Nädal tagasi esmaspäeva õhtul väljusin Charters Towersis bussist, saatsin pereema Hannah´ile sõnumi kus ma täpselt asun ja 5min hiljem tuli ta juba mulle vastu. Ma ei teadnud mida ja keda oodata. Oma vaimusilmas kujutasin ette kuidas pean ühte räpasesse autosse istuma ja minu uus kodu saab olema hiiri täis jne...on mul ju ilusad mälestused sealt zukiinifarmist:)
Tegelikkus oli aga hoopis teine! Hannah väljus 100tuhat dollarit maksvast valgest Toyotast (marki ma ei tea aga igavesti suur, kängurauaga neljaveoline, nahksisu ja muud vinged lisad). Uptasime mu koti autosse ja meie sõit uude koju võis alata. Lapsed olid tal ka kaasas. 1a Temprance ja peagi 3a saav Peyton.
Autosõit koju kestis umbes 1,5-2h ja enamuse ajast sõitsime pimedas. Tee oli eesti mõistest täielik metsavahetee mis oli täis hüpekaid. Hüpekatest kimati aga siukse hooga läbi, et olid peaga laes. Siis muidugi on terve see tee (kus ääres on karjamaad) täis lehmasid, ei puudu ka kängurud. Hannah pidi koguaeg hoo maha võtma ja täistuled kustutama, et lehmad teel ära läheksid. Aga uuups, siis eiteakuskohast kargas igatahes üks lehm auto ette ja põrkas põmaki oma jalaga vastu kängururauda. Kusjuures ennem just rääkisime loomadele otsa sõitmisest :) Lehm viskus tee äärde sirule, Hannah jumala närvis ja ei suutnud uskuda et ta lehmale otsa sõitis, ja siis see veel pikali ka...läks siis välja kontrollima, kuid õnneks lehm ajas end püsti ja pani natukene longates ajama. Uhhh, vedas. Autol polnud häda midagi, ainult üks tuli näitas taevasse. Autosõidu ajal rääkisime natuke sellest ja tollest. Hannah oli minu üllatuseks väga noor ja väga popikas. Ja siis tuli välja, et ta on 23aastane. Ma nagu, et wow! No oma vanuse kohta on ta väga asjalik ja teeb minule küll silmad ette.
Lõpuks jõudsime koju. Mind juhatas ta läbi maja asuvasse kõrvalmajja, kus asub minu pesa. Sisse astudes on wc ja dušš ning sealt läbi minnes kohe magamistuba. Luksus ei ole, kuid oma pesa ikkagi. Esimesel õhtul olin igatahes nii väss, et panin suht ruttu end tudile.
Järgmisel päeval hommikul wc minnes oli wow! Potikaas läks sama ruttu kinni kui ma ta lahti tegin. Potist vaatas vastu suurte silmadega pirakas roheline konn! Konn nagu filmis, hirmus. Ja ei saanudki hommikul pissida ju...hirmus! Veega alla ka ei läinud....
Kuni neljapäevani olime Hannah´i ja lastega üksi kodus. Päev algas 7.00 hommikusöögiga. Minu peamiseks kohustuseks oli koristamine. Köögi kapid, aknad, mööbel, põrandad, laste toad jne...ühel päeval olin isegi üksinda kodus, sest Hannah läks lastega 2h kaugusel asuvasse linna, kus oli nn "laste mängutuba". Seal siis saavad lapsed kokku, et natukene sotsialiseeruda.
Teisipäeva hommikul ja neljapäeval saabus koju Rhett, 28 aastane nägus pereisa. Koju ei tulnud ta mitte autoga vaid helikopteriga. Njah, igapäev ei näe sellist asja, et issi maandub helikopteriga ukse ette. Nende peres on see aga normaalne. neljapäeval tuli isa koju sellepärast, et vanem tüdruk, Peyton, mässis kardina küljes oleva paela ümber väikese õe kaela ja teine hakkas vaikselt lämbuma - oli juba näost sinakas või nii. Mina seda ei näinud, sest ema tegeles sel hetkel lastega, kuid ema oli endast nii väljas ja nuttis. Pidime peaaegu, et 1,5 tunni kaugusele Charters Towersisse sõitma, kuid siis ta ikkagi otsustas arstile helistada ja nõu küsida. Kuna beebi nägi muidu õnnelik ja lõbus välja, siis arst ütles, et pigem olge kodus ja jälgige seisundit. Sellepärast tuli ka issi koju, et kui peaks midagi juhtuma, siis helikopteriga jõuab arstini umbes 30 minutiga. Õnneks aga midagi ei juhtunud ja beebi on siiani õnnelik!
