Saturday, June 25, 2011

Fifi

Peale Great Barrier Reefi olime väsinud, kuid õnnelikud. Õhtul käisime järjekordselt Iiri pubis oma 5 dollarisel õhtusöögil. Jube hea diil eks? 5 dollari eest saad tüki maitsvat liha kartulipudru ja juurviljadega ning lisaks ka tasuta joogi – õlu või vein. Portsjon ei ole muidugi hiigelsuur, kuid neiudele piisav. Peale õhtusööki võtsime veel kohvikust Chai Latte´d (njämm) ja suutsime end oma jooki oodates pooleks naerda. No kui kohvikus oma jooki oodates avaneb sulle selline vaatepilt: kas sina siis ei naeraks? Selle asjanduse taga seivad kohvipoisid igatahes vaatasid meid kui debiilikuid. Hiljem pakkisime oma kohvrid (jälle! Uhh kuidas me vihaksime seda pakkimist), et hommikul check out teha ja kella 13.00 bussile jõuda. Enne bussile minekut oli meil plaanis veel Anouk´i tattoo ära parandada. Nimelt ta avastas, et üks kriipsuke on tattool puudu. Tatoveerijal oli tema jaoks aega umbes kell 11.30. Seega hommiku sisustasime me Cairnsi lagooni ääres vedeledes. Seejärel kohtusime ka Pauliga, et temaga hüvasti jätta ja teda külalislahkuse eest tänada. Peale seda oligi aeg järjekordselt nõela maitset tunda. Peale tattood käisime veel poes, et tee peale natukene näksimist osta, jõime kohvikus ühe mõnusa smooti ja seejärel oligi kell juba nii palju, et pidime hosteli pakiruumist oma kotid võtma ja bussile marssima. Buss jäi oma 30min hiljaks, uhhh...

Mission Beachile jõudes ei olnud meil õrna aimugi sellest kuhu me läheme ja milline see koht välja näeb. Õnneks aga oli bussipeatuses meid ja teisi bäkkereid ootamas kolme hosteli esindajad oma väikebussidega kes igaüks meid oma hostelisse meelitas. Valisime välja Scotty´s Place hosteli. Nimelt olin nendega interneti teel tuttav ja tundus õige valik.

Hostel oli ilus, oma bassu, võrkkiiged ja muidu chill koht. Ainult tohutult vaikne oli seal, ainult meie ja veel mõned inimesed. Peagi tegime väikese jalutuskäigu rannas, avasime vahuveini ja mängisime oma esimese Mission Beachi sõbra Fifiga. Õhtust sõime hosteli küljes asuvas nn restoranis ja sellega meie esimene õhtu Mission Beachil ka lõppes. Aaa, enne õhtusööki Skype´sin ma oma parima ülemusega ever – Helenaga. Nii tore oli üle pika aja jutustaja. Ta rääkis mulle natukene minu sõbranna Teele tegemistest minu vanal ametikohal ja mind valdas kerge äratundmisrõõm. Korraks ka mõtlesin, et oh kui lahe oleks taaskord RKE keerises olla, värvata ja koolitada...kuid see rong on läinud. Küsimuse peale, et millal ma tagasi, vastasin et ei tea. Kindlasti tahan Austraaliasse veel tagasi tulla, oma teiseks aastaks. Siis tahan endale ka „korraliku“ töö otsida. Ideaalis tahan ma Austraalias värbamisega tegeleda. Piilun värbamiskonsuldandi töökuulutusi koguaeg, neid on tohutult! Siin ju kogu see süsteem teistmoodi kui meil. St meil on tööstaaž 10-, 20-, 30 aastat, kuid siin suur hulk ametikohti kus tööstaaž on ehk paar kuud või aasta. Siin on kergem tööd ja elamiskohta vahetada, sest riik on ju suurem kui euroopa. Ja see tingib ka suure tööjõuvoolavuse. Vot nii. Aga see selleks, see on tulevikumuusika.

