Blogi!!! Malaysia, Kuala Lumpur

Annan nüüd kiire ülevaate meie Kuala Lumpuri citybreak´ist. Viimati jäin sinna kus käisime Batu koobastes (muideks ühe soome poisi Lasse´ga, kes meiega tuba jagas) ja üritasime minna Little Indiasse, kuid vihma tõttu jäi see üritus ära.

Ühesõnaga Malaisias oli meil aega enam kui küll. Jäime sinna isegi liiga kauaks, nii et isegi igav hakkas. Aga põhimõtteliselt sai minul KL-is jälle vanu radu pidi käidud - ikka need KLCC kaksiktornid, mis olid jätkuvalt sama koha peal ja väga võimsad. Ja jällegi ei läinud ma sinna vaheplatvormile...äkki kunagi hiljem. Aga tipu katsusime Brigitaga ära:)Siis muidugi ei saanud me üle ega ümber Kopi´st! Kopi on külm kohvijook piima ja suhkruga mis serveeritakse kilekotis:) Mmmmm...see oli nii hea! Isegi Brigita, kes üldjuhul kohvi ei joo, läks selle õnge.

Peale Kopi avastasime veel ühe uue kohaliku maitseelamuse... emmm, nime ma nüüd ei mäleta ainult. Kas oli see Dim Dim või Dim Sum vms... või lihtsalt BBQ Pork Bun :D Igatahes need olid jube head nn kohalikud saiakesed, mis nägid välja ja olid ka oma tekstuurilt kui mingid vahtkummist moodustised. Igatahes maitsesid need juba hästi ja täitsis kõhu kohe mitmeks tunniks.

Oi maitseelamusi oli meil veel!!! Brigita avastas täiesti juhuslikult tänavalt, kuskilt x-kohast kus teed ületasime ühe putka kus müüdi kollast arbuusi! Elusees ei ole kuulnud kollasest arbuusist. Brigita ostis 1RM eest viilu arbuusi ja maitses see sama hästi kui tavaline...ehk isegi parem:) Ja muide, punased banaanid pidid ka olemas olema... kuskil Indias. Ebareaalne! Aga checkkige mu lühikesi pükse! Kas pole lahedad. Turu pealt ostsime ju, Calvin Klein ju...või siis kohalik Celvin Klain :D (meeste boxerid!)

Tegelikult aarbuusi mekkimise ajal olime teel moski, seal kus mina juba varasemalt Kata´ga käinud olin. Kuna Brigita on islami usuga rohkem kursis kui mina ja on ka varasemalt moske külastanud, siis kindlasti tema jaoks oli moski külastamine oluisem kui minule. Mina olen rohkem selline turist, et saaks kuskile linnukese kirja panna - olen käinud ja näinud!

Ja siis muiudgi jõudsime ka Little Indiasse. See on nö linnaosa või siis õigemini tänav, mis oleks kui pisikene India. Kõikjal on lõhnab India toidu järele ja kõlab India muusika. Njah, ma eeldasin sellest midagi rohkemat, kuid sain linnukese kirja - käidud!

Mingi päev siis tegime window shoppingut ja jalutasime niisama Pavillioni kaubanduskeskuses ringi. See on ikka tohutu! Ma julgen arvata, et see on sama suur kui kõik meie kaubanduskeskused kokku:)

Siis Central Marketis proovis Brigita kalade Jalamassaazi ära:) See oli nii naljakas ettevõtmine!

Kuna meil Brigitaga oli enne Austraaliasse jõudmist ühte toredad farmi kella vaja (loe töö või spordikella), siis tegin kingituse ja ostsin meile ühtekad kellad.

Brigitale muidugi valisin kella tema iPadi järgi. Ütlesin, et see on sinu iPadi kell! Turul oli ju nii palju tema iPadi asju... no selles suhtes, et helesinised ja mis mätsivad tema iPadiga :) iPadi kaaned ostis ta ju ka sealt;)

Ja põhimõtteliselt selline oligi meie Kuala Lumpuri citibreak! Ühesõnaga tosserdasime ringi ja suurt miskit tarka me ei teinud.

Varsti olimegi juba lennujaamas, skypesime "peikutega" ja ootasime ärevalt oma lendu:)Peale 5,5 tundi hirmsat lendamist maandusime lõpuks Perthi lennujaamas. lend oli hirmus, sest koguaeg pidi turvavöö õhuaukude pärast kinni panema. Ja siis kui seal õhuaugus olid, siis oli selline tunne, et nüüd on kõik... lennuk lihtsalt langetas tohutult kiirelt kõrgust, kõhus tõmbas õõnsaks ja kätutega pidid kohe tooli käepidemetest kinni haarama. Ise küll mõtlesin, et mis reaktsioon. Miks ma nendest käepidemetest kinni haaran. Et ega kui alla kukun, siis käepidemetest hoidmine mind ju ei aita... No ja siis lisaks nendele õhuaukudele oli minu seja taga nuttev laps. Brigita teadis veel rääkida, et meil oli ka peeretaja ja norskaja. Milline kompott ah? Ja kõik see ühe lennu ajal!

Perthi me igatahes jõudsime ja piiriületus läks üllatavalt kiirelt. Mingi aeg tosserdasime lennujaamas, kasutasime tasuta internetti ja mõtlesime kuhu minna. Tegelikult oli meil peaaegu, et üks tuba ühes korteris olemas, kuid viimasel minutil selgus, et me ikkagi ei saa seda. Niisiis tuli jälle hosteli elu elada.

Linna läksime kohaliku transfeer bussiga ja hakkasime hostelite ustele koputama. Mis aga selgus, kõik hostelid on täis! Uskumatu... hommikul kell 9, päike lõõskab, väljas on vist juba 30 kraadi, meie väsinud, tassime oma kodinaid ja tuba me kuskilt ei saa! Seda olukorda ei oleks ma isegi unes näinud... üks hostel andis meile listi kõikide teiste hostelite numbritega ja nii siis pidimegi neile helistama hakkama, sest tervet linna ei ole mõtet ju läbi vantsida.

Kõigepealt tuli aga telefonile krediiti saada. Pühapäev...kõik on kinni, vaikne, surnud... õnneks rongijaamas oli üks putka lahti ja sealt sain omale krediiti. Istusime sis maha ja hakkasime helistama... mingi 15 hostelit läbi helistatud, kuid mitte mõhkugi, mitte ühtegi vaba tuba! ja nii 10 hostelit veel jäänud... oehhh:(

Mingi hetk helistas meile Viljo (tean teda eelmisest aastast kui aussi tulin), rääkisime talle mure ära ja ta teadis enda lähedal ühte hostelit. Ta siis uuris sealt ja lõpuks saimegi endale sinna voodid. Mina kaheksases umbes toas ja Brigita jahedas 20ses toas, kust läks veel 2 tuba läbi. Ja see ei ole veel kõik, B sai toa kus olid kõik poisid! No tegelikult üks tüdruk toa teises otsas oli, kuid ta nägi suht mehelik välja, seega tema ei lähe arvesse.

Aga mis siin ikka vinguda! Saime endale peavarju!

Kuna tubadesse minemiseks oli liiga vara, siis jätsime kotid hostelisse ja läksime Viljoga jalutama. Jõudsime mingisse parki, kus toimus mingisugune perepäev. Ja Viljo nõudmisel tegime pilti kaamliga (keda ta lõppkokkuvõttes kartis).Ei, aussi saabumine oli tore - teistsugune!