Istun bussis ja sõidan linna nimega Mount Gambier. Täna öösel viibin sealses Hostelis The Old Mount Gambier Gaol, mis on endine vangla ja mille toad pidid olema vangikongid:) Olen elevil! Homme hommikul aga väljub mul 07.25 buss Melbournei. Teekond sinna koos peatustega kestab 7h ja 40min - oi kuidas ma põõnan siis, põõnan nii, et kett on suust väljas!
Aga jah: "This is it!" Aeg väikelinnas Robe on möödas ja mind ootavad ees uued toredad seiklused! Viimased päevad olid seal toredad, palju väljas istumisi, söömisi ja napsutamisi.
Eile saabusid ka tüdrukud (Grace ja Anouk), kellega me hooaja alguses koos töötasime. Nema käisid vahepeal ära Tasmaanias ja olid 6 nädalat Uus-Meremaal. Taaskohtumine oli tore, kahju et see aeg nii üürikeseks jäi.
Eile lõpparvet võttes, teadsin, et mul on tehtud siltide eest veel raha saada. Võtsin siis julguse kokku ja küsisin. Väga ebameeldiv oli seda küsida, kuid ma olin selle raha välja teeninud. Ühesõnaga pikk jutt. Aga jah, nagu ma kartsin, siis boss hakkas mingisugust häma ajama mulle ja ma ei suutnud teda enam kuulata. Võtsin oma palga ja ütlesin, et ma olen liiga endast väljas, et seda vestlust pidada ja ma ei hakka seda raha sinult välja lunima. Kurb, olin natukene pettunud. Aga mis seal ikka...Detailidesse ma rohkem ei lasku, sest ei viisi nii pikalt kirjutada:)
Eile õhtul siis tegin veel oma viimase kräsupea. Lisaks tegime veel ühe koogi Charlie tuttavale, kelle sünnipäevale ta teisipäeval läheb. Peale kooki läksime tüdrukutega kõik restorani ja nautisime viimast õhtut koos.
Täna hommikul oli mul äratus kell 07.00. Pakkisin oma asju - uhhhh, kõik mahtus kenasti ära! Kell 10.15 oli mul pediküür, mille sain 10dollari eest:P Kell 11.30 jooksin tagasi koju, pakkisin kiirelt oma viimased asjad (samal ajal jooksis Charlie ülemusega postkontorisse, et vaadata kas oodatud pakk on kohal), tegin Charlie koogile shokolaadi glasuuri peale ja kell 12.05 jooksime käppelt Jätsukohvikusse, et juua viimane Cappuccino ja süüa "viimane" jäätis! Viisin bossudele ka 2 suurt koogitükki. Neil oli päris üllatunud - ta vist ei oodanud seda minult peale eilset vestlust.
Igatahes täna hommikul tegin näo nagu midagi poleks juhtunud, olin õnnelik ja ärevil, et saan edasi liikuda! Neil tänas mind tehtud töö ja siltide eest, kallistasin kõiki ja siin ma nüüd olen...bussis, üksinda , elevil, väsinud, mõtlen kuidas ma selle suure kotiga bussijaamast hostelisse saan ja mida ma Melbourneis teen? Kuhu ma esimesena lähen? Elu on seiklus!
Ja mis oli oodatud pakis? Kallid töökaaslased RKE-st - Ingrid, Gisela, Alice, Kadi, Mairis - õigus? Saatsid mulle toreda särgi kõige ilusamate sõnadega! Kahjuks ei ole need mul peas ja ma ei saa neid teiega jagada (särk on kotis ja kott on bussi pakiruumis), kuid "Kallis" pidi olema kodumaa kõige ilusam sõna! Tänud!
Nüüd on mul koduigatsust leevendamaks tore "Minu issi" särk, armsate sõnadega särk töökaaslastelt - ütleme siis pigem väga headelt sõpradelt ja emme meisterdatud eesti lipu kõrvarõngad! Olen igati eestimaine!
No comments:
Post a Comment