Thursday, June 28, 2012

Muru ei ole mujal rohelisem?

Maandusin esmaspäeval, 18.juunil, Gold Coastil ehk Kullarannikul. Mind lummas kogu sealne päikesepaiste ja soojus...tundsin, et mul on hea! Hosteli valik oli mul ka õnnestunud ja peatusin Trekkers Backpackersis - väike, hubane ja kodune hostel hästi toreda omanikuga.

Kohe esmaspäeval alustasin taas tervislikku eluviisi ja läksin kohalikke parke avastama. Umbes 10-15min kõndi ja jõudsin sillani mille alt läbi minnes sai alguse mitmu km pikk jalutusrada roheluses.
Park ja jalutusrada kulges mööda veepiiri, ilm oli soe ja päike paistis - mida rohkemat võid sa tahta? Kogu see rohelus ja ümbritsevad pilvelõhkujad olid nii ilusad...
 Järgmisel päeval otsustasin siis ära käia põhilises rannas - Surfers Paradise!
Ilus oli, peaaegu nagu piltidel...pistsin varbad liiva ja läksin omale kohta otsima. Kohta kus saan rätiku liivale panna ja siis seal lihtsalt lesida ja oma kohvi juua. Uskuge mind, koha otsimine oli seal raske... Miks raske? Sest päike läheb koguaeg peitu, kõrghoonete taha... siis tõuse jälle püsti j liigu edasi. Niiviisi vahetasin oma asukohta vähemalt 6x ja iga 10 min tagant:) Vot sellised lood siis Surfers Paradise´is!
 Mingi hetk hakkas mul aga päris jahe ja päike oli päris peitu läinud...nii et jalutasin vaikselt mööda vee äärt tagasi, et seejärel kuni transpordi saabumiseni (tasuta hosteli buss) linnapeal jalutada.
 Linn on ilus! Jalutades tunnetad kõikjal luksust ja rikkust.
 On poode, baare, pubisi, restorane, hotelle - leidub kõike! Kujutan ette, et kui on turismi tipphooaeg, siis on sealne melu lõputu...praegusel ajal oli aga seal vaikne, talv ju ikkagi või nii:)
Ühesõnaga tegelikult sel hetkel kui ma juba Surfers Paradises olin, teadsin ma, et järgmisel päeval sõidan Brisbanei. Tagasi hostelisse jõudes bookisin oma bussi ja kolmapäeva pärastlõunal olin juba Brisi poole teel... miks? Tundus, et pean minema, Surfers Paradise oli liiga rahul - mul oli tööd vaja! Muidugi sealne hostel pakkus mulle receptionisti tööd, kuid seda vaid elamise ja väikese taskuraha eest. Praegusel hetkel mõtlen, et oleksin äkki pidanud vastu võtma, vähemalt oleks midagigi alustuseks olnud... aga mis läinud see läinud...

Brisbanei jõudes oli tunne hea, jällegi vedas hosteliga - Brisbane Manor Hotel! Mitte just tüüpiline bäkkeri peatumispaik. Tegu on pigem motelli kui hosteliga, kuid nad pakuvad bäkkeritele 20 dollari eest (mis väga ok hind) ka narivoodeid. Mul vedas veel eriti, sain endale neljase tüdrukute toa, telksu, külmkapi ja oma kraanikausiga - jeiiiii! Ja olen siin olnud juba üle nädala, üksinda - jeiiiiii...

Aga elu ei olegi tegelikult siin nii ilus, minul vähemalt... kohe samal õhtul tuli mulle haiguse poiss kallale. Poisi sain endale vist kaasa Gold Coasti hostelist, sest seal oli minu toas 2 haiget tüdrukut ja kuuldavasti pidi siin mingi viirus ringi liikuma. Nüüdsest olengi siis üle nädala juba haige olnud.

Üksinda, haige, töötu, rahatu, vihma sajab ja üleüldse on must masendus peal iseloomustab mind praegusel hetkel. Jah, eks ühel hetkel pidi see saabuma - ei ole siin East Coastil (või siis loe Austraalias) see muru midagi nii roheline kui kõik räägivad!

