Sunday, September 18, 2011

Kodutu

Peale lehmadega möllamist sain ma veel kahel korral poistele appi minna ja ATV peal karja ajada. See asi mulle istub, sest oled liikuri peal ja seda nad üldjuhul kardavad. Ja pealegi karja ajades on nad nö vabaduses ja nii kergelt hulluks ei lähe:) Aaaa...ja no karja ajades.... ajasime Thomasega seda kahekeisti. Thomas juhtis karja tsikliga ja mina ATV´ga lükkasin karja tagant. Ja siis pead selle ATV´ga nö slaalomit sõitma ja lehma kes maha jääb edasi sudima. Üldjuhul hakkavad nad mootori häält kuuldes kohe end kiiremini liigutama. No aga siis eks, mul oli seal üks täielik tohmakas lehm. Ma pole elu sees vist nii karjunud....no lehm ei liigu, aeglaselt loivab...tundus selline vana ja väeti ja pealegi tal olid vist kõhuprobleemid. Igatahes terve tee sittus mul ees ainult. Võisin talle ATV´ga täiesti tagumikkus kinni sõita, kuid kiiremini ikka ta end ei liigutanud. Korraks ehk tegi paar kiiremat liigutust, kuid see oli ka kõik. Ja siis kui temast natukene eemale läksin jäi ta seisma ja hakkas urineerima...prrrrr. Mis tal viga oli? Lõpuks otsisn maast kaikaid, et talle nendega virutada, kuid ikka mitte mõhkugi. Hullumaja, ma ei jõudnud ära oodata millal lõpp käes, sest mu närvid hakkasid üles ütlema ja hääl ära kaduma...

Thomasel kiiksatas vahepeal pähe idee, et hakkaks igal õhtul tennist mängima. No siis ühel õhtul mängitigi, Thomas ja Rhett. Siis teisel õhtul mängisime paaris, Thomas Rhett´iga ja mina Hannah´iga. Seejärel mängisime üksikult, et võitja mängib järgmise mängijaga ja nii kolm raundi. No mina ja tennis? Sellest ma ei räägi. Võite ainult ette kujutada kuidas kõik itsitasid. Mina põhimõtteliselt ootan, et pall minu reketi vastu põrkaks. Samal ajal Hannah karjub, et no Eiva, jookse nüüd natukene, püüa palli. Mängisin kaks mängu Thomasega, kes praktiliselt terve mängu vältel seisis ühe koha peal, sest ma olin nii lootusetu. Ja viimase mängu mängisin Rhett´iga. See läks juba päris hästi, sain pallile pihta ja päris pikalt. Kuigi jah, mängul kiirus puudus, sest keskendusin vaid pallile pihta saamisele, mitte löögile endale. Aga fun oli. Kõik saime kõhutäie naerda ja tuju oli hea. Ja siis kukkuksin ka kaks korda. Ühel korral oli Peyton reketi keset platsi maha pannud ja nikastasin seal jala ära. Teisel korral käisin lihtsalt tagumiku peale:S Ja selle jala nikastamisega oli veel selline lugu, et vähemalt 3 päeva oli jalg nii valus, et korralikult käia ei saanud. Järgmisel päeval ma igatahes ei saanud üldse käia ja Hannah andis selle päeva mulle vabaks. Vedelesin niisama ja tegin mittekuimidagi.

Septembrikuu esimesel nädalavahetusel märkasin, et Hannah on imelik. Küsisin veel, et kas kõik on korras, kuid tema ainult, et jajah, lihtsalt paha päev. Järgmisel päeval oli ta jälle imelik ja lõpuks verandal istudes ütles ta mulle, et tal vist kukkuks laps ära, sest hakkas veritsema. Ja tol päeval oli see veel väga hull olnud. Hirmus lugu, ta nii ootas seda ja oli selleks valmis. Esialgselt pidime me teisipäeval lastega linna arstile minema, kuid nüüd ta otsustas, et läheme juba esmaspäeval linna. Et siis ta saab kohe hommikul haiglasse kontrolli minna, öö veedame Charters Towers´is, teisipäeva hommikul läheme lastega arstile ja seejärel sõidame Townsville´i, et sealt aeda istutamiseks lilli ja igasuguseid taimi osta.

