Zukiinid-bikiinid!

Eile saabusin Melbournei. Sõit oli mõnus! Paar otsa bussiga ja viimane lõpp rongiga - terve aeg tukkusin:) Melbournei jõudes pidin end ühe rongipeatuse võrra tagasi organiseerima. Sealt võttis Janne (kunagine Videoplaneti, V&K Holdingu aegne töökaaslane)mind auto peale. Janne ise kiirustas tööle, mina jätsin koti talle autosse ja läksin Melbournei uudistama. Kaarti mul ei olnud, kell oli hiline ja nii ma seal seiklesin. Suurt midagi peale poodide ei näinud - kuid tunne oli hea! Olin tagasi tsivilisatsioonis! No ja mis kõige tähtsam! Kui ma esmaspäeval Mount Gambieri jõudsin ja "vanglasse" sõitsin, siis sain kõne zukiini farmist! öeldi, et zukiinid ootavad minnd! "Vangla" on siis hostel kus ööbisin - päris huvitav! Sellega oli mul seline vedamine, et bussi pealt oli hirmus pikk maa sinna minna, kuid bussijuht ütles, et oii, kas sa lähed öösek "Vanglasse", me võime sind teise bussiga sinna ära visata. Jess! Üks teine tüdruk oli veel - pool canadalane ja pool prantslane, kes tuli sinna linna oma ratast parandama - seikleb austraalias rattaga - segane! Kohale sain sinna ilusti ja peale check in´i pakkus omanik kohe, et visab mu hommikul kell 7.00 bussi peale - no mida vedamine! Ei pidanudki endale taksot organiseerima:)

Melboruneis viis Janne mind ööseks enda juurde - nii tore oli jälle omas keeles silmast silma jutustada! Järgmise päeva hommikul viis Janne mind enda töö juures asuvasse bussipeatusesse, et saaksin sellega mugavalt linna - zukiinid ju ootavad! Pidin juba 14.33 bussiga Melbourneist Strathmertoni poole teele asuma. Jõudes Southern Gross peatusesse panin oma suure ja raske koti pakiruumi, et saaksin mugavalt linnas seigelda. Vahepeal olin jutustanud ka Mara´ga (üks hollandi tüdrukutest, kellega dets-jaan jätsukohvikus töötasime). Ta ütles et otsib tööd. Andsin talle zukiini farmi numbri ja selgus, et ka teda ootavad zukiinid:)Pärast linnas kui endale tööks vajalikke dresse otsisin (roosad farmipüksid ei mahu ju jalga), siis juhuslikult kohtasin teda Targeti (odav riidepood) proovikabiinides - Melbourne on väike!

Sõit Strathmertoni kestis ca 4h. Kõigepealt rongiga ja siis hiljem ümberistumine bussile. Vastu tuli omanike poeg - 2m pikkune!

Nüüd ma siin olen, poest söögid ostetud, Markot nähtud (eesti poiss kellega sain Malaisias tuttavaks) ja üritan kuidagi olla. Oehh...hirmus, hirmus, hirmus! Seisin voodi kõrval püsti ja hiir jooksis üle jala. HIrmus, hirmus, hirmus...ja no nii kui tule põlema paned, nii vuravad...hirmus, iga lagunenud mööblitüki peal on hiiresitt. Voodi vahel on hiiresitt, voodi taga on hiiresitt...huvitav kas hommikul ärgates on suus ka hiiresitt? Oehh...eestis situvad sulle hommikuti päkapikud suhu, Austraalias aga hiired:) Loodan, et jään täna öösel ellu...ei jõua Marat ära oodata! Homme öösel saame selles mõnusas suures voodis juba kaksi hiiri lõbustada. Ja kui minu eelmistest postitustest mäletate, siis Mara oli see tüdruk keda vaevas hiirefoobia:)