Thursday, November 10, 2011

Turist

Olen nüüd juba 3 päeva Kuala Lumpurit nautinud - i love it!

Mis ma siin teinud olen?

Kõik päevad oleme käinud ja käinud ja käinud...nii palju, et sääremarjad on kivis! Batu koobastesse minnes põikasime sisse Central Marketisse. Seal olen tegelikult käinud ka varasemalt. Turistidele suunatud ekslusiivsem turg. Ostsin sealt endale lepatriinudega plätud, sest mul puudusid lahtised varbavahe jalavarjud. Mõtlesin, et Austraaliast ei ole mõtet osta, sest seal nii kallis. Siit siis saingi toredad jalavarjud 10RM eest - odav või mis? Siis käisime Batu koobastes. Cinatowni lähedalt istusime rongile ja sõit sinna kestis nii 20min. Pilet maksis vaid 1RM - uskumatu! Koobaste juurde jõudes avanes vaatepilt väga pikale trepile...üle 200 astme. Eks need panid ka sääremarjadele põntsu.

Juba treppidel kohtasime toredaid ahve, kes hiljem nii toredateks ei osutunud. Nimelt ahvipoisid ründasida mind. Kõigepealt katsus jalga ja siis hakkas seelikust kinni. Ja siis hiljem jooksis üks veel mulle järele - ma ei mäleta millal mu süda nii kiirelt lõi, adrenaliin!

Enne batu booaste templisse sisenemist võtsime 45RM eest tuuri Dark Cave´i. Tuur oli tore. Koobastes oli tohutult nahkhiiri, igasuguseid putukaid ja tarakane ja ämblikke ja kuulu järgi ka ussid, keda meil ei õnnestunud kohata. Kata (minu reisukaaslane) oli koobastest ja putukatest lummatud, mulle nad nii suurt muljet ei avaldanud, kuid väärt kogemus.

Peale Dark Cave´i pidid veel mõne sammu trepist üles tegema, et templini jõuda. See oli siis neid kurjasid ahve täis ja seal see lugu minuga ka juhtus.

Peale koobast läksime kõrvalasuvasse Batu Cultural Village´isse. Kus meid ootas ees rahvustants ja galeeri hindu jumalatest. Ja no diskopall oli laes ju!
Peale galeriid saime uuistada igasuguseid loomi ja nägin hiigelsuurt püütonit! Rets...kuidas annab nii suur olla!

Peale koopaid sõitsime KLCC-sse, et pimeduses uhkeid kaksiktorne vaadata. Enne aga käisime soomas ja raiskasime enneolematul hulgal raha! Kata soovis väga pastat süüa ja siis valisimegi endale söögikoha kus minu eine läks mulle ca 70RM maksma - pasta pesto ja krevettidega, värske arbuusimahl ja Creme Brulee magustoiduks! Njämmma!

Peale õhtusööki läksime torne vaatama, mida mina varasemalt juba näinud olin. Nii kahju, et üles ei saa minna. Nad pidid alles detsembris uuesti avama, nii et ehk siis järgmisel aastal käin üleval ära.

Õhtul koju tulles olime surmväsinud ja prantsatasime suht kiirelt voodisse. Tegelikult mina jäin oma hostelis veel teistega jutustama. 1 hollandi paarike, 1 hollandi tüdruk ja üks inglise meesterahvas. Paarike reisib mööda Aasiat ja naudib elu. Hollandi tüdruk samuti ja varsti suundub Austraaliasse. Inglise meesterahvas on reisinud juba üle aasta ja planeerib veel oma 2 aastat kodust ära olla. Ta on lumelaudur ja varsti suundubki juba teist korda suusahooajaks tagasi Jaapanisse. Uskumatu tegelikult. Olen kohtunud nii paljude huvitatavate inimestega ja kes on ikka tõelised rändurid. Nii huvitav on nende lugusid kuulata. Ja nii paljud reisivad üksinda...

Järgmisel hommikul sain oma kauaoodatud kilekotis jääkohvi - njammmm!

Seejärel suundusime National Mosque´i, kus pidime end lillade ürpidega kinni katma.

Siis sõime kohalikus söögikohas fritüüris küpsetatud banaane, mina jõin jällegi oma jääkohvi ning suudnusime Lake Gardens aedadesse.

Teepeal kohtusime ränduri hingega kohalikku, kes hiljem meile järgnes ja meid järve juurde juhatas. Nii tore mees oli. Rääkis meile igasuguseid lugusid oma reisidest ja soovitas kohti kkuhu minna! Siit siis soovitus - räägi alati kohalikega!

