Wednesday, November 16, 2011

UNESCO world heritage city - George Town, Penang

Youd be nothing without me! Tegelikul tahtsin Rolandi T-särki pildistada, kuid ta nõudis ka oma naeratuse jäädvustamist:) Roland on siis Hollandi poiss. Reisisime tema ja tema tüdruku Noraga Kuala Lumpurist Cameron Highlandsi ja sealt Penangi. Nüüdseks on tore paarike juba Langkawi poole ajama pannud.Viimasel õhtul Cameron Highlandsil sõime kohalikus restoranis õhtust ja seejärel suundusime üheks joogiks meie hosteli dzungli baari. Tuttavaks saime ka kohaliku Malay tüdruku Audrey´ga, kes on pärit Sabah´lt ja hetkel reisib lihtsalt oma kodumaal ringi. Sain endale jälle uue facebooki sõbra ja kui kunagi tahan Sabah kanti minna, siis on kohalik giid olemas;) Sabah pidi imeilus olema!

Baaris istusime me vist umbes 12ni enne kui põhku pugesime. Mina aga ärkasin kell 2 öösel hirmsa pissi häda peale üles. Vaikselt kobistasin end siis trepist alla ja hiilisin koridoris magavatest inimestest mööda...uhhhh, käidud, tagasi sooja voodisse! Ja siis ärkasin kell 4 öösel üles...uii uiiii, see ei olnud enam pissi häda, see oli midagi muud. Hirmus kõhuvalu oli ja tapvad gaasid... tundsin, et miskit on jama ja kobisin jälle alumise korruse WC-sse. Ja nii see algas...kõhulahtisus - Teretulemast Aasiasse! Paar korda väga väikese aja jooksul käisin siis teiselt korruselt, kuid siis otsustasin, et eii...ega sel asjal vist lõppu ei ole ja kolin parem oma magamiskoti ja tekiga alla lounge´i diivanile. Haarasin igaks juhuks ka läpaka kaasa, sest kõigi eelduste kohaselt magamisest ei oleks vist midagi välja tulnud...ja nii oligi. Kella 4st hommikul passisin üleval, istusin netis, jooksin WC vahet ja mõtlesin, et miks see nüüd minuga pidi juhtuma! Hommikuks kell 8 olin omadega jub nii läbi, et näiteks istuda ma korralikult ei saanud enam, sest nii valus oli. Ja kõhuvalud olid nii tugevad (sellised hood olid), et kui sünnitusvalu on hullem, siis sünnitusel suren ma küll valu kätte ära. Põhimõtteliselt potil istudes ohkisin ja hoidsin kätega seinast kinni - ebareaalne!

Siis mingi hetk hakkas hullult külm, pugesin diivanile teki alla ja üritasin tudida...aga värisesin ja lõdisesin...siis tuli idee, ohhoooo, mul ju toredad EMU saapad! Panin need jalga, kuid peale paari tundi ei miskit, jalad olid nüü külmanud, et isegi ei tundnud neid seal sees enam. Saabas küll soe, kuid ega ma ju jalgu ei liigutanud, nad lihtsalt olid seal ja see olemine ei tahtnud neid üles soojendada. Ja mis on päeva lagi - kell 2.00 päeval pidi meie ilma WC-ta minibuss Cameron Highlandsilt meid Penangi saarele transportima. Hirmus, ma nii kartsin. Mõtlesin, juba et äkki jätaks reisi ära ja ootaks kuni mul parem hakkab... Muuseas pean ära mainima, et Cameron Highlandsil oli külm! Arvan, et ca 20-25 sooja või isegi 18... Usu või ära usu, kuid kandsime pusasid seal!

