Eiva Farmis

Eiva elu farmis oli elamusterohke! Hommik algas seal 06.30 ja lõunasöök tuli karbiga kaasa. Frankil on mitu farmi. Farm = kuuri taoline ehitis ja lambad. Kodu on tal eemal ja tema hoovist lambaid ei leia:)

Teisipäeval oli meil pikk päev - ca 12h, koju jõudsime alles peale 20.00-i. Kolmapäeva oli aga lühem päev ja olime juba kuskil 5-st kodus.

Minu tööülesanneteks nendel päevadel oli lammastele vitamiini andmine:) Töötasin koos sulase Keviniga. Tema lasi lammastele mingisugust rohtu suhu, mis neile sugugi ei maitsenud, ja mina süstisin neile kuklasse vitamiini. Jaa, ma katsusin lammast, tõmbasin kukla juurest naha eemale, sutskasin süstla sisse ja psssst! Ja paljaste seda kõike tegin paljaste kätega!

Enne süstimist pidime lambad aedikutest kitsasse "tunnelisse" ajama, nad pidi kõik hästi tihedalt seal olema, et nad liikuma ei pääseks. Nii oli parem nendega vajalikud toimingud ära teha. Seda tööd tegime nii esimesel kui ka teisel päeval - kokku ca 1000 lammast! Võib öelda, et süstlaga olen nüüd sinapeal:)

Sinapeal ei ole ma aga sarvedega lammastega. Need sarved on hirmsad, kartsin neid, kartsin et nii kui süstlaga lähenen, siis puksib mind sarvega. Ühesõnaga hüppasin seal oma süstlaga vist sama palju kui lambad. Kusjuures lambad kartsid kogu seda aktsiooni nii palju, et nad sõna otseses mõttes litsusid seal tunnelis üksteist laiaks. Kui neid süstisime, siis iga natukese aja tagant tuli jälle paar lammast teiste lammaste alt välja...

Pildil: Frank koos esimesel päeval süstitud lammastega. Ta vist viskab ühte üle aja. Miks? Täpselt ei ole teada.

Peale süstimist järgnes Sheep dipping - ehk lambad visati sügavasse renni, mis oli vett ja ühte spetsiaalset kemikaali täis, ja nende pead suruti 2x veel alla. See toiming oli siis täide ja muude putukate vastu kes tahavad lamba kasukasse pugeda:) Mõni lammas pani renni pea ees, mõni pani kõhuli, mõni lendas selili ja oli nii paks, et ei suutnud end õiget pidi pöörata...vaesud. Aga jah, kes veel ei teadnud, siis lambad oskavad ujuda! Kevin viskas lambaid sisse, Frank surus pea esimest korda alla ja mina teist korda. Selle toimingu ajal kandsin toredaid kollaseid veekindlaid püksi:) Nii popikad olid! Aaa, ja Kevin jättis mulle ka mõned lambad, uted siis pigem. Sellised väiksemad ja nunnumad, sest suuri ma poleks jõudnud sülle võtta ja renni visata. Loe lähemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Sheep_dip Pilt: Illustreeriv, sest ise tööd rabades ei õnnestu ju pilte teha:)