Järgmisel hommikul läksime varakult Mission Beachi avstama. Juttude järgi pidi see imeilus koht olema. Tegelikkuses see aga nii ole. See oli kunagi ilus, kuid peale tsüklonit on ilu hävinud ja ranna korrastamisega tegeletakse siiani.Igatahes võtsime ette 40min jalutuskäigu mööda randa keskusse. Muidugi 40min kujunes meil 2 tunniks, sest oli ju vaja iga laheda palmi juures pilte klõpsida ja järjekordne mälestus liivale kirjutada. Nagu pildilt näha, siis leidsime ka oma „Wilsoni“! Keskusse jõudes saime tagasi hosteli väikebussiga. Seejärel chillisime hosteli bassu ääres - päevitasime ja tukkusime kuni bussini võrkkiiges.
Kell 15.10 alustasime sõitu Townsville´i poole. Kohale jõudsime nii 19.00 ajal. Ka seekord ei olnud meil õrna aimugi kuhu me ööseks läheme. Bussijaamast leidsime aga ühe Šveitsi tüdruku ja ühe hosteli esindaja kes meil lahkesti tuba pakkus. Öö oli seal 23 dollarit ja pidime tunnistama, et meil vedas järjekordselt ööbimiskoha leidsmisega. Hostelisse chekkis end sisse ka austraallane Nick. Temaga läksime õhtul pizzajahile ja jutustasime mõned tunnid hostelis. Pizzajahile minek nägi välja nii, et pidime ronima tema autosse kus oli armas kutsu ja tagumised uksed ei käinud lahti...mmmm..veits kriipi eks? Eestis kutsuks sellist autot litsilõksuks. Eks meil kõigil olid natukene kahtlused, kui seekord läks meil õnneks ja jõudsime tagasi hostelisse.

Hommikul oli meil vaid loetud tunnid Townsville´is. Saime Nickiga linna, sõime hommikust ja seejärel viis ta meid Townsville´i lossi. No jah...loss või asi, ainult mingi mägi koos vaateplatvormidega. Tagasi linna otsustasime minna jala. Teekond oli mööda treppe mäest alla – aega võttis aga asja sai! Enne minekut vahetasime veel Nickiga numbreid, et alla jõudes anname märku ja siis saame veel kokku, kuid seda ei juhtunud – me ei helistanud talle.

Taas linnas olles ostsime poest lõuna ja mina üllatasin tüdrukuid (Šveitsi tüdruk oli meiega, sest temal oli sama teekond mis Anouk´il – õhtune buss Airlie Beachile. Võib öelda, et mingiks ajaks leidsi Anouk endale uue reisukaaslase. Hästi tore tüdruk oli.) juustukoogiga. Seadsime sammud bussipeatuse lähedal asuvasse parki kus lõunatasime ja mekkisime lahkumiskooki. Kell 14.00 pidime olema bussijaamas, kuhu hosteli inimesed pidid meie kotid tooma. Anouki ja Šveitsi tüdruku buss hakkas peaaegu juba lahkuma, kuid kotte ei olnud veel seal...väike närv oli sees. 2min enne väljumist jõudsid nad aga kohale ja oligi aeg hüvasti jätta. Uiii, nii kurb...kallistasime, mina nutisin ja lahkusime parimate soovidega. Anouk oli fantastiline reisupartner ja ma reisiksin temaga iga kell ükskõik kuhu! Ma loodan, et tema austraalia seiklus kuni 20.juulini, mil ta peab lahkuma, saab olema sama vinge kuni siiani. 20.juulil lendab ta Sydneyst Hong-Kongi. Seal veedab ta 4 päeva ja seejärel põrutab Bangkoki. Tais viibib 3 nädalat ja peale Taid läheb 2 nädalaks Bali ja Indoneesiat avastama. Indoneesiasse tahab minna sellepärast, et sealt on pärit tema isa. Septembri alguses peaks ta kenasti tagasi Hollandis olema! Mõnusaid seiklusi talle!

Minu pagas oli hosteli bussis ja nad sõidutasid mind Townsville´i uude rongijjaama (nime ma ei teadnud, teadsin vaid, et minu buss Charters Towersisse väljub sealt). Peale 45min ootamist oli buss ees ja algas sõit „eiteakuhueiteakellejuurde“...

Thursday, June 23, 2011

Great Barrier Reef

Ma olen elus ja täie tervise juures!

Kõigepealt paneksin kirja oma viimase seikluse Cairnsis – Great Barrier Reef! Reefile läksime reede, 17.juuni, varahommikul. Laevas pidime olema juba 7.30 hommikul. Kohe pakuti meile hommikusöögiks kohvi/teed ja muna-peekoni burgerit, ulatati kätte lestad ja snorgeldamisvarustus ja meie seiklus võis alata!

Pildistamiseks laenutasime minu kaamerale veekindla ümbrise millega võib ka sukelduma minna. Oleks saanud võtta ka koti, kuid kott ei pea sukledudes survele vastu. Samuti oleks saanud laenutada ka kaamera, kuid milleks, enda kaameraga hiljem mugavam ja peagi oli neil täpselt minu kaamera ümbris saadaval. Muide, see kaamera ümbris maksab ostes 300 dollarit. Ja kaamera maksis mul pool aastat tagasi 200 dollarit...normaalne. Muidugi kohe oli vaja ka kaamerat katsetada ja esimesed klõpsud teha.Kui olime ära kuulanud informatiivse jutu, et kellega ja millega saab meil korallide seas tegemist oligi kell peaaegu 10.00 ning saabusime meie esimesse peatuskohta kus võis alustada snorgeldumise ja sukeldumisega.