Kata andis mulle mingeid kõhutõbi rohtusid ja hiljem ostsin neid endale apteegist ka juurde. Üritasin süüa pool viilu röstsaia ja juua seda hea bakteriga jogurtijooki, kuid olemine oli ikka väga kehva...õnneks see WC-s käimine nagu taandus ja astusin ikka bussi. Sain endale esiistme - no kui vaja ruttu metsa joosta või nii. Õnneks terve see 5h ma ei pidanud metsa jooksma, ma magasin terve selle aja. Uskumatult ebamugavas asendis, kuid magasin....vahepeal oli pissipeatus, vedasin end välja ja siis kõik hakaksid minuga rääkima, ma ei saanud midagi aru ju. Nagu totu küsisin, et misasja, siis küsiti uuesti ja ma ikka aru ei saanud...vastasin lihtsalt midagi täiesti lampi!

Õnneks see reis möödus tänu tudimisele väga kiirelt ja peagi olimegi Penangi saarel George Town´is. Meid pandi maha Love Lane tänaval mis on täis kõiksugu odavaid hosteleid. Asutsime siis kohe esimesse sisse. See hostel oli aga juba ülerahvastatud, kuid nad toiemtasid meid nende täiesti uude hostelisse mis asus 2 tänavat eemal - Red Inn Court Mina muidugi põrutasin kohe magama. Enne aga palusin Katal minu eest raha maksta.

No ja siiani olengi siis oma enamuse ajast alates eelmisest laupäevast veetnud selles toredas hostelis kus registratuuris töötab Šveitsist pärit meesterahvas Marcel. Hotselit nad alles remondivad, kuid siin on kõik nii ilus - euro! Toad on suured, voodid suured, lukustatavad kapid, lahedad dušširuumid jne... Lausa lust on siin hostelis olla kohalikust hiina meditsiinipoest kõhulahtisuse vastaseid taimseid tablette süüaja oma aega WC sisustada. Mida sa elult veel tahad eks?

Tegelikult natukene olen ringi ka vaadanud. Meie hostel asub Little India lähedal. Little India on selline pisikene linnaosa kus on end sisse seadnud India inimesed. See vohab kaubandusest ja söögikohtadest ja kõikjal mängib India muusika - meeletult kõvasti.

Siis mingi päev kui end natukene paremin tundsin käisime Kata´ga jalutamas ja mina imetlesin jälle vanu lagunevaid maju mida näed siin igal nurgal.
Tegelikult kuulub George Town alates 2008a UNESCO maailmapärandi nimistusse ja siin on tohutult vanu ehitisi mida iga turist peaks vaatama ja pildistama. Mina ei ole selleks aga suuteline olnud ja arvan, et see jääb mul ka tegemata. Üritan lihtsalt oma trajektoori piiridesse jääda, et nii kui halvem hakkab, siis saan koju tagasi joosta.

Ühel õhtul, päev enne Nora ja Rolandi lahkumist, käisime Red Garden toiduturul söömas. See on selline marketi tüüpi söögikoht. Sulle antakse laud, tellid endale joogid ja siis käid ringiratast ning valid endale mitmekümne söögikoha seast õhtusöögi mis sulle lauda toimetatakse. Võid ka mitmest kohast tellida...hästi tore koht oli. Mina muidu seda toidu osa eriti ei saanud nautida ja tellisin endale pisikese seenesupi ja küüslaugu-juustu saiad. Kui me esimesel korral käisime, siis tellisin 6tk imepisikest sushit (kurk ja riis) ja suutsin ära süüa ka pool Naan leivast. Nüüd ma mõistan mida tundis Thomas, kui ta ütles, et ta ei saa süüa, ta ei taha süüa ja ta ei ole näljane! Mul on vist sama tunne...muidugi minu puhul tuleb see toit süües väga kiirelt välja ja mul on ka hirm selle söömise ees.Siis algas meil seal aga väike laul ja tants. Jälgisime toimuvat huviga. Tantsupõrandale astus igasuguseid imelikke paarikesi - blondi parukaga aasia naine koos eriti vana aasia mehega kellel oli selline imelik habe, hästi vormis aasia naisterahvast koos vormis ja eriti kerge sammuga meesterahvaga, punases lühikeses kleidis vanem aasia naisterahvas koos veel vanema meesterahvaga jne...need paarid olid kirjeldamatud!

