Kell on natukene pool 2 läbi. Minul, Maral ja Garlainil on asjad pakitud ja ootame Juliet, et ta meid bussile viiks. Buss välju 2.40 suunaga Melbournei poole - reisime üheotsapiletiga ja tagasi ei vaata. Täna hommikul ütlesid tüdrukud mulle, et nad lahkuvad.
Et nad ei taha siin enam olla. Kui tüdrukud lahkuvad, siis tähendab see seda, et pean üksinda siin hiirepesas magama - hirmus! Täna hommikul leidsin köögi tasapinnapealt hiigelhiire sita...no ma ei tea, raudselt oli roti oma. Pluss jumala külm on magada, soendust ei ole, maja on väikeseid pruune usse (nagu meil vihmaussid) täis, maja katus laseb läbi ja...ja no kui palju põhjuseid on veel vaja, et siit lahkuda?
Jah, tööd me keegi siin ei karda. Töö on mõnus, hea füüsiline treening:) Kuid elamistingimused oh kohutavad.
Ma siis mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin, et lähen ka, mis ma siin ikka kannatan. Tavaliselt ei anna ma kunagi alla, kuid no milleks ma pean siin olema? Tegelikult ei pea. Lähen Melbournei tagasai, naudin linna, lähen teen Great Ocean Roadi läbi ja siis vaatan mis edasi saab:)
Dsiisus see elamine tundub küll piltidelt õudne :D Esimene pilt on nagu mingist iganädalasest politeseikroonikast, kus näidatakse kõiksugu urkaid. Aga näe jälle oled kogemuse võrra rikkam ning ikka edasi, ikka edasi ei sammugi tagasi ;)
ReplyDeletePäris karm seiklus..aga tubli oled, et nii kaua vastu pidasid ja veel tublim, et lahkumise otsuse vastu võtsid!
ReplyDelete