Laupäev ja pühapäev olid minu vabad päevad. Laupäeval ei osanuki muud teha kui küpsetasin peaaegu terve päeva kringlit. Sel päeval tulid koju ka poisid - pereisa Rhett ja taani poisid Rasmus ja Thomas. Nimelt nad kõik töötavad 2h autosõidu kaugusel perekonna teisel maavaldusel nimega Chudleigh kuhu nüüd siis kolisime 3 nädalaks ka meie.
Rasmus ja Thomas on 24 aastased lõbusad taani poisid. Suhe ülemuse Rhettiga on neil suurepärane. Sel õhtul olin esimest korda Rhetti, Hannah´i, Rasmuse ja Thomase seltskonnas ja võib öelda, et parimaid ülemusi ei anna vist soovida. Koos võetakse napsu, tögatakse üksteist ja ollakse muidu lõbusad.
Pühapäeval läksin Hannah´iga Townsville´i tema venna Thomas´i vastu. Thomas e Tom on 15 aastane ja saabus Hannahi kodust Darwinist. Tal on koolivaheaeg ja ta tuli õe ja õemehe juurde appi lehmi karjatama. Sõit Townsville ´i kestis kõva 3,5h ja samapikk oli ka teekond tagasi. Seega ühe päevaga tegime Tallinn-Valga-Tallinn otsa nagu niuhti - see ei ole normaalne! Townsville´is käisime väikesel shoppingul ja lõunal. Mina pidin ostma endale soojad UGG moodi saapad (kõige odavamad mis leidsin), sest mind hirmutati uues kohas ees ootava külmaga nii ära. Ostsin endale veel ka pidžaama püksid, et oleks soe tudida. Ja siis veel kaks suurt pudelit ihupiima - siin on vesi nii kare ja kuivatab mu nahka nii, et see on lausa valge!
Pühapäeval saabus Lolworthi ka üks vanamees, kes tuli neile sinna appi (tööle). Tema siis jääb sinna nn sulaseks, elab kohapeal ja hoolitseb majapidamise eest.
Esmaspäeval pakkisime siis kodu kokku, lapsed autosse ja sõitsime siia Chudleigh´isse. Issi muidugi lendas siia helikopteriga. ma saan ka sellega varsti tiiru teha, pean pereisale meelde tuletama! Nüüd oleme siin ja siin nii tore, tundub nagu terves suures linnaks oleksin. Inimesi on kokku 12. 5 neist pereliikmed - Rhett, Hannah, Rhetti vend ja Hannahi vend ning Rhetti õe peiku. Rhetti õde pidi ka juuli alguses Ameerikast tagasi tulema. Teda ma väga ei oota, sest juttude järgi pidi ta tõeline Bitch olema!
Mul oli valida kas saan endale toa poiste majja, mis nägi välja suht sara või siis saksa tüdruku Lena tuppa (ta töötab siin kokana). Valisin Lena toa, sest seal oli mugavam, soe ja wc ja dušš asus ka majas. Voodit seal ei olnud, poisid vedasid selle mulle sinna. Kuid minu kahjuks osutus see eriti ebamugavaks vanaaegseks võrepõhjaga voodiks koos õhukese madratsiga. Terve öö tudisin tundega, et olen kuskil sügavas augus, ei saa pöörata ja keerata...täna vist vahetame mu voodi välja.
A ja ennem mainisin Lolworthi nime- see on see koht kus on minu esimene kodu;) Seal on veel kutsud ja hobused ja muidugi lehmad - nii pisikesed kui suured;)
Ok tänaseks aitab. Täna mul esimene päev lastega ja pisikene ärkab kohe-kohe oma lõunauinakust üles...
Focus on the journey, not the destination, because joy is found not in finishing an activity but in doing it!