Kui me esmaspäeval, 5. septembril, Charters Towers´isse jõudsime, siis suundusime otseteed haiglasse. Hannah oli väga närvis ja kartis mis teda ees ootab. Mina jäiin lastega autosse ja tema jooksis kärmelt sisse. Mõne hetke pärast ta helistas ja teatas, et tal läheb arvatavasti terve igavik ja mingu mina lastega Mäkki lõunatama. Mäkki minek pidi meil jala toimuma, sest autol oli järelkäru taga ja sellega ilge jant ju parkimist leida. Haaran mina siis lapsed, lukustan auto ja katsun nii igaks juhuks, et kas läks ikka lukku... ei, auto uksed avanevad. Hmmm...lukustan veelkord, katsun kiirelt ja siis nagu on lukus. Aga süda ei anna rahu ja katsun veelkord – plõks ja uks avaneb. Hmmm.... siis siblin ümber auto, lukustan ja katsun, lukustan ja katsun...küll puldist, küll ukselingil olevast nupust. Ühe poole nagu lukustab ja siis kui teist poolt lähen katsuma, siis teine pool avaneb...Hmmm...aru ei saa mis värk on. Äkki asi on treileris? Sest kõik uksed olid korralikult kinni, isegi ükski aken ei olnud praokil. Peytonil käskisin sel ajal kõnniteel kükitada ja Temperance´i hoidsin samal ajal kui ümber auto tiirlesin süles. Kestis see trall oma 10min ja tundsin end seal ümber auto tiireldes jube kummaliselt. Ime, et keegi mulle varge pähe politseid ei kutsunud. Igatahes otsustasin puldist auto veelkord lukustada ja lihtsalt minema kõndida.

Mäkk asus lastega kõndides nii oma 7min kaugusel. Tellisime eined, istusime maha ja hetke pärast nõuab Peyton WC külastust. Oehh, toit oli kõik laual ja kui me nüüd WC´sse läheme, siis kindlasti keegi tuleb ja koristab meie lõuna ära. Haaran siis Tempy sülle, muidugi selleks puhuks pean ta toidust eemdaldama, mille peale ta röökima pistab, ja suundume WC-sse. Kui Peyton oma häda teeb, siis lähen korraks meie lauda kontrollima ja nagu ma arvasin, siis tädi korjab usinalt meie toitu kokku. Lähen siis juurde ja ütlen, et sorry aga me pole lõpetanud, läksime vaid WC-sse. Tädi kohkub ja ütleb, et ja-jahh, seda ma siiin vaatasin, et te pole toitu puutunudki, ma siin panen natuke lihtsalt koomale, et linnud kallale ei tuleks. Yeah right! Pissil käidud jätkasime lõunatamist. Mina olin muidugi terve selle aja jumala närvis, et auto on lukustamata. Ei lubanud isegi Peytonil Mäki mänguväljakule minna. Peale sööki kiirustasime siis ruttu auto juurde tagasi. Mina hoidsin hinge kinni, et see veel seal oleks. Juhuuuu...auto oli alles! Autoni jõudes katsun uksi ja no kurat, ikka lukust lahti...

Hiljem Hannah´ile seda lugu rääkides hakkas ta naerma. Sellega pidi see lugu olema, et kui sul on võti käes ja lähed katsud uksi, siis automaatselt uksed avanevad, et võti annab signaali. Tore lugu küll...tegelikult olid siis terve see aeg ikkagi uksed lukus:)

Kuna me jõudsime Mäkist nii varakult tagasi, siis otsustasin lastega lihtsalt linnas ringi tiirutada. Auto taga oleva treileri tõttu oli see aga küllaltki ebamugav. Mõne hetke pärast helistas Hannah ning oligi aeg ta haigla juurest peale võtta. Targemaks ta seal suurt ei saanud. Haiglast saadeti ta teisipäeva hommikuks Townsville´i haiglasse, kus talle pandi aeg ultrahelisse. Jah, Charters Towers´i haiglas see võimalus puudub...nii, et järjekordselt me plaanid muutusid. Hannah tühistas teisipäevase laste arstiaja, ehk siis lükkas selle edasi ja pidi ise teisipäeva varahommikul Townsville´i sõitma.

