Thursday, November 18, 2010

Esimene töökoht

Neljapäeva hommikul tegime oma armsaks saanud Ozi Inn hostelist check out´i juba kell 7.00, et hommikusele bussile jõuda. Buss pidi meid viima Lake Grace nimelisse väikelinna kus elab ca 600 inimest ning 700 elab naabruskonnas farmerite näol. Kui suur on see „naabruskond“, ei oska ma öelda.
Bussisõit oli mõnus, aegajalt sai tukkuda – nii, et pea käis kolks ühele poole ja kolks teisele poole. Siis kui vahepeal sundisid end aknast välja vaatama, avanes imeilus vaade loodusele – täpselt nagu filmis! Lõputud põllud, imelikud puud ja põõsad ning kahtlased maasse kaevatud vett täis olevad augud. Maastik on imeilus ning see vaheldus iga 100-200m tagant – kord oli viljapõld, siis kuivanud põõsad, siis puud, kord valge liivane pinnas, kord punakas liivane pinnas – imeline!
Lake Grace lähedusse jõudes märkasime hästi palju soolajärvi (kuigi me pole kindel kas need olid soolajärved). Huvitav kas need olid kuivanud või täidetud veega? Igatahes lumivalged olid need....huvitav kui sinna jalutama minna, kas siis vajub täitsa maa alla kuiva soola sisse või soolase vee sisse? Või saab lihtsalt varba soolaseks? Peab wickipedia lahti võtma ja end harima...või siis läheks lihtsama ja „odavama“ vastupanu teed ning küsiks mõnelt kohalikult.
Kohale jõudes tuli meie uus ülemus Steven (hallipäine vanamees) meile vastu ning sõidutas meid meie uue kodu ja töökoha juurde.

Kodu ja töökoht on meil Motell Lake Grace nimelises majas. Elamine on ülemisel korrusel motelli tubades, kus vist ööbivad ka selle motelli külalised – kes nendeks külalisteks on, sellest pole õrna aimugi! Meil mõlemal on eraldi single toad kus on voodi, kapp, kummuti ja 2 peeglit!!! Nagu wow...me näeme end jälle peeglist ja saame oma asjad inimese moodi kappi laotada. Kusjuures 5 riidepuud on ka, saan oma imeilusa valge kleidi sinna riputada – jess!
Töökoht asub meil allkorrusel . Peale tubadega tutvumist sammusime siis baari poole – hehh, pisike külabaar, kus on 6 erinevat õllesorti (vaadikas), mõned kangemad napsud, piljard ja kohalikud leti ääres. Kõik sirutasid kohe käed välja, et meid teretada ja end tutvustada. Kujutate siis ette seda tutvustusringi? Ave says: „Hi, my name is Ave!, Ave says: „Hi, my name is Ave! Keegi midagi aru ei saanud :) Aga noh, küll me endale uued nimed saame – Austraalias pidi see kombeks olema. Peale tutvusturingi ütles boss meile, et tehke praegu oma tegemisi kuid kell 18.00 olge all, siis läheb üks meist baari ja üks kööki ning õpe võib alata!

Enne tööpäeva saime kenasti ka süüa – õhtusöögiks oli inglismaalt tuttav Sheperds Pie vms. Saime teada, et igal õhtul ootab õhtusöök meid külmkapis (nüüdseks EI kiirukatele ja kähkukatele) – what a life! Alustame siis sellest, et mina olen Ave 2 ja teine Ave on Ave 1. Ave 1 läks kööki ja õppis sealse poole ära – mina õpin seda homme! Ave 2 ehk siis mina toimetasin täna baaris. Baaris toimetamine näeb lühidalt välja nii: Toimetad esimeses baaris, siis toimetad bottle shopis (alkoholipood, mis asub kahe baari vahel) ja siis toimetad tagumises baaris (mis avatakse alates kell 18.00 õhtusöögi ajaks). Terve see aeg pead meestele õlut valama ja neile naeratama. Ja eriti viis on siis, kui saad aru millist õlle nad soovivad. Veel parem on see, kui sa nende naljast aru saad, sellisel juhul võid endale õhtul kuskile linnukese kirja panna :) Nimelt siin maal on neil ikka hoppis teine aktsent, selline maakate keel...oh jeerum! No kui mul inglismaal pubis töötamise kogemust ei oleks olnud, siis oleksin täna seal päris totu olnud. Pealegi oli õpetaja mul ka sitt – omaniku poeg Mike (ilus poiss). Ave 1-l oli õpetajaks omaniku poja tüdruk Kelli, kes oli tunduvalt parem õpetaja. Oeh, ei oskagi midagi enam öelda...homme oleme vahetuses, Ave 1 baaris ja mina köögis. Ave 1 vahetus algab hommikul ja minul alles kell 18.00.

