Wednesday, April 6, 2011

Zukiinid-bikiinid!

Eile saabusin Melbournei. Sõit oli mõnus! Paar otsa bussiga ja viimane lõpp rongiga - terve aeg tukkusin:) Melbournei jõudes pidin end ühe rongipeatuse võrra tagasi organiseerima. Sealt võttis Janne (kunagine Videoplaneti, V&K Holdingu aegne töökaaslane)mind auto peale. Janne ise kiirustas tööle, mina jätsin koti talle autosse ja läksin Melbournei uudistama. Kaarti mul ei olnud, kell oli hiline ja nii ma seal seiklesin. Suurt midagi peale poodide ei näinud - kuid tunne oli hea! Olin tagasi tsivilisatsioonis! No ja mis kõige tähtsam! Kui ma esmaspäeval Mount Gambieri jõudsin ja "vanglasse" sõitsin, siis sain kõne zukiini farmist! öeldi, et zukiinid ootavad minnd! "Vangla" on siis hostel kus ööbisin - päris huvitav! Sellega oli mul seline vedamine, et bussi pealt oli hirmus pikk maa sinna minna, kuid bussijuht ütles, et oii, kas sa lähed öösek "Vanglasse", me võime sind teise bussiga sinna ära visata. Jess! Üks teine tüdruk oli veel - pool canadalane ja pool prantslane, kes tuli sinna linna oma ratast parandama - seikleb austraalias rattaga - segane! Kohale sain sinna ilusti ja peale check in´i pakkus omanik kohe, et visab mu hommikul kell 7.00 bussi peale - no mida vedamine! Ei pidanudki endale taksot organiseerima:)

Melboruneis viis Janne mind ööseks enda juurde - nii tore oli jälle omas keeles silmast silma jutustada! Järgmise päeva hommikul viis Janne mind enda töö juures asuvasse bussipeatusesse, et saaksin sellega mugavalt linna - zukiinid ju ootavad! Pidin juba 14.33 bussiga Melbourneist Strathmertoni poole teele asuma. Jõudes Southern Gross peatusesse panin oma suure ja raske koti pakiruumi, et saaksin mugavalt linnas seigelda. Vahepeal olin jutustanud ka Mara´ga (üks hollandi tüdrukutest, kellega dets-jaan jätsukohvikus töötasime). Ta ütles et otsib tööd. Andsin talle zukiini farmi numbri ja selgus, et ka teda ootavad zukiinid:)Pärast linnas kui endale tööks vajalikke dresse otsisin (roosad farmipüksid ei mahu ju jalga), siis juhuslikult kohtasin teda Targeti (odav riidepood) proovikabiinides - Melbourne on väike!

Sõit Strathmertoni kestis ca 4h. Kõigepealt rongiga ja siis hiljem ümberistumine bussile. Vastu tuli omanike poeg - 2m pikkune!

Nüüd ma siin olen, poest söögid ostetud, Markot nähtud (eesti poiss kellega sain Malaisias tuttavaks) ja üritan kuidagi olla. Oehh...hirmus, hirmus, hirmus! Seisin voodi kõrval püsti ja hiir jooksis üle jala. HIrmus, hirmus, hirmus...ja no nii kui tule põlema paned, nii vuravad...hirmus, iga lagunenud mööblitüki peal on hiiresitt. Voodi vahel on hiiresitt, voodi taga on hiiresitt...huvitav kas hommikul ärgates on suus ka hiiresitt? Oehh...eestis situvad sulle hommikuti päkapikud suhu, Austraalias aga hiired:) Loodan, et jään täna öösel ellu...ei jõua Marat ära oodata! Homme öösel saame selles mõnusas suures voodis juba kaksi hiiri lõbustada. Ja kui minu eelmistest postitustest mäletate, siis Mara oli see tüdruk keda vaevas hiirefoobia:)

Monday, April 4, 2011

This is it!