Eks jah kõik on sinu enda teha, ise kujundad oma elu...mida külvad seda lõikad eks. Aga jah, hetkel on mul kõik maailma halvimad asjad korraga kuklas ja see ei ole kohe üldse hea tunne. Williamsist põgenesin, sest tahtsin üksinda olla, vajasin ruumi olla ja hingata, kuid nüüd...tunnen, et mul on sõpra vaja, tuge...üksi on paha. Üksinda ei ole jõudu, eriti kui väljas koguaeg vihma ka veel sajab eksole...phhhhhh!

Tööd ei ole haiguse tõttu ka saanud otsida, olen vaid netis kandideerinud - 30+ kuulutusele, kuid ei miskit...ja see viib veel rohkem tuju alla - keegi ei taha mind:( Mis mul viga on? Mis juhtus?

Ja siis nüüd ühel päeval kui vedasin end välja, ikka köhides, vihmas, okemaik suus, et pean tänavalt tööd otsima....mõtlesin, et milleks mulle see? Miks ma pean siin olema? Miks? Et mis ma sellega siis taotlen kui endale Brisbanei linna töö saan? Üksi olen ikka...ok uued tuttavad tulevad....aga mis vanadel viga? Blaaa-blaaa-blaaaa...

Sel hetkel otsustasin, et lähen koju tagasi. Aitab sellest pullist, et lähen suurlinna õnne otsima. Tagasi Perthi, tagasi koju...Perth on mulle armas ja turvaline. Ehk lähen sinna mugavusest, laiskusest...et mul oleks lihtsam? Võimalik...aga ma tunnen, et olen väsinud...ei viitsi pingutada. Mitte, et ma seda siin nii väga teinud oleksin...aga noh, ei viitsi. Tegelikult tahaksin ma üldse lapsi teha ja kohe üldse ei tahaks enam tööle minna. Vot nii! Aga noh, eks elu ongi nii, tõusud ja mõõnad... hetkel veel otsin ju seda oma kohta, kohta kus on nii hea, et üldse mujale ei taha. Ei tea kas leian selle? Või olen juba leidnud? Ei tea, aga elu on seiklus ja tegelikult on ju hea olla Traveller...sa võid iga kell oma kotid kokku panna ja minna - seda uut kohta ja seiklust otsima! Aga samas... see on ka väsitav, hirmus väsitav...Teate, ma olen siin üle nädala üksinda olnud, iseenda mõtetega ja ei tea enam mida räägin, nii et ärge kuulake, lugege vms....

Laupäeva öösel vastu pühapäeva maandun Perthis. Lootuses, et mul on lennujaamas vastas 3 kallist ja rõõmsat nägu... ja jätkuvalt loodan, et äkki ikka Perthi muru on rohelisem:)

Tuesday, June 19, 2012

Update

Viimane aeg vist kiire update anda ja oma tegemistest natukene kirjutada?

Nüüdseks on üks Austraalia etapp jälle läbitud ning alata võib uus ja seiklusterohke aeg. Tõsi, enam ei ole mul toredaid õhtusööke Kalli Brigita ja Kallima Kaidoga,
ei ole Kalli Brigita viinaga määrimist kui ta haigeks hakkab jääma,
ei ole südameid mida Kallis Brigita tavaliselt padjale nutab
ega Kalli Brigita ja Kallima Kaidoga enne Perthi minemist Tiarn´i batuudil hüppamist,
kuid mul on imetore mälestus kõige toredamast ajast ever!

Minu Williamsi suurte elevuste hulka peale B ja K´ga koos veedetud aja kuulus ka hetk mil saabusid minu emme poolt postitatud "Naisega saapad" ja issi saadetud kõrvarõngad - pea 50 paari uhkeid kõrvarõngaid
nii mulle kui ka uutele ja vanadele kallitele sõbrannadele! Olin nendest nii vaimustuses, et terve tee kui me Kaidoga Perthi sõitsime kiskusin neid uudistamiseks lahti ja lõpptulemusena oli terve auto tagaiste kõrvarõngastega kaetud. Vaene Kaido, sai endale naise autosse!