Täpset tööpäeva pikkust me veel ei teagi, eks see oleneb sellest kui kiirelt töö selgeks saame ja kui palju omanik Steve meid usaldab. Hetkel teeb aga tema lõunaseid vahetusi, mil meil on vaba aeg. Mis selle vaba ajaga siin aga teha? Siin on ju ainult üks tänav, kus on supermarket, postkontor, pank ja fordi esindus! Ohh, Kelli rääkis, et linnas on ka bassein – arvatavasti veedame oma tulevased päevad bassus sulistades ja päevitades ning siit lahkudes aetakse meid tsivilisatsiooni jõudes aborigeenidega segamini!
Oooolaaa ma ütlen! :)

Tuesday, November 16, 2010

Põrsas kotis

Eile ärkasime üles mõttega : „Me saame endale täna töö!“ Seda õpetas meile Tauri, kes nii oma esimese töö sai :)

Hommikul ajasime jälle oma pannkoogid sisse ja marssisime Aussijobs´i. Järjekord tööd otsivatest päkkeritest ulatus läbi kitsa koridori tänavani. Ja otseloomulikult ei olnud meie seal ainukesed eestlased. Eestlaseid on siin kõikjal, nii et kõva häälega ei tasu eriti rääkida. Samal hommikul oli vist tööbüroos vähemalt 10 eestlast koos meiega :)

Kuna reedel lubas Anissa (tema intervjueerib kõiki päkkereid ja annab neile töö), et esmaspäeval annab ta meile kindlasti töö country pubis, siis nii ka läks. Anissa mäletas meid kenasti nagu ka kõiki teisi päkkereid, kes Aussijobsi sisse astuvad. Uskumatu naine, ma vaatasin teda ja ahhetasin – naine mäletab kõiki ja kõike, ta võib samal ajal telefoniga rääkida ja vahepeal arvutiga pimekirja panna, siis sinuga vestleda ja samal ajal kedagi teist kuulata, vahepeal sööb shokolaadi või marsib lihtsalt poole vestluse pealt suitsetama...no ma ei tea, ma siiani ahhetan teda!

Alguses küsisime tööd Kalgoorlie nimelisse linna , mis sai kuulsaks 1890.aastail, kui lähikonnast leiti kulda. Kalgoorlie on kaevanduslinn ja seal on palju mehi, mehed aga võrdub jootraha :) Ja pealegi on Kalgoorie üks minu unistuste sihtpunkt Austraalias – see on linn nagu filmis ja seda peab nägema!

Kalgoorliesse pakkus Anissa meile tööd ettekandjana 24h avatud söögikohta. Siinkohal ta aga hoiatas meid aborigeenidest klienditega, kes hakkavad seal räuskama ja alkoholi nõudma jne. Olen küll julge tüdruk, kuid see jutt tõmbas mind näost natukene kaameks, pealegi ma kardan aborigeene! Aga noh, põhimõtteliselt oleksin sellega ka nõus olnud – milline elamus eks?

Aga läks hoopis nii, et Anissa helistas ikkagi uuesti sinna country pubi, Lake Grace nimelisesse linna, kuhu ta helistas ka reedel. Reedel omanik ei soovinud meid, kuna tahtis vaid iiri või inglise tüdrukuid nende hea keeleoskuse pärast. Kuna aga esmaspäeva hommikul ei olnud tööbüroos ühtegi iiri ega inglise tüdrukut sokutas Anissa meid ikkagi Lake Grace´i nädalase katseajaga.

Kui töö oli olemas, siis tekkis alles võimalus küsida palga ja muude tingimuste kohta – jah, siinmail on see töö otsimine ja saamine nagu põrsas kotis ostmine. Ja ega me ju tegelikult siiani tea mis meid kohapeal ees ootab. Teame vaid nii palju, et esimene uus ülemus tundus telefonis päris sõbralik (täpsustasime telefonis saabumispäeva üle), kuid bussipiletit ostes oli ikkagi tunne nagu ostaks pileti musta auku :)

Niisiis, neljapäeva hommikul kell 8.00 väljub meil buss „musta auku“, kell 13.19 ootab meid bussipeatuses meie uus ülemus ning alguse saab järjekordne elamusterohke seiklus Austraalia väikelinnas!

Kas te teadsite, et austraalia kärbsed on jube tüütud? Tulevad, maanduvad sulle peale, sina ajad ta ära, tema tuleb tagasi, ajad uuesti ära, tema tuleb ikka tagasi...tüütud ma ütlen!

Ok, kiire, kiire - pean endale täna tööks mustad kinnised kingad leidma!

Tsau!