Maandusin esmaspäeval, 18.juunil, Gold Coastil ehk Kullarannikul. Mind lummas kogu sealne päikesepaiste ja soojus...tundsin, et mul on hea! Hosteli valik oli mul ka õnnestunud ja peatusin Trekkers Backpackersis - väike, hubane ja kodune hostel hästi toreda omanikuga.
Kohe esmaspäeval alustasin taas tervislikku eluviisi ja läksin kohalikke parke avastama. Umbes 10-15min kõndi ja jõudsin sillani mille alt läbi minnes sai alguse mitmu km pikk jalutusrada roheluses.
Park ja jalutusrada kulges mööda veepiiri, ilm oli soe ja päike paistis - mida rohkemat võid sa tahta? Kogu see rohelus ja ümbritsevad pilvelõhkujad olid nii ilusad...
Järgmisel päeval otsustasin siis ära käia põhilises rannas - Surfers Paradise!
Ilus oli, peaaegu nagu piltidel...pistsin varbad liiva ja läksin omale kohta otsima. Kohta kus saan rätiku liivale panna ja siis seal lihtsalt lesida ja oma kohvi juua. Uskuge mind, koha otsimine oli seal raske... Miks raske? Sest päike läheb koguaeg peitu, kõrghoonete taha... siis tõuse jälle püsti j liigu edasi. Niiviisi vahetasin oma asukohta vähemalt 6x ja iga 10 min tagant:) Vot sellised lood siis Surfers Paradise´is!
Mingi hetk hakkas mul aga päris jahe ja päike oli päris peitu läinud...nii et jalutasin vaikselt mööda vee äärt tagasi, et seejärel kuni transpordi saabumiseni (tasuta hosteli buss) linnapeal jalutada.
Linn on ilus! Jalutades tunnetad kõikjal luksust ja rikkust.
On poode, baare, pubisi, restorane, hotelle - leidub kõike! Kujutan ette, et kui on turismi tipphooaeg, siis on sealne melu lõputu...praegusel ajal oli aga seal vaikne, talv ju ikkagi või nii:)
Ühesõnaga tegelikult sel hetkel kui ma juba Surfers Paradises olin, teadsin ma, et järgmisel päeval sõidan Brisbanei. Tagasi hostelisse jõudes bookisin oma bussi ja kolmapäeva pärastlõunal olin juba Brisi poole teel... miks? Tundus, et pean minema, Surfers Paradise oli liiga rahul - mul oli tööd vaja! Muidugi sealne hostel pakkus mulle receptionisti tööd, kuid seda vaid elamise ja väikese taskuraha eest. Praegusel hetkel mõtlen, et oleksin äkki pidanud vastu võtma, vähemalt oleks midagigi alustuseks olnud... aga mis läinud see läinud...
Brisbanei jõudes oli tunne hea, jällegi vedas hosteliga - Brisbane Manor Hotel! Mitte just tüüpiline bäkkeri peatumispaik. Tegu on pigem motelli kui hosteliga, kuid nad pakuvad bäkkeritele 20 dollari eest (mis väga ok hind) ka narivoodeid. Mul vedas veel eriti, sain endale neljase tüdrukute toa, telksu, külmkapi ja oma kraanikausiga - jeiiiii! Ja olen siin olnud juba üle nädala, üksinda - jeiiiiii...
Aga elu ei olegi tegelikult siin nii ilus, minul vähemalt... kohe samal õhtul tuli mulle haiguse poiss kallale. Poisi sain endale vist kaasa Gold Coasti hostelist, sest seal oli minu toas 2 haiget tüdrukut ja kuuldavasti pidi siin mingi viirus ringi liikuma. Nüüdsest olengi siis üle nädala juba haige olnud.
Üksinda, haige, töötu, rahatu, vihma sajab ja üleüldse on must masendus peal iseloomustab mind praegusel hetkel. Jah, eks ühel hetkel pidi see saabuma - ei ole siin East Coastil (või siis loe Austraalias) see muru midagi nii roheline kui kõik räägivad!
Eks jah kõik on sinu enda teha, ise kujundad oma elu...mida külvad seda lõikad eks. Aga jah, hetkel on mul kõik maailma halvimad asjad korraga kuklas ja see ei ole kohe üldse hea tunne. Williamsist põgenesin, sest tahtsin üksinda olla, vajasin ruumi olla ja hingata, kuid nüüd...tunnen, et mul on sõpra vaja, tuge...üksi on paha. Üksinda ei ole jõudu, eriti kui väljas koguaeg vihma ka veel sajab eksole...phhhhhh!
Tööd ei ole haiguse tõttu ka saanud otsida, olen vaid netis kandideerinud - 30+ kuulutusele, kuid ei miskit...ja see viib veel rohkem tuju alla - keegi ei taha mind:( Mis mul viga on? Mis juhtus?
Ja siis nüüd ühel päeval kui vedasin end välja, ikka köhides, vihmas, okemaik suus, et pean tänavalt tööd otsima....mõtlesin, et milleks mulle see? Miks ma pean siin olema? Miks? Et mis ma sellega siis taotlen kui endale Brisbanei linna töö saan? Üksi olen ikka...ok uued tuttavad tulevad....aga mis vanadel viga? Blaaa-blaaa-blaaaa...