Tuesday, June 28, 2011
Saturday, June 25, 2011
Fifi
Peale Great Barrier Reefi olime väsinud, kuid õnnelikud. Õhtul käisime järjekordselt Iiri pubis oma 5 dollarisel õhtusöögil. Jube hea diil eks? 5 dollari eest saad tüki maitsvat liha kartulipudru ja juurviljadega ning lisaks ka tasuta joogi – õlu või vein. Portsjon ei ole muidugi hiigelsuur, kuid neiudele piisav. Peale õhtusööki võtsime veel kohvikust Chai Latte´d (njämm) ja suutsime end oma jooki oodates pooleks naerda. No kui kohvikus oma jooki oodates avaneb sulle selline vaatepilt:
kas sina siis ei naeraks? Selle asjanduse taga seivad kohvipoisid igatahes vaatasid meid kui debiilikuid. Hiljem pakkisime oma kohvrid (jälle! Uhh kuidas me vihaksime seda pakkimist), et hommikul check out teha ja kella 13.00 bussile jõuda. Enne bussile minekut oli meil plaanis veel Anouk´i tattoo ära parandada. Nimelt ta avastas, et üks kriipsuke on tattool puudu. Tatoveerijal oli tema jaoks aega umbes kell 11.30. Seega hommiku sisustasime me Cairnsi lagooni ääres vedeledes. Seejärel kohtusime ka Pauliga, et temaga hüvasti jätta ja teda külalislahkuse eest tänada. Peale seda oligi aeg järjekordselt nõela maitset tunda. Peale tattood käisime veel poes, et tee peale natukene näksimist osta, jõime kohvikus ühe mõnusa smooti ja seejärel oligi kell juba nii palju, et pidime hosteli pakiruumist oma kotid võtma ja bussile marssima. Buss jäi oma 30min hiljaks, uhhh...
Mission Beachile jõudes ei olnud meil õrna aimugi sellest kuhu me läheme ja milline see koht välja näeb. Õnneks aga oli bussipeatuses meid ja teisi bäkkereid ootamas kolme hosteli esindajad oma väikebussidega kes igaüks meid oma hostelisse meelitas. Valisime välja Scotty´s Place hosteli. Nimelt olin nendega interneti teel tuttav ja tundus õige valik.
Hostel oli ilus, oma bassu, võrkkiiged ja muidu chill koht. Ainult tohutult vaikne oli seal, ainult meie ja veel mõned inimesed. Peagi tegime väikese jalutuskäigu rannas, avasime vahuveini ja mängisime oma esimese Mission Beachi sõbra Fifiga.
Õhtust sõime hosteli küljes asuvas nn restoranis ja sellega meie esimene õhtu Mission Beachil ka lõppes. Aaa, enne õhtusööki Skype´sin ma oma parima ülemusega ever – Helenaga. Nii tore oli üle pika aja jutustaja. Ta rääkis mulle natukene minu sõbranna Teele tegemistest minu vanal ametikohal ja mind valdas kerge äratundmisrõõm. Korraks ka mõtlesin, et oh kui lahe oleks taaskord RKE keerises olla, värvata ja koolitada...kuid see rong on läinud. Küsimuse peale, et millal ma tagasi, vastasin et ei tea. Kindlasti tahan Austraaliasse veel tagasi tulla, oma teiseks aastaks. Siis tahan endale ka „korraliku“ töö otsida. Ideaalis tahan ma Austraalias värbamisega tegeleda. Piilun värbamiskonsuldandi töökuulutusi koguaeg, neid on tohutult! Siin ju kogu see süsteem teistmoodi kui meil. St meil on tööstaaž 10-, 20-, 30 aastat, kuid siin suur hulk ametikohti kus tööstaaž on ehk paar kuud või aasta. Siin on kergem tööd ja elamiskohta vahetada, sest riik on ju suurem kui euroopa. Ja see tingib ka suure tööjõuvoolavuse. Vot nii. Aga see selleks, see on tulevikumuusika.
Järgmisel hommikul läksime varakult Mission Beachi avstama. Juttude järgi pidi see imeilus koht olema.
Tegelikkuses see aga nii ole. See oli kunagi ilus, kuid peale tsüklonit on ilu hävinud ja ranna korrastamisega tegeletakse siiani.
Igatahes võtsime ette 40min jalutuskäigu mööda randa keskusse. Muidugi 40min kujunes meil 2 tunniks,
sest oli ju vaja iga laheda palmi juures pilte klõpsida
ja järjekordne mälestus liivale kirjutada.
Nagu pildilt näha, siis leidsime ka oma „Wilsoni“! Keskusse jõudes saime tagasi hosteli väikebussiga. Seejärel chillisime hosteli bassu ääres - päevitasime
ja tukkusime kuni bussini võrkkiiges.
Kell 15.10 alustasime sõitu Townsville´i poole. Kohale jõudsime nii 19.00 ajal. Ka seekord ei olnud meil õrna aimugi kuhu me ööseks läheme. Bussijaamast leidsime aga ühe Šveitsi tüdruku ja ühe hosteli esindaja kes meil lahkesti tuba pakkus. Öö oli seal 23 dollarit ja pidime tunnistama, et meil vedas järjekordselt ööbimiskoha leidsmisega. Hostelisse chekkis end sisse ka austraallane Nick. Temaga läksime õhtul pizzajahile ja jutustasime mõned tunnid hostelis. Pizzajahile minek nägi välja nii, et pidime ronima tema autosse kus oli armas kutsu ja tagumised uksed ei käinud lahti...mmmm..veits kriipi eks? Eestis kutsuks sellist autot litsilõksuks. Eks meil kõigil olid natukene kahtlused, kui seekord läks meil õnneks ja jõudsime tagasi hostelisse.