Perthi läksime Kaidoga vaid üheks ööks, et kokku saada Blondiga - lõpuks ometi, ei jõudnud ära oodata! Terve aasta olin oodanud...Blond on kaido sõber kellega ta koos reisis ja keda ma kunagi oma Austraalia seikluse alguses Tauri ja Avega Cottesloe rannas kohtasin.
Perthis olles tegime Kaidoga igasuguseid vajalikku asju, käisime pizzt söömas ja siis lõpuks enne Blondiga kohtumist käisime läbi bottle shopist, et sealt Eesti õlut osta! Just, just... Perthis müüakse Saku Originaali, - Kulda ja midagi vist veel nagu pildlt näha ja Saku Kissi!!! Mmmmm...
Siis vahepeal nagu facebookist näha võis oli Brigita ja Claire´i sünnipäev!
Brigitale küpsetasin selleks puhuks päris kringli!!!
Pidu oli tore ja pilte nägite juba facebookist! Peale pidu sain aga mina traktoriga põldu künda - see oli veel toredam! Kus ja kellega? Sellest ei tohi rääkida, see on saladus!
Siis nii umbes 3 või oli see nüüd 2 nädalat enne minu lahkumist Williamsist tuli otsus, et kolin BP majast (seal kus ennem elasin) välja ja panen leivad Kaidoga ühte kappi.
Kaido elas linnast umbes 25km välja, täitsa maal, üksinda, oma kamina ja Jimmiga (hiir)...kuidas ma oleksin saanud kolimata jätta?
Seal oli lihtsalt nii ilus! Kui ma ükspäev peale Perthis käiku talle külla jäin (kui ta ise tööle läks) ning ma seal koristasin, pesu pesin, süüa tegin, telksu vaatasin ja oma kõrvarõngaid kokku panin, siis tekkis nii kodune tunne...nii hea oli! Ja peagi olingi oma kompsudega seal, jessss!


Siis kohe, kohe tuli mulle külla ka Grace! Mäletate Grace´i? Hull Hollandi tüdruk Robe´i jäätisekohvikust... muidugi mäletate! teda ei saakski unustada!
Grace´iga tegime Kaido juures igasuguseid maailma imesid ja aiatöö kuulus ka nende sekka.
Käisime nimelt palme välja kaevamas, et need kenasti pottidesse istutada ja meie ilusa vaatega rõdule paigutada. Tahate teada miks Eestis palmid kallid? Otseloomulikult sellepärast, et nad reisivad meieni päris pika tee eks...transport maksab. Aga tegelikult on nad kallid ka sellepärast, et neid on kuradi raske maa seest kätte saada... hirmus kaevamine, hirmus juur!!! Mina seda tööd lõpuni ei teinudki....õnneks oli meil mees majas kelle me hiljem välja kupatasime, et ta meie alustatu lõpuni viiks.
Tulemus? Imelise vaatega veel imelisem rõdu!
Peale rasket tööpäeva tegi Grace meile sibula suppi mida saime juba uhkel rõdul nautida.

Siis mingil õhtul tekkis Kaidol idee BBQ teha ja külla tulid Keiju, Meelis, Ella (jah, eestlased) ning BP tüdrukud Belinda ja Claire.
Grace´iga sai ikka nii palju nalja... nii tore oli ted jälle näha ja koos hulluda!

Pubis läks ka Grace´il väga hästi. Samal ajal kui mina kuskil tosserdasin jutustas tema kohaliku Jeff´iga, kellega nad suht sarnased olid.
Õhtust sõime me alati kodus. Ühel õhtul tegin ma Grace´ile ja Kaidole tatraputru hakukoore ja kurgi kastmega ning soolaseid kotlette.

Ja siis ühel õhtul ehk siis esimesel õhtul tegi Grace oma hotspoti (meie ühepajatoit) mille ta üle keetis ja mina tegin Perthist toodud Läti leivast küüslauguleiba. Kaido bossud tulid ka meile külla ja üks nendest oli leivast päris vaimustuses.
Grace viibis meie juures pea nädala... küll see aeg möödus kiirelt! Edasi suundus ta Perthi ja sealt juba Geraldoni, et külastada oliivifarmi kus ta kunagi töötas.