Öö veetsime me apartment stiilis motellitoas. Mina tudisin lastega eraldi toas ja Hannah tudis eestoas. Hommikul lahkus tema juba kuskil 6 paiku. Mina pidin siis lastega lihtsalt motellis hängima kuni Hannah tagasi tuleb. See pidi juhtuma nii 12-13 ajal.

Motellis me siis olime niisama. Peyton vaatas multikaid ja mina müttasin Tempyga. Ta on nii armas, üks armsamaid beebisi ever! Ja nüüd kus ta veel kõnnib on ta ekstra nunnu. Ja oma roosade ruuduliste traksipükstega meenutas ta mulle tegelikult Karlsson katuselt:) Üleüldse on teda armas jälgida – kuidas ta avastab uusi asju,

kopeerib sinu tegemisi ja esitab sulle totraid nõudmisi. Tegelikult on lapsed vist toredad. Ei, ei...toredad lapsed on toredad;)

Hannah tuligi lõunaks tagasi. Jah, laps oli ära kukkunud ja kõik kenasti välja tulnud. Kuna ennem ta ei olnud päris kindel, siis nüüd oli tal süda rahul ja ta sai jälle rahulikumalt hingalt. Mõne aja pärast läksime sööma ja tahtsime ka kinno minna, kuid see oli suletud ja siis sunndusime tagasi motelli. Hannah tahtis natukene pikutada ja ütles, et ma võin autoga tiirutama minna kui tahan. Seda ma siis nii umbes 1,5h tegingi. Sõitsin lihtsalt linna ja jalutasin seal natukene ringi. Üheks ööks jäime me veel Charters Towers´isse. Õhtul pidi ka Rhett helikopteriga sinna lendama ja ööseks jääma. Hmmm...terve perega ühes mottelitoas, tõotas huvitav öö tulema. Mingi viie paiku läks Hannah Rhett´ile lennujaama järele ja tagasi tulles ulatasid nad mulle kingituse – minu oma toa võti! Mõnus, sain terveks ööks endale täiesti oma toa! Järgmisel hommikul läksime meie Hannah´i ja lastega Townsville´i ja Rhett jäi linna asju ajama kuniks ta helikopter teeninduses oli. Meil asjad aetud – lilled ostetud ja hulgilaost söök ostetud, alustasime tagasisõitu Charters Towers´isse, et seal siis veel poest viimased ostud teha ja tagasi koju sõita. Linna jõudes oli Rhett ikka veel seal ja selgus, et tema kopter ei saagi täna valmis. Otsustati siis veel üheks linna jääda. Hirmus! Tundsin, et tahan koju, tahan tsivilisatsioonist ära, tagasi Lolworthi mugavustesse...motelli leidmisel aga tekkisid meil raskused, sest kõik kohad olid broneeritud. Lõpuks siis leiti üks motell ja üks tuba 3 üheinimese- ja 1 kaheinimese voodiga. Tore, selle öö veetsime siis kõik ühes toas nagu üks õnnelik perekond. Õhtust otsustasime süüa umbes kaheksa ajal. Otsustasime pizza kasuks. Peale kümne minutilist pizza valikut selgus, et mõlemad pizza kohad on juba kinni. Üks suletud, sest neid rööviti ja teine lihtsalt ajutiselt kinni. Mismõttes suletud, sest teid rööviti? Kas jahu ja sink varastati ära? Aru me ei saanud. Siis mõtlesime, et ok...võtame söögi motellist. Aga võta näpust, köök oli suletud. Jääme ilma õhtusöögita? Viimane variant oli Red Rooster´ist kana ja friikad. See oli õnneks avatud ja söönuks me saim. Õhtusöök ei olnud kõige maitsvam, kuid elasime üle.

Järgmisel hommikul, neljapäeval 8. septembril, ajasime veel linnas asju, võtsime igasugu Rhett´i kola peale, viskasime ta lennujaama, sest ta kopter oli valmis, tegime toidushopingu ja asusimegi tagasiteele Lolworthi. Tunne oli hea, enam ei olnud me kodutud!

