Mul tekkis kuskil Jaanipäeva paiku hirmus Eesti suve igatsus... 19.augustil ootamatult koju maandudes olin lummatud siinsest rohelusest - kodus on nii ilus ja hea!
See viimane rohkem kui kuu kodus on möödunud kiirelt. On olnud nii toredaid hetki kui ka äärmiselt raskeid hetki - see on elu!
Puhas rõõm oli olla oma venna sünnipäeval ja talle kräsupea kook küpsetada.
Kodus sai ka usinalt kiiremonti tehtud ning uus kiirkorsten ehitatud.
Lisaks sai kiirelt ka kallite sõpradega kohtutud ja ka mõnel sünnipäeval käidud.
Tutvust tegin ka meie mitte väga normaalse kassiga, keda siiani olin näinud vaid Skype teel.
Ja kuna elus peab olema ka raskeid hetki ning surm on elu lahutamatu osa, siis jätsin hüvasti oma kalli vanaemaga, kes nüüdsest rändab minu mõtetes sinna kaugele kaasa...
Kirjutada oleks mul muidugi praegusel hetkel tohutult, kuid mõndasi asju on parem hoida südames ja jagada neid vaid kõige kallimatega.
Juba sel reedel, 28.septembril, lendan ma tagasi Perth´i. Jätkan oma tööd ja püüan taas elus rütmi leida... kauaks ma jään ja millal jälle tulen? Eks mingisugused plaanid on, kuid pigem kipub nii olema, et elu näitab sulle kõik suunad kätte... Lahkun ma kodust igaljuhul väga raske südamega ja jään lootma, et mind seal kaugel meeletu koduigatsus ei hakka piinama.
Juba sel reedel, 28.septembril, lendan ma tagasi Perth´i. Jätkan oma tööd ja püüan taas elus rütmi leida... kauaks ma jään ja millal jälle tulen? Eks mingisugused plaanid on, kuid pigem kipub nii olema, et elu näitab sulle kõik suunad kätte... Lahkun ma kodust igaljuhul väga raske südamega ja jään lootma, et mind seal kaugel meeletu koduigatsus ei hakka piinama.
Oli tore näha kõiki keda jõudsin näha, kuid kahjuks paljudeni ma nii vaimselt kui ka füüsiliselt lihtsalt ei jõudnud. Sel korral oli lihtsalt minu tulek ja kodus viibimine teistmoodi ja sellest lähtuvalt ka prioriteedid teised.
No comments:
Post a Comment