Sel hetkel otsustasin, et lähen koju tagasi. Aitab sellest pullist, et lähen suurlinna õnne otsima. Tagasi Perthi, tagasi koju...Perth on mulle armas ja turvaline. Ehk lähen sinna mugavusest, laiskusest...et mul oleks lihtsam? Võimalik...aga ma tunnen, et olen väsinud...ei viitsi pingutada. Mitte, et ma seda siin nii väga teinud oleksin...aga noh, ei viitsi. Tegelikult tahaksin ma üldse lapsi teha ja kohe üldse ei tahaks enam tööle minna. Vot nii! Aga noh, eks elu ongi nii, tõusud ja mõõnad... hetkel veel otsin ju seda oma kohta, kohta kus on nii hea, et üldse mujale ei taha. Ei tea kas leian selle? Või olen juba leidnud? Ei tea, aga elu on seiklus ja tegelikult on ju hea olla Traveller...sa võid iga kell oma kotid kokku panna ja minna - seda uut kohta ja seiklust otsima! Aga samas... see on ka väsitav, hirmus väsitav...Teate, ma olen siin üle nädala üksinda olnud, iseenda mõtetega ja ei tea enam mida räägin, nii et ärge kuulake, lugege vms....
Laupäeva öösel vastu pühapäeva maandun Perthis. Lootuses, et mul on lennujaamas vastas 3 kallist ja rõõmsat nägu... ja jätkuvalt loodan, et äkki ikka Perthi muru on rohelisem:)
Brisbanei jõudes oli tunne hea, jällegi vedas hosteliga - Brisbane Manor Hotel! Mitte just tüüpiline bäkkeri peatumispaik. Tegu on pigem motelli kui hosteliga, kuid nad pakuvad bäkkeritele 20 dollari eest (mis väga ok hind) ka narivoodeid. Mul vedas veel eriti, sain endale neljase tüdrukute toa, telksu, külmkapi ja oma kraanikausiga - jeiiiii! Ja olen siin olnud juba üle nädala, üksinda - jeiiiiii...
Aga elu ei olegi tegelikult siin nii ilus, minul vähemalt... kohe samal õhtul tuli mulle haiguse poiss kallale. Poisi sain endale vist kaasa Gold Coasti hostelist, sest seal oli minu toas 2 haiget tüdrukut ja kuuldavasti pidi siin mingi viirus ringi liikuma. Nüüdsest olengi siis üle nädala juba haige olnud.
Üksinda, haige, töötu, rahatu, vihma sajab ja üleüldse on must masendus peal iseloomustab mind praegusel hetkel. Jah, eks ühel hetkel pidi see saabuma - ei ole siin East Coastil (või siis loe Austraalias) see muru midagi nii roheline kui kõik räägivad!
Eks jah kõik on sinu enda teha, ise kujundad oma elu...mida külvad seda lõikad eks. Aga jah, hetkel on mul kõik maailma halvimad asjad korraga kuklas ja see ei ole kohe üldse hea tunne. Williamsist põgenesin, sest tahtsin üksinda olla, vajasin ruumi olla ja hingata, kuid nüüd...tunnen, et mul on sõpra vaja, tuge...üksi on paha. Üksinda ei ole jõudu, eriti kui väljas koguaeg vihma ka veel sajab eksole...phhhhhh!
Tööd ei ole haiguse tõttu ka saanud otsida, olen vaid netis kandideerinud - 30+ kuulutusele, kuid ei miskit...ja see viib veel rohkem tuju alla - keegi ei taha mind:( Mis mul viga on? Mis juhtus?
Ja siis nüüd ühel päeval kui vedasin end välja, ikka köhides, vihmas, okemaik suus, et pean tänavalt tööd otsima....mõtlesin, et milleks mulle see? Miks ma pean siin olema? Miks? Et mis ma sellega siis taotlen kui endale Brisbanei linna töö saan? Üksi olen ikka...ok uued tuttavad tulevad....aga mis vanadel viga? Blaaa-blaaa-blaaaa...
Sel hetkel otsustasin, et lähen koju tagasi. Aitab sellest pullist, et lähen suurlinna õnne otsima. Tagasi Perthi, tagasi koju...Perth on mulle armas ja turvaline. Ehk lähen sinna mugavusest, laiskusest...et mul oleks lihtsam? Võimalik...aga ma tunnen, et olen väsinud...ei viitsi pingutada. Mitte, et ma seda siin nii väga teinud oleksin...aga noh, ei viitsi. Tegelikult tahaksin ma üldse lapsi teha ja kohe üldse ei tahaks enam tööle minna. Vot nii! Aga noh, eks elu ongi nii, tõusud ja mõõnad... hetkel veel otsin ju seda oma kohta, kohta kus on nii hea, et üldse mujale ei taha. Ei tea kas leian selle? Või olen juba leidnud? Ei tea, aga elu on seiklus ja tegelikult on ju hea olla Traveller...sa võid iga kell oma kotid kokku panna ja minna - seda uut kohta ja seiklust otsima! Aga samas... see on ka väsitav, hirmus väsitav...Teate, ma olen siin üle nädala üksinda olnud, iseenda mõtetega ja ei tea enam mida räägin, nii et ärge kuulake, lugege vms....
Laupäeva öösel vastu pühapäeva maandun Perthis. Lootuses, et mul on lennujaamas vastas 3 kallist ja rõõmsat nägu... ja jätkuvalt loodan, et äkki ikka Perthi muru on rohelisem:)
Ega elu ei peagi kerge olema.....
ReplyDelete