Hiljem see naljaka habemega meesterhavas õpetas meid tantsima ja oli ühest Hollandi tüdrukust vist päris sissevõetud, sest blondi parukaga naisterahvas oli ootamatult pildilt kadunud.Tore õhtu oli igatahes ja mu toit ei tulnudki kohe välja!

Eile käisime Kata´ga ühes eriti toredas söögikohas õhtust söömas. Teised olid seal ka varem käinud ja nii kiitsid seda kohta, sellepärast ma siis soovisingi sinna nii kangesti minna! Koht oli Micke´s Place Love Lane tänaval.Söögikoht on ise hästi pisikene menüüs ei ole ka suurt valikut, kuid toit on vapustav! Sõin Pasta Carbonarat ja see viis mu keele alla. Ma pole elu sees nii maitsekat pastat söönud!

Hiljem said seal endast märgi maha jätta ja midagi toredat seinale kirjutada.Kata soovitas mul minu lause sinna kirja panna:) Seda ma siis tegingi!Kui me koduteel Reggae Hostelist möödusime, kus me tavaliselt käime hommikust söömas (või siis mina kõrvitsasuppi söömas ja kummeliteed joomas), siis hakkas meiega kohe juttu puhuma kohalik rollerirendi ärimees. Mina ta teadis juba varasemalt. Nimelt kui olen seal kummeliteed joomas käinud, siis alati näiotab et naerata ja ühel korral viskas mind rolleriga minu hostelisse ära ja ütles, et mine, mine nüüd, jookse tualetti! Igatahes ka sel korral pakkus ta küüti. Kõigepealt viskas ta minu ära ja hiljem Kata. Katale oli ta teinud veel linnatuuri ka. Mind kutsus ka, kuid ma pidin sellest loobuma, sest WC tundus sel hetkel palju huvitavam paik. Aga see mees on minu vaieldamatu lemmik! Tema nimi on Happy Ken Ken Cando, kuid ma selle nüüd õigesti tema "visiitkaardilt" välja loen. Ta alati naeratab, jutustab naljaka aktsendiga ja hästi palju, on muidu asjalik ja väga sõbralik ning teeb koguaeg nalja!

Meil on siin linnas veel üks vanem meesterahvas. tema töötab Reggae hostelis ja alati jutustab meiega/minuga hästi palju! Kuid ma saan tema jutust heal juhul 1/3 aru. Aga tundub, et ta on meid välja karaoket laulma kutsunud ja kuskile randa vist ka...ei, ei, ta ei ole "selline" mees. Ta tundub väga sõbralik, tal on lahked silmad, ta on hästi vana, ta on alati hästi rõõmus ja kõikide klientidega megasõbralik ja lisaks ta laulis meile ju ka - siis kui meid karaoket laulma kutsus. Ta räägib liiga palju, kuid vaatamata sellele on ta nii armas!

Pean tõdema, et Malaisia inimesed on väga toredad!

Viimane uudis on nüüd see, et täna pidime lamava Buddha kuju juurde minema, kus ma tegelikult juba käinud olen. Aastaid tagasi kui Malaisias käisin, siis külastasin ka Penangi saart, nii äkitselt siin olles tuli meelde... Peale Buddhat pidime Batu Ferringhi rannarajooni sõitma, kus pidi kole rand olema, kuid kus meil oli plaanis vaid majutus võtta. Ja seejärel oleksime suundunud Penangi National Parki, kõndinud 1h läbi vihmametsa kuni imeilusa ja selga veega rannani... kuid kuna minu eilne pasta tuleb juba alates kella 2st öösel tasapisi ja valudega välja, siis otsustasin, et ei ole siin mingit randa ja mingit Buddhat.

Põrutasin otseteed haiglasse. Maksin 15RM´i , ootasin vähemalt 1,5h ja sain endale rohud. Öeldi, et nii nädal kaks võtab aega...ma ei ole seda üle! Ja kui läheb hullemaks, siis tule tagasi ja paneme sind haiglasse! Kusjuures rohtude eest midagi maksma ei pidanud ju, huvitav süsteem. Aaa.. ja siis mul juba kolmas päev räike ohatis ka, ülahuul on peetis ja siis alumise huule alla nagu omaoodi lõua peal on mingi kobar...tundub, et ära ei taha minna, ainult kasvab!

