Thursday, July 12, 2012

Back in Perth

Oma eelviimsel päeval Brisbaine´is olles hakkas päikene taas paistma! Nii kui päike välja tuli hakkas parem - energiat oli rohkem ja olin muidu lõbusam! Jällegi veendusin, et kõik on kinni päikses!
 Igatahes kasutasin päikeselist päeva kenasti ära ja võtsin ette suure mitme km rännaku, et avastada linna.
Tundsin end nii hästi, et oma üksikust ja kõledast hosteli toast lõpuks välja sain!
Tegelikult see ei olnudki enam nii üksik, sest eelmisel õhtul oli mulle tulnud paariline - kohalik 36a hipilik Austriast pärit naisterahvas. Temaga vedasin ma end veel samal õhtul välja, et "peiku" esinemist vaadata:) Üksi ei oleks läinud, sest kohe kuidagi ei olnud tunnet, kuid temaga oli täitsa ok, unustasin isegi end hirmsa köha ära. Peikule ütlesin tere, rääkisin paar sõna juttu ja seejärel oli süda rahul, et Keri´ga (too naisterahvast) järgmisesse Lounge´i Jazzi minna kuulama:)
Aga see selleks..pidin teile ju ikkagi Brisbanei tuuri tegema:) Ühesõnaga jalutasin pika ringi nö ümber jõe, nautisin päikest ja klõpsutasin igasuguseid pilte.
 Igasuguste all mõtlen ma tõesti, igasuguseid:) Mõtlesin, et mis mul siin ikka teha kui kaamera programme katsetada;)
 Oehh...ja mulle hakkas jälle Brisbane meeldima! No kas ei ole ilus? Rand keset linna:) Tehis, aga siiski rand:)
 Minu jalutuskäik kujunes umbes 5 tunni pikkuseks ja koju jõudsin päris pimedas. Nii hea oli! kahjuks sai kaamera aku tühjaks ja oma jalutuskäigu lõpul teiselpool jõge, ei saanudki ma ööpimeduses linna pildistada:( Viimasteks piltideks jäidki vaated jõele, linnale ja jahtidele...
 Järgmisel päeval pakkisin asjad ja panin lennujaama poole ajama - tunne oli hea! Lend kestis umbes 5h ja õnneks ma tukkusin enamus ajast. Selleks ajaks oli mul ka teada, et lennujaamas mind 3 rõõmsat nägu ei oota, sest nad ei jõudnud oma asjadega Williamsis valmis ja minu pärast ei olnud mõtet ju 350km sõitu teha.
Kuna ma saabusin perthi keskööl, taksoga linna oleks läinud ca 40 dollarit pluss 26 dollarit ööbimine ja kõigi eelduste kohaselt oleksin ma kohe järgneval õhtul Belindaga Williamsisse küüti saanud, siis otsustasin hostelisse mitte minna ja valmistasin end lennujaama uinakuks. No mis mõtet on maksta pea 70 dollarit, et ööbida 1 öö linnas kui saad lennujaamas tasuta tukkuda ja järgmisel päeval 4 dollariga linna...ja pealegi kui sul veel raha ka ei ole eks:)

Ja nagu ma ennem mainisin, siis lennujaamas ei oodanud mind 3 rõõmsat nägu...mind ootas hoopis 4 rõõmsat nägu - Kaido, Brigita, Anni ja Margus (eesti poiss, kes Kaido juures Williamsis peatus). Nii toreda üllatuse tegid mulle! 1,5h pärast olingi jälle oma kodinatega Williamsi kodus tagasi!

Williamsis ootas mind imeline vaade meie rõdult ja
jätkusid lõpetamata õhtusöögid kõige toredma pundiga ever!

Kuna plaan oli Williamsist kohe-kohe lähipäevil ära minna, siis söögiks sai tehtud kõike mis külmkapis järgi oli. Tulemuseks tuli igal õhtul õige kodumaine toit;)
Williamsist lahkumine hakkas aga venima, sest Kaidol ja Margusel oli üks auto parandamine pooleli ja sada muud asja teha. Kuid kolmapäevaks saime asjadega valmis ja panime Perthi poole teele.

Siis eelmisel teisipäeval kui ma Williamsis olin, sain ma ühe vastuse oma kandideerimisele. Helistasin ja kokku sai lepitud minu esimene intervjuu!!! Juhuuu...Intervjuu aeg oli kohe kolmapäeval, seega Perthi saabudes otse töövestlusele:) Eriti mugav!

