Room

Ma pole kaks nädalat blogisse midagi kirjutanud? Kuidas see võimalik on? Kas mul on nii kiire olnud, et ei ole kirjutamiseks aega leidnud? Tegelikult mitte...ütlen ausalt, et olen vist natukene laisaks muutunud:) Olen küll ühte-teist teinud ja mul on olnud ka selliseid "mittemidagitegemisepäevi", kuid millegipärast pole blogi jaoks ikkagi aega leidnud.

Kui nüüd asja juurde minna, siis olen siin oldud aja jooksul linnas ringi mütanud. 19.aprillil plaanisin Kuningliku Botaanikaia ja St Kilda´s ranna külastust. Hommikul ärgates oli kurk valus ja nii kui linna jõudsin tundsin end ikka väga halvasti - kurk valus, nina nohune ja palavikutunne - no kogu kupatus. Aga ma ei lasknud end sellest heidutada ja tegin oma kohustusliku tuuri ära. Botaanikaed oli ilus. Kuna ma olin natukene haiglane ja iga sammuga ainult puhkisin ja higistasin ning botaanikaaed oli nii suur, siis vist ei jõudnudki seda päris korralikult läbi käia. Algne plaan oli seal lihtsalt vedeleda ja raamatut lugeda, kuid pea oli nii uimane, et maha istudes oleksin vist kohe tukkuma jäänud.

Peale botaanikaaeda otsustasin St Kilda-sse (rajoon) sõita. Kõik on kiitnud St Kilda randa. Võtsin trammi ja nii umbes 30minutiga (või ehk vähem) olin seal kohal. Ilm oli ilus, rand oli ilus, kuid olemine ikka halb. Rannas oli telgi püsti löönud ka Moskva Tsirkus:) Kõndisin natukene mööda randa ja siis otsustasin end pingile pikale visata, et natukene päikese käes tukkuda (seda tegid teisedki, nii et ma ei olnud ainuke sooda). Pärats muidugi kuulsin, et tegelikult see rannaala kus mina jalutasin läheb veel ilusamaks ja huvitavamaks, kuid haiguse tõttu olin ma liiga laisk, et suuremal territooriumil ringi mütata. Tuleb ilusamaid ja uhkemaid randu!

21.aprillil käisime Janne, tema elukaaslase ja ühe sõbraga muusikali vaatamas - Rock of Ages! Igavesti vinge muusikal oli. Teemaks oli ikka armastuslugu ja lauludeks oli 80´s rockmuusika. Alguses olid tundmatud laulud, kuid muusikali keskpaigas tuli nii mõnigi tuttav laul. Väga positiivne elamus ja 70 dollarine pilet tasus end ära!

Pühapäeval 24.aprillil käisime Janne sõprade juures paari päevast beebit vaatamas - issand kui pisike, lausa hirmus :) Peale beebit läksid kõik sõbrad veel ühtede juurde edasi istuma, meie kaasaarvatud. Seal oli põhiteemaks ühe noormehe pulm kes äsja abiellus. Sai ilusat pulmaalbumit vaadatud ja teistmoodi pulmavideo. Tegu oli traditsioonilise Pakistani pulmaga. Pulmapidu koosneb 4 vastuvõtust ehk siis kestab 4 päeva. Nende päevade vältel põhiliselt istutatkse, söödetakse pruudile ja peigmehele magusat, tehakse pilte, süüakse ja tantsitakse. Videol on inimesed suht tüdinenud nägudega - 4 päeva ju ikkagi! Pruut ja peigmees olid ilusad - nagu India filmist! Nii et igati väärt filmiõhtu oli:)

Esmaspäeval 25.aprillil läksime Great Ocean Roadile. Jah, see teekond oli ilus, ei olegi vist mööda nii ilusat teed sõitnud. Linnast nimega Geelong kuni Apollo Bay´ni läks maantee ookeani kõrvalt. Tee oli hästi kurviline, tõusude ja langustega ja tohutult ilusa looduse ning vaadetega. Kahjuks meil start venis ja selletõttu oli meil suht kiire ning me ei saanud nii palju peatuseid teha kui oleks tahtnud. Sellepärast ei ole mul nendest vaadetest ka palju pilte. Pidime õhtuks Warnabooli jõudma, mis on Great Ocean Roadi lõpus, ehk siis nii umbes 80km peale 12 Apostlit. Apostliteni jõudsime täpselt päikeseloojanguks. Nagu ma arvasin, et Apostleid on kõige ilusam vaadata päikeseloojangul, siis nii oligi - vaade oli lummav! Inimesi oli seal tohutult (inimesed = turistid, enamjaolt pilusilmad). Ja üleüldse oli sel päeval inimesi kõikjal - oli ju lihavõtete aeg ja austraallastel on sel ajal kombeks teha väljasõite. Kõik väikesed linnad millest möödusime olid paksult inimesi täis, liiklus oli tihe ja enne igasse linna jõudmist olid suured ummikud - see venitas meie teekonda ajaliselt veel rohkem.

Warnabooli jõudsime kenasti kohale, sõime õhtust Tai restoranis ja õhtul mängisime potiknoid:) Ööbisime motellis, mis oli just nagu filmist! Järgmisel päeval sõime Warnabooli hommikust, sõitsime natukene ringi ja alustasime tagasisõitu Melbournei. Seekord mööda sisemaad, sest nii oli otsem ja liiklus kindlasti hõredam. Great Ocean Road mulle meeldis ja kindlasti tahan sinna võimalusel tagasi minna. Siis juba varun endale rohkem aega, et saaks seda teekonda nautida ja chillida. Kujutan ette, et nii 4 päevaga oleks seda päris fun läbida. Sõidad, peatud, käid rannas, sõidad, peatud, uitad rahvusparkides, tutvud koaaladega, sõidad, imetled vaateid, paned telgi püsti, grillid ja chillid :) Mida ühelt puhkuselt veel tahta?