Saturday, September 17, 2011

Lehmadega

Neljapäeval, 25. augustil, läksin siis poistega aedikutesse lehmadega möllama. Kõigepealt tuli veepritsid tööle panna, et maapind märjaks saada. Maapind piserdatatakse märjaks, sest vastasel juhul on aedikutes olev tolm tappev ja on võimatu tööd teha. Pritsid jäid tööle terveks ajaks, mil me seal olime. Järgmisena tuli eatud hulk lehmi suuremast aedikust väiksemasse ajama. Mina siis kõndisin seekord lihtsalt kaasa ja vaatasin kuidas poisid kätega vehkisid, kargasid, jooksid ja jämedal häälel "Hoiiii, hoiiii, hoiiiii..." karjusid, et lehmad liikuma hakkaksid. Kui lehmad järgmised aedikus olid, siis tuli nad sealt jälle järgmisesse ajada ja siis sealt omakorda järgmisesse veel pisemasse, kuhu mahtus oma 10 lehma ja kus lõpuks pidi Rhett seisma, et neid sealt siis ükshaaval väravast välja ühte pisikesse aedikusse ajada. Sel pisikesel aedikul oli omakorda 6 väravat pluss siis see kust lehmad sisse lasti. Ja minu ja Thomase tööks oli vastav värav avada. Väravate avamine toimis ühtede torude tõmbamisega. Meie nimelt seisime kõrgemal platvormil kuhu ulatusid kõik 6 toru, mis olid väravatega ühendatud. Ja siis kui sa toru tõmbad enda poole, avaneb vastav värav. Tööks oli lehmade sortimine ehk "Drafting". Lehamd tuli sortida: Fat cows (Paksud lehmad), Second´s ( teisejärgulised, kes lähevad hiljem veel sortimisele), Wet Cows (piima täis udaratega lehmad), Calves and Poddies (-Calf ehk väikesed sündinud vasikad, Poddy - vasikad, kes on kaotanud oma ema), Dry Cows (kuivad lehmad ehk kel enam pole piima), Weaners (suuremad vasikad, kes pole enam Calf vms) and Neibor´s (Need pidid minema teise farmi). Rhett siis lasi ükshaaval lehmi väravast sisse ja hüüdis nime kuhu värvasse see lehm pidi minema. Värvad viisid siis jällegi uude aedikusse. Minu tööks oli avad Fat Cows, Second´s ja Wet Cows. Ülejäänud väravad olid Thomasel. Vahel kui avasid värava, siis lehm ei tahtnud sealt sisse minna vaid puksis end vastu teisi väravaid või passis seal niisama. Siis tuli väravatega kolistada ja suht tihti Thomas karjus lehma peale, et see liikuma hakkaks. Vahel aga juhtus nii, et mitu lehma tuli korraga sisse, näiteks kolm, ja igaüks pidi erinevasse aedikusse minema. Siis tuli seal väravatega mängida, et iga lehm õigesse auku läheks. Vot selline nägi välja Drafting ja tegelikult see päris meeldis mulle, ei pidanud vähemalt lehmade eest ära jooksma. Ja siis kui lehmad jälle Rhett´i lähedal aedikutes otsa said, siis tuli neid suuremast aedikust juurde ajada ja töö võis jätkuda.

Oma esimesel tööpäeval lehmadega nägin ma vähemalt kuute olukorda nimega "Mad Cow" ehk "Hull Lehm". Ühel korral ei tahtnud üks lehm teisega järgmisesse aedikusse minna ja jooksis nagu hull ringi. Ja kui Thomas ja Rhett talle lähemale jõudsid, et teda õiges suundas ajada, siis tahtis rünnata. Teisel korral oli üks hull pisikeses aedikus koos Rhettiga ja hakkas teda puksima, Rhett muidugi hüppas eest ära ja ronis aia otsa. Kolmandal korral tuli üks hull seal pisikeses aeikus kus on väravad koss Rhett´iga ja hakkas teda seal ründama. Siis võttis Rhett nendest väravate torudest kinni ja tõstis ennast kätega üles, et lehm talle pihta ei saaks....jne...tegelikult päris hirmus. Nii, et minu lehmade kartus on õigustatud.