Seejärel jätkusid meie ilusad hommikusöögid Kalli Brigita seltsis kes meile tihti külla tuli, sest maal oli nii hea!
Siis minu viimasel Williamsi nädalal käis Kaido Brigitaga väljasõidul. Väljasõidul käidi kuskil mere ääres, all lõunas... sealt toodi kaasa Anni - Kaido õde!

Anni oli nii tore! Ja kui väike on siis Austraalia? Anni töötas Darwinis koos Avega. Samal ajal kui mina Kaidoga Williamsis olin...ebareaalne!

Muide väljasõidult toodi kaasa ka Tõnis. Tõnis on Kaido sõber kellega ta kohtus Airlie Beachil. Tõnis on nii hea fotograaf, et minu ja Kaido pulmas peab ta mu isaga koos Nikoneid klõpsutama! Isa, ära hakka nüüd seda pilti kommenteerima, nii igaks juhuks...tore hetk jäädvustati;)

Tõnis lahkus Williamsist laupäeval...või oli see reedel? Igatahes pani ta oma tsikliga Perthi poole ajama, et oma järgmisel päeval lahkuvale kojulennule jõuda. Tõnis on muideks tsikliga Austraaliale ringi peale teinud! Tee järgi!
Peale hollandlaste, väliseestlaste ja Jimmi külastas meid ühel korral ka kohalik ämblik...mis tunne siis peale seda oli tualetti külastada?

Siia mõtlesin, et panen lihtsalt ühe random pildi nimega Ave ja saapad!
BPs töötasin ma oma viimasel nädalal 5 päeva, E-R, jessss....sain tunde lõpuks! Laupäeval oli mul vaba päev ja nautisin sellest iga hetke! Hommikusöögiks olid meil Anni ja Kaidoga pannkoogid ning lõunaks valmistasin kängurulihast imelised võileivad.

Vahepeal kui Kaido tukkus, siis otsustasin oma maalimata maali lõpuks valmis teha. Samal ajal luuras Anni mind akna taga ja tegi fotograafia kunsti.

Pilt tuli lõppkokkuvõttes täitsa tore, teistmoodi...pealkirjaks sai minu maalimata maal: " Kodu, kallis kodu...!"
Õhtupoolikul lõpetasin veel ühe pildi. Selle otsustasin kinkida noorele ja kõige toredamale Austraalia sõbrannale. Pildile kirjutasin kõik oma õpetussõnad, et ta neid kunagi ei unustaks. Ei tea kas avalikustan elu saladuse ja jagan neid ka teiega? No kirjutan nii nagu pildil...
  • Friends come first
  • Moment - Find it, Live it!
  • Puzzle (kes teab see teab, kes mõtleb välja see mõtleb... aga see on parim õpetus ever!)
  • Anger - take your anger to the bedroom:)
  • Never fuck your mentor
Ja lõpetuseks lisasin oma tattoo ja soovituse, et mingu Taisse fullmoon partyle ja suudelgu seal ühel õhtul vähemalt 5 poisiga, sest mina suudlesin 4ga ja siis on ta wise (selle all mõtlesin vist kogenud vms...)

Vot selline pilt ja sellised õpetused siis 27 aastaselt 18 aastasele:)

Laupäeva õhtul käisin siis veel BPst läbi

ja ütlesin head aega Jackile (paremalt esimene), keda ma rohkem enam ei näe.

Pühapäeva ehk siis Williamsist lahkumise hommik algas mul toimekalt. Usinalt valmistasin kringli

pakkisin viimased asjad (sitasti, sest maha unustasin ühe roosa soki ja spordi rinnahoidja) ja juba olimegi BP poole teel, et toredatele töökaaslastele head aega öelda.

BP-s andsin Tiarn´ile kingituse mille peal teisel pisar silma tuli,
kallistasin kõikide tüdrukutega kes kohal olid ja pakkusin neile kringlit. Bossule kringel nii maitses!!! Kellele ei maitseks? Taani poisile ei maitsenud...kunagi farmis tegin ja kohe üldse ei läinud... aga noh, see kukkus siis kuidagi kuiv ja imelik välja, äkki sellepärast.