Sellist Aasiat ma siis endale soovisingi?

Nüüd vaatan, kui homme parem, siis äkki homme põrutame randa...tahaks päikest näha, olen täiesti valge:( Aga kui ei ole minemise tunnet peal, siis puhkan lihtsalt siin...vahel ju hea mitte kui midagi teha. Ei pea alati ringi jooksma ning turisti mängima, eksju;)

Sunday, November 13, 2011

Cameron Highlands

Enne Kuala Lumpurist lahkumist käisin mina postkontoris ja postitasin kodupoole 7kg träni. Ei, ei...need ei ole suveniirid, need on minu asjad minu toredast seljakotist. Nüüd reisin palju kergemal sammul ning nüüd on äkki ruumi ka suveniiride jaoks! Paki saatsin laevaga ja aega kulub ca 1-3kuud... Nii, et ehk saan isiklikult veel oma paki vastu võtta:)

Meie 13:00 buss väljus peale pikka ootamist 13:20, Aasias pidi see normaalne olema. Buss oli meil aga väga vinge! Me polnud veel´keegi selliste istmetega bussi näinud - hiiglesuured! Aga miinuseks oli see, et bussis puudus WC. Igatahes meie olime istmetes väga üllatunud. Ootad ju ikka Aasia bussidelt imepisikesi istmeid mis on üksteise külge nii tihedalt kinni surutud, et istud naabril peaaegu süles:)

Bussisõit oli mugav, tegime vahepeal ühe pissipeatuse ja kui maanteelt Cameron Highlandsi poole ära keerasime, olin ma ninapidi ainult klaasis. Loodus oli imeline - hästi mägine, roheline ja lopsakas. Teed on käänulised ja kurvilised ja läksid mööda mäge üles. Kurvi sisenedes hoiatatakse võimalikku saabuvat juhti signaaliga. Kohati on mäenõlv teele nii lähedel, et lausa hirmus hakkab. Ja terve selle 70km jooksul möödud sa veel kohalikest külakestest või lihtsalt üksikutest majakestest, tee ääres lamavatest piima täis tissidega koertest või kohalikest kapmeestest. Ma olin sellest vaatepildist nii lummatud. Arvan, et see on äärmiselt ilus eluviis - elad oma bambusmajakeses, ei pea muretsema tapeedi vahetamise või siis veetorude lekke pärast, müüd tee ääres põllult korjatud juur-puuvilju või nokitsed bambuskorvikesi. Ja ise oled seejuures maailma kõige suurema ja säravama naeratusega. Mis elul on viga?

Meie peatuseks oli lõpppeatus Tanah Rata kus meid ootas ees minibuss kes meid hostelisse toimetas. Bookisime endale toa Daniels Lodge hostelisse, mis meenutas sellist natukene hipilikku hostelit. Inimesi oli seal igasuguseid - nii karvaseid kui sulelisi ja ära pean mainima ka valge 60-70ndates kõhna naisterahva. Pikaajaliste peatujate seas oli rastapatsidega Canada poiss, mõne rastapatsiga blond kogukas inglise tüdruk ja inglise keelt kõnelevast riigist poisipea, huulerõngaste ja mehehäälega neiu. Tundub, et nemad saadavad siin lihtsalt oma päevi mööda - suitsetavad, chillivad, harjutavad elava tulega igausgus trikke, kuulavad poole ööni kahtlast muusikat ja naudivad kohalikku toitu. Aga no kirju seltskond ma ütlen!