Seal seda Draftingut tegime lõunani. Siis pidime kõige suuremast aedikust kõik lehmad järgmisesse aedikusse ajama. No see oli keeruline. Poisid jooksid ja karjusid ja vehkisid...ma siis proovisin ka aga ei tulnud see kuidagi välja. Minu lehmade ajamine nägi välja nii: Ave seisab keset aedikut, vaatab lehmi, lehmad tulevad tema poole, Ave sositab vaikselt" "Go away Cows" ja üritab kätega mingeid liigutusi teha, lehmad tulevad ikka tema poole, Ave taganeb....jne. Samal ajal vaatasin, kuidas poisid jumala närvis olekuga ringi jooksevad, lehmad ei taha järgmisesse aeikusse minna. Sellega on see lugu, et kui üks läheb, siis teised järgnevad, kuid see üks ei tahtnud kuidagi sisse minna. Peyton oli ka meiega kaasas ja tema ootas värava taga. Ta muutus seal aga kärsituks ja kuna Rhett nägi, et ma olen suht lootusetu lehmaajaja, siis palus ta mul Peytoniga olla - jumal tänatud! Meie siis Peytoniga vaatasime kogu seda ajamist värava tagant. Poisid ikka jooksid, vahepeal Thomas oli jumala närvis, võttis maast muda või kive ja viskas lehmade poole, siis vahepeal lõi jalaga (õhku) ja lihtsalt hakkas enda mõistust kaotama. Nii juhtub, kui lollid lehmad ei taha liikuda, kuid sina üritad neid kõigest väest liikuma panna. Lõpuks ei aidanud muu kui Rhett läks tsikli järgi, ega lõpmatuseni ei jõua seal aedikus muda sees joosta ja karjuda. Tsikliga oli ka tükk tegemist, kuid lõpuks said nad kõik lehmad järgmisesse aedikusse. Seejärel jätkasid poisid Draftinguga ja mina pidin sinna kõige suuremasse aedikusse tagasi minema, et üks piserdaja maapinna sees oleva toru otsa lükata, et see tööle hakkaks. Oli see alles tegemine. Lõpuks kui selle tööle sain, oli läbimärg ja minu imeilusad saapad paksu muda täis:(

Peale lõunat mina enam tagasi ei läinud. Mul paluti Hannah´iga koos nende teise valdusesse minna, kus pidid ehk mingit kemikaalid olema. Mina pidin kaasa minema, sest kuna Hannah on rase, siis tema ei saa neid tõsta. Ja no tunnistagem ega minust suurt abi seal lehmadega möllamisel ei olnud. See Drafting on tegelikult kahe mehe töö. Üks ajab lehmi väravast sisse ja teine avab väravaid. Mulle anti seda asja lihtsalt proovida.

Kui me Hannah´iga kemikaale läksime otsima, mida seal ei olnud, siis ütlesin talle kui halvasti end tunnen. Et ma olin täiesti lootusetu lehmaajaja, sest kardan neid. Ja tundsin muret, kui ma pean nüüd iga päev poistega olema, siis kas nad ikka tahavad mind siia kuni oktoobri keskpaigani. Nad saaksid ju minu asemele asjaliku lehmi mitte kartva noormehe võtta. Ütlesin, et see drafting mulle meeldis ja muidu on kõik tore, kuid lehmade ajajat minust ei saa. Hannah naeris ja ütles, et ma ei mureteks. Rääkisime veel asjadest ja lõpuks ta ütles, et küll me sulle tööd leiame. Mõned päevad aitad siin mind. Siis kui poisid karjatamise lõpetavad, siis lähed vahel mootorsaega jälle möllama või traataedu parandama. See kõlas hästi, kuid siiski tundsin end halvasti. Sest järgmised päevad olin kodus ja tundus, et Hannah peab mulle tööülesandeid välja vägistama. Kuidagi kasutu tunne oli, tundsin, et tahan siit ära, tahan koju, tahan midagi uut ja huvitavat, tahan jälle kasulik olla...see tunne kestis paar päeva (õnneks) ja ühel hetkel oli see lihtsalt kadunud ning tundsin end jälle hästi ja õnnelikult:)

Aaaa ja miks me neid kemikaale käisime otsimas? Nimelt meie aedikute juures olevast kuurist oli keegi kemikaalid ära varastanud. Kui Rhett selle avastas oli ta maailma närvis. Ta ütles, et see on nüüd kolme kuu jooksul juba kolmas kord, kui see on juhtunud. Need kemikaalid on lehmade jaoks (ma täpselt ei tea mis nendega tehakse, a la pestakse neid vms) ja need on hirmkallid. Neid oli seal vist mingi 6 kanistrit olnud ja koguväärtuseks ca 20tuhat dollarit. Pole ime, et Rhett närvis ei olnud.