Meie olime sukeldudes grupis number 5, seega meie võisime prillid ette, torud suhu ja lestad jalga panna, et supsti vette hüpata. No läksin siis ukerdades vette, prrrr....millised lained. Kaamera ühes käes ukerdasin seal vees, vesi pritsis igale poole, lained lõid põmm ja põmm näkku. Panin siis pea vee alla...apppi, ma pean hingama...appiii, tõstsin siis pea vee peale ja ikka need lained – põmm ja põmm. Ja nii ma seal siblisin, tundsin end nagu kutsu...peale 3min mulle aitas, ei suutnud enam. Läksin tagasi paadi juure, et end üles ukerdada. Üks personalist küsis, et mis viga, kas kõik on ok. Ütlesin, et jaa jaaa, kõik on ok, aga mulle ei meeli snorgeldamine...tema siis, et oiii ma aitan sind, pärast läheme kõikide teistega, kes end kindlalt ei tunne, snorgeldama ja siis ma juhendan sind....oehh, no eks vaatame seda asja.

Paar minutit pardal olles suutsin maha rahuneda ja mõtlesin, et ok, teen veel ühe katse. Ja ise ma pidin veel pärast sukelduma minema? Anouk snorgeldas nagu vana mees ja ütles mulle siis, et pane pea vee alla ja chilli rahulikult...njah, chilli? Läksin siis uuesti ja proovisin Anouki õpetuse järgi – juhuuu! See töötas, paar esimest minutit oli hirmus, kuid pea veel all chillides, seda pinnale mitte tõstes, toimis see snorgeldus igavesti vahvalt! Nii tore oli, nägin kalu ja asju ja koledaid halle koralle – jah, korallid ei ole siin ilusad ilusad nagu filmis või pildiraamatus. Korallid on surnud! Eks elus koralle leidub siin ka, kuid sinna ei lubata turiste, kahjuks. Snorgelduse ajal vaatan siis mina alla ja keda ma näen, fotograaf! Fotograaf ujub seal suure kalaga ja lükkab kala minu juurde...uiiiiii, suur kala...katsun kala, uiiii. Fotograaf teeb klõpsu, kala ujub mu alt läbi ja fotograaf teeb veel ühe klõpsu – nii lahe! Hiljem nägin ka neid pilte, kuid kuna pildid olid 10 dollarit tükk, siis üle 3 ma ei ostnud ja need pildid ei osutunud minu TOP 3 valikusse.

Vile – hrupp nr 5 sukelduma! Oookouuuu, minu kord! Vest koos ballooniga selga, toru õpetussõnadega „ See on sinu uus parim sõber!“ suhu ja minekut! Kõigepealt viskad end üle ääre vette ja siis hakkad vaikselt laskuma. Seda kõike teed instruktori käe all. Alustuseks harjutad hingamist – mullll, mulll,mulll....Siis lähed ühe toru võrra sügavamale, pigistad nina kinna ja teed kõrvade kaudu „pop“. Põhimõtteliselt lükkad õhu (surve) vms kõrvadest välja. Siis jälle toru alla jne kuni oled viimase, kolmanda, toru juures. Siis hingad seal rahulikult ja ootad kuni kõik teised sama teevad. Instruktor võttis korraga endaga kaasa 4 algajat sukeldujat. Siis pidime kõik veel seal vee all toru suust välja võtma, „bubble-bubble-bubble“ ütlema ja toru suhu tagasi panema. Peale seda kõike haaras instrukto kaks totut (prantsuse paarike) ühele poole ja kaks totu (meie Anoukiga) teisele poole. Ujume....tunnen kuidas ma vajun põhja, appiiii...hirmus, soolavesi on suus, hinga...hinga rahulikult....prrr, soolane, vastik ja ma vajun. Miks ma vajun? Ja siis järsku tunnen kuidas ma ei ole enam Anouki küljes vaid vajun...aaaa, siblin igatpidi, tuletan endale meele, et pean rahulikult hingama....vaatan natukene ringi. Miks instrukot ei tule...appiiii, ma lähen siin kaotsi ju. Ja siis vaatan alla, hirmus, korall....apppi kohe on kokkupõrge! Appiii, öeldi ju et koralle ei tohi puutuda, neile ei tohi vastu minna...appii, aga mida ma teen? Ma olen nii raske ja ma vajun ju....põmmm! Läksin ühe põlvega vastu koralli, põmmm, siis teisega.....edasi ma ei mäetagi mis sai. Vist ukerdasin sealt minema ja siis juba haaras instruktor mul käest.Uhhhh, päästetud! Ta viis mind paadi lähedale, hoidsin seal torust kinni ja instruktor vähendas mul raskusi. Seejärel tegime veel kolmekesi (Anouk, mina ja instruktor) veel ühe väikese ringi ja oligi aeg pinnale tõusta. Mhhh...igav, nõme, mulle ei meeldi sukeldumine! Olge mureta, prantsuse paarike ei läinud kaotsi, nad olid juba enne meid veepinnal.