Peale lammaste kümblemist asusime karja ajama (see siis kõik toimus esimesel päeval). Karja ajamine oli maailma kõige toredam! Nagu filmis, ainult et ilma hobusteta. Karja ajasime ca 12km. Frankil on kaks koera: vanem on Frank (punakas, ca 10a) ja noorem Angel (must,ca 4a). Koerad on nii targad! Teavad täpselt millal ja kuhu joosta ja millal lammast tagumikust näksata. Uskumatu. Kogu see seiklus oli nii lahe. Frank karjus koguaeg koerte peale (loe: jagab käsklusi) ja vandus nii palju kui suust välja tuli. Lisaks sain ka mõnusa offroad seikluse - pidime autoga päris palju mööda karjamaad ja kraave kihutama, et lambad õigesse suunda ajada.Lambad pidid kõndima kuskile müügiplatsile, kus nad veetsid ühe öö nind järgmisel päeval pandi nad auto peale, et seal siis kohalikku kaupluse lihaletti reisida. Vaesud, neil polnud õrna aimugi mis neid ees ootab! No vaadake neid lambaid - litsuvad üksteist laiaks! Ja vaadake seda esimest - segane! Siis esimesel päeval olin mina veel väravate avaja - sõitsime läbi karjamaade ja koguaeg on väravad...hullumaja. Ja siis eks ole...uhhh, pean mina minema avama väravat millest 4m kaugusel on oma 200 musta veist, pulli, lehma võimisiganes hirmsat ammmuuuud. Küsin siis Frankilt, et ega nad midagi ei tee. Frank, et eii, ei...mine tee värav lahti. Oehh, ok lähen jooksen välja, jalgeall on paks muda, joosta on raske, avan värava ja siis....Frank ju sõidab autoga värvavast välja siis ma seal olen nende hirmsate ammuudega, kõik vahivad mind, silmas punnis! Aaaaa...ruttu, ruttu pean selle värvava kinni saama. Tõmban täiest jõust, vahin ammuuusii, nemad vahivad mind ja siis: "Ammuuuu!" ja nad hakkavad minu poole liikuma...aaaaa! Mu süda pole elu sees nii kiiresti löönud. Ja siis kujutan juba vaimusilmas ette kuidas ma ei suuda seda väravat piisavalt kiiresti lukustada ja need ammuud tulevad ja hammustavad mind - hirmus! No õnneks suutsin värava oodatust rutem kinni saada ja pealegi, ammuud ei hammusta! Eks? Ja seda väravat pidin ma kokku avama ja sulgema oma 6 korda! Prrrrr. Ja ühel korral olin täiesti üksinda. Pidin autoga väravani sõitma, et ühele suurele veokile see lahti teha ja siis veoki lahkudes pidin selle kinni panema - süda värises! Aga autoga mudasel karjamaal sõita oli päris lahe!

See oli siis esimene päev - süstimine, lammaste ujutamine, karjatamine, autoga edasi-tagasi sõitmine ja väravate avamine. Karjatamise vahepeal käisin Maryga ka "linnas" nimega Millicent - jõime kohvi ja aitasin Maryl poes sisseoste teha:)

Teine päev oli suht sarnane - süstimine, karjatamine (seekord max 1km), autoga edasi-tagasi sõitmine ja väravate avamine (seekord ei olnud nii palju väravaid ja nii palju ammuuusi). Lisaks sain teisel päeval ka tuletõrjeautoga sõita - kaassõitjana. Siin Austraalias on sellised vabatahtlike rühmitused vms...et kohalikud siis on valves ja tulekahju korral lähevad ise seda kustutama ja siis päris tuletõrje ei pea välja tulema. Vot nii!

Tüüpilisele tööpäevale farmis on omane vähemalt 4x teed/kohvi juua ja sinna kõrvale ka väike amps:) Franki tööpäevale on kohane ka 30-45min tukastus...nii armas!

Tegelikult emotsioone, olukordi ja elamusi olu mul rohkem kui kirja sai pandud, kuid enamvähem sellein nägi välja minu farmiseiklus! Aaa, ja terve selle aja kui ma lammastega töötasin oli mul silmade ees film "Babe" kus lambad rääkisid, et nad ei ole tegelikult lollid ja nad ei ole ühte nägu...ja siis veel karjakoerad eks, kes lambaid taga ajavad, nende peale hauguvad ja neid tagumikust näksavad - täpselt nagu filmis!

Kokkuvõte lammastest: Lambad on targad - nad mäletavad halbu kogemusi nagu eelnevad süstimised jne, sellepärast nad seda nii meeletult kardavad. Lisaks on targad, sest enamus ajast lähevad nad sinna kuhu teised. Kuid samas on nad ikka nii lollid - üks loll lammas läheb ees ja teised kohe järgi. Siis nad kardavad kõike ja kõiki. Ja kui nad on paanikas, siis jooksevad ei tea kuhu, jooksevad üksteisest üle ja trambivad väiksemate ja nõrgemate peal. Ja siis nad nii lollid, et vahel nad ei liigu ei edasi ega tagasi...uhhh. Lambad on head ujujad ja nad suudavad hüpata väga kõrgele - ilma probleemidea hüppavad nad üle aediku. Mida suurem on hirm, seda kõrgem on hüpe:)

Oehh, ma olen nüüd väsinud. Oma lahkumisest ja uutest tuultest kirjutan siis kui järgmine jututuju tuleb:) Ciaoo!