Igatahes kallistasin tugevasti ka Darriel´i. Tema oli üks kokkadest kelle abi ma olin. Darriel oli meile kõigile tädi eest. Äärmiselt tore daam! Kingituseks tõi t mulle pisikese beebi rätiku koos kaisulambaga, sest pidavat ma ju ikkagi East Coastile oma laste isa juurde minema:)
 Nii naljakas...ja pudeli veini kinkis ta mulle ka, mille ma hiljem enne lendu ära jõin - punane vein ja lendamine käivad kokku nagu sukk ja saabas!

Kallistatud sai ka suure Bossi ja Alaraga. Alara oli ka üks kokkadest kelle abi ma olin. Ja siis oligi aeg...aeg lahkuda.
 BPst läksime edasi BP majja, et seal Kallile Brigitale viimane vahatamine teha ja et ta end Perthi minekuks valmis seaks.

Perthis läksime eestlaste juurde. Keiju majja kus elab lugematu arv eestlaseid. Istusime mõne hetke seal, trimpasin oma veini ja seejärel viis Kallim Kaido mind Kalli Brigita ja toreda Anniga lennjaama.

Kalli Brigita soovil kallistasin kõigepealt toredat "Tädi Anni´t" :)

siis Kallimat Kaidot
 ja alles seejärel võisin kallistada Kallist Brigitat
 kes vägisi pisaraid silma sisse pigistas.
 Kallistatud ja lehvitatud ning lennukis oma koht leitud, võisin siseneda 3,5 tunnisele maailma ebamugavale kuid magusamale tukkumisuinakule. Mmmm...kui hea oli. Ja teate lugu? Terve aeg oli pissihäda eks, siis lõpuks kui oma tukkumisnirvanast välja tulin ja pissile läksin, avastasin terve tühja pingirea! Mida...ja mina olin ebamugavalt sirges asendis oma pead üles alla kolksutanud? Kolisin siis usinalt sinna, eemaldsin oma paistes jalgadelt "Naisega saapad" ja olin valmis end kerra keerama kui lennuki kapten ütles, et valmistume maandumiseks. Mismõttes? 3 tundi olin seal pissihädas tukkunud? Ja siis tuli minu juurde stjuardess, kes uuris kus minu esialgne iste oli ja kas ma palun läheksin sinna tagasi, sest lennuki raskus on balansist ära...Ebareaalne! Itsitasin omaette ju:)

Lennujaamas selgus, et Janne oli sisse maganud, kuid õnneks ei elanud ta kaugel ja oli peagi mul vastas. Terve esmaspäeva ma põhimõtteliselt magasin Janne juures. Kell 7 kui koju jõudsime läksin magama. Magasin kuni lõunani mil sõime kõik emme tehtud pannkooke. Siis olin paar tunnikest üleval ja seejärel magasin jälle kuni õhtusöögini. Õhtusöök söödud, paar tundi üleval oldud, siis oli aeg telksu ees par tundi tukkuda enne kui otsustasin lõplikult voodisse minna. Väga sisukas päev;)

Teisipäeva hommikul algas me päev sisukamalt. Läksime Jannega Bodypumi mille tagajärjed olid nii kohutavad, et alles laupäeval suutsin ma normaalselt liikuda ja uuesti trenni minna.

Melbourne´is oli mul väga tore! Selle aja jooksul sai Jannega kohvi joodud,
 Thomasega Radissonis õhtustatud,
 ülienergilise ja armastust täis koeraga jalutatud,
 kräsupead, šašlõkki, kartuliputru, hakkliha- ja maksakastet ning kringlit tehtud
 ja tüdrukutega Melbourne´i ööelu nauditud!



Nüüdseks olen omadega Kullarannikul ehk Gold Coastil ja loodan peadselt teile oma siinsetest tegemistest jutustada. Proovin nüüd ka tihedamini blogi hakata kirjutama. Olen ju nüüdsest omapäi, ei ela enam kellegiga kokku ja ei ole enam leiba mida kappi panna.

Siinkohal ka siirad vabandused kui mõnel sõnal on a täht vahelt/lõpust ära jäänud või esineb mõni muu grammatiline viga, sest minu klaviatuuri a ei taha korralikult esineda.

Kallistused!