Hea küll, esimene snorgeldus oli „pees“, kuid teine oli ok. Esimene sukeldus oli „pees“, kuid äkki teine on ok? Anouk kaalus ka, et võtaks teise sukelduse juurde. Nimelt esimene sukeldumine oli meil meie 155 dollarise ekskursiooni hinnas, kuid järgmise sukeldumise eest pidi juba 55 dollarit ekstra välja käima. Hmmm...korallid ei olnud värvilised ja isegi kalu ma ei näinud, kuna olin vee all hoopis muude asjadega ametis – näiteks nagu soolavesi suus ja mitte põhja vajumine...“Ok, lets do it“

Enne lõunat käisime veel 20min sõidul klaaspõhjaga laeval. Lõuna oli laevas korralik, pasta, liha, rõstitud kõrvits, toorsalatid jne...njämmi! Peale lõunat saabusime teise sihtpunkti. Jällegi olime grupis nr 5. St jällegi alguses snorgeldust ja pärast sukeldumist. Jeee, snorgeldades tundsin juba end kui kala vees! Nii tore oli. Mulle avanesid imelised vaates, tegin palju pilte ja leidsin oma Kalapoeg Nemo! Pildilt ei ole küll hästi näha, kuid isegi kaks Nemot on seal...ausõna! Ja siis oli seal veel igasuguseid väikseid ja suuremaid kalu. Valge-musta triibulised olid eriti sõbralikud ja ujusid hästi lähedalt mööda. Siis nägin veel kuidas grupp totakaid Mushy´si (pilusilmad) sukeldus...ihiiii. Ühel Mushy´l oli sama probleem mis minul ja ta vajus põhja...ihiii, itsitasin seal snorgeldades omaette ja klõbistasin neist pilte. Hetke pärast ujus nende juurde fotograaf, et teha neist üks tore grupi-mushy pilt... Ja teate mis Anouk leidis snorgeldades? Rabbitfish! Selline punaste silmadega kollane kala kes ujub alati koos oma peiku või prutaga. Neid ei pidavat kunagi üksi nägema...no kui näed, siis seal taga on väga kurb lugu.

Teisel sukeldumisel pandi mulle instruktori palvel üks raskus vähem ja teekond võis alata. Seekord jäi kogu see eelmäng ja hingamise harjutamine ära...põmm vette ja hakkad laskuma, kõrvadega pead ikka koguaeg pop ja pop tegema, muidu on surve nii tugev, et nad hakkavad sul valutama. Seda kõrvade asja teed põhimõtteliselt kogu sukeldumise vältel. Kui päris põhjas olime, siis lükkas instruktor meid enda küljest minema ja näitas, et ujuge...uuuuu, ma ei vaju! Jesss, palju chillim oli! Kruiisisime seal päris pikalt ringi. Nägime ühte toredat koralli – kui paned näpu juurde, siis kaob ta oma aku, võtad näpu ära, siis tuleb jälle välja...nii naljakas. Ja siis...uiii, suur kala, jälle siin! Ja fotograaf ka! Juhuuuu...fotograaf lükkas jälle kala minuni - klõps, lükkas kala Anoukile – klõps ja üks tore mälestus on jäädvustatud! See kala on muideks Wally! Vot nii. Ühesõnaga teine sukeldumine läks igati korda, sain mõnusalt ringi chillida, ei vajunud põhja, nägin veel ühte kala mis täpselt liiva moodi ja ...ja...no mis siin muud – lahe oli! Lõpus enne pinnale tõusmist andis instruktor meile veel ühe imeliku „looma“ kätte...kahtlane. Ei teagi mis asi see oli...

Võin öelda, et Great Barrier Reef on mul tehtud!See on suht kole, va värvilised kalad, kuid igati väärt kogemus! Olen õnnelik, et selle ära tegin ja kõige õnnelikum, et tegin seda koos Anouk´iga!Praegu olen oma uue pere juures. Internet on siin olemas, kuid nad ei tea parooli, et saaksin oma arvutiga Wifit kasutada. Sellepärast ei ole mind ka enam internetis näha olnud, ei taha nende arvutit eriti kasutada...aga eks näis, ehk saan selle asja korda.
Järgmisel korral kirjutan teile Mission Beachist, Townsville´ist, lahutusest Anouk´iga...kurb ja sellest kus ja kellega ma praegu olen!

Ja tegelikult tahtsin blogisse rohkem pilte panna, kuid siin see internet on nii aeglane....nii aeglane...prrrr!

Ja HEAD JAANI k]ikidele! Mul j''b seekord vahele.