Õhtust soovitati meil sööma minna kohalikku India restorani nimega Kumar. Pidi linna parim koht olema, mis vastas täielikult tõele. Toit oli maitsev! Peale õhtusööki suundusime tagasi hostelisse, rääkisime paar sõna juttu ja pugesime kerra. Hollandi paarike - Nora ja Ronald said endale 30RM eest kahese toa, kuid meie Kataga pidime ilma usteta ühistoas magama, mis ei näinud just kõige ilusam välja. Voodeid oli tagumises osas 8 tk ja esimseses oma 10 või natukene rohkem. No see ei ole veel midagi, aga alumise korruse koridori majutati põrandale madratsile oma 6 inimest. Ja praktiliselt terve hostel jalutab tudijate kõrval terve öö mööda, et tualettidesse pääseda...

Järgmisel päeval suundusime me hosteli kaudu broneeritud seiklustuurile! Maksis see meile päris kopsaka 75RM-i. H0mmikul 8:30 olime hosteli ees platsis ja ootasime huviga eesootavat päeva.

Kõigepealt ootas meid ees 1h linnas välja sõitmist millele järgnes 15min offroadi, mis kujunes aga vähemalt 45min, sest me ei suutnud sealt läbi sõita ja kohalikult koos giididega pidid meile nö teed ehitama.Mingi maani saime autoga edasi, kuid enne lõppu giidid loobusid ja me pidime ühe jupi jala minema.

Džunglisse jõudes oli teerada metsik ja mudane. Ületama pidime me 2 bambussilda, mõne suliseva ojakese ja takistused nagu - puud, suured kivid ja müdamülkad;)

Lõpuks jõudsime väikese joani, kus me kahjuks end märjaks ei saanud teha, sest vesi pidi vihma tõttu liiga mudane olema. Aga vaatepilt oli ilus!Peale juuga viis paarikümne minutine dzunglirada meid maailma kõige suurema lille Rafflesia´ni.
Hiljem aga selgus, et tegelikult ei ole see lill vaid seen. Huvitav eks...igatahes selle "lille" valmis saamiseks ehk õitsemiseks läheb aega täpselt 3 aastat ja lill õitseb 6-8 päeva. Haruldane või mis... kõigepealt on tegemist lillebeebigaja siis hiljem, kui see küps on, puhkeb ta üleöö õide. Lillel lõhna ei olnud. See lill mida meie nägime oli umbes 4 päeva vanune, kuid paari päeva pärast (enne ära suremist), pidi see lill väga hullult haisema hakkama. Nagu pahaks läinud liha vms...

Peale lille imetlemist tatsasime sama rada pidi tagasi autoni ja seejärel viidi meid kohalikku külla, kus õpetati meid maailma vaiksema relvaga tulistama! Mis selle asja nimi siis on? Õhupüss vms... Meile näidati ka puutikku (no see asi mis sealt välja lendab ja su ära tapab) mille otsas oli mingi puumürk, mis pidi elevandi 10min ära tapma ja inimese paari sekundiga...Kohalikus külas olid maailma kõige nunnumad lapsed kes hüüdsid sulle: "I love you, I miss you!"Peale külaekskursiooni oli aeg minna teeistandusse. Enne istanusse sisenemist tehti peatus, et saaksime nautida meile avanevat vaadet.
Seejärel tehti väike ekskursioon tehases ja räägiti kuidas tee valmib. Ja kõige lõpuks saime minna istanduse kohvikusse teed jooma. Maailma kõige ilusama vaatega kohvikus käisin igatahes. Tegemist oli BOH tee istandusega:)Siis käisime ära ka liblikafarmis ja nägin maailma suurimaid liblikaid. Pole elu sees nii suuri näinud, uskumatu!Ja kõige nunnum vaatepilt oli see kui üks liblikas end kilpkonna peale oli parkinud.
Liblikafarmis oli tegelikult ka muid elukaid ja no eriti kole oli see elukas:Mis filmist ta on? Mingi multikas pidi temast olema...no ei tule ette!

Ja kõige viimasena oli külastus kohalikku maasikafarmi
Kus hiljem said siis osta maasikaid, maasikamahla, maasika piimakokteili, maasikaid jäätisega jne...Võib öelda, et mul oli igavesti vahva päev!

Issi, head isadepäeva!:)