Nädala alguses uitasin Melbourne´i peal ringi. Kahjuks ilm ei olnud kiita ja parkidesse ma ei jõudnud. 
Pildil: Flinders Station vaksalihoone
Pildil: Flinders Station vaksalihoone
Käisin muuseumites? Emmm...teisipäeval ma poodidest kaugemale ei jõudnud:) No Queen Victoria Marketil uitasin vist juba üle tunni või nii. Õnneks see läheb vaatamisväärsuse alla;)Aga teate ju mind küll...ja pealegi ei ole ma ju nii 5 kuud poode näinud, eksole :)
Kolmapäeval vedasin end aga Janne soovitusel Immigratsiooni muuseumisse ( http://museumvictoria.com.au/immigrationmuseum/ ), mis selgitas mis põhjustel inimesed Austraaliasse tulevad, kes need inimesed on, kust nad tulevad, millal tulid esimesed inimesed Melbournei jne. 
Muuseumi teisel korrusel oli veel erinäitus West Africa Rhythm and Spirit, mis rääkis: From spiritual beliefs to daily life, masks to music, cloth to carving, West Africa: Rhythm and Spirit explores the array of vibrant and dynamic cultures of West Africa. Uskumatu kultuuride erinevus!
Muuseumi teisel korrusel oli veel erinäitus West Africa Rhythm and Spirit, mis rääkis: From spiritual beliefs to daily life, masks to music, cloth to carving, West Africa: Rhythm and Spirit explores the array of vibrant and dynamic cultures of West Africa. Uskumatu kultuuride erinevus!
Jäin Immigratsiooni muuseumi külastusega väga rahule!
Õhtul sain kokku Marko (saime Kuala-Lumpuris tuttavaks) ja ühe prantsuse poisiga, kes lõpetasid töö kurikuulsas zukiini-farmis ja olid tagasi tsivilisatsioonis! Marko oli farmis olnud 5kuud ja prantsuse poiss nii umbes 2 kuud - austus! Käisime söömas, jutustasime ja poisid ainult ahhetasid, et kui hea on taas enda ümber elu näha:)
Pildil: Vasakul prantsuse poiss, paremal Marko
Pildil: Vasakul prantsuse poiss, paremal Marko
Neljapäeval oli meil kõige toredam väljasõit. Võib öelda, et see oli Austraalias oldud aja jooksul üks parimaid, kui mitte esimesi "wow elamusi"!
Sõitsime Janne ja tema kahe sõbraga Melbourne´ist ca 1h kaugusel asuvasse Ballarati linna. Ballarat on kullakaevanduslinn aastast 1851 ning selle äärealal asub asula nimega Sovereign Hill. Praegu on Sovereign Hill kullaväljade muuseum-asula, mis annab külastajatele võimaluse lähemaltb tutvuda terve perioodiga Austraalia värvikast ajaloost. Peatänavatel on näha sepikodasid, hotelle, pagaritöökodasid ja vürtsipoode, kus tegutsevad täie tõsidusega ajastukohaseis rõivas külaelanikud. Ümbritseval alal paikneb aga kullakaevajate hütte, telke, palvemaju ja joomakohtasid ning terve Hiinaküla. Asunduse kullaväljadelt saadi kokku ligi 630 tonni kulda, enne kui leiukoht ennast ammendas.
Sovereign Hilli sissepääs maksis 42.50 AUD´i - natukene rohkem kui ootasime, kuid 4 tunnine külastuskäik oli väärt igat dollarit.
Koolis rääkis kooliõpetaja, vabandust Sir (aastal 1854 oli meesõpetaja Sir ja naisõpetaja Ma´am), millised olid tolle ajastu kombed koolipingis ja õpetas meile ajastukohast käekirja (päris tindi ja tindipliiatsiga). Küünlatehases räägiti kuidas valmistati küünlaid,
kullatehases (vms) näidati kullavalamist 
ja valmis ligi 100 000 AUD´i maksev ehtne 99,9 % kullasisaldusega kullakang ning väljas õpetati kuidas sõeluda liiva ja kive, et kulda leida.
Seda sai ka ise proovida ning mõni külastajatest oli täie tõsidusega kullaotsinguil.
Enne sinna jõudmist arvasin, et ju seal üks tänav on säilinud kus saab jalutada, kuid üllatuseks oli kohapeal terve toimiv linn. Seal olles tundsid kui reaalne kõik on - hobustega kaarikud,
püssipaugud, suitsevad korstnad, toimivad töökojad ja poed,
sigin-sagin ümberringi. Igasse majja, 
tehasesse, baari 
ja kirikusse sai sisse astuda. Kellegi aias rippus nööril pesu, kalkunid jalutasid tänavatel, kuskil röhitsesid sead ja ootamatult alustas sinuga juttu mõni "kohalik" külaelanik.
kullatehases (vms) näidati kullavalamist ja valmis ligi 100 000 AUD´i maksev ehtne 99,9 % kullasisaldusega kullakang ning väljas õpetati kuidas sõeluda liiva ja kive, et kulda leida.Seda sai ka ise proovida ning mõni külastajatest oli täie tõsidusega kullaotsinguil.Enne sinna jõudmist arvasin, et ju seal üks tänav on säilinud kus saab jalutada, kuid üllatuseks oli kohapeal terve toimiv linn. Seal olles tundsid kui reaalne kõik on - hobustega kaarikud,püssipaugud, suitsevad korstnad, toimivad töökojad ja poed,sigin-sagin ümberringi. Igasse majja, tehasesse, baari ja kirikusse sai sisse astuda. Kellegi aias rippus nööril pesu, kalkunid jalutasid tänavatel, kuskil röhitsesid sead ja ootamatult alustas sinuga juttu mõni "kohalik" külaelanik.
Just nagu filmis!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Väga põnev, tahaks isegi sellisesse 'filmi' ükskord sattuda.
ReplyDelete