Istun bussis ja sõidan linna nimega Mount Gambier. Täna öösel viibin sealses Hostelis The Old Mount Gambier Gaol, mis on endine vangla ja mille toad pidid olema vangikongid:) Olen elevil! Homme hommikul aga väljub mul 07.25 buss Melbournei. Teekond sinna koos peatustega kestab 7h ja 40min - oi kuidas ma põõnan siis, põõnan nii, et kett on suust väljas!

Aga jah: "This is it!" Aeg väikelinnas Robe on möödas ja mind ootavad ees uued toredad seiklused! Viimased päevad olid seal toredad, palju väljas istumisi, söömisi ja napsutamisi.

Eile saabusid ka tüdrukud (Grace ja Anouk), kellega me hooaja alguses koos töötasime. Nema käisid vahepeal ära Tasmaanias ja olid 6 nädalat Uus-Meremaal. Taaskohtumine oli tore, kahju et see aeg nii üürikeseks jäi.

Eile lõpparvet võttes, teadsin, et mul on tehtud siltide eest veel raha saada. Võtsin siis julguse kokku ja küsisin. Väga ebameeldiv oli seda küsida, kuid ma olin selle raha välja teeninud. Ühesõnaga pikk jutt. Aga jah, nagu ma kartsin, siis boss hakkas mingisugust häma ajama mulle ja ma ei suutnud teda enam kuulata. Võtsin oma palga ja ütlesin, et ma olen liiga endast väljas, et seda vestlust pidada ja ma ei hakka seda raha sinult välja lunima. Kurb, olin natukene pettunud. Aga mis seal ikka...Detailidesse ma rohkem ei lasku, sest ei viisi nii pikalt kirjutada:)

Eile õhtul siis tegin veel oma viimase kräsupea. Lisaks tegime veel ühe koogi Charlie tuttavale, kelle sünnipäevale ta teisipäeval läheb. Peale kooki läksime tüdrukutega kõik restorani ja nautisime viimast õhtut koos.

Täna hommikul oli mul äratus kell 07.00. Pakkisin oma asju - uhhhh, kõik mahtus kenasti ära! Kell 10.15 oli mul pediküür, mille sain 10dollari eest:P Kell 11.30 jooksin tagasi koju, pakkisin kiirelt oma viimased asjad (samal ajal jooksis Charlie ülemusega postkontorisse, et vaadata kas oodatud pakk on kohal), tegin Charlie koogile shokolaadi glasuuri peale ja kell 12.05 jooksime käppelt Jätsukohvikusse, et juua viimane Cappuccino ja süüa "viimane" jäätis! Viisin bossudele ka 2 suurt koogitükki. Neil oli päris üllatunud - ta vist ei oodanud seda minult peale eilset vestlust.

Igatahes täna hommikul tegin näo nagu midagi poleks juhtunud, olin õnnelik ja ärevil, et saan edasi liikuda! Neil tänas mind tehtud töö ja siltide eest, kallistasin kõiki ja siin ma nüüd olen...bussis, üksinda , elevil, väsinud, mõtlen kuidas ma selle suure kotiga bussijaamast hostelisse saan ja mida ma Melbourneis teen? Kuhu ma esimesena lähen? Elu on seiklus!

Ja mis oli oodatud pakis? Kallid töökaaslased RKE-st - Ingrid, Gisela, Alice, Kadi, Mairis - õigus? Saatsid mulle toreda särgi kõige ilusamate sõnadega! Kahjuks ei ole need mul peas ja ma ei saa neid teiega jagada (särk on kotis ja kott on bussi pakiruumis), kuid "Kallis" pidi olema kodumaa kõige ilusam sõna! Tänud!

Nüüd on mul koduigatsust leevendamaks tore "Minu issi" särk, armsate sõnadega särk töökaaslastelt - ütleme siis pigem väga headelt sõpradelt ja emme meisterdatud eesti lipu kõrvarõngad! Olen igati eestimaine!