Kolmapäeval alustasime sõitu suht varakult. Brigita läks Marhusega oma teed - nemad võtsid suuna mööda läänerännikut põhja kuni Port Headlandini. Teel pidi ta ka Külli juurest läbi hüppama. Mis nüüdseks tehtud;) Hetkel on Margus juba kuskil Broomist edasi (suundub idakaldale) ja Brigita jäi oma saja kompsuga Port Headlandi lähistele veisefarmi oma farmitööd tegema. Töö pidi olema vist hobustega karja ajamine - unistuste töö Austraalias, kui oled hea ratsutaja! Mclaudi tütred või nii!

Mina, Anni ja Kaido oleme siiani Perthi kesklinna lähistel hostelis elanud ja tõelist bäkkeri elu nautinud. Magan ma Anni ja ülejäänud 8 tüdrukuga ühes toas, süüa tehes jagame kööki kõikide bäkkeritega kelle hulgas on punt itaalia poisse, kes päevad otsa ainult head ja paremat vaaritavad,
telksu vaatame jääkülmas laoruumis ja pesemas käime ühises vannitoas (privaat-boxid ikkagi või nii). Vot selline elu on meil siin nüüd üle nädala olnud - kõigega harjub või nii!

Siis ühel õhtul selgus, et Lady Gaga on linnas. Kaidol tekkis hirmus tahtmine kohale minna. Pilet oli 100 dollarit....min ütlesin EI, sest pangakonto näitas ühel arvel 3,21 dollarit ja teisel 2,41 dollarit. Seega matemaatiliselt ei oleks vist kuidagi välja tulnud. Kaido aga ikka tahtis minna, rääkis Anni ära ja ega siis ka minul muud üle jäänud... tegelikult oli plaan lihtsalt sinna sõita ja vaadata mis toimub. Ja et kui keegi värvas odavalt piletit müüb, siis ehk ka Gaga ära vaadata.

Sõitsime sinna aga terve igaviku
ja kohale jõudes oli Gaga juba täies hoos. Tegemist oli sellise Saku Suurhalli moodi kohaga. Muusika kostus välja
ja nii saimegi Gagat nautida:)
Ühel hetkel tuli aga Kaido meie juurde (ta oli kuskil eemal olnud vahepeal) ja ülatas 2 piletit - mismõttes? Mina siis lükkasin Kaido ja Anni uste poole ja palusin neil mulle pilte ja videosid teha:)
Ise jalutasin samal ajal Perthi suuremas kasiinos, tahtsin siidrit osta, sest hirmus janu tekkis, kuid rahakott viimaste kopikatega oli autosse jäänud...sel hetkel olin jumala närvis ja mõtlesin, et miks ma selline tüdruk ei ole, et mõnelt härralt jooki välja ei pigistà? No jah..lasin siis pea norgu ja hakkasin auto poole jalutama, seal oli mul vähemalt suur pudel vett:)

Aga kuidas töövestlus läks ja mis tööga on tegemist? Arvestades seda, et nüüdseks olen juba pea nädala autoga tööle käinud ja vahel ka kiirteedel ummikutes istunud,
siis võib öelda, et vestlus läks hästi! Mul oli kohe peale vestlust hea tunne! Sisetunne ütleb kõik, olen seda viimased 1,5 aastat (tegelikult kõvasti rohkem) järginud ja võin öelda, et see peab paika!

Ametinimetus on mul vist Barista/Waitstaff/Allrounder aga mina lisaksin sinna veel Cook ka. Nimelt töötan ühes äärelinna pisikese kaubanduskeskuse kohvikus (a la veerand Laagri Maksimarketist, kuid sama atmosfääriga) ja minu töökohustuste hulka kuulub korraliku kohvi tegemine, klientide teenindamine, kassa, koristamine, toitude ettekandmine, köögis söögi tegemine jne jne...kokka neil ei ole ja kõik tüdrukud oskavad tellimuste peale sööki valmistada. Kuna ma olin varem ju seal Roadhouseis köögis abitööline, siis oli mul väga hea ettekujutud menüüst ja kõigest mis seal kohvikus toimus. Kõik oli Williamsi BP Roadhouseile nii sarnane.

