kui aed on katki, okastraat kuskilt longus või nii, siis tõmbad selle pingule ja parandad ära. Tööriistadeks on mingisugused näpitsraualised ja rullike traati. Mulle siis õpetati ka traataia parandamist - väike tehnika asjal on;) Aga jah, pean tunnistama, et poisid tegid seda palju kiiremini ja erinevalt minust, ei käsitlenud nad neid näpitsraualisid nagu "naine". Aga noh, sain hakkama ja õppisin selle selgeks - see peamine.

Tegelikult terve selle päeva jooksul ei olnudki väga paljud kohad katki. Ja enamuse ajast sõitsime me lihtsalt ringi. Vahepeal oli tee, no mis tee...teest polnud seal halli haisugi, väga künklik ja konarlik. Maha langenud puud, sipelgapesad jne...kohati olid isegi suured kivid. Seal nägin ma ikka tohutut vaeva, et oma ATV-ga sealt läbi põristada, uhh, terve mu keha hüppas üles ja alla (tissid veel eriti). Naljakas oli...ja selleks ajaks olin suutnud just oma pika särgi ka pealt ära võtta ja olin oma maiksi väel:)

Siis poole ajast uurisid poisid kaarti, et huvitav kuhu poole me nüüd minema peame ja neil ei olnud halli haisugi...nii umbes ehku peale läksime kuhugi poole ja lootsime, et see on õige tee. Siis ühes kohas pidime läbi muda sõitma, või läbi oja vms...ja oii kui naljakas see oli. Robbie oli juba teisel pool ja hüüdis ja et tulge, tulge...siis Rasmus läks ees ja põmaki oli mudas kinni. Ta nnägi tükk aega vaeva, et seal välja saada. No ja siis oli minu kord minu neljarattalisega - võtsin hoogu ja vurasin sealt läbi! Juhuuu ära tegin, olin vaid natukene mudapritsmeid täis, kuid õnnelikult teisel pool. Seal aga selgus, et peale ühe korra veel seda oja ületama... Robbie näitas Rasmusele, et mine siit. Rasmus võttis hoogu, andis gaasi ja .... järgmisena pani ta mudas sellise käna maha, et tsikkel suitses ja ise oli ta üleni mudane (see lahe asi on mul ka video peal). Ka seal nägi ta päris palju vaeva, et end sealt välja kaevata.Sellest ojast panin ka mina üle ja ka seekord läks mul õnneks! Kõik mu ületamised on video peal ja ma ei jõua ära oodata, et neid teile näidata saaksin! Kahjuks ei saa ma neid Facebooki ja siia laadida, sest nett siin nii aeglane, et ei lae neid lihtsalt üles.

Mudas madistatud vurasime edasi, ikka edasi ja edasi... minu vaene pöial oli juba nii valus, et raskustega suutsin gaasi anda (nimelt gaasi annad ju parema käe pöidlaga ühte nuppu alla vajutades). Aga ei, pidin ära kannatama! Igapäev ei saa ju sellist seiklust nautida!

Ühel hetkel kaotasime Robbie ära. Raadio teel saime te kätte ja ta kutsus meid natukene maad tagasi. Ta ajas ühte dingot taga ja ütles, et tulge appi ja püüame ta kinni. Oh jeerum kuidas see dingo lidus...piirasime ta peaaegu sisse, kuid siis järsku põmmmm! Robbie sõitis vist Rasmusele tagumisse rattasse ja tegi oma rattaga sellise karusselli...aiiii! Ja see mis järgnes... mõtlesin, et nüüd ta sureb ära. Robbie oigas ja tegi selliseid hääli, et mõtlesin, et nüüd on midagi hullu juhtunud...ta üritas püsti saada, kuid ei õnnestnud. Mina siis, et heida pikali ja ole rahulikult. Küsisin, et kas su ribid? Robbie ainult oigas. Ütlesin siis Rasmusele, et kutsu abi, kutsu abi... aga siis hetke pärast tõusis ta püsti ja küsis, et kas dingo sai liduma? Jah, dingot me kinni ei püüdnud ja õnneks juhtus Robbiega õnnelik õnnetus. Me mõlemad Rasmusega arvasme, et ta sai tõsiselt viga. Hiljem ta ütles, et ta ei saanud hinagata...oehh. Täna ta tööle ei läinudki, sest lonkab jalga. Nimelt oli ta vist oma puusa päris hullult ära põrutanud.

Peale dingot sõitsime ühte metsikut põssat vaatama, keda Robbie oli ennem märganud. Põssa röhitses kuskil soises rohus ja siis äkki näen Robbiet jooksmas ja siga taga ajamas. Jookseb kaigas käes läbi vee, vahepeal kukub käntsti vette, siis vehib kaikaga ja käes see põssa ongi (sellest on mul ka video). Mõtlesin, et vaene põssa...röhh-röhhh. Alguses arvasin, et ta tahab ta ära tappa... aga õnneks sikutas teda lihtsalt sabast. Ja siis ütles, et need põssad hammustavad hullult valusasti. Seda kuuldes panime Rasmusega oma sõiduvahendite poole ajama ja ei mõistnud miks ta selle põssa siis kinni püüdis? Hull Ozzi ( ozzi - austraallane).

