Saturday, November 27, 2010

Trussikutega poiss

Rääkida oleks nii palju, kuid kirja panna ei ole midagi...selline see meie elu siin on:) Ka päevad on jätkuvalt suht vennad...

Päevad läbi me muud ei tee, kui ärkame, sööme, käime tööl, puhkame, jalutame ühele poole tänavat ja siis teisele poole tänavat, teeme end ilusaks ja läheme jälle tööle kus vastame iga päev küsimusele: „Mis te täna huvitavat tegite?“ või siis kuuleme lauset: „Ma nägin teid täna jalutamas!“ :)

Maandusime Lake Garce´i nädala eest neljapäeval. Kohe reedel olime me mõlemad baaris tööl ja tol õhtul oli väga kiire! Nagu väga kiire! Kuna nädala sees on hirmus vaikne, baari külastavad vaid vanemad härrasmehed, siis ootasimegi pikkisilmi saabuvat nädalavahetust.

Eile oli siis reede ja nagu näha oleme elus ja terved – ehk siis suurt möllu ei toimunud. Mina lõpetasin töö kell 21.30 ja nagu plaanitud siis sättisin end baaripukile nagu viieline istuma :) Kohe sattusingi 3 poisi juturingi. Nimesid ma muidugi ei mäleta...aaa, üks oli Brett, sest ta kirjutas mulle oma numbri. Brett meenutab sellist ehtsat inglise või iiri härrasmeest, kes on veits punaste juuste ja lumivalge nahaga. Üks noormeestest oli ilus kiilakas poiss, kes üllatus-üllatus oli alles 19 ja siis üks oli hästi armas, popikas ja natukene pudistav turris juustega noormees...kõik nad olid väga sõbralikud ja jutukad. Nemad peatusid üle raudtee Caravan pargis ja on linnas sellepärast, et nad puurivad/kaevavad või otsivad midagi. Ühesõnaga töötavad mingi firma heaks ning käivad mööda austraaliat maa seest mingit kraami otsimas. Igaljuhul lahkesti osteti mulle veini ning ühel hetkel läks asi juba kokteilideni.

Poistel oli bossu ka - ta lahkus üsna varakult. Kui bossu arve ära maksis, siis poisid küsisid Ave nr 2-lt, et palju bossu arve oli. Poistel oli nalja kui palju, kui kuulsid et arve oli mingi 140 dollarit olnud...need itsitasid, et ahh me panime jumala palju jooke tema arvele, et tavaliselt meil mingi 30 dollarit arve. Ma siis naeratasin ja ütlesin, et no oodake oma arve ka ära...ja ohh seda nalja...järjest hakkas tulema: 75 dollarit, 112 dollarit ja mingi 100 veel :D Hästi poisid panevad...Igaljuhul poisid lahkusid kenasti kell 12.00 – hommikul 4.30 oli neil vaja ju ärgata! Igaljuhul nad on siin veel mitu nädalat, ja suure suuga lubati ming ka ekskursioonile viia – mingit suurt auku vaatama, mis on ääreni vett täis ;) Eks näis.

Kui poisid ära läksid, siis kutsus üks teine noormees meid enda juurde „peole“. Muidugi olime nõus, olime ju terve igaviku reedet oodanud! Poisid ootasid meid kenasti väljas ja peale Ave tööpäeva marssisimegi oma esimesse Aussi koju! Teepeal jäi mul silm ühele noormehele, kellesse ma juba eelmisel päeval armusin :D No esimene wow poiss keda ma siin linnas näinud...aga deem, see keeras mingi tüdrukuga mujale tänavale ja peale minu küsimust, et kus nemad lähevad öeldi mulle, et nad on pruut ja peika ning lähevad oma asju tegema....deem ma ütlen. Pean ikkagi trussikutega poisiga leppima :D

See trussik meil Avega inside joke – siin käib üks poiss kellel on lühikesed püksid nagu trussikud, siis jalas on paksud sokid ja varbavahe plätud...no worrries!

Igaljuhul maja oli selline poissmeestekas ja kohal oli paar noort – nii mingi 7 äkki. Üks nendest oli meie kokk Steven, kes on 25 – kõik ülejäänud olid seal mingi 18, 19...elamus! Sai natukene tantsitud ja tantsu vaadatud. Kusjuures poisid panevad väga hästi, ega neil siin vist muud polegi teha, kui kodus tantsida:D

Koju tagasi tulime aga punaste keeltega (ala bacardi breezeri töö) Niih...kuulen allkorruselt mussi, peaks vist uurima, mis seal toimub:) Igaljuhul homme lähen vist Trussiku ja koka Steveniga Trussiku vanemate farmi. Seal on lambad ja sead ja...ei teagi rohkem, eks näis! Igaljuhul mul saab homme oleme teistmoodi päev ja ma olen väga erutunud!

Ciao!

Sunday, November 21, 2010

Kõik päevad on vennad

Nüüdseks oleme mõlemad juba 3 päeva tööl käinud ning vist ka kõik kohalikud näod üle vaadanud. Töö on meil vist ka enamvähem selge, tahab lihtsalt natukene harjutamist ning peagi oleme baarileti või toiduluugi (sealt võtame söökide tellimusi) taga nagu kalad vees.

Üldjuhul töötame me eraldi, ehk siis üks alustab hommikul ca 11.00 esimese baari ja tagumise baari koristamisega ning sätib avamiseks kõik valmis. Teisel on vaba kuni 16.00-ni või 18.00-ni, oleneb kuidas graafikusse on pandud.

Baari koristamise alla kuulub ka wc-de koristamine ja wc koristamise alla kuulub ka meeste (pissi)rennide pesemine - päris äge elamus kas pole? Hommikul esimene tund rahmeldad kogu selle küürimise ja imemisega end päris higiseks ning siis käppelt baari uksed lahti, et õlu saaks voolata.