Linnapeal käies näed igalpool puuvilju ja no nendele ei saa ju kunagi ei öelda. Nii maitsvad!

Eile õhtul otsustasime minna siis Malaisia telekommunikatsiooni torni. Läksime enne päikeseloojangut, see pidi olema parim aeg. Siis näed 360kraadist vaadet linnale nii valges kui ka pimedas. Pilet maksis 45RM - röövlid! Pimedas oli aga vaade kindlasti parim!

Põhiliseks imetlusobjektiks olid muidugi kaksitornid!


Nüüd kohe kohe suundume Cameron Higlandsi poole. Meid ootab ees 3,5 bussisõit. Meiega ühines ka Hollandi paarike, seega seltsis segasem!

Tuesday, November 8, 2011

KL

Peale 8 tundi lendamist maandusin õnnelikult Kuala Lumpurisse. Õnneks ei olnud AirAsia lennuk täis ja istusin üksinda keskmise rea kolmel pingil. Loodan, et 13 tunnisel kojulennul Londonisse veab mul samamoodi! Terve lennu ma põhimõtteliselt tukkusin, et aeg kiiremini läheks.

KL saabudes ja bussijaama poole kõndides tiriti mind kibe kärmelt bussile ja müüdi 8RM eest pilet linna. Bussisõit kestis nii tunni ja maandusin KL Sentralis. Tean, et olen seal varem olnud, kuid ei mäleatnud kuhu ma omadega nüüd pinema pean. Samuti puudus mul hosteli aadress, et täpsemat teed küsida. Teadsin, et pean minema Chinatowni ja sealt leian ma juba jalgsi oma tee.

Igaks juhuks võtsin läpaka lahti, et kontrollida kas bookingu e-mailis äkki oli hosteli aadress, kuid ei. Aga ohhooo, public free wifi! Sain netist aadressi, ostsin taksokupongi Chinatowni ja teel ma olingi. Taksojuht kurat viskas mind Chinatowni vales otsas maha ja siis ma pidin jalgsi teise otsa kõndima...hirmus! Higistasin seal rahvasumma sees oma kotiga ja mõtlesin, et kui ma nüüd ka valele poole kõnnin, siis tagasi ma enam ei tule, pargin end kuhugi lihtsalt maha.

Õnneks suundusin õigele poole ja peagi märkasin pisikes sissekäiku Birdnest Guesthousi! Willi, omanik, võttis mind kenasti vastu ja juhatas mind minu tuppa. Registratuuri juures märkasin ühte tüdrukut kes raamatuid uuris ja küsisin otsekoheselt, et kas reisid üksinda. Jah, Ungari tüdruk reisib üksinda ja on järgmised ca 3 nädalat Malaisias.

Koos uue sõbranna ja omanik Williga läksime mulle juba tuttavasse Reggae baari sööma, jõime paar koksi ja mängisime paar mängu piljardit. Ja no mida väike on maailm? Baari sisse minnes vaatan, et tuttav nägu... ja siis istub seal üks poiss Rob koos ühe tüdrukuga. Rob´i teadsin ma Darwinist. Ta peatus samas hostelis ja oli Grace´i nö peiku ja jätkas Grace´iga reisimist Lääne Austraaliasse. No ebareaalne!

Peale Reggae baari chekkisin ära Ungari tüdruku hosteli (5sammu minu hostelist) ja tema toa. See hostel on samuti Willi oma. Seejärel viis Willi meid jällegi sööma. Ta tundis, et tahab karrit! Viis ta meid siis ehtsasse kohalikku söögikohta, kus rotid ja prussakad siblisid ringi ja mustad nõud vedelesid tänaval suurtes kaussides. Mul kõht tühi ei olnud, kuid maitsesin ära - nii hea! Willi võttis endale eriti vürtsika karri ja seda süües higistas nii, et nired jooksid...

Kell oli vist juba mingi 22.00 ja oligi aeg tudile minna. Mina olin ju veel Austraalia ajas ja minu aeg oli tegelikult 00:00. Ungari tüdrukuga leppisime kokku, et lähen tema hostelisse umbes 10 ajal hommikul ja siis läheme linna avastama. Kuulsime muidugi, et kaksiktornid on renoveerimisel, seega jääb vist jällegi sinna tippu minemata:( Aga eks näis, läheme vist Batu koobastasse! Enne seda muidugi läheme hommikust sööma - Malaysia pannkook. Siis tahan kilekotis jääkohvi endale osta ja lõuna ajal istume ka kindlasti kuskile maha, sööme head toitu ja arutame reisuplaane!

Mõttetera: Kui sa reisid üksinda, siis tegelikult ei ole sa kunagi üksi!