Rohkem me oma retke jooksul metsloomi ei näinud, mõnes kohas vaid uudishimulikud lehmad. Kui teid huvitab, et kas mina ka ATV-ga käna panin, siis ei. Paar korda panin põmaki mõne maas lamava puu otsa ja korraks tundus, et nüüd lendan ülepeakaela, kuid õnneks suutsin end masina küljes kinni hoida.

Järgmiseks seikluseks oli täielikus padrikus ringi madistamine. Sel hetkel otsisme juba koduteed, kuid ei saanud läbi padriku. Minu neljaveolisega veel sai, sest sellega niidad ju päris paljud puud maha ja sõidad maas lamavast risust lihtsalt üle. Kuid tsiklitega oli teine lugu... paar korda pidin neljaveolisega tee ette tegema, kuid sellest ei piisanud. Lõpuks läksime üle traataia teisele poole, et väikese ringiga sealt mööda pääseda ja kodutee leida.

Kodutee leidmisega oli meil selleks hetkeks juba kiire, sest päike hakkas loojuma ja pimeda peale ei taha ju jääda, siis ei tea sa halligi sellest kus sa oled ja kuhu poole minema pead. Igatahes viimast otsa sõitsime me päris kiiresti. Hein oli kõrge ja nägid vaid väikest teerada mida järgida... Kiiruseks oli vist mingi 60km tunnis. Uskkuge mind, 60 on selle ATV-ga hämaras ja kitsal teel päris hirmus. Rohi on ju kõrge ja vahepeal sõidad üled kõrgete rohututsakate ja sa ei tea kunagi millal rohututsaka sees üks suur sipelgapesa, känd või mahalangenud puu on. Kui me rohust läbi olime, siis õnneks saime nn päris teele. See oli selline punase liivaga kaetud... Rasmus läks ees, mina keskel ja Robbie oli viimane. Sel hetkel oli juba nii hämar, et nähtavus ei olnud enam kõige parem. Lisaks kündis Rasmus päris mõnusalt tolmu üles ja kõik see paiskus mulle näkku. Mu silmad olid tolmu täis, jooksid vett ja raske oli neid lahti hoida. Aga no vaene Robbie, kes minu taga oli.... minu neljaveoline tekitab ju veel rohkem tolmu ;) Pikkivahe? Muidugi hoidsime me pikkivahet, kuid ma ei julgenud väga pikka hoida, pärast panen kuskilt teelahkmest valesti...

Aga peagi olimegi õnnelikult kodus ja olin üllatunud kui COOL ma välja nägin!

Mul oli nii lahe päev ja kordaks seda iga kell uuesti! Täna ainult lihased nati nalutavad ja pöial on veits kange, kuid see kõik oli seda väärt!

Õhtul oli kohal Peter (Rhetti isa) ja õhus oli tunda pinged. Ta ainult istus oma toolis, kellegiga ei rääkinud ja vaid torises midagi. Siia saabudes oli ta muidugi õiendanud, et kus kurat kõik tüdrukud on ja why the fuck they dont clean the house? Kuigi eelmisel päeval olin Rhetti palvel nende maja ära koristanud... no jah. Aga selline ta pidi olema. Hannah ütles mulle, et jumal tänatud, et sa siin ei olnud, et see oli hullumaja... mina ta isale igatahes otsa ei vaadanud. Samamoodi nagu ma kardan aborigeenidele otsa vaadata, kardan ma ka talle otsa vaadata. Ta "neiu" oli ka siin. Ta ise on hiline 60 , kuid neiu oli vist varajane 40. Neiu tundus tore ja sõbralik. Kindlasti on raha peal väljas:) Täna hommikul õnneks panid juba minema! Kõik on häppid! Isegi Rhett!

Täna on Rhetti sünnipäev. Selleks puhuks valmistasin talle eile kräsupea koogi. Njammi! Ja täna on veel üks eriline päev. Täna saabub Ameerikast puhkuselt Amelia, Rhetti õel õde! Me oleme kõik jällegi siin ärevil ja need kes ei ole teda veel kohanud, ei jõua ära oodata! Oleme palju jutte kuulnud! Aaa, ja mis jäi mainimata. Need tööriistad millega neid traataedu parandatakse. Meil oli kaasas 2 paari, kuid suutsime need mõlemad ära kaotada. Siis ühel hetkel sõitis Rasmus koju tagasi, et lisapaar tuua. Meie Robbiega ootasime teda, nii umbes tund või nii... ja siis tagasi tulles oligi tal üks paar olemas. Ütles, et ta sai need Tomi (Amelia peiku) käest, kes oli need Amelia toast võtnud. Ta luges veel sõnad peale, et ära sa jumala eest neid ära kaota, et Amelia saab väga kurjaks, kui teab, et oleme tema omad võtnud. Ja mis juhtus? Päeva lõpus tulime tagasi ilma Amelia näpitsateta :) Nii naljakas.... Hannah ja kõik itsitasid! Aa, Amelia on 21 ja tegelikult peaks tema seda veisefarmi siin juhtima, kuid kuuldu järgi pidi ta suht lootusetu olema.

Oki-doki! Olge tublid!