Hommikune vahetus on siis kuskil lõunani tööl, mil tuleb omanik Steve ja vahetab su välja. Sellele järgneb meil ühine lõuna, milleks on seni olnud hiigelsuur võileib. Lõuna peame endale ise valmistama! Siis on meil mõlemal koos paar tundi vaba, mida saame sisustada kas toas passimise või bassu külastamisega. Nagu te teate, siis lõunale järgneb õhtusöök. Õhtusöök on meil alati nimeliselt külmkapis ootamas - Ave 1 ja Ave 2. Õhtust sööme enne vahetuse algust ca 17.30 ajal, et siis jälle kõik söödud kraam maha joosta. Toidud on meil siiani olnud nagu wow – poole taldriku suurune liha või kana ja seal juures siis juurikad vms. No kõhu saab sellest nagu mõnusalt punni. Eile just küsisin Steve´i (koka nimi on ka Steve) käest, et kas ta tahab meid paksuks sööta, sellepeale tegi ta üliõnneliku žesti ja ütles jesssssss! Kõht punnis siis tormab üks baari ja teine kööki. Baaritöö on nii nagu ikka – sebid ees baaris, bottle shopis ja tagumises baaris. Omanik Steve on alati kuskil läheduses ja paneb ka ise käe külge. See kes alustab köögis, teeb ettevalmistused tagumises baaris – paneb tuled põlema, valmistab ette salatilaua, kust inimesed endale ise salati tõstavad ning kahvlid ja noad võtavad. Kui ettevalmistused tehtud, siis avad köögis toiduluugi ning oled särava naeratusega valmis tellimusi vastu võtma. Põhimõtteliselt oled nagu toidutädi seal luugi taga. Igalujuhul on see haige süsteem, toit tellitakse luugist ja jooke tellivad kliendid kohe ruumi teises otsas olevast baarist – no miks ei võiks seda luugi osa vahele jätta ja kohe baarist tellida? Ei tea, öeldakse ju, et austraallased on veits veidrad eks...

Tellimusi võttes annad kõikidele laua numbri ning seejärel viid tseki kokale, kes siis toidu valmistab. Vahepeal pead veel kokale taldrikud ette valmistama – paned taldrikule ühe ruuduliseks lõigatud porgandiviilu ja ühe pisikese oksa peterselli:). Siis pead kokale veel midagi ette valmistama, mis meil veel päris selge ei ole – no nt tood sügavkülmast kana, sulatad selle mikros üles, siis kalale paned kastme valmis jne. Vahepeal pead nõusid pesema (nõudepesumasin puudub!) ja siis kui kokal toit valmis, viid selle lauda. Muidugi tuleb ka laudadelt mustad nõud ja klaasid ära korjata.

Köögis olija lõpetab oma tööpäeva umbes kell 21.30 ja võib rahulikult baarist ühe drink´i võtta ning seejärel üles põõnama minna. Baari oma lõpetab aga alles ca 12.30, mil on baar koristatud ja inimesed välja aetud. Graafikus oleme me siis vahetuses, ehk siis kord on üks baaris ja kord üks köögis söögitädi. Aaa...tippi siin ei jäeta, unustatakse ainult raha leti peale ning sellepeale ütles omanik, et kõik mis õhtu lõpuks vedeleb on teie – sellejaoks on isegi mingi tissidega anum. Esimesel ühisel õhtul teenisime kokku peaagu 20 dollarit, mis on siis 10 dollarit näkku – jesss paari päeva bassu raha teenitud!

Niih....loodan, et suutsin kuidagi meie tüüpilised tööpäevad kirja panna. Ega tulevikus ei ole mõtet sellest enam vahutada – siin on kõik päevad vennad!
Mis veel? Ega selle kolme-nelja päevaga ei olegi meil siin midagi juhtunud – sisseelamisprotsess on alles käimas! Pilte veel suurt ei ole, kuid küll nad tulevad – eks lisan luugi ja baari pildid siia samasse postitusse, siis läheb tekst ja pilt kokku:)

Inimesed on siin sõbralikud , leidub siin nii noori kui vanu, viisakaid kui ka natukene perverssete naljade tegijaid (naljast aru ei saa, kuid võib vaid eeldada, et ega seal suust midagi tarka ei tule). Ise ma muidugi imestan, et kuidas inimestel nii palju raha on? Uskumatu, tulevad kell 12 baari, istuvad siin mingi paar tundi, joovad vähemalt 7-8 õlle näkku (ehk isegi rohkem), õlle hind on üldjuhul 4 dollarit (perthis oli vist isegi 10 dollarit) ning siis tulevad õhtul mingi 6-7 jälle baari tagasi. Tundub, et palavuse tõttu inimesed siin vist lõuna ajal tööd ei tee, sellepärast oma aega baaris sisustavadki. Aaa...vahepeal nad panustavad hobuste võiduajamisse ka! Sellega mängivad ka päris kopsakaid summasid maha. Selle masinaga peame me ka toimetama – klient skännib pileti, meie vajutame üldjuhul next nuppu ja siis vastavalt selle mis masin ütleb, anname või võtame raha – kerge!

Kui inimesed palavusega ei tööta, siis ega nad palavusega ka ei liigu. Kui päeval 12 ajal linnapeale minna, (siin all mõtlen ma sellel ühel tänaval jalutamist) siis on linn tühi – mitte ühtegi hingelist ei liigu! Nagu mahajäetud linna ja ainult loll turist (nagu meie) läheb lauspalavusega jalutama, et natukene päikest saada.
Hea küll, rohkem ei viitsi kirjutada – jätan midagi ka järgnevaks kuueks nädalaks:)