Proovipäevadeks oligi mul eelmine nädalavahetus (kõik päevad 3h) ja sellest nädalast olen täiskohaga tööl. Eile sai käidud veel kohvi tegemise koolitusel, kus õppisin nii palju uut!!! Meile tuleb kohvikusse uus kohvi mille maaletooja on Coca Cola...Grinders oli vist mark. Ja siis meile tehtigi Grindersi koolitus:) Nii äge.... ga teate, seal Coca Cola kontori koolitusklassis olles tekkis hirmus kontoritöö igatsus...hirmus!!! Nii tore oleks kontori toolil istuda, jalgu kõigutada, tooli siia ja sinna keerutada, kohvi käia võtmas, klaviatuuri klõbistada, telefoni otsas tähtsat nägu teha ja kolleegidega jutustada:) Mhmhm...sellised mu kontoriajad oli...no vahel tegin tööd ka:)

Ok, töö olemas siis järgmisena ju elamist vaja...hostelis ei ole ju elu! Aga see lahenes ka eile! Käisime tubasi vaatamas ja leidsime ilusa toa pisikesse majja minu töölt 5km kaugusele. Jesssss... nüüd pean endale ratta ostma ja ongi transpordi mure lahendatud...bussidega ma ei julge sõita...kunagi teen selle asja ära aga mitte veel. Ennem rattaga, panen rattale GPSi peale ja viuuuuhhhhh läinud ma olengi...saab ju nii eks? Ei saaa ju...mul rattal ei ole seda elektri auku...aga äkki mõni asjalik poiss ehitab? Et kui ma väntan, siis tekib elekter ja GPS saab sealt voolu ja viuuhhhhhhh kohal ma olengi? ( issi - sellel Kaido GPS-il ei pea aku rohkem kui 30sek vastu, sellepärast on vaja see auku panna) No vaatab seda asja...küll midagi välja mõtlen. No iPhone eks...aga mul ei ole ja mulle ei meeldi need i-d. Nõmedad...pikk jutt, sitt jutt. Aitab küll. Aaa..mainin ära, et mul on autot ka vaja...vahel kiikan kohalikku Auto24, CVkeskuse, Kuldse Börsi ja Soovi segu interneti lk-le...Gumtree siis:) Aga no ei ole midagi leidnud ja ega minust pole ka suurt auto ostjat...olen võimeline vist ilma rooli või rataseta auto ka ära ostma:)

Selgens, toimetan midagi...pakin või nii, homme ikkagi check out, et uude koju minna. Hahhaaa...sellega on ka veel üks lugu aga kirjutan sellest järgmisel korral:) Ja mul on parem olla nüüd! Olen natukene õnnelikum, tervem ja rikkam (nii raha kui sõprade suhtes)!

Jahedust siit sinna!

Thursday, June 28, 2012

Muru ei ole mujal rohelisem?

Maandusin esmaspäeval, 18.juunil, Gold Coastil ehk Kullarannikul. Mind lummas kogu sealne päikesepaiste ja soojus...tundsin, et mul on hea! Hosteli valik oli mul ka õnnestunud ja peatusin Trekkers Backpackersis - väike, hubane ja kodune hostel hästi toreda omanikuga.

Kohe esmaspäeval alustasin taas tervislikku eluviisi ja läksin kohalikke parke avastama. Umbes 10-15min kõndi ja jõudsin sillani mille alt läbi minnes sai alguse mitmu km pikk jalutusrada roheluses.
Park ja jalutusrada kulges mööda veepiiri, ilm oli soe ja päike paistis - mida rohkemat võid sa tahta? Kogu see rohelus ja ümbritsevad pilvelõhkujad olid nii ilusad...
 Järgmisel päeval otsustasin siis ära käia põhilises rannas - Surfers Paradise!
Ilus oli, peaaegu nagu piltidel...pistsin varbad liiva ja läksin omale kohta otsima. Kohta kus saan rätiku liivale panna ja siis seal lihtsalt lesida ja oma kohvi juua. Uskuge mind, koha otsimine oli seal raske... Miks raske? Sest päike läheb koguaeg peitu, kõrghoonete taha... siis tõuse jälle püsti j liigu edasi. Niiviisi vahetasin oma asukohta vähemalt 6x ja iga 10 min tagant:) Vot sellised lood siis Surfers Paradise´is!
 Mingi hetk hakkas mul aga päris jahe ja päike oli päris peitu läinud...nii et jalutasin vaikselt mööda vee äärt tagasi, et seejärel kuni transpordi saabumiseni (tasuta hosteli buss) linnapeal jalutada.
 Linn on ilus! Jalutades tunnetad kõikjal luksust ja rikkust.
 On poode, baare, pubisi, restorane, hotelle - leidub kõike! Kujutan ette, et kui on turismi tipphooaeg, siis on sealne melu lõputu...praegusel ajal oli aga seal vaikne, talv ju ikkagi või nii:)
Ühesõnaga tegelikult sel hetkel kui ma juba Surfers Paradises olin, teadsin ma, et järgmisel päeval sõidan Brisbanei. Tagasi hostelisse jõudes bookisin oma bussi ja kolmapäeva pärastlõunal olin juba Brisi poole teel... miks? Tundus, et pean minema, Surfers Paradise oli liiga rahul - mul oli tööd vaja! Muidugi sealne hostel pakkus mulle receptionisti tööd, kuid seda vaid elamise ja väikese taskuraha eest. Praegusel hetkel mõtlen, et oleksin äkki pidanud vastu võtma, vähemalt oleks midagigi alustuseks olnud... aga mis läinud see läinud...