Hommikul oli meil vaid loetud tunnid Townsville´is. Saime Nickiga linna, sõime hommikust ja seejärel viis ta meid Townsville´i lossi. No jah...loss või asi, ainult mingi mägi koos vaateplatvormidega.
Tagasi linna otsustasime minna jala. Teekond oli mööda treppe mäest alla – aega võttis aga asja sai! Enne minekut vahetasime veel Nickiga numbreid, et alla jõudes anname märku ja siis saame veel kokku, kuid seda ei juhtunud – me ei helistanud talle.
Taas linnas olles ostsime poest lõuna ja mina üllatasin tüdrukuid (Šveitsi tüdruk oli meiega, sest temal oli sama teekond mis Anouk´il – õhtune buss Airlie Beachile. Võib öelda, et mingiks ajaks leidsi Anouk endale uue reisukaaslase. Hästi tore tüdruk oli.) juustukoogiga. Seadsime sammud bussipeatuse lähedal asuvasse parki
kus lõunatasime ja mekkisime lahkumiskooki.
Kell 14.00 pidime olema bussijaamas, kuhu hosteli inimesed pidid meie kotid tooma. Anouki ja Šveitsi tüdruku buss hakkas peaaegu juba lahkuma, kuid kotte ei olnud veel seal...väike närv oli sees. 2min enne väljumist jõudsid nad aga kohale ja oligi aeg hüvasti jätta. Uiii, nii kurb...kallistasime, mina nutisin ja lahkusime parimate soovidega. Anouk oli fantastiline reisupartner ja ma reisiksin temaga iga kell ükskõik kuhu! Ma loodan, et tema austraalia seiklus kuni 20.juulini, mil ta peab lahkuma, saab olema sama vinge kuni siiani. 20.juulil lendab ta Sydneyst Hong-Kongi. Seal veedab ta 4 päeva ja seejärel põrutab Bangkoki. Tais viibib 3 nädalat ja peale Taid läheb 2 nädalaks Bali ja Indoneesiat avastama. Indoneesiasse tahab minna sellepärast, et sealt on pärit tema isa. Septembri alguses peaks ta kenasti tagasi Hollandis olema! Mõnusaid seiklusi talle!
Minu pagas oli hosteli bussis ja nad sõidutasid mind Townsville´i uude rongijjaama (nime ma ei teadnud, teadsin vaid, et minu buss Charters Towersisse väljub sealt). Peale 45min ootamist oli buss ees ja algas sõit „eiteakuhueiteakellejuurde“...
Mission Beachile jõudes ei olnud meil õrna aimugi sellest kuhu me läheme ja milline see koht välja näeb. Õnneks aga oli bussipeatuses meid ja teisi bäkkereid ootamas kolme hosteli esindajad oma väikebussidega kes igaüks meid oma hostelisse meelitas. Valisime välja Scotty´s Place hosteli. Nimelt olin nendega interneti teel tuttav ja tundus õige valik.
Hostel oli ilus, oma bassu, võrkkiiged ja muidu chill koht. Ainult tohutult vaikne oli seal, ainult meie ja veel mõned inimesed. Peagi tegime väikese jalutuskäigu rannas, avasime vahuveini ja mängisime oma esimese Mission Beachi sõbra Fifiga.
Järgmisel hommikul läksime varakult Mission Beachi avstama. Juttude järgi pidi see imeilus koht olema.
Hommikul oli meil vaid loetud tunnid Townsville´is. Saime Nickiga linna, sõime hommikust ja seejärel viis ta meid Townsville´i lossi. No jah...loss või asi, ainult mingi mägi koos vaateplatvormidega.
Taas linnas olles ostsime poest lõuna ja mina üllatasin tüdrukuid (Šveitsi tüdruk oli meiega, sest temal oli sama teekond mis Anouk´il – õhtune buss Airlie Beachile. Võib öelda, et mingiks ajaks leidsi Anouk endale uue reisukaaslase. Hästi tore tüdruk oli.) juustukoogiga. Seadsime sammud bussipeatuse lähedal asuvasse parki
Minu pagas oli hosteli bussis ja nad sõidutasid mind Townsville´i uude rongijjaama (nime ma ei teadnud, teadsin vaid, et minu buss Charters Towersisse väljub sealt). Peale 45min ootamist oli buss ees ja algas sõit „eiteakuhueiteakellejuurde“...
Subscribe to:
Posts (Atom)