Nüüd olen mitu päeva kodus chillinud, sest linna enam väga ei kipu. Tundub, et kõik on juba nähtu. Muidugi oleks veel kohti kuhu minna ja mida näha, kuid tunnen, et olen Melbourneis juba piisavalt ringi uidanud ja pealegi on nii mõnus kodune olla ja mittemidagiteha! Magad, loed raamatut, tosserdad ringi, teed kõrvitsa suppi, vaatad telksu, surfid netis ja oled niisama mõnus.

Minu suurim viimaste päevade saavutus on see, et lugesin ühe raamatu läbi - Room (Tuba). Iirlanna Emma Donoghue „Tuba” (Room) on õuduslugu emast ja pojast, kes on suletud väiksesse tuppa. Kui poeg saab viieaastaseks, hakkab ta esi­ta­ma küsimusi ja ema jutustab talle, milline on maailm väljaspool tuba. Raamatu sain Jätsukohviku inglise tüdrukult Charlie, kes oli selle läbi lugenud - andis selle mulle, sest bäkkerina ei saa ju kõiki raamatuid endaga kaasas tassida. Igatahes uskumatult hea raamat ja kindlasti lugemist väärt!Neljapäeval käisin perearstil - visiiditasu 62 dollarit, mingid looduslikud rohud 29 dollarit ja peaaegu 100 dollarit oli kadunud nagu niuhti. Kas arstivisiidist ka kasu oli targemaks sain? Mitte eriti. Kinnitas mulle ainult, et kannatan oma asjadega kuni koju minekuni.

Eile bookisin endale kojulennu:) Hakkasin siin lihtsalt muretsema, et äkki kui sellega kauem ootan (olen koguaeg sooduspakkumisi uurinud), siis lõpuks on hinnad laes ja piletid väja müüdud - tahan ju jõuluks koju ja see on periood kus tegelikult ei pea ju sooduspakkumisi tegema.

Algselt tahtsin bookida Ukraina lennufirma Aerosvit lennu Bangkokist vahemaandumisega Kiievis Tallinnasse. Kahjuks või õnneks oli see bookingsüsteem nii tobe, et ma ei saanud sellega hakkama (teleofnile ei tulnud sms´ga vajaminevat koodi). Ja peale seda kui isa ütles, et ukraina lennnukid sajavad koguaeg teavast alla hakkasin ka ise igasuguseid asju mõtlema. Lõpuks bookisin ikkagi Airasia lennu Kuala-Lumpurist Londonnisse. Londonist ei võtnud ma seekord Easyjeti lendu, sest Airasia saabub sinna kell 21.00 õhtul ja Easyjet väljub järgmisel päeval 07.00 hommikul. Otsustasin, et lähen hoopis samal õhtul Londonisse (linna siis), ööbin linnas ja veedan järgmised 1,5 päeva jõuluteemalises Londonis. Koju jõuan ühel detsembrikuu hilisõhtul. Kujutan juba ette kuidas kaminas on tuli, joon oma lähedastega teed (või höögveini?) ja õhtul magama minnes võtan väikevenna kaissu - nii armas!

Et mis kuupäeval ma tulen? Vot ei ütle!

Austraaliast pean ma lahkuma hiljemalt 9.novembril. Siit väljasõidupiletit ei ole ma endale veel ostnud, sest ei tea kus ma siis olen - äkki Perth, äkki Sydney, äkki Darwin... Igatahes peale Austraaliat veedan ma päris pikalt aega Aasias. Plaanis on paar nädalat Kambodzas, seejärel paar nädalat Filipiinidel ja peale Filipiine on veel lahtine..äkki Vietnam, äkki Tai? Eks näis, mõtlen seda asja veel:) Imelik, Austraalias on mul veel ju nii palju näha, kuid olen rohkem elevil oma Aasia tripi pärast. Ehk sellepärast, et siis on Austraalia seljataga ja võin rahulikult Aasias puhata. Siin on mul ju ikkagi Working Holiday :) Aga Aasias oleks ainult Holiday, kus kõik on nii odav ja nii teistsugune! Uhhh... aga sinnani on veel aega!

Kaua ma Melbourneis olen? No loetud päevad on veel jäänud. Nimelt 4.mai lendan Adelaide´i(ma vist ei ole sellest kirjutanud?). Seal kohtun jätsukohviku Grace´i ja Anouk´iga kellega alustame roadtrippi Darwinisse via Alice Springs. Teepeal külastame linna nimega Cooper Pedy - enamus linnast asub maa-all (Googelda). Seejärel Austraalia "peabnägema" Ayers Rock". Täpset kuupäeva millal Darwinisse jõuan ma ei tea, liigume nii nagu liigume. A jah, Grace´i autoga läheme:) Ma natukene kardan ka, sest läehme ju täielikku Outbackki (kus ei ole midagi). Olen kuulnud jutte, et kui pimedas outbackis sõidad ja ksukil tulukest näed, siis ära peatu. Sest arvatavasti need on lõkke ääres chillivad Aborigeenid, kellega kohtumine ei ole just kõige ohutum - scary!

Vot sellised lood ja plaanid:)