Brisbanei jõudes oli tunne hea, jällegi vedas hosteliga - Brisbane Manor Hotel! Mitte just tüüpiline bäkkeri peatumispaik. Tegu on pigem motelli kui hosteliga, kuid nad pakuvad bäkkeritele 20 dollari eest (mis väga ok hind) ka narivoodeid. Mul vedas veel eriti, sain endale neljase tüdrukute toa, telksu, külmkapi ja oma kraanikausiga - jeiiiii! Ja olen siin olnud juba üle nädala, üksinda - jeiiiiii...

Aga elu ei olegi tegelikult siin nii ilus, minul vähemalt... kohe samal õhtul tuli mulle haiguse poiss kallale. Poisi sain endale vist kaasa Gold Coasti hostelist, sest seal oli minu toas 2 haiget tüdrukut ja kuuldavasti pidi siin mingi viirus ringi liikuma. Nüüdsest olengi siis üle nädala juba haige olnud.

Üksinda, haige, töötu, rahatu, vihma sajab ja üleüldse on must masendus peal iseloomustab mind praegusel hetkel. Jah, eks ühel hetkel pidi see saabuma - ei ole siin East Coastil (või siis loe Austraalias) see muru midagi nii roheline kui kõik räägivad!

Eks jah kõik on sinu enda teha, ise kujundad oma elu...mida külvad seda lõikad eks. Aga jah, hetkel on mul kõik maailma halvimad asjad korraga kuklas ja see ei ole kohe üldse hea tunne. Williamsist põgenesin, sest tahtsin üksinda olla, vajasin ruumi olla ja hingata, kuid nüüd...tunnen, et mul on sõpra vaja, tuge...üksi on paha. Üksinda ei ole jõudu, eriti kui väljas koguaeg vihma ka veel sajab eksole...phhhhhh!

Tööd ei ole haiguse tõttu ka saanud otsida, olen vaid netis kandideerinud - 30+ kuulutusele, kuid ei miskit...ja see viib veel rohkem tuju alla - keegi ei taha mind:( Mis mul viga on? Mis juhtus?

Ja siis nüüd ühel päeval kui vedasin end välja, ikka köhides, vihmas, okemaik suus, et pean tänavalt tööd otsima....mõtlesin, et milleks mulle see? Miks ma pean siin olema? Miks? Et mis ma sellega siis taotlen kui endale Brisbanei linna töö saan? Üksi olen ikka...ok uued tuttavad tulevad....aga mis vanadel viga? Blaaa-blaaa-blaaaa...

Sel hetkel otsustasin, et lähen koju tagasi. Aitab sellest pullist, et lähen suurlinna õnne otsima. Tagasi Perthi, tagasi koju...Perth on mulle armas ja turvaline. Ehk lähen sinna mugavusest, laiskusest...et mul oleks lihtsam? Võimalik...aga ma tunnen, et olen väsinud...ei viitsi pingutada. Mitte, et ma seda siin nii väga teinud oleksin...aga noh, ei viitsi. Tegelikult tahaksin ma üldse lapsi teha ja kohe üldse ei tahaks enam tööle minna. Vot nii! Aga noh, eks elu ongi nii, tõusud ja mõõnad... hetkel veel otsin ju seda oma kohta, kohta kus on nii hea, et üldse mujale ei taha. Ei tea kas leian selle? Või olen juba leidnud? Ei tea, aga elu on seiklus ja tegelikult on ju hea olla Traveller...sa võid iga kell oma kotid kokku panna ja minna - seda uut kohta ja seiklust otsima! Aga samas... see on ka väsitav, hirmus väsitav...Teate, ma olen siin üle nädala üksinda olnud, iseenda mõtetega ja ei tea enam mida räägin, nii et ärge kuulake, lugege vms....

Laupäeva öösel vastu pühapäeva maandun Perthis. Lootuses, et mul on lennujaamas vastas 3 kallist ja rõõmsat nägu... ja jätkuvalt loodan, et äkki ikka